Täiskadvanu ADHD vs väikelapse

sh kaaluga seotud teemad
Kasutaja avatar
aiak2ru
Postitusi: 1
Liitunud: 14 Mai 2025 14:42
Kontakt:

Postitus Postitas aiak2ru »

Külaline kirjutas: 08 Mai 2025 08:48 Siin toodi esile õigustatud küsimus: mida see nn diagnoosimine sulle annaks?
Mul on ATH diagnoositud. Enne laste saamist ma sellest teadlik ei olnud ja tulin kuidagi igapäevaselt oma asjadega ikka kuidagi toime. Kuid pärast laste saamist muutus igapäevaste asjadega toimetulek ikka väga raskeks, tööl olin justkui halvatud kuna kuna juba lastega tegelemine hommikul kuni nende lasteaeda jõudmiseni kurnas juba nii ära, et ülejäänud päevad möödusid väga ebaproduktiivselt .

Diagnoosimine andis mulle meelerahu, et asi pole lihtsalt laiskuses vaid see on midagi, millega annab spetsialistide abiga toime tulla ning oma elukvaliteeti parandada.
Samuti on ATH puhul olemas ravimid, mis üsna hästi aitavad (kuigi kõik ravimid kindlasti kõigile ei sobi ning see vajab katse-eksitus meetodil testimist).
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Mul on ka sümptomeid, mis justkui annaks ATH mõõdu välja, aga tean, et seda mul kohe kindlasti ei ole. Minu probleemiks on just tähelepanupuudulikkus (kiire huvi kadumine, võimetus keskenduda, ühelt tegevuselt teisele hüppamine, suutmatus planeerida ja plaane täita, ekstreemne prokrastineerimine jne jne). Tegelik põhjus peitub läbipõlemises ja kindlasti on suur roll ka liigses sotsiaalmeedias istumisel, mis on tekitanud täieliku ülestimulatsiooni kiiresti vahelduva sisu tõttu ning võtnud võime millelgi tähelepanu hoida. Eriti on kannatanud lugemine.

Olen ATH diagnoosiga inimesega koos elanud ja me oleme üldjoontes nagu öö ja päev. Muidugi ATH-l võivad eri sümptomid tulla rohkem või vähem esile. Minu eksi puhul torkas aktiivsus kohe visuaalselt silma, kogu aeg oli vaja midagi sahmerdada. Vahepeal oli lausa naljakas vaadata: tänaval jalutades tõmbas jutu keskel kuskilt puu küljest mingi lehe, kodus vestlemise ajal kergitas pannikaant või liigutas mingit muud suvalist ettejuhtuvat asja. Kogu aeg käed käisid ja tegid nii lambikaid asju, et koom oli jälgida, kuidas need täiesti oma elu elavad. Selline kiire minek oli tal ka alati sees, nagu hakkaks kohe midagi hoogsalt tegema.

Temal kaasnesid muu hulgas aga ka sõltuvused, mõnuainetest oli probleemiks kanep, mis siis ilmselt ainsa vahendina maandas ja rahustas. Tubakas oli niikuinii, alkohol samuti, aga õnneks ei joonud end purju. Samuti iseloomustas teda mõtlematu töökohtade vahetamine, arutu kulutamine, iga natukese aja tagant uued hobid ja projektid, mille tuhin loetud päevadega üle läks, sõbrad vahetusid ka umbes paari nädala tagant, tööle kunagi õigeks ajaks ei jõudnud, pidev sissemagamine ja üldine kohusetundetus, ülemustega läks tülli jne. Kodus absoluutselt mingit puhtust ei hoidnud - kõikjal, kus ta käis, oli järel laga ja mitte ühtegi asja enda järelt ära ei koristanud. Põrandast kuni tasapindadeni alati vedeles midagi; hea, et veel lambi otsas midagi ei rippunud, see oleks i-le täpi peale pannud.

Olen tööalaselt mõne teismelise ATH-kaga kokku puutunud ja ikka need füüsilised sümptomid paistavad välja, just võimetusena paigal püsida ja keskenduda millelegi kauem kui mõni sekund (v.a telefon). Kui mitu sellist noort korraga minuga rääkima tulid, siis mul juhtmed kärssasid juba esimese minutiga - nii kiiret mõttekäiku ja teemavahetust jälgida on tavainimese jaoks täiesti võimatu. Muidu väga lahedad ja toredad inimesed, aga ma kujutan ette, kui kurnav on neil endil igapäevaeluga toime tulla. Rohtu neist küll ilmselt keegi ei võtnud.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Alati, kui keegi kuskil teeb jälle juttu sellest, et kas ATH on ikka päris ja kas kellelgi ikka on ATH - tahaks ma pakkuda, et tule ela minu nahas minu elu mõni päevgi. Ja peale seda võta sõna.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Asjade viimaseke minutile jätmine ja edasi lükkamine peaks olema iseloomulik. Ma toimisin sellisena hästi, kui üksi elasin. Ma suutsin end hästi kokku võtta, kuigi 1 päev jäi alati puudu, oli tunne. Kui sain lapsed siis aga elu õpetas, et kõigi teiste asjad sõidavad nii sisse, et enam ei saa elada viimasel minutil asju tehes. Nüüd on nii, et alustan kõike juba mitu nädalat varem seepärast. Mitte seepärast et ma oleks nii korralik, vaid hirmust et ma ei jõua valmis.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 16 Mai 2025 20:23 Asjade viimaseke minutile jätmine ja edasi lükkamine peaks olema iseloomulik. Ma toimisin sellisena hästi, kui üksi elasin. Ma suutsin end hästi kokku võtta, kuigi 1 päev jäi alati puudu, oli tunne. Kui sain lapsed siis aga elu õpetas, et kõigi teiste asjad sõidavad nii sisse, et enam ei saa elada viimasel minutil asju tehes. Nüüd on nii, et alustan kõike juba mitu nädalat varem seepärast. Mitte seepärast et ma oleks nii korralik, vaid hirmust et ma ei jõua valmis.
Kui ikka olulised asjad jäävad tegemata, siis on vahe sees. Noh, näiteks kirjutad oma ülikooli lõputöö valmis viimasel päeval enne esitamise tähtaega (on võimalik, aga ei soovita 🥴).
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 16 Mai 2025 20:50
Guest kirjutas: 16 Mai 2025 20:23 Asjade viimaseke minutile jätmine ja edasi lükkamine peaks olema iseloomulik. Ma toimisin sellisena hästi, kui üksi elasin. Ma suutsin end hästi kokku võtta, kuigi 1 päev jäi alati puudu, oli tunne. Kui sain lapsed siis aga elu õpetas, et kõigi teiste asjad sõidavad nii sisse, et enam ei saa elada viimasel minutil asju tehes. Nüüd on nii, et alustan kõike juba mitu nädalat varem seepärast. Mitte seepärast et ma oleks nii korralik, vaid hirmust et ma ei jõua valmis.
Kui ikka olulised asjad jäävad tegemata, siis on vahe sees. Noh, näiteks kirjutad oma ülikooli lõputöö valmis viimasel päeval enne esitamise tähtaega (on võimalik, aga ei soovita 🥴).
Tuttav. Ma reaalselt lõpetasingi ülikooli lõputöö kirjutamist (sest ma sattusin katse tegemisega nö. perfektsionismi, et võiks ju veel andmeid koguda, kirjutama asumine viibis) päeval ja ööl, mille järgsel hommikul oli viimane aeg viia käsikiri trükifirmasse trükkida. Muidugi oli siis oli peale töö trükikotta äraandmist, kui tekkis sunnitud paus, kui pidi ootama, et trükised trükikojast kätte saada ja viia, kuhu vaja, see tunne, et "oh, oleks ainult 1 päev veel olnud" :lol:

Peale laste saamist samuti tekkinud kõhedus, et teab mis võib sisse sõita ja asjade alustamine ajavaruga. Või siis asjade üldse mitte alustamine ja tulevikku lükkamine ("tühja, ma ei tee seda sellel suvel, ma teen seda järgmisel suvel, siis alustan varem").
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 14 Mai 2025 16:52 Mul on ka sümptomeid, mis justkui annaks ATH mõõdu välja, aga tean, et seda mul kohe kindlasti ei ole. Minu probleemiks on just tähelepanupuudulikkus (kiire huvi kadumine, võimetus keskenduda, ühelt tegevuselt teisele hüppamine, suutmatus planeerida ja plaane täita, ekstreemne prokrastineerimine jne jne). Tegelik põhjus peitub läbipõlemises ja kindlasti on suur roll ka liigses sotsiaalmeedias istumisel, mis on tekitanud täieliku ülestimulatsiooni kiiresti vahelduva sisu tõttu ning võtnud võime millelgi tähelepanu hoida. Eriti on kannatanud lugemine.

Olen ATH diagnoosiga inimesega koos elanud ja me oleme üldjoontes nagu öö ja päev. Muidugi ATH-l võivad eri sümptomid tulla rohkem või vähem esile. Minu eksi puhul torkas aktiivsus kohe visuaalselt silma, kogu aeg oli vaja midagi sahmerdada. Vahepeal oli lausa naljakas vaadata: tänaval jalutades tõmbas jutu keskel kuskilt puu küljest mingi lehe, kodus vestlemise ajal kergitas pannikaant või liigutas mingit muud suvalist ettejuhtuvat asja. Kogu aeg käed käisid ja tegid nii lambikaid asju, et koom oli jälgida, kuidas need täiesti oma elu elavad. Selline kiire minek oli tal ka alati sees, nagu hakkaks kohe midagi hoogsalt tegema.

Temal kaasnesid muu hulgas aga ka sõltuvused, mõnuainetest oli probleemiks kanep, mis siis ilmselt ainsa vahendina maandas ja rahustas. Tubakas oli niikuinii, alkohol samuti, aga õnneks ei joonud end purju. Samuti iseloomustas teda mõtlematu töökohtade vahetamine, arutu kulutamine, iga natukese aja tagant uued hobid ja projektid, mille tuhin loetud päevadega üle läks, sõbrad vahetusid ka umbes paari nädala tagant, tööle kunagi õigeks ajaks ei jõudnud, pidev sissemagamine ja üldine kohusetundetus, ülemustega läks tülli jne. Kodus absoluutselt mingit puhtust ei hoidnud - kõikjal, kus ta käis, oli järel laga ja mitte ühtegi asja enda järelt ära ei koristanud. Põrandast kuni tasapindadeni alati vedeles midagi; hea, et veel lambi otsas midagi ei rippunud, see oleks i-le täpi peale pannud.

Olen tööalaselt mõne teismelise ATH-kaga kokku puutunud ja ikka need füüsilised sümptomid paistavad välja, just võimetusena paigal püsida ja keskenduda millelegi kauem kui mõni sekund (v.a telefon). Kui mitu sellist noort korraga minuga rääkima tulid, siis mul juhtmed kärssasid juba esimese minutiga - nii kiiret mõttekäiku ja teemavahetust jälgida on tavainimese jaoks täiesti võimatu. Muidu väga lahedad ja toredad inimesed, aga ma kujutan ette, kui kurnav on neil endil igapäevaeluga toime tulla. Rohtu neist küll ilmselt keegi ei võtnud.
Minu probeem on vahel justnimelt liigne süvenemine, mille tulemusena mul võib kaduda ajataju. Vahel ka liiga aeglane ühelt tegevuselt teisele ümber lülitumine, mille tulemusena teise tegevuse tegemiseks jääb liiga vähe aega ehk selle teise tegevsue tegemisest kujuneb kuidagimoodi rabelemine.

Näiteks kooliajal hakkasin endale patsi pähe punuma, süvenesin, seejärel ehmatasin, kiiresti sõin ja panin üleriided selga ja tormasin kooli poole, aga jäin ikkagi hiljaks.

Kui tahtsin maakodus peenra ära rohida ja viimase bussiga koju sõita, hakkasin rohima, aga siis süvenesin umbrohuliblede tagaajamisse niipalju, et kaotasin ajataju - ja äkki oli bussi minekuni liiga vähe aega! Siis kukkusin muidugi rabelema - asju kokku panema, panin kuuri ukse juba lukku ja viisin võtma majja ära, aga siis haarasin käega peast, et mõned tööriistad jäid ju lageda taeva alla (ja mingipärast tundub see õudselt häiriv), ahvikiirusel majja tagasi ja kuur lahti ja asjad sisse, võti majja tagasi jne. jne., lõpuks normaalse kõndimise asemel jooks-kiirkõnd bussipeatuse poole, mis võis siis lõppeda kas üliõnneliku bussiistmele potsatamise või - nägin minemasõistvat bussi tagaotsa (misjärel tuli siis muidugi tagasi minna, ööbida, hommikul sõita, mistõttu järgmine päeva tegevusi sai alustada hilinemisega).

Aitab muidugi see, kui pole vaja kellapealt minna. Või kui ei planeeri päeva liiga täis, näit. et täna sorteerin selle sahtli ära, ups, läks kauem, kui ma arvasin, aga pole viga, ega ma täna enam midagi muud asjalikku tegama ei pea kah - homme jälle päev.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Ma ei tea, kas see on ath ilming, aga mulle meeldib enda puhul see süvenemine nii et kaob ajataju ja muule ei mõtlegi. Nt meeldib mlle nii koristada või aias midagi teha. Aga ma ei alusta kunagi midagi, kui mul on selleks vähe aega või hiljem kuhigi minek. Sest ühelt asjalt teisele on raske üle minna.
Eluga on raske ema olla. Tavaliselt peeale tööd on vaja kodus ka teha, lastega tegeleda. See on mulle nii raske. Ma võiks pigem teha 14tunniseid tööpäevi pool kuud. Tulla koju ainult magama. Ja siis teine pool kuud olla ainult ema ja koduhoidja. Kodu ja tööelu elamine koos, ma pole nii kummaski hea.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Prokrastineerimisega tegelevad ka täiesti terved inimesed, see ei tähenda tingimata ATH-d.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

1,5 a vanune laps.... vanasti pidid emad sel ajal lapse lasteaeda panema ja ise tööle minema. Siis polnud ka aega " tunde diivanil vegeteerida ja telefonis scrollida või lapsega kaisutada" Nagu isegi ütled, tööl käies sellist asja polnud. Tänapäeva emadel on liiga hea elu. Siis hakatakse igasugu asju välja mõtlema
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 19 Mai 2025 09:41 1,5 a vanune laps.... vanasti pidid emad sel ajal lapse lasteaeda panema ja ise tööle minema. Siis polnud ka aega " tunde diivanil vegeteerida ja telefonis scrollida või lapsega kaisutada" Nagu isegi ütled, tööl käies sellist asja polnud. Tänapäeva emadel on liiga hea elu. Siis hakatakse igasugu asju välja mõtlema
Olen TA
No esimene läks mul täpselt aastaselt aeda(elan sellises riigis, kus emapalk on vaid 9 -10kuud). Mis on ilmselgelt liiga vara. Ta ei kõndinudki veel siis.
Teisega nüüd on võimalus kodus olla, miks see siis nii halb on?
No eks ma küsisin ikka sellepärast, et kui ikka tulevikus tööd ja ka muud elu segama hakkab(süveneb), on ehk rohtudest kasu ja muidugi diagnoosiga see teadmine, et ma ei ole "hull" ja neid asju oma peas välja mõtle.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Põhimõtteliselt samalaadne olen nagu teemaalgataja. Erinevus vast selles, et 3 korda olen olnud depressioonis (35a,38a, 41a) ja seetõttu käinud mitmeid aastaid regulaarselt kliinilise psühholoogi teraapias. Psühholoog oli see, kes hakkas hiljuti kahtlustama ATH-d. Tegime testi ja saime tulemuseks, et lapsepõlves piiripealne, täiskasvanuna tuli skoor märksa suurem. Eks see õnnetuks tegi, et olen siis seega neurodiversne. Ma alles katsetan, mis rohi aitaks tööl keskenduda ja emotsioonide tippe tõmbaks koomale.

Mis puudutab koristamist, ma vajan korda ja puhtust, kuid ma ei talu koristamist, ma koristan pidevalt käigupealt mööda minnes ja sunnin end asju panema kohe õigesse kohta, kuigi ma ei viitsi ega taha ja suurem koristamine on midagi, mida ma kardan, sest see ajab mind lõpuks nii vihaseks, et nutan vannitoa põrandal ja see tõttu ma tahan seda teha kas üksi kodus olles või teevad seda kõik pereliikmed samal ajal ja mul on süümekad kui koristavad pereliikmed aga mina ise mitte.

Ma ei talu helistamist, sest ma ei suuda mõtteid kiireks vastamiseks korrastada, seega jah, minu jaoks on kirjutamine. Kiri võib olla pikem, sest kardan, et ei saada muidu õigesti aru ja lõpuks vbl ärritutakse, mida ka jällegi kardan (mingi lapsepõlve trauma).
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Kas need on need kunagised indigo lapsed?
Mida rohkem milleski räägitakse, seda enam leian endal ka sümptome. Nt kui räägiti autismi spektri häiretest, depressioonist, ma ka leidsin et näe ongi. Nüüd on mul ka ath.
Aga kirjandusest ma arvan, et Kuulsuse narrides on mõlemal tegelasel ath. Ühel ei "tule vaimu peale" ja teine on hullult loov omal moel.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Miks peaks ennast süüdi tundma, kui tahad vedeleda lapsega tundide kaupa diivanil? See ongi ju see, mis on elus oluline, st lapsega aja veetmine. Kas kodutööd on siis tõesti tähtsamad kui laps? Vahet pole ju, millal poekotist asjad välja võtad jne. Mõtle, mõne aasta pärast pead võib-olla tööle minema (kui ei saa koduseks jääda), ei saa lapsega kodusolemist enam iga hetk nautida. Ja praegu raiskad aega kodutööde pärast muretsemisele?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Telefonis skrollimine on nagu ath-le omane märk. Aga ath pole ju vaid tänapäevane häire. Mida ath inimesed vanasti tegid, skrollimise asemel?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 03 Aug 2025 19:19 Telefonis skrollimine on nagu ath-le omane märk. Aga ath pole ju vaid tänapäevane häire. Mida ath inimesed vanasti tegid, skrollimise asemel?
Telefoni skrollima jääda võib absoluutselt igaüks, selleks ei pea ATH-d olema.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Nii et skrollimine pole näitaja nagu sellest räägitakse?
Mida siis inimesed enne skrollimist tegid, kui neil oli ath?
Kas need on need inimesed kelle kohta öeldakse- ei oska käed rüpes istuda? Ma olen aru saanud, et seda peeti virkuseks ja töökuseks.
Aga athle on iseloomulik need jõuetuse episoodid ka, mida peetakse laiskuseks. Praegu nende ajal skrollitakse. Mida tehti aga enne skrollimise võimalust?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 04 Aug 2025 08:31Aga athle on iseloomulik need jõuetuse episoodid ka, mida peetakse laiskuseks. Praegu nende ajal skrollitakse. Mida tehti aga enne skrollimise võimalust?
Ma küll ei tea endal ATH-d olevat, aga ennevanasti mina lugesin: ajalehti, ajakirju, raamatuid 100+ lk päevas vabalt. Loen küll praegu ka, aga kordi ja kordi vähem.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 07 Mai 2025 07:07
Nätakas kirjutas: 06 Mai 2025 21:41
Guest kirjutas: 06 Mai 2025 17:10

Lisan veel, et ATH ei teki täiskasvanuna, see avaldub lapseeas. Sina oled lihtsalt laisk.
Mul diagnoositi ATH 47 aastaselt. Lapsena polnud mul häda midagi.
Seda diagnoositakse palju ka valesti, ega mingeid ajuuuringuid ju ei tehta. ATH korral ei saa nii olla, et lapsena seda haigust ei olnud, aga vanemast peast tuli. Ajus peaksid olema muutused juba sündides, mitte see haigus ei arene elu jooksul. Arvestatakse patsiendi enda ütlusi, laste puhul vanemate ja õpetajate tähelepanekuid. Üks väga suur kriteerium selleks, kas pannakse diagnoos või mitte on see, kui palju haigus segab sinu igapäevaelu.
Vot nii päris pole, lausuks nii mõnigi psühhiaater, kes selle teemaga süvitsi on töötanud. ATH ei ole ka haigus eksole. Tundub, et sa pole teemaga väga kursis aga targutada meeldib.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist