Invavetsu kasutamine

[Külaline]

esiteks asutuse töötajad võiksid rohkem usaldada inimest, kes soovib invatualetti vms külastada, eeldades, et ju siis inimesel on selleks omad põhjused. Ja teisalt võiks ka külastajad ise seda usaldust mitte kuritarvitada. Nii oleks normaalne ja kõik oleks rahul.

Nii võiks olla küll, aga siin ju räägitakse massiliselt, et ilma igasuguse põhjuseta kasutatakse invavetsu. Kui kõik nii teeks, siis ei saakski ju ükski invaliid löögile. Aga mõni siin arvab, et kõik muidugi ei peaks, ainult tema. ja kuna ainult tema nii teeb, siis probleemi pole.

[Külaline]

Nii võiks olla küll, aga siin ju räägitakse massiliselt, et ilma igasuguse põhjuseta kasutatakse invavetsu.

Tead, tõsta pilk arvutiekraanilt ja vaata ringi - pole kuskil mingit massilist kasutamist. Siin paarkümmend (kui sedagi) inimest kirjutab, sajad invavetsud üle Eesti seisavad üsna tühjana. Millise taga sa saba oled näinud?

[Külaline]

esiteks asutuse töötajad võiksid rohkem usaldada inimest, kes soovib invatualetti vms külastada, eeldades, et ju siis inimesel on selleks omad põhjused. Ja teisalt võiks ka külastajad ise seda usaldust mitte kuritarvitada. Nii oleks normaalne ja kõik oleks rahul.

Nii võiks olla küll, aga siin ju räägitakse massiliselt, et ilma igasuguse põhjuseta kasutatakse invavetsu. Kui kõik nii teeks, siis ei saakski ju ükski invaliid löögile. Aga mõni siin arvab, et kõik muidugi ei peaks, ainult tema. ja kuna ainult tema nii teeb, siis probleemi pole.

Su käekiri on niiiiiiii äratuntav juba. Kasutaja, kes tunneb ainult äärmusi, kõik on kas massiliselt või üldse mitte, 10 000 või 1, südantlõhestav või absoluutselt ükskõikne, mõnitamine või kiitmine jne jne. Mitte mingeid vahetoone.

[Külaline]

Invavetsude esmane mõte ei ole tingimata see, et invaliid peab kiiremas korras tualetti pääsema (ehkki seda annab ka nii tõlgendada, nt kui diabeetik peab kiirelt pääsema tualettruumi endale süsti tegema vms). Invatualeti esmane mõte on see, et sinna peab pääsema sisse ratastooliga. See on ehitatud laiemana kui tavatualett, ja mõõdud peavad olema sellised, et sees olles oleks võimalik end ratastooliga ümber pöörata. Samuti peavad seal olema käsitoed, et upitada end ratastoolilt potile ja vastupidi. Kraanikauss peab olema sellisel kõrgusel, et istudes saaks käsi pesta. Jne.

Seega on invavetsu mõte, et see on ligipääsetav. Mitte aga võimalus pääseda kiiremini tualetti (erandeid arvestamata). Sellisel juhul ei näe ma väga suurt pattu selles, kui tavatualeti järjekord on väga pikk, erivajadusega külastajaid pole aga näha, ning sellises olukorras siis kasutatakse ka invatualetti.

Ma ei võrdleks seda invaparkimiskohale parkimisega, kuna parklad on meil tihti täis ja invaparkimiskoha mõte on lühendada niigi liikumisraskustega inimese teekonda parklast asutusse. Lisaks on invaparkimiskohal omad nõuded - nt peaks see ideaalis olema tavapärasest laiem, võimaldamaks ratastool auto küljel paiknevast uksest välja tõsta. Tavaparkimiskohad on tihti nii kitsad, et ratastool kahe pargitud auto vahele üldse ei mahugi. Seega invaparkimiskohti tuleks kasutada siiski vaid tegeliku vajaduse korral.

Muidu nõus su jutuga, aga diabeetik saab end vabalt süstida ka tavalises vetsus. Tegelikult, saab diabeetik süstida end ka käigu pealt ja teistele märkamatult. Selleks ei ole vaja invavetsu kasutada. Seda enam, et süsti ei ole vaja teha kiireloomuliselt. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis peab ta hoopis midagi magusat põske pistma, mitte end süstima.

Kui teemasse tulla, siis mina olen aru saanud, et invavets on mõeldud siiski füüsilise puudega inimesele, mitte ükskõik, mis puudega inimesele. Mitte et nemad ja mitte puudega inimesed ka ei võiks seda vetsu kasutada, aga kohandatud on see vets ju justnimelt füüsilise puudega inimesele. Ja lisaks veel mingid spetsiifilised haigused nagu Crohni tõbi.

[Külaline]

Invavetsude esmane mõte ei ole tingimata see, et invaliid peab kiiremas korras tualetti pääsema (ehkki seda annab ka nii tõlgendada, nt kui diabeetik peab kiirelt pääsema tualettruumi endale süsti tegema vms). Invatualeti esmane mõte on see, et sinna peab pääsema sisse ratastooliga. See on ehitatud laiemana kui tavatualett, ja mõõdud peavad olema sellised, et sees olles oleks võimalik end ratastooliga ümber pöörata. Samuti peavad seal olema käsitoed, et upitada end ratastoolilt potile ja vastupidi. Kraanikauss peab olema sellisel kõrgusel, et istudes saaks käsi pesta. Jne.

Seega on invavetsu mõte, et see on ligipääsetav. Mitte aga võimalus pääseda kiiremini tualetti (erandeid arvestamata). Sellisel juhul ei näe ma väga suurt pattu selles, kui tavatualeti järjekord on väga pikk, erivajadusega külastajaid pole aga näha, ning sellises olukorras siis kasutatakse ka invatualetti.

Ma ei võrdleks seda invaparkimiskohale parkimisega, kuna parklad on meil tihti täis ja invaparkimiskoha mõte on lühendada niigi liikumisraskustega inimese teekonda parklast asutusse. Lisaks on invaparkimiskohal omad nõuded - nt peaks see ideaalis olema tavapärasest laiem, võimaldamaks ratastool auto küljel paiknevast uksest välja tõsta. Tavaparkimiskohad on tihti nii kitsad, et ratastool kahe pargitud auto vahele üldse ei mahugi. Seega invaparkimiskohti tuleks kasutada siiski vaid tegeliku vajaduse korral.

Muidu nõus su jutuga, aga diabeetik saab end vabalt süstida ka tavalises vetsus. Tegelikult, saab diabeetik süstida end ka käigu pealt ja teistele märkamatult. Selleks ei ole vaja invavetsu kasutada. Seda enam, et süsti ei ole vaja teha kiireloomuliselt. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis peab ta hoopis midagi magusat põske pistma, mitte end süstima.

Kui teemasse tulla, siis mina olen aru saanud, et invavets on mõeldud siiski füüsilise puudega inimesele, mitte ükskõik, mis puudega inimesele. Mitte et nemad ja mitte puudega inimesed ka ei võiks seda vetsu kasutada, aga kohandatud on see vets ju justnimelt füüsilise puudega inimesele. Ja lisaks veel mingid spetsiifilised haigused nagu Crohni tõbi.

Minul on laps 1. tüübi diabeetik ja abikaasal on Crohni tõbi. Nii et tean, millest räägin. Jah, põhimõtteliselt saab diabeetik süstida end käigu pealt, ei vaidle. Samas mu teismeline laps ei taha ennast enam avalikus vetsus süstida, veelgi vähem käigu pealt, kuna tal on kogemus teiste narrimisega. Kui ta koolimajas teiste nähes endale süsti tegi, siis hakati tema kallal teravmeelitsema, et ah oled narkar, teinekord küsiti, et noh, lased siin terve põranda verd täis jah? Privaatses kabiinis pole mingit riiulit, kuhu peale oma mõõtmis- ja süstimistarvikuid panna, vetsupotil istudes peab hoidma neid oma põlvede otsas. Lisaks, süsti on küll vaja teha kiireloomuliselt, no näiteks nii kiiresti, et koju minemiseks ei jää aega. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis võib see olla kriitiline kahest otsast - kas on veresuhkur liiga madal või vastupidi - liiga kõrge. Viimasel juhul ei tohi magusat põske pista, vaid peab jällegi just süstima.

Seega on minu silmis täiesti põhjendatud, kui laps nt teatrietenduse vaheajal lipsab kiirelt invavetsusse, et seal vajalikud toimingud teha.

[Külaline]

Invavetsude esmane mõte ei ole tingimata see, et invaliid peab kiiremas korras tualetti pääsema (ehkki seda annab ka nii tõlgendada, nt kui diabeetik peab kiirelt pääsema tualettruumi endale süsti tegema vms). Invatualeti esmane mõte on see, et sinna peab pääsema sisse ratastooliga. See on ehitatud laiemana kui tavatualett, ja mõõdud peavad olema sellised, et sees olles oleks võimalik end ratastooliga ümber pöörata. Samuti peavad seal olema käsitoed, et upitada end ratastoolilt potile ja vastupidi. Kraanikauss peab olema sellisel kõrgusel, et istudes saaks käsi pesta. Jne.

Seega on invavetsu mõte, et see on ligipääsetav. Mitte aga võimalus pääseda kiiremini tualetti (erandeid arvestamata). Sellisel juhul ei näe ma väga suurt pattu selles, kui tavatualeti järjekord on väga pikk, erivajadusega külastajaid pole aga näha, ning sellises olukorras siis kasutatakse ka invatualetti.

Ma ei võrdleks seda invaparkimiskohale parkimisega, kuna parklad on meil tihti täis ja invaparkimiskoha mõte on lühendada niigi liikumisraskustega inimese teekonda parklast asutusse. Lisaks on invaparkimiskohal omad nõuded - nt peaks see ideaalis olema tavapärasest laiem, võimaldamaks ratastool auto küljel paiknevast uksest välja tõsta. Tavaparkimiskohad on tihti nii kitsad, et ratastool kahe pargitud auto vahele üldse ei mahugi. Seega invaparkimiskohti tuleks kasutada siiski vaid tegeliku vajaduse korral.

Muidu nõus su jutuga, aga diabeetik saab end vabalt süstida ka tavalises vetsus. Tegelikult, saab diabeetik süstida end ka käigu pealt ja teistele märkamatult. Selleks ei ole vaja invavetsu kasutada. Seda enam, et süsti ei ole vaja teha kiireloomuliselt. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis peab ta hoopis midagi magusat põske pistma, mitte end süstima.

Kui teemasse tulla, siis mina olen aru saanud, et invavets on mõeldud siiski füüsilise puudega inimesele, mitte ükskõik, mis puudega inimesele. Mitte et nemad ja mitte puudega inimesed ka ei võiks seda vetsu kasutada, aga kohandatud on see vets ju justnimelt füüsilise puudega inimesele. Ja lisaks veel mingid spetsiifilised haigused nagu Crohni tõbi.

Minul on laps 1. tüübi diabeetik ja abikaasal on Crohni tõbi. Nii et tean, millest räägin. Jah, põhimõtteliselt saab diabeetik süstida end käigu pealt, ei vaidle. Samas mu teismeline laps ei taha ennast enam avalikus vetsus süstida, veelgi vähem käigu pealt, kuna tal on kogemus teiste narrimisega. Kui ta koolimajas teiste nähes endale süsti tegi, siis hakati tema kallal teravmeelitsema, et ah oled narkar, teinekord küsiti, et noh, lased siin terve põranda verd täis jah? Privaatses kabiinis pole mingit riiulit, kuhu peale oma mõõtmis- ja süstimistarvikuid panna, vetsupotil istudes peab hoidma neid oma põlvede otsas. Lisaks, süsti on küll vaja teha kiireloomuliselt, no näiteks nii kiiresti, et koju minemiseks ei jää aega. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis võib see olla kriitiline kahest otsast - kas on veresuhkur liiga madal või vastupidi - liiga kõrge. Viimasel juhul ei tohi magusat põske pista, vaid peab jällegi just süstima.

Seega on minu silmis täiesti põhjendatud, kui laps nt teatrietenduse vaheajal lipsab kiirelt invavetsusse, et seal vajalikud toimingud teha.

Minu laos on ka 1.tüübi diabeetik. Avalikus vetsus? Selleks on kabiinid. Seal saab kõik ilusti ära teha.
Mis seal invavetsus rohkem diabeetikule rohkem on?
Põrandaruumi vaid rohkem.

[Külaline]

Minul on laps 1. tüübi diabeetik ja abikaasal on Crohni tõbi. Nii et tean, millest räägin. Jah, põhimõtteliselt saab diabeetik süstida end käigu pealt, ei vaidle. Samas mu teismeline laps ei taha ennast enam avalikus vetsus süstida, veelgi vähem käigu pealt, kuna tal on kogemus teiste narrimisega. Kui ta koolimajas teiste nähes endale süsti tegi, siis hakati tema kallal teravmeelitsema, et ah oled narkar, teinekord küsiti, et noh, lased siin terve põranda verd täis jah? Privaatses kabiinis pole mingit riiulit, kuhu peale oma mõõtmis- ja süstimistarvikuid panna, vetsupotil istudes peab hoidma neid oma põlvede otsas. Lisaks, süsti on küll vaja teha kiireloomuliselt, no näiteks nii kiiresti, et koju minemiseks ei jää aega. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis võib see olla kriitiline kahest otsast - kas on veresuhkur liiga madal või vastupidi - liiga kõrge. Viimasel juhul ei tohi magusat põske pista, vaid peab jällegi just süstima.

Seega on minu silmis täiesti põhjendatud, kui laps nt teatrietenduse vaheajal lipsab kiirelt invavetsusse, et seal vajalikud toimingud teha.

Minu laos on ka 1.tüübi diabeetik. Avalikus vetsus? Selleks on kabiinid. Seal saab kõik ilusti ära teha.
Mis seal invavetsus rohkem diabeetikule rohkem on?
Põrandaruumi vaid rohkem.

Kabiinis pole mõõtmis- ja süstimistarvikuid kusagile toetada, peab võtma põlve otsa. Lisaks on kabiinis tihti hämar valgustus või koguni sinine valgus, nii et näitude lugemine on raskendatud, samuti ei näe hästi pen-süstla numbrinäitu seadistada. Invavetsus on mugavam, saab kasutada peeglilauda ja kraanikausiserva ning ka valgus on parem.

[Külaline]

Minul on laps 1. tüübi diabeetik ja abikaasal on Crohni tõbi. Nii et tean, millest räägin. Jah, põhimõtteliselt saab diabeetik süstida end käigu pealt, ei vaidle. Samas mu teismeline laps ei taha ennast enam avalikus vetsus süstida, veelgi vähem käigu pealt, kuna tal on kogemus teiste narrimisega. Kui ta koolimajas teiste nähes endale süsti tegi, siis hakati tema kallal teravmeelitsema, et ah oled narkar, teinekord küsiti, et noh, lased siin terve põranda verd täis jah? Privaatses kabiinis pole mingit riiulit, kuhu peale oma mõõtmis- ja süstimistarvikuid panna, vetsupotil istudes peab hoidma neid oma põlvede otsas. Lisaks, süsti on küll vaja teha kiireloomuliselt, no näiteks nii kiiresti, et koju minemiseks ei jää aega. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis võib see olla kriitiline kahest otsast - kas on veresuhkur liiga madal või vastupidi - liiga kõrge. Viimasel juhul ei tohi magusat põske pista, vaid peab jällegi just süstima.

Seega on minu silmis täiesti põhjendatud, kui laps nt teatrietenduse vaheajal lipsab kiirelt invavetsusse, et seal vajalikud toimingud teha.

Minu laos on ka 1.tüübi diabeetik. Avalikus vetsus? Selleks on kabiinid. Seal saab kõik ilusti ära teha.
Mis seal invavetsus rohkem diabeetikule rohkem on?
Põrandaruumi vaid rohkem.

Kabiinis pole mõõtmis- ja süstimistarvikuid kusagile toetada, peab võtma põlve otsa. Lisaks on kabiinis tihti hämar valgustus või koguni sinine valgus, nii et näitude lugemine on raskendatud, samuti ei näe hästi pen-süstla numbrinäitu seadistada. Invavetsus on mugavam, saab kasutada peeglilauda ja kraanikausiserva ning ka valgus on parem.

No see on õpitud abitus. Mu poeg saab ka põlve otsas hakkama, kui vaja.

[Külaline]

Minu laos on ka 1.tüübi diabeetik. Avalikus vetsus? Selleks on kabiinid. Seal saab kõik ilusti ära teha.
Mis seal invavetsus rohkem diabeetikule rohkem on?
Põrandaruumi vaid rohkem.

Kabiinis pole mõõtmis- ja süstimistarvikuid kusagile toetada, peab võtma põlve otsa. Lisaks on kabiinis tihti hämar valgustus või koguni sinine valgus, nii et näitude lugemine on raskendatud, samuti ei näe hästi pen-süstla numbrinäitu seadistada. Invavetsus on mugavam, saab kasutada peeglilauda ja kraanikausiserva ning ka valgus on parem.

No see on õpitud abitus. Mu poeg saab ka põlve otsas hakkama, kui vaja.

Kuidas ta õues hakkama saab?

[Külaline]

Süstimise vajadust ma mõistan küll, aga alati pole ju ometi mingit avalikku invavetsu läheduses? Tavalisigi avalikke vetse pole linnades teab mis tihedalt, kuidas siis süstitakse?

[Külaline]

Invavetsude esmane mõte ei ole tingimata see, et invaliid peab kiiremas korras tualetti pääsema (ehkki seda annab ka nii tõlgendada, nt kui diabeetik peab kiirelt pääsema tualettruumi endale süsti tegema vms). Invatualeti esmane mõte on see, et sinna peab pääsema sisse ratastooliga. See on ehitatud laiemana kui tavatualett, ja mõõdud peavad olema sellised, et sees olles oleks võimalik end ratastooliga ümber pöörata. Samuti peavad seal olema käsitoed, et upitada end ratastoolilt potile ja vastupidi. Kraanikauss peab olema sellisel kõrgusel, et istudes saaks käsi pesta. Jne.

Seega on invavetsu mõte, et see on ligipääsetav. Mitte aga võimalus pääseda kiiremini tualetti (erandeid arvestamata). Sellisel juhul ei näe ma väga suurt pattu selles, kui tavatualeti järjekord on väga pikk, erivajadusega külastajaid pole aga näha, ning sellises olukorras siis kasutatakse ka invatualetti.

Ma ei võrdleks seda invaparkimiskohale parkimisega, kuna parklad on meil tihti täis ja invaparkimiskoha mõte on lühendada niigi liikumisraskustega inimese teekonda parklast asutusse. Lisaks on invaparkimiskohal omad nõuded - nt peaks see ideaalis olema tavapärasest laiem, võimaldamaks ratastool auto küljel paiknevast uksest välja tõsta. Tavaparkimiskohad on tihti nii kitsad, et ratastool kahe pargitud auto vahele üldse ei mahugi. Seega invaparkimiskohti tuleks kasutada siiski vaid tegeliku vajaduse korral.

Muidu nõus su jutuga, aga diabeetik saab end vabalt süstida ka tavalises vetsus. Tegelikult, saab diabeetik süstida end ka käigu pealt ja teistele märkamatult. Selleks ei ole vaja invavetsu kasutada. Seda enam, et süsti ei ole vaja teha kiireloomuliselt. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis peab ta hoopis midagi magusat põske pistma, mitte end süstima.

Kui teemasse tulla, siis mina olen aru saanud, et invavets on mõeldud siiski füüsilise puudega inimesele, mitte ükskõik, mis puudega inimesele. Mitte et nemad ja mitte puudega inimesed ka ei võiks seda vetsu kasutada, aga kohandatud on see vets ju justnimelt füüsilise puudega inimesele. Ja lisaks veel mingid spetsiifilised haigused nagu Crohni tõbi.

Minul on laps 1. tüübi diabeetik ja abikaasal on Crohni tõbi. Nii et tean, millest räägin. Jah, põhimõtteliselt saab diabeetik süstida end käigu pealt, ei vaidle. Samas mu teismeline laps ei taha ennast enam avalikus vetsus süstida, veelgi vähem käigu pealt, kuna tal on kogemus teiste narrimisega. Kui ta koolimajas teiste nähes endale süsti tegi, siis hakati tema kallal teravmeelitsema, et ah oled narkar, teinekord küsiti, et noh, lased siin terve põranda verd täis jah? Privaatses kabiinis pole mingit riiulit, kuhu peale oma mõõtmis- ja süstimistarvikuid panna, vetsupotil istudes peab hoidma neid oma põlvede otsas. Lisaks, süsti on küll vaja teha kiireloomuliselt, no näiteks nii kiiresti, et koju minemiseks ei jää aega. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis võib see olla kriitiline kahest otsast - kas on veresuhkur liiga madal või vastupidi - liiga kõrge. Viimasel juhul ei tohi magusat põske pista, vaid peab jällegi just süstima.

Seega on minu silmis täiesti põhjendatud, kui laps nt teatrietenduse vaheajal lipsab kiirelt invavetsusse, et seal vajalikud toimingud teha.

Mind tsiteerid. Minu laps on põdenud diabeeti 26 aastat. Haigestus 3-aastasena. Seega, ma tean peensusteni, mida see haigus endast kujutab. Ja tean ka seda perioodi, kus ei olnud selliseid suurepäraseid võimalusi diabeedi ohjamiseks kui täna. Tean ka selle haigusega kaasnevaid müüte ning on minu lastki narkomaaniks narritud.

Siiski, arvan, et sinu käsitlus asjast on natukene ülereageerimine ja ehk tõesti pisut õpitud abitus - saan aru, et hell teema, aga siiski...

Avalikus vetsus saab ju ka privaatselt süstida. Ei pea seda kuidagi teiste silme ees tegema. Insuliini peni ei ole vaja kuhugile riiulile asetada. See võetakse kotist välja, tehakse suts ära ja kotti tagasi. Tobe võrdlus ehk, aga naisena sa sidemeid vahetades ka ju ei vaja avalikus vetsus mingeid riiuleid, kuhu kogu staffi asetada.

Ja seda sa ilmselt tead, et kõrge veresuhkur tuleb küll alla võtta, aga see ei ole eluohtlik ja ei vaja nii kiiret sekkumist kui madal veresuhkur, mille puhul tuleb midagi lihtsalt suhu pista. Selleks, et kõrge veresuhkur mõjuks eluohtlikult, peab see enne olema väga kõrge juba päevi. Nii et see jutt, et diabeetikul tuleb süstimiseks välkreageerida ning ta peab seetõttu eelisjärjekorras invavetsu pääsema, ei ole tõsi.

Ma mõistan, et see on tundlik teema. Mida värskem on haigus, seda rohkem igasugune kaasinimeste tähelepanematus hoolimatusena tundub. Ja siis võib tõesti ka tunduda, et diabeetikul peaks olema mingid sedalaadi eesõigused või privileegid. Tegelikult ei pea!

[Külaline]

Muidu nõus su jutuga, aga diabeetik saab end vabalt süstida ka tavalises vetsus. Tegelikult, saab diabeetik süstida end ka käigu pealt ja teistele märkamatult. Selleks ei ole vaja invavetsu kasutada. Seda enam, et süsti ei ole vaja teha kiireloomuliselt. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis peab ta hoopis midagi magusat põske pistma, mitte end süstima.

Kui teemasse tulla, siis mina olen aru saanud, et invavets on mõeldud siiski füüsilise puudega inimesele, mitte ükskõik, mis puudega inimesele. Mitte et nemad ja mitte puudega inimesed ka ei võiks seda vetsu kasutada, aga kohandatud on see vets ju justnimelt füüsilise puudega inimesele. Ja lisaks veel mingid spetsiifilised haigused nagu Crohni tõbi.

Minul on laps 1. tüübi diabeetik ja abikaasal on Crohni tõbi. Nii et tean, millest räägin. Jah, põhimõtteliselt saab diabeetik süstida end käigu pealt, ei vaidle. Samas mu teismeline laps ei taha ennast enam avalikus vetsus süstida, veelgi vähem käigu pealt, kuna tal on kogemus teiste narrimisega. Kui ta koolimajas teiste nähes endale süsti tegi, siis hakati tema kallal teravmeelitsema, et ah oled narkar, teinekord küsiti, et noh, lased siin terve põranda verd täis jah? Privaatses kabiinis pole mingit riiulit, kuhu peale oma mõõtmis- ja süstimistarvikuid panna, vetsupotil istudes peab hoidma neid oma põlvede otsas. Lisaks, süsti on küll vaja teha kiireloomuliselt, no näiteks nii kiiresti, et koju minemiseks ei jää aega. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis võib see olla kriitiline kahest otsast - kas on veresuhkur liiga madal või vastupidi - liiga kõrge. Viimasel juhul ei tohi magusat põske pista, vaid peab jällegi just süstima.

Seega on minu silmis täiesti põhjendatud, kui laps nt teatrietenduse vaheajal lipsab kiirelt invavetsusse, et seal vajalikud toimingud teha.

Mind tsiteerid. Minu laps on põdenud diabeeti 26 aastat. Haigestus 3-aastasena. Seega, ma tean peensusteni, mida see haigus endast kujutab. Ja tean ka seda perioodi, kus ei olnud selliseid suurepäraseid võimalusi diabeedi ohjamiseks kui täna. Tean ka selle haigusega kaasnevaid müüte ning on minu lastki narkomaaniks narritud.

Siiski, arvan, et sinu käsitlus asjast on natukene ülereageerimine ja ehk tõesti pisut õpitud abitus - saan aru, et hell teema, aga siiski...

Avalikus vetsus saab ju ka privaatselt süstida. Ei pea seda kuidagi teiste silme ees tegema. Insuliini peni ei ole vaja kuhugile riiulile asetada. See võetakse kotist välja, tehakse suts ära ja kotti tagasi. Tobe võrdlus ehk, aga naisena sa sidemeid vahetades ka ju ei vaja avalikus vetsus mingeid riiuleid, kuhu kogu staffi asetada.

Ja seda sa ilmselt tead, et kõrge veresuhkur tuleb küll alla võtta, aga see ei ole eluohtlik ja ei vaja nii kiiret sekkumist kui madal veresuhkur, mille puhul tuleb midagi lihtsalt suhu pista. Selleks, et kõrge veresuhkur mõjuks eluohtlikult, peab see enne olema väga kõrge juba päevi. Nii et see jutt, et diabeetikul tuleb süstimiseks välkreageerida ning ta peab seetõttu eelisjärjekorras invavetsu pääsema, ei ole tõsi.

Ma mõistan, et see on tundlik teema. Mida värskem on haigus, seda rohkem igasugune kaasinimeste tähelepanematus hoolimatusena tundub. Ja siis võib tõesti ka tunduda, et diabeetikul peaks olema mingid sedalaadi eesõigused või privileegid. Tegelikult ei pea!

Väljamõeldis?

[Külaline]

Minul on laps 1. tüübi diabeetik ja abikaasal on Crohni tõbi. Nii et tean, millest räägin. Jah, põhimõtteliselt saab diabeetik süstida end käigu pealt, ei vaidle. Samas mu teismeline laps ei taha ennast enam avalikus vetsus süstida, veelgi vähem käigu pealt, kuna tal on kogemus teiste narrimisega. Kui ta koolimajas teiste nähes endale süsti tegi, siis hakati tema kallal teravmeelitsema, et ah oled narkar, teinekord küsiti, et noh, lased siin terve põranda verd täis jah? Privaatses kabiinis pole mingit riiulit, kuhu peale oma mõõtmis- ja süstimistarvikuid panna, vetsupotil istudes peab hoidma neid oma põlvede otsas. Lisaks, süsti on küll vaja teha kiireloomuliselt, no näiteks nii kiiresti, et koju minemiseks ei jää aega. Kui diabeetikul on kriitiline olukord, siis võib see olla kriitiline kahest otsast - kas on veresuhkur liiga madal või vastupidi - liiga kõrge. Viimasel juhul ei tohi magusat põske pista, vaid peab jällegi just süstima.

Seega on minu silmis täiesti põhjendatud, kui laps nt teatrietenduse vaheajal lipsab kiirelt invavetsusse, et seal vajalikud toimingud teha.

Mind tsiteerid. Minu laps on põdenud diabeeti 26 aastat. Haigestus 3-aastasena. Seega, ma tean peensusteni, mida see haigus endast kujutab. Ja tean ka seda perioodi, kus ei olnud selliseid suurepäraseid võimalusi diabeedi ohjamiseks kui täna. Tean ka selle haigusega kaasnevaid müüte ning on minu lastki narkomaaniks narritud.

Siiski, arvan, et sinu käsitlus asjast on natukene ülereageerimine ja ehk tõesti pisut õpitud abitus - saan aru, et hell teema, aga siiski...

Avalikus vetsus saab ju ka privaatselt süstida. Ei pea seda kuidagi teiste silme ees tegema. Insuliini peni ei ole vaja kuhugile riiulile asetada. See võetakse kotist välja, tehakse suts ära ja kotti tagasi. Tobe võrdlus ehk, aga naisena sa sidemeid vahetades ka ju ei vaja avalikus vetsus mingeid riiuleid, kuhu kogu staffi asetada.

Ja seda sa ilmselt tead, et kõrge veresuhkur tuleb küll alla võtta, aga see ei ole eluohtlik ja ei vaja nii kiiret sekkumist kui madal veresuhkur, mille puhul tuleb midagi lihtsalt suhu pista. Selleks, et kõrge veresuhkur mõjuks eluohtlikult, peab see enne olema väga kõrge juba päevi. Nii et see jutt, et diabeetikul tuleb süstimiseks välkreageerida ning ta peab seetõttu eelisjärjekorras invavetsu pääsema, ei ole tõsi.

Ma mõistan, et see on tundlik teema. Mida värskem on haigus, seda rohkem igasugune kaasinimeste tähelepanematus hoolimatusena tundub. Ja siis võib tõesti ka tunduda, et diabeetikul peaks olema mingid sedalaadi eesõigused või privileegid. Tegelikult ei pea!

Väljamõeldis?

Mis asi nimelt?

[Külaline]

Mind tsiteerid. Minu laps on põdenud diabeeti 26 aastat. Haigestus 3-aastasena. Seega, ma tean peensusteni, mida see haigus endast kujutab. Ja tean ka seda perioodi, kus ei olnud selliseid suurepäraseid võimalusi diabeedi ohjamiseks kui täna. Tean ka selle haigusega kaasnevaid müüte ning on minu lastki narkomaaniks narritud.

Siiski, arvan, et sinu käsitlus asjast on natukene ülereageerimine ja ehk tõesti pisut õpitud abitus - saan aru, et hell teema, aga siiski...

Avalikus vetsus saab ju ka privaatselt süstida. Ei pea seda kuidagi teiste silme ees tegema. Insuliini peni ei ole vaja kuhugile riiulile asetada. See võetakse kotist välja, tehakse suts ära ja kotti tagasi. Tobe võrdlus ehk, aga naisena sa sidemeid vahetades ka ju ei vaja avalikus vetsus mingeid riiuleid, kuhu kogu staffi asetada.

Ja seda sa ilmselt tead, et kõrge veresuhkur tuleb küll alla võtta, aga see ei ole eluohtlik ja ei vaja nii kiiret sekkumist kui madal veresuhkur, mille puhul tuleb midagi lihtsalt suhu pista. Selleks, et kõrge veresuhkur mõjuks eluohtlikult, peab see enne olema väga kõrge juba päevi. Nii et see jutt, et diabeetikul tuleb süstimiseks välkreageerida ning ta peab seetõttu eelisjärjekorras invavetsu pääsema, ei ole tõsi.

Ma mõistan, et see on tundlik teema. Mida värskem on haigus, seda rohkem igasugune kaasinimeste tähelepanematus hoolimatusena tundub. Ja siis võib tõesti ka tunduda, et diabeetikul peaks olema mingid sedalaadi eesõigused või privileegid. Tegelikult ei pea!

Väljamõeldis?

Mis asi nimelt?

sinu jutt.

[Külaline]

Väljamõeldis?

Mis asi nimelt?

sinu jutt.

Huvitav, mis minu jutus siis nii uskumatu tundub?

[Külaline]

sinu jutt.

Huvitav, mis minu jutus siis nii uskumatu tundub?

Postitus on kustutatud

Sa oled Ants või mingi uus troll?

[Külaline]

Huvitav, mis minu jutus siis nii uskumatu tundub?

Postitus on kustutatud

Sa oled Ants või mingi uus troll?

Ei pea olema ju troll, milline ema läheb kuhugi foorumisse uhkusega kirjutama kuidas tema laps on puudega. seda saab kirjutada ainult lastetu tähelepanunäljas veidrik. Kui ongi keegi troll, siis sa ise. Siit ongi küsimus, miks naine vajab oma elu ümber koguaeg haiget valetamist, mis on naise elus nii puudu? Seda vist ei oska isegi Platon välja arvutada.

[Külaline]

Huvitav, mis minu jutus siis nii uskumatu tundub?

Postitus on kustutatud

Sa oled Ants või mingi uus troll?

Ignoreeri, ta provotseerib igas teemas. Loodab, et keegi liimile läheb ning temaga vestlusesse astub. Tühine troll.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Sa oled Ants või mingi uus troll?

Ignoreeri, ta provotseerib igas teemas. Loodab, et keegi liimile läheb ning temaga vestlusesse astub. Tühine troll.

No ma sain juba aru. Revolver on vanglast välja saanud.

[Külaline]

Inva WC sihtgrupp on siiski liikumispuudega inimesed, kellel on füüsiliselt keeruline vetsus toimetada või kes vajavad rohkem ruumi selleks. Mitte ei ole sihtgrupiks mistahes puudega inimesed - näiteks vererõhu- või südamehaiged, diabeetikud, astmaatikud jne, kellele on puue määratud.

Loomulikult võivad inva wc-d kasutada ka nemad ja samuti terved inimesed. Mina ise näiteks kasutan ka mõnikord.

Chatgpt-igi ütleb nii:

Invatualett ehk inva WC on mõeldud eelkõige puuetega inimestele, kellel võib olla liikumisraskusi või kes kasutavad abivahendeid, nagu ratastool, rulaator või kargud. Inva WC-sid võivad kasutada ka:

eakad inimesed, kellel on liikumisprobleeme;

lapsevankriga lapsevanemad, kui tavaline WC on liiga kitsas;

inimesed ajutiste vigastustega, näiteks jala kipsis olles;

inimesed, kes vajavad rohkem ruumi ja abikäepidemeid, näiteks sisemise tasakaalu häiretega.

Invatualetid on tavaliselt suuremad, madalama valamu ja kõrgema tualetipotiga, varustatud tugikäsipuude, häirenuppude ja muude abivahenditega, mis teevad WC kasutamise võimalikult iseseisvaks ja turvaliseks.