Vanurite aitamine õe- või vennalaste poolt

[Külaline]

Oleneb vanusevahest. Vahel võib see tegelikult olla üpris väike kui lapsed on kõige vanemal õel või vennal ja ta sai need üpris noorelt. Mul oli klassikaaslasi, kes said põhikoolis juba onuks või tädiks. Seega nad saavad oma õe või venna lastega samal ajal vanaks.

[Külaline]

Oleneb vanusevahest. Vahel võib see tegelikult olla üpris väike kui lapsed on kõige vanemal õel või vennal ja ta sai need üpris noorelt. Mul oli klassikaaslasi, kes said põhikoolis juba onuks või tädiks. Seega nad saavad oma õe või venna lastega samal ajal vanaks.

Muidugi võib nii olla. Mis siis sellest?

[Lenaa]

Minu meelest on küll üsna imelik lootus, et venna/õelapsed nüüd kindlasti hooldama hakkavad, et selle peale mingit elustsenaariumit koostama hakata. Ehk on neil omal selleks ajaks haiged vanemad, palju lapsi, ise haigeks jäänud, misiganes. Või lihtsalt ei taha, sest nad ise ei teagi ju, et neile vaimusilmas selline kohustus on pandud kellegi poolt.

Teiseks on asjal konks ikka juures- nimelt peab nende õe/vennalaste jaoks olema tähtis inimene, nende elus osalenud, kasvatada aidanud, omalt poolt nende suhtesse ja lähedusse panustanud ikka tugevalt. Keegi ei tunne suurt tungi aidata üksikut vanainimest oma aja/raha/töö/pere arvelt, kellest nad ainult nime teavad ja et no on mingi sugulane kuskil, paari aasta jooksul korra sai näinud ja paar sõna vahetatud heal juhul.

[Külaline]

Viimase aja trend on ka see, et paljud noored suunduvad välisriiki õppima/töötama - väga ei panustaks sellele, et õe/venna lapsed või oma lapsed kindlasti meie eest hoolitsevad. Pigem hoolitseda selle eest, et oleks piisav võrgustik ka väljaspool perekonda ning finantsiliselt hea järg, et ise hakkama saada.

[Külaline]

Oleneb vanusevahest. Vahel võib see tegelikult olla üpris väike kui lapsed on kõige vanemal õel või vennal ja ta sai need üpris noorelt. Mul oli klassikaaslasi, kes said põhikoolis juba onuks või tädiks. Seega nad saavad oma õe või venna lastega samal ajal vanaks.

Minu laps (kärgpere) sai tädiks 8-kuusena.

[Külaline]

Viimase aja trend on ka see, et paljud noored suunduvad välisriiki õppima/töötama - väga ei panustaks sellele, et õe/venna lapsed või oma lapsed kindlasti meie eest hoolitsevad. Pigem hoolitseda selle eest, et oleks piisav võrgustik ka väljaspool perekonda ning finantsiliselt hea järg, et ise hakkama saada.

Tavaliselt edukamad suunduvad. Kas saab eeldada, et vähemedukamad neist peaks pühendama oma energia ja aja sinna, mis nende eduvõimalusi veelgi väiksemaks teevad.

[Külaline]

Mu meelest nõukaajal oli see levinum, et sugulastest hooliti ja nende käekäigu üle tunti muret. Nüüd ei hoolita enam emast ja isastki nagu siit vahel lugeda saab.

Arvad, et nõukogude okupatsioon muutis inimesed hoolivamaks? Naljatilk. Inimesed sõltusid üksteisest lihtsalt rohkem, kuna see oli sundseis: mitu põlvkonda elas koos, sest ei toimunud mingit korterite ostu-müüki. Elamispindu jagati riigi poolt jaokaupa. Kuna midagi polnud saada, siis oldi sunnitud ka sugulastega hästi läbi saama: kes elas maal, nende käest sai kartulit ja liha, kes elas linnas, need jälle said hõlma alt jalanõusid, riideid vmt.

Tänapäeval on inimesed oma valikutes vabad ja puudub vajadus kohustuslikus korras kõigi sugulastega läbi käia. Lähedased ollakse pigem nendega, kellega on sarnane maailmavaade vmt.

PS. Olen ise 50+. Ühel päeval juhtusin ühele oma täiskasvanud lapsele mainima, et kui ma vana olen, tahaksin elada mingis mõnusas pansionaadis, kus mul oleks oma tuba, kus on ilus vaade + hea internet ning viimase peal läpakas ja telefon. Ta oli üllatunud - tema nimelt olla mõelnud, et ma vanaks saades kolin tema juurde. Ma selgitasin, et ainult juhul, kui mul on oma tuba kusagil pööningul (koos eelmainitud interneti, läpaka ja telefoniga) ja keegi ei oota, et ma nende pere elutoas oma päevi veedan ja neid elama õpetan. Laps hakkas naerma ja ütles, et sobib.

[Külaline]

Mu meelest nõukaajal oli see levinum, et sugulastest hooliti ja nende käekäigu üle tunti muret. Nüüd ei hoolita enam emast ja isastki nagu siit vahel lugeda saab.

Arvad, et nõukogude okupatsioon muutis inimesed hoolivamaks? Naljatilk. Inimesed sõltusid üksteisest lihtsalt rohkem, kuna see oli sundseis: mitu põlvkonda elas koos, sest ei toimunud mingit korterite ostu-müüki. Elamispindu jagati riigi poolt jaokaupa. Kuna midagi polnud saada, siis oldi sunnitud ka sugulastega hästi läbi saama: kes elas maal, nende käest sai kartulit ja liha, kes elas linnas, need jälle said hõlma alt jalanõusid, riideid vmt.

Tänapäeval on inimesed oma valikutes vabad ja puudub vajadus kohustuslikus korras kõigi sugulastega läbi käia. Lähedased ollakse pigem nendega, kellega on sarnane maailmavaade vmt.

PS. Olen ise 50+. Ühel päeval juhtusin ühele oma täiskasvanud lapsele mainima, et kui ma vana olen, tahaksin elada mingis mõnusas pansionaadis, kus mul oleks oma tuba, kus on ilus vaade + hea internet ning viimase peal läpakas ja telefon. Ta oli üllatunud - tema nimelt olla mõelnud, et ma vanaks saades kolin tema juurde. Ma selgitasin, et ainult juhul, kui mul on oma tuba kusagil pööningul (koos eelmainitud interneti, läpaka ja telefoniga) ja keegi ei oota, et ma nende pere elutoas oma päevi veedan ja neid elama õpetan. Laps hakkas naerma ja ütles, et sobib.

Nõukaaja viimastel aastakümnetel (1970-1980ndad) olid asjad rohkem riigi peal Minu esivanemad surid siis vähki ja nad olidki enne surma umbespool aastat haiglas, olgugi et mingit ravi ei toimunud, palliatiivne hooldus oli vaid. Aga keegi ei suunanud koju, peeti normaalseks, et ravimatu surev haige sureb haiglas. Ei pidanud hooldama ei pensioniealine abikaasa ega ka lapsed (noored täisealised, kelle esmane kohus oli tööl käia, ainult loodrid ju ei töötanud)

[Külaline]

Mu meelest nõukaajal oli see levinum, et sugulastest hooliti ja nende käekäigu üle tunti muret. Nüüd ei hoolita enam emast ja isastki nagu siit vahel lugeda saab.

PS. Olen ise 50+. Ühel päeval juhtusin ühele oma täiskasvanud lapsele mainima, et kui ma vana olen, tahaksin elada mingis mõnusas pansionaadis, kus mul oleks oma tuba, kus on ilus vaade + hea internet ning viimase peal läpakas ja telefon. Ta oli üllatunud - tema nimelt olla mõelnud, et ma vanaks saades kolin tema juurde. Ma selgitasin, et ainult juhul, kui mul on oma tuba kusagil pööningul (koos eelmainitud interneti, läpaka ja telefoniga) ja keegi ei oota, et ma nende pere elutoas oma päevi veedan ja neid elama õpetan. Laps hakkas naerma ja ütles, et sobib.

Neid mõnusaid kohti on ainult mõni ja arvatavasti pole sinna ka kohti, olgugi, et kuutasu on 2800-3000. Terrass peab kindlasti olema. Viimsi Pihlakodu või Benita, ega vist rohkem polegi.

[Külaline]

Ma selgitasin, et ainult juhul, kui mul on oma tuba kusagil pööningul (koos eelmainitud interneti, läpaka ja telefoniga) ja keegi ei oota, et ma nende pere elutoas oma päevi veedan ja neid elama õpetan. Laps hakkas naerma ja ütles, et sobib.

Mõte on hea ja ei taha norida, aga vanad inimesed kusagile pööningule ja treppidest üles-alla enam meelsasti ei roni. Arvuti kasutamine sõltub täiesti konkreetsest inimesest. Mõni 80-aastane käib igapäevaselt internetis, kirjutab kommentaare, kui teine piirdub ainult saadete vaatamisega. Seda ei tea lihtsalt keegi ette, milline on vanaduses füüsiline ja vaimne tervis, kuidas liikumine jne.

[Külaline]

Arvuti kasutamine sõltub täiesti konkreetsest inimesest. Mõni 80-aastane käib igapäevaselt internetis, kirjutab kommentaare, kui teine piirdub ainult saadete vaatamisega. Seda ei tea lihtsalt keegi ette, milline on vanaduses füüsiline ja vaimne tervis, kuidas liikumine jne.

Üsna kindel, et generatsioonid, kellel praeguseks vanadus alles ees, küll ilma arvutita oma elu ka selles eluetapis ette ei kujuta. Praegused 80+ on jah, kuidas keegi.

Neid mõnusaid kohti on ainult mõni ja arvatavasti pole sinna ka kohti, olgugi, et kuutasu on 2800-3000.

Kui oleks pidev kallite hooldekodude kohtade põud, siis oleks neid kohti ammu juurde tehtud. Olukorda, kus on pidev nõudlus kalli teenuse järele, kuid kohti pole, ei saa turumajanduses eriti tekkida.

[Külaline]

Arvuti kasutamine sõltub täiesti konkreetsest inimesest. Mõni 80-aastane käib igapäevaselt internetis, kirjutab kommentaare, kui teine piirdub ainult saadete vaatamisega. Seda ei tea lihtsalt keegi ette, milline on vanaduses füüsiline ja vaimne tervis, kuidas liikumine jne.

Üsna kindel, et generatsioonid, kellel praeguseks vanadus alles ees, küll ilma arvutita oma elu ka selles eluetapis ette ei kujuta. Praegused 80+ on jah, kuidas keegi.

Neid mõnusaid kohti on ainult mõni ja arvatavasti pole sinna ka kohti, olgugi, et kuutasu on 2800-3000.

Kui oleks pidev kallite hooldekodude kohtade põud, siis oleks neid kohti ammu juurde tehtud. Olukorda, kus on pidev nõudlus kalli teenuse järele, kuid kohti pole, ei saa turumajanduses eriti tekkida.

On küll põud. Ma ei tea, miks neid juurde ei tehta.

[Külaline]

Arvuti kasutamine sõltub täiesti konkreetsest inimesest. Mõni 80-aastane käib igapäevaselt internetis, kirjutab kommentaare, kui teine piirdub ainult saadete vaatamisega. Seda ei tea lihtsalt keegi ette, milline on vanaduses füüsiline ja vaimne tervis, kuidas liikumine jne.

Üsna kindel, et generatsioonid, kellel praeguseks vanadus alles ees, küll ilma arvutita oma elu ka selles eluetapis ette ei kujuta. Praegused 80+ on jah, kuidas keegi.

Neid mõnusaid kohti on ainult mõni ja arvatavasti pole sinna ka kohti, olgugi, et kuutasu on 2800-3000.

Kui oleks pidev kallite hooldekodude kohtade põud, siis oleks neid kohti ammu juurde tehtud. Olukorda, kus on pidev nõudlus kalli teenuse järele, kuid kohti pole, ei saa turumajanduses eriti tekkida.

Oleks hooldekodu kohti piisavalt, ei peaks oma koju teenust palkama. Selle hind on lausa 4225.- kuus! Hooldekodus lukstoas elada on oluliselt soodsam.

https://www.pihlakodu.ee/teenused/toetatud-elamine/

[Tolmukübe]

Eks ülemused tahavad ka oma kopika saada. Palkad otse, mõne tuttava, või naabri, tuleb ka teenus odavam.

[Külaline]

Eks ülemused tahavad ka oma kopika saada. Palkad otse, mõne tuttava, või naabri, tuleb ka teenus odavam.

Tulumaks ja sotsiaalmaks tuleb endal ikka maksta. Inimene tuleb ju koju täiskohaga hooldajaks.

[Tolmukübe]

Kui on töötu naaber, ei sealt tule mingit maksu maksta, kokkuleppe küsimus. Kas päris töötu, või grupi peal, vms.

[Külaline]

Nõukaaja viimastel aastakümnetel (1970-1980ndad) olid asjad rohkem riigi peal Minu esivanemad surid siis vähki ja nad olidki enne surma umbespool aastat haiglas, olgugi et mingit ravi ei toimunud, palliatiivne hooldus oli vaid. Aga keegi ei suunanud koju, peeti normaalseks, et ravimatu surev haige sureb haiglas. Ei pidanud hooldama ei pensioniealine abikaasa ega ka lapsed (noored täisealised, kelle esmane kohus oli tööl käia, ainult loodrid ju ei töötanud)

See "riigi peal" oli täielik "mõisa köis, las lohiseb". Minu vanaema sai 1985. aastal infarkti. Elas 30km kaugusel Tallinnast. Kiirabi viis ta Mustamäe haiglasse, seal ei võetud vastu, et täis vmt. Solgutati kõik Tallinna haiglad läbi, kusagil vastu ei võetud. Lõpuks viis kiirabi ta mingisse väiksesse Harjumaa haiglasse nagu neid tollal kõikjal oli: ilma mingite vahenditeta, mõne voodikohaga. Seal ta ka suri. Kedagi ei huvitanud.

[Külaline]

Ma selgitasin, et ainult juhul, kui mul on oma tuba kusagil pööningul (koos eelmainitud interneti, läpaka ja telefoniga) ja keegi ei oota, et ma nende pere elutoas oma päevi veedan ja neid elama õpetan. Laps hakkas naerma ja ütles, et sobib.

Mõte on hea ja ei taha norida, aga vanad inimesed kusagile pööningule ja treppidest üles-alla enam meelsasti ei roni. Arvuti kasutamine sõltub täiesti konkreetsest inimesest. Mõni 80-aastane käib igapäevaselt internetis, kirjutab kommentaare, kui teine piirdub ainult saadete vaatamisega. Seda ei tea lihtsalt keegi ette, milline on vanaduses füüsiline ja vaimne tervis, kuidas liikumine jne.

Ma rääkisin endast (hetkel 50+), mitte neist, kes praegu 80 on. Ja seda pööningut võib võtta ülekantud tähenduses kui eraldatud kohta, mitte et tingimata peaks viis korrust üles ronima. Lihtsalt ma ei ole selline inimene, kes igatseks mingit vahmiili enda ümber ja tahaks kangesti nooremaid põlvkondi õpetada ja oma vanaduspõlve targutades mööda saata. Ma tahan täiega rahus omaette olla ja Netflixi vaadata või mida iganes.

[Külaline]

Ma selgitasin, et ainult juhul, kui mul on oma tuba kusagil pööningul (koos eelmainitud interneti, läpaka ja telefoniga) ja keegi ei oota, et ma nende pere elutoas oma päevi veedan ja neid elama õpetan. Laps hakkas naerma ja ütles, et sobib.

Mõte on hea ja ei taha norida, aga vanad inimesed kusagile pööningule ja treppidest üles-alla enam meelsasti ei roni. Arvuti kasutamine sõltub täiesti konkreetsest inimesest. Mõni 80-aastane käib igapäevaselt internetis, kirjutab kommentaare, kui teine piirdub ainult saadete vaatamisega. Seda ei tea lihtsalt keegi ette, milline on vanaduses füüsiline ja vaimne tervis, kuidas liikumine jne.

Ma rääkisin endast (hetkel 50+), mitte neist, kes praegu 80 on. Ja seda pööningut võib võtta ülekantud tähenduses kui eraldatud kohta, mitte et tingimata peaks viis korrust üles ronima. Lihtsalt ma ei ole selline inimene, kes igatseks mingit vahmiili enda ümber ja tahaks kangesti nooremaid põlvkondi õpetada ja oma vanaduspõlve targutades mööda saata. Ma tahan täiega rahus omaette olla ja Netflixi vaadata või mida iganes.

Nõus! Aga siis tulebki jääda oma koju, oma terrassile, oma kamina ja lillede juurde ning lihtsalt keegi palgata.

[Külaline]

Mõte on hea ja ei taha norida, aga vanad inimesed kusagile pööningule ja treppidest üles-alla enam meelsasti ei roni. Arvuti kasutamine sõltub täiesti konkreetsest inimesest. Mõni 80-aastane käib igapäevaselt internetis, kirjutab kommentaare, kui teine piirdub ainult saadete vaatamisega. Seda ei tea lihtsalt keegi ette, milline on vanaduses füüsiline ja vaimne tervis, kuidas liikumine jne.

Ma rääkisin endast (hetkel 50+), mitte neist, kes praegu 80 on. Ja seda pööningut võib võtta ülekantud tähenduses kui eraldatud kohta, mitte et tingimata peaks viis korrust üles ronima. Lihtsalt ma ei ole selline inimene, kes igatseks mingit vahmiili enda ümber ja tahaks kangesti nooremaid põlvkondi õpetada ja oma vanaduspõlve targutades mööda saata. Ma tahan täiega rahus omaette olla ja Netflixi vaadata või mida iganes.

Nõus! Aga siis tulebki jääda oma koju, oma terrassile, oma kamina ja lillede juurde ning lihtsalt keegi palgata.

Ühe puruvana muti pärast (endast räägin) ei ole ometi vaja mingit terrassi, kaminat ja lilleaeda üleval pidada. Mul ei ole midagi ühe kobeda pansionaaditoa vastu (vannituba peab loomulikult ainult minu päralt olema, mitte vets koridoris vmt) või siis äärmisel juhul tuba mõne rikka järeltulija kodus kusagil eraldiseisvas nurgas. Peaasi, et mind jäetakse rahule, ei käida pidevalt voodiserval istumas, ei oodata, et kogu aeg mingis ühistoas aega käin veetmas vmt. Mulle meeldib omaette olla. Vaevalt, et see vanuigi muutub.