Normaalkaal vs ülekaal

[Külaline]

Kui olete olnd normaalkaalus ja ülekaalus või vastupidi, milliseid erinevusi enesetundes tundsite?

Kuidas oli elu ülekaalulisena teistsugune kui normaalkaalulisena?

[Külaline]

Kõige imelikum ongi see, et (hetkel ei mäleta, et) enesetundes mingit vahet oleks olnud. Võib-olla ma pole veel piisavalt paks... 169/98. Viimati normkaalus 2014-15.
Eks kirjutan uuesti, kui normkaalu olen jõudnud. Work in progress

[Külaline]

Mina olin kunagi 80 kg ja arvasin, et see on kõikide probleemide põhjuseks, mis minu elus on. Ei julgenud suhet otsida, sest igalt poolt lugesin, et pakse naisi keegi nagunii ei taha. Arvasin, et ei saa head töökohta, sest kõik ju arvavad, et paks on laisk ja midagi ei oska. Võtsin siis ennast kokku ja kaotasin 20 kg. Kõht hakkas rippuma, siis tegin ka kõhuplastika. Keha on nüüd väga ilus, aga ühtki probleemi pole see lahendanud. Neid mehi, kes mulle külge löövad, on küll rohkem, aga väga kehva iseloomuga. Ise joovad, psühhopaadid, täielikud jubedused. Oli ühega väga jube suhe aasta otsa, mõtlesingi, et kui oleksin olnud trulla edasi, siis ta poleks mind tahtnud ja oleksin pääsenud sellest hirmsast kogemusest. Sest vaatamata enda halbadele joontele ja joomisele on ta naise figuuri suhtes väga nõudlik. Siis hakkas mind kiusama minu ülemus, kes on keskealine naine ja kellel on ka kaaluprobleem. Enne ta nagu vaatas natuke ülevalt alla mulle, kuigi oli ise sama paks, rääkis, kuidas peaksin maha võtma jne. Aga kui sain ilusaks, siis hakkas täiesti vihkama mind. Lõpuks mind üldse koondati. Nüüd otsin uut tööd ja jälle tunnen, et paljudele keskealistele naistele ma lihtsalt ei meeldi, enne oldi minuga sõbralikum. Seega ma ei saa öelda, et kaalust mahavõtmine oleks minu elu paremaks teinud, hetkel on isegi palju hullemaks läinud. Viimased kaks aastat on täielik katastroof olnud. Samas ise olen siiski rahul endaga, keha on ilus, käin rannas häbitundeta, spaas mehed vaatavad mind. Aga mis sellest minul tegelikult kasu on, mitte midagi.

[Külaline]

Mina küll tunnen vahet. Ma kuni 30.ndate alguseni kaalusin max 55kg oma 160cm juures.
Nüüd olen 35 ja kaal peale teist last on 76.
Pole katastroofiline aga jalad valutavad(labajalad, vahel ka põlved), kandadele tekib paks nahk. Riided selga enam ei istu, higistan tunduvalt rohkem(haisuga).
Ja no muidugi üleüldine halb tunne oma peegelpildist.
Kuni 64 oli veel ok. Sest ega ma nooruses olingi liiga kõhna. Siis oli jälle vastupidi probleem, et kehavormide puuduse pärast ja lühikene olles oli ka väga raske riideid leida. Ja inimesed tihtipeale küsisid, et kas ma näljutan ennast.

[Külaline]

Mina olin kunagi 80 kg ja arvasin, et see on kõikide probleemide põhjuseks, mis minu elus on. Ei julgenud suhet otsida, sest igalt poolt lugesin, et pakse naisi keegi nagunii ei taha. Arvasin, et ei saa head töökohta, sest kõik ju arvavad, et paks on laisk ja midagi ei oska. Võtsin siis ennast kokku ja kaotasin 20 kg. Kõht hakkas rippuma, siis tegin ka kõhuplastika. Keha on nüüd väga ilus, aga ühtki probleemi pole see lahendanud. Neid mehi, kes mulle külge löövad, on küll rohkem, aga väga kehva iseloomuga. Ise joovad, psühhopaadid, täielikud jubedused. Oli ühega väga jube suhe aasta otsa, mõtlesingi, et kui oleksin olnud trulla edasi, siis ta poleks mind tahtnud ja oleksin pääsenud sellest hirmsast kogemusest. Sest vaatamata enda halbadele joontele ja joomisele on ta naise figuuri suhtes väga nõudlik. Siis hakkas mind kiusama minu ülemus, kes on keskealine naine ja kellel on ka kaaluprobleem. Enne ta nagu vaatas natuke ülevalt alla mulle, kuigi oli ise sama paks, rääkis, kuidas peaksin maha võtma jne. Aga kui sain ilusaks, siis hakkas täiesti vihkama mind. Lõpuks mind üldse koondati. Nüüd otsin uut tööd ja jälle tunnen, et paljudele keskealistele naistele ma lihtsalt ei meeldi, enne oldi minuga sõbralikum. Seega ma ei saa öelda, et kaalust mahavõtmine oleks minu elu paremaks teinud, hetkel on isegi palju hullemaks läinud. Viimased kaks aastat on täielik katastroof olnud. Samas ise olen siiski rahul endaga, keha on ilus, käin rannas häbitundeta, spaas mehed vaatavad mind. Aga mis sellest minul tegelikult kasu on, mitte midagi.

Kasu ongi see, et endaga rahul oled.
Ja see mõjub enesekindlalt ja hoiab eemale need nõmedad mehed sest selliseid nad kardavad.

[Külaline]

Kasu ongi see, et endaga rahul oled.
Ja see mõjub enesekindlalt ja hoiab eemale need nõmedad mehed sest selliseid nad kardavad.

Ise olen oma kehaga tõesti palju rohkem rahul, samas elu on läinud hullemaks. Nõmedaid mehi ma ei peleta eemale, pigem liginevad kehvema iseloomuga ennast täis mehed, kes on pealiskaudsed ja välimusele orienteeritud. Paljud neist poleks mind enne vaadanud ja oleks pääsenud kehvadest kogemustest.

[Külaline]

Kui see saledus sulle nii palju muret on kaasa toonud, siis soovitan uuesti paksuks ennast süüa. Oled vähemalt eluga rahul.
Tegelt tundub, et asi ei ole sul üldsegi kehakaalus vaid milleski muus.

[Külaline]

+12 kg
64 -> 76

Trepist käimine raskem, pekki vöökohale juurde kogunenud, kõndida raske, nagu oleks raskused küljes, kujutan end ette saledamana kui tegelikult olen, piltide peal imestan, tõesti nii suur? Kükitada on raske, millegi tegemine ajab higistama, ebamugav pesta.

[Külaline]

Kui see saledus sulle nii palju muret on kaasa toonud, siis soovitan uuesti paksuks ennast süüa. Oled vähemalt eluga rahul.
Tegelt tundub, et asi ei ole sul üldsegi kehakaalus vaid milleski muus.

Seda tahtsingi öelda, et asi pole kehakaalus ja kaal ise ei tee ei õnnetuks ega õnnelikuks. Küsiti, kuidas olete ennast tundnud saleda ja paksuna. Minu kogemus on, et salenemine ei toonud positiivseid muutusi kaasa, vaid pigem vastupidi. Muidugi ei käi see ka niipidi, et söö nüüd ennast jälle paksuks, siis läheb elu paremaks tagasi. Ilmselt mitte.

[Külaline]

Kui olete olnd normaalkaalus ja ülekaalus või vastupidi, milliseid erinevusi enesetundes tundsite?

Kuidas oli elu ülekaalulisena teistsugune kui normaalkaalulisena?

Jalad valutavad, rasedusega vajusid jalatallad laiaks ja nüüd on lisaraskus ainult koormaks. Mujalt kehast midagi (veel) tunda ei anna ja enesetundes pole vahet, võhma on küll vähem. Ja riided ei istu ilusti. Ega ühes teemas öeldi õigesti, et kui tahad ilusaid riideid kanda, saa normkaaluliseks, sest paksu seljas lihtsalt ei istu ka kõige ilusam riie nii hästi kui saledama seljas, mis teha! Kaal pole ka ülikõrge, 80-82kg, aga sedagi on palju, kunagi olin 55 (a noh, keska lõpus seda enam tagasi ei saa )

[Külaline]

Olin enne rasedusi päris kribu, selline 50 kg. Ilma lihasteta, kondid turritasid jne. Siis võtsin üle 20 kilo juurde. Ei õginud, aga vesi jäi pidama. Vahe oli selgelt tunda. Liigesed, põlved, puusad, jaksu polnud varem, aga siis polnud enam üldse, jalatallad valutasid, midagi selga ega jalga ei läinud. Kõndides kõik see nahaalune vedelam kiht põrkas ja liikus. Hingata oli raske. Olin harjunud, et väiksena mahtusin igale poole, siis aga..
Tean päris kindlasti, et paksuks ei taha minna, aga lihastega tegelen peale seda küll hoolega.

[Külaline]

Mina olin kunagi 80 kg ja arvasin, et see on kõikide probleemide põhjuseks, mis minu elus on. Ei julgenud suhet otsida, sest igalt poolt lugesin, et pakse naisi keegi nagunii ei taha. Arvasin, et ei saa head töökohta, sest kõik ju arvavad, et paks on laisk ja midagi ei oska. Võtsin siis ennast kokku ja kaotasin 20 kg. Kõht hakkas rippuma, siis tegin ka kõhuplastika. Keha on nüüd väga ilus, aga ühtki probleemi pole see lahendanud. Neid mehi, kes mulle külge löövad, on küll rohkem, aga väga kehva iseloomuga. Ise joovad, psühhopaadid, täielikud jubedused. Oli ühega väga jube suhe aasta otsa, mõtlesingi, et kui oleksin olnud trulla edasi, siis ta poleks mind tahtnud ja oleksin pääsenud sellest hirmsast kogemusest. Sest vaatamata enda halbadele joontele ja joomisele on ta naise figuuri suhtes väga nõudlik. Siis hakkas mind kiusama minu ülemus, kes on keskealine naine ja kellel on ka kaaluprobleem. Enne ta nagu vaatas natuke ülevalt alla mulle, kuigi oli ise sama paks, rääkis, kuidas peaksin maha võtma jne. Aga kui sain ilusaks, siis hakkas täiesti vihkama mind. Lõpuks mind üldse koondati. Nüüd otsin uut tööd ja jälle tunnen, et paljudele keskealistele naistele ma lihtsalt ei meeldi, enne oldi minuga sõbralikum. Seega ma ei saa öelda, et kaalust mahavõtmine oleks minu elu paremaks teinud, hetkel on isegi palju hullemaks läinud. Viimased kaks aastat on täielik katastroof olnud. Samas ise olen siiski rahul endaga, keha on ilus, käin rannas häbitundeta, spaas mehed vaatavad mind. Aga mis sellest minul tegelikult kasu on, mitte midagi.

Sa oled rämedates komleksides. Alaväärsuskompleksides. Ja need tavaliselt kiidavad (olen ilus) ennast ja kõik teised on nende ebaõnnes süüdi. Kas sa ei leia, et valid ise valesid mehi ja kuna sa oled nüüd nii "ilus" siis ei oska ka käituda ka. Tekib ääretu ülbus, et vot mina olen ilus ja kõik peab käima nagu mina tahan ja mulle sobib kõige-kõige parem ja parim. Nagu näha. Ei tööta see. Tähtis on inimene ise. Seega muutu avalaks, ausaks, sõbralikuks ja meeldivaks. Ja siis kombo ilus keha ja ilusa hingega inimene töötab väga hästi.

[Külaline]

Seega muutu avalaks, ausaks, sõbralikuks ja meeldivaks. Ja siis kombo ilus keha ja ilusa hingega inimene töötab väga hästi.

Soovitaks sama sulle, siis kaob tungiv vajadus foorumis anonüümnselt ja negatiivselt lahmida.
Pole see, keda peedistasid.

[Külaline]

Täiega on vahe.
Mu meelest sama vahe nagu kaine või vindise inimese vahel: kui sõltuvusest välja murda, siis läheb pilt selgeks, meeled teravaks, hakkavad huvitama palju rohkemad asjad, tekib energiat, jalad on kindlamalt maas, kuidagi tunne, et ma ise juhin oma elu ja valikuid. Väga hea tunne on. Kui aga "tsüklisse langeda" (süüa rohkelt süsivesikuterikkaid toite ja sellest mõnu tunda), siis on elu nagu vati sees, selline pehme, justkui turvaline ja mõnus, aga päriselt natuke upud selle "mõnusa" sisse; midagi teha ei viitsi, sest mõnusam oleks diivanil keras raamatut lugeda ja saiakest mugida. Vähemalt mul on nii.

[Külaline]

Seega muutu avalaks, ausaks, sõbralikuks ja meeldivaks. Ja siis kombo ilus keha ja ilusa hingega inimene töötab väga hästi.

Soovitaks sama sulle, siis kaob tungiv vajadus foorumis anonüümnselt ja negatiivselt lahmida.
Pole see, keda peedistasid.

Aga tundsid ennast ära. Onju? Tõde on ikka valus lugeda ja endale tunnistada. Oma ebakindluses oli vaja ka mittemidagi ütlevat "positiivset" sappi siia pritsida. Võta kaalust alla. Tegele endaga. Alusta sellest, et igat asja ei kommenteeri.

Kle soe soovitus otsi abi, kaaluga korras, nüüd pööning korda

[Külaline]

Mina küll tunnen vahet. Ma kuni 30.ndate alguseni kaalusin max 55kg oma 160cm juures.
Nüüd olen 35 ja kaal peale teist last on 76.
Pole katastroofiline aga jalad valutavad(labajalad, vahel ka põlved), kandadele tekib paks nahk. Riided selga enam ei istu, higistan tunduvalt rohkem(haisuga).
Ja no muidugi üleüldine halb tunne oma peegelpildist.
Kuni 64 oli veel ok. Sest ega ma nooruses olingi liiga kõhna. Siis oli jälle vastupidi probleem, et kehavormide puuduse pärast ja lühikene olles oli ka väga raske riideid leida. Ja inimesed tihtipeale küsisid, et kas ma näljutan ennast.

Sul on vast selline õbluke kehaehitus siis? Sest 55kg ja 160cm ei ole küll kõhn. Ma 162 ja 53 kg. Paks ma ei ole, aga kõhn kindlasti ka mitte.. Lihtsalt näen selline pontsakas välja, no mis teha..

[Külaline]

Mina küll tunnen vahet. Ma kuni 30.ndate alguseni kaalusin max 55kg oma 160cm juures.
Nüüd olen 35 ja kaal peale teist last on 76.
Pole katastroofiline aga jalad valutavad(labajalad, vahel ka põlved), kandadele tekib paks nahk. Riided selga enam ei istu, higistan tunduvalt rohkem(haisuga).
Ja no muidugi üleüldine halb tunne oma peegelpildist.
Kuni 64 oli veel ok. Sest ega ma nooruses olingi liiga kõhna. Siis oli jälle vastupidi probleem, et kehavormide puuduse pärast ja lühikene olles oli ka väga raske riideid leida. Ja inimesed tihtipeale küsisid, et kas ma näljutan ennast.

Sul on vast selline õbluke kehaehitus siis? Sest 55kg ja 160cm ei ole küll kõhn. Ma 162 ja 53 kg. Paks ma ei ole, aga kõhn kindlasti ka mitte.. Lihtsalt näen selline pontsakas välja, no mis teha..

Pigem jaa. Kandsin ikka xs ja vahel ka xxs asju. Laste riided 164 ja 174 ka läksid vaevata selga, osad jäid isegi suureks.
Kõhna kriips.

[Külaline]

Mina küll tunnen vahet. Ma kuni 30.ndate alguseni kaalusin max 55kg oma 160cm juures.
Nüüd olen 35 ja kaal peale teist last on 76.
Pole katastroofiline aga jalad valutavad(labajalad, vahel ka põlved), kandadele tekib paks nahk. Riided selga enam ei istu, higistan tunduvalt rohkem(haisuga).
Ja no muidugi üleüldine halb tunne oma peegelpildist.
Kuni 64 oli veel ok. Sest ega ma nooruses olingi liiga kõhna. Siis oli jälle vastupidi probleem, et kehavormide puuduse pärast ja lühikene olles oli ka väga raske riideid leida. Ja inimesed tihtipeale küsisid, et kas ma näljutan ennast.

Sul on vast selline õbluke kehaehitus siis? Sest 55kg ja 160cm ei ole küll kõhn. Ma 162 ja 53 kg. Paks ma ei ole, aga kõhn kindlasti ka mitte.. Lihtsalt näen selline pontsakas välja, no mis teha..

Pigem jaa. Kandsin ikka xs ja vahel ka xxs asju. Laste riided 164 ja 174 ka läksid vaevata selga, osad jäid isegi suureks.
Kõhna kriips.

Väga ei usu. Ma olin 174cm ja 52 kg, 90-65-90 ja isegi siis oli ma mitte nii kriips. 75B rind nt
Pikkuse osas võis xxs ju olla

[Külaline]

Jõuamegi selleni, et kehadel on erinevad kujud ja number üksi ei näita suurt midagi.

[Külaline]

Noo see luider vanainimene. Rinnatu ja kondiste jalgadega. Kondinukid välja turritamas. See on kole. Ei ole vaja ennast pidada mingiks ilusaks naiseks kui oled selline. Sama käib ka paksude kohta.