Raskem teema, aidake mõista.

[Miximix]

Mina paningi mehel fakti ette- kui mul ei ole temast kodus mingit abi ja ta lihtsalt segab, siis ma olen parema meelega lastega üksi. Ongi rahulikum, kui mul ei ole kodus pidevalt kedagi, kes peale minu vihaleajamise MITTE MIDAGI kasulikku ei tee.
Sellest jutuajamisest muutus palju, sest ta sai aru kahest asjast- tema elu läheks ilma minuta ikka palju kehvemaks (ja peaks lapsi ihuüksi kasvatama osa aega, kui seni pole sellega vaeva üldse näinud) ja et minul pole teda elusolemiseks vaja, suudan ise oma lapsed kasvatada ja elukoha osta, seega mingit sundseisu ei ole ja kui ma enam ei taha temaga koos olla, siis nii ongi, lähen minema. Seda ta ikkagi ei tahtnud ja tõepoolest pingutab- tegeleb lastega rohkem jnejne. Asjad on juba aastaid ikka paremuse poole liikunud ja mina olen üle saanud sellest hetkest, kus tõesti tundus, et nüüd on kõik, mina astun minema sellise mehe juurest.

Aga seal ilmselt aitas ka see, et mees teadis, et sul ongi kohe kuskile minna ja finantse kuidagi hakkama saama hakata. Minu oma teab, et mul pole midagi hetkel ja pole k kedagi kellele toetuda. Või eksin ? Sugugi mitte pahaga, ja kui ei olnudki kuhu minna ja kellele toetuda , siis imetlen neid inimesi kellel see minema minek lihtsalt läheks.

[Külaline]

ja et minul pole teda elusolemiseks vaja, suudan ise oma lapsed kasvatada ja elukoha osta, seega mingit sundseisu ei ole ja kui ma enam ei taha temaga koos olla, siis nii ongi, lähen minema

Teemaalgatajal ju täpselt vastupidine seis - raha pole, kodu pole, sugulasi pole, lapsega üksi hakkama ei saa. Pigem oleks paanika, kui too mees ütleks, et lähen nüüd minema. Ainus lootus on, et äkki kuskil on ootel mingi ideaalne ja tubli mees, kes unistab keskeale lähenevast üksikemast ja kes tolle kärtsuvat last soovib kasvatama ja kodutöid tegema hakata.

[Miximix]

ja et minul pole teda elusolemiseks vaja, suudan ise oma lapsed kasvatada ja elukoha osta, seega mingit sundseisu ei ole ja kui ma enam ei taha temaga koos olla, siis nii ongi, lähen minema

Teemaalgatajal ju täpselt vastupidine seis - raha pole, kodu pole, sugulasi pole, lapsega üksi hakkama ei saa. Pigem oleks paanika, kui too mees ütleks, et lähen nüüd minema. Ainus lootus on, et äkki kuskil on ootel mingi ideaalne ja tubli mees, kes unistab keskeale lähenevast üksikemast ja kes tolle kärtsuvat last soovib kasvatama ja kodutöid tegema hakata.

Kes ütles, et lapsega üksi hakkama ei saaks kui olen peamiselt sünnist ise temaga tegelenud. Kõik arstid kõik üritused sünnipäevad olen lapsega üksi läbi käinud. Ja ei oota ka meest kes mind kätel kannaks. Olen hea meelega üksi, aga igatsen kedagi kellega kinoski käia või teatris.Palun vabandust kui inimesed arvavad nii, kui ma lihtsalt eeldan et mu elukaaslase ja lapse isal peaks ka pereelus mingi roll täita olema mitte ainult tööl käimine ja peale seda voodis vedelemine .

[Külaline]

ja et minul pole teda elusolemiseks vaja, suudan ise oma lapsed kasvatada ja elukoha osta, seega mingit sundseisu ei ole ja kui ma enam ei taha temaga koos olla, siis nii ongi, lähen minema

Teemaalgatajal ju täpselt vastupidine seis - raha pole, kodu pole, sugulasi pole, lapsega üksi hakkama ei saa. Pigem oleks paanika, kui too mees ütleks, et lähen nüüd minema. Ainus lootus on, et äkki kuskil on ootel mingi ideaalne ja tubli mees, kes unistab keskeale lähenevast üksikemast ja kes tolle kärtsuvat last soovib kasvatama ja kodutöid tegema hakata.

Kes ütles, et lapsega üksi hakkama ei saaks kui olen peamiselt sünnist ise temaga tegelenud. Kõik arstid kõik üritused sünnipäevad olen lapsega üksi läbi käinud. Ja ei oota ka meest kes mind kätel kannaks. Olen hea meelega üksi, aga igatsen kedagi kellega kinoski käia või teatris.Palun vabandust kui inimesed arvavad nii, kui ma lihtsalt eeldan et mu elukaaslase ja lapse isal peaks ka pereelus mingi roll täita olema mitte ainult tööl käimine ja peale seda voodis vedelemine .

Mille poolest siis üksik elu erineks pragusest? Lisaks pead ka uue elupaiga murtsema, selle eest üksi maksma ja kodutöid ning lapse kasvatamist teed ikka üksi edasi. Mingit abi sulle äraminemisega juurde ei tekiks. Kinos naistekaid vaatamas ja teatris võiksid hoopis mõne naisega käia, sest enamikke mehi need lõbustused nagunii ei huvita.

[iiR]

Kas senise mehe kõrval on võimalik elada nagu korterikaaslasega? Et teedki kõike nii palju, kui hädapärast või omaenda meelerahuks vaja, aga ei liigutustki rohkem? Ei kasi mehe järelt, ei korralda tema asju, ei vaarita temale, kui ei jaksa, vaid hoolitsedki iseenda ja lapse eest ja võtadki end kui üksikema, kes saab majanduslikku tuge lapse isalt (kas või elupaiga näol), lihtsalt elate sama katuse all, sest nii on SULLE parasjagu kasulikum?
Saan aru, et käid ka ise tööl - siis sa ju majanduslikult päris sõltuv ei ole. Kas senisel töökohal on mingeidki võimalusi natuke paremale positsioonile liikuda, st rohkem teenida? 6-aastane laps ei ole ju enam tita, vaid juba asjalik kaaslane ja üha iseseisvam, tema kõrvalt ei tohiks enam olla nii raske ka enda tiibu pisut sirutama hakata ja oma tulevikku teadlikumalt kujundama asuda.

Ma arvan, et sellise elukorralduse juures häiribki kõige rohkem see, et teine vanem justkui on olemas, aga ei liiguta suurt varastki, et osa koormust ka enda peale võtta. Et ta on osaõtmatu ja olukord tundub nii ebaõiglane, mis tekitab viha, trotsi ja kibestumist. Seepärast sageli tunnevadki naised, kes taolistest mugavatest meestest lahku on läinud, suurt vabanemistunnet ja et palju kergem on kui enne - on kergem, sest psühholoogiline paine kaob, tunne, et sind surutakse alla ja kasutatakse ära, kaob, ehkki reaalselt teed ju sama palju või rohkemgi lapse ja kodu jaoks kui kooselus olles tegid.

[Külaline]

Pole kuskile minna? Ma tean naist, kellel polnud tööd ega raha, elas mehele kuuluvas majas. Ja pöördus KOV-i poole. KOV aitas uue korteri esimese kahe kuu üüriga, naine muidugi läks kohe ka tööle, küll madala palgaga kohale, aga ikkagi. (Korter oli äärelinnas ja samuti odavam.) Jah, võibolla pole kiita elujärg, aga hakatuseks sobis seegi. Sain aru et TA-l on töö ja seega sissetulek ju olemas.
Aga ma üldse ei kiirustaks kohe lahutama, hakatuseks võiks ikka mehele selgitada, mis praeguse olukorra juures ei sobi. Jah, et ole naise töö meest kasvatada, aga naine ju pole hetkel olukorraga rahul? Mehel pole häda midagi, miks ta peaks heast peast lampi muutuma hakkama? Lahku läheks siis kui kindel on, et ongi lihtsalt mudalaisk mees.

[Külaline]

Kas senise mehe kõrval on võimalik elada nagu korterikaaslasega? Et teedki kõike nii palju, kui hädapärast või omaenda meelerahuks vaja, aga ei liigutustki rohkem? Ei kasi mehe järelt, ei korralda tema asju, ei vaarita temale, kui ei jaksa, vaid hoolitsedki iseenda ja lapse eest ja võtadki end kui üksikema, kes saab majanduslikku tuge lapse isalt (kas või elupaiga näol), lihtsalt elate sama katuse all, sest nii on SULLE parasjagu kasulikum?
Saan aru, et käid ka ise tööl - siis sa ju majanduslikult päris sõltuv ei ole. Kas senisel töökohal on mingeidki võimalusi natuke paremale positsioonile liikuda, st rohkem teenida? 6-aastane laps ei ole ju enam tita, vaid juba asjalik kaaslane ja üha iseseisvam, tema kõrvalt ei tohiks enam olla nii raske ka enda tiibu pisut sirutama hakata ja oma tulevikku teadlikumalt kujundama asuda.

Ma arvan, et sellise elukorralduse juures häiribki kõige rohkem see, et teine vanem justkui on olemas, aga ei liiguta suurt varastki, et osa koormust ka enda peale võtta. Et ta on osaõtmatu ja olukord tundub nii ebaõiglane, mis tekitab viha, trotsi ja kibestumist. Seepärast sageli tunnevadki naised, kes taolistest mugavatest meestest lahku on läinud, suurt vabanemistunnet ja et palju kergem on kui enne - on kergem, sest psühholoogiline paine kaob, tunne, et sind surutakse alla ja kasutatakse ära, kaob, ehkki reaalselt teed ju sama palju või rohkemgi lapse ja kodu jaoks kui kooselus olles tegid.

Miks see mees peaks ometigi sellisest mossis korterikaaslasest huvitatud olema? Tal on kasulikum, et ajab oma elupinnalt tolle rahulolematu ja trotsi täis naise minema, maksab lapsele elatist ja võtab endale noorema lastetu naise, kes pakub midagi enama ka. Naine lapsega kah õnnelik, et minema sai, nii et win win.

[iiR]

Kas senise mehe kõrval on võimalik elada nagu korterikaaslasega? Et teedki kõike nii palju, kui hädapärast või omaenda meelerahuks vaja, aga ei liigutustki rohkem? Ei kasi mehe järelt, ei korralda tema asju, ei vaarita temale, kui ei jaksa, vaid hoolitsedki iseenda ja lapse eest ja võtadki end kui üksikema, kes saab majanduslikku tuge lapse isalt (kas või elupaiga näol), lihtsalt elate sama katuse all, sest nii on SULLE parasjagu kasulikum?
Saan aru, et käid ka ise tööl - siis sa ju majanduslikult päris sõltuv ei ole. Kas senisel töökohal on mingeidki võimalusi natuke paremale positsioonile liikuda, st rohkem teenida? 6-aastane laps ei ole ju enam tita, vaid juba asjalik kaaslane ja üha iseseisvam, tema kõrvalt ei tohiks enam olla nii raske ka enda tiibu pisut sirutama hakata ja oma tulevikku teadlikumalt kujundama asuda.

Ma arvan, et sellise elukorralduse juures häiribki kõige rohkem see, et teine vanem justkui on olemas, aga ei liiguta suurt varastki, et osa koormust ka enda peale võtta. Et ta on osaõtmatu ja olukord tundub nii ebaõiglane, mis tekitab viha, trotsi ja kibestumist. Seepärast sageli tunnevadki naised, kes taolistest mugavatest meestest lahku on läinud, suurt vabanemistunnet ja et palju kergem on kui enne - on kergem, sest psühholoogiline paine kaob, tunne, et sind surutakse alla ja kasutatakse ära, kaob, ehkki reaalselt teed ju sama palju või rohkemgi lapse ja kodu jaoks kui kooselus olles tegid.

Miks see mees peaks ometigi sellisest mossis korterikaaslasest huvitatud olema? Tal on kasulikum, et ajab oma elupinnalt tolle rahulolematu ja trotsi täis naise minema, maksab lapsele elatist ja võtab endale noorema lastetu naise, kes pakub midagi enama ka. Naine lapsega kah õnnelik, et minema sai, nii et win win.

Ei peagi, eks mingist alalhoidlikkusest, mis on inimkonnale omane, nii nagu naine seni on mõttetut meestki talunud. Küsimus oli ju, et kui mees maha jätta ka nagu ei viitsi (sest toad on korras, laps 24/7 hoitud, kõht täis jne), et siis saab ju elada ka nii, et mõttes kannad mehe kui partneri maha (tundub, et seda ollakse mingil tasandil teineteise suhtes juba teinudki) ja võtad seda kooselu nii pragmaatiliselt, nagu vähegi saad.

[Külaline]

Siis peaks mingi kokkulepped tegema, kuidas oma intiimelu korraldada. Kas täielikult lõpetada või osaliselt, see toob juba igaugused terviseriskid mängu, naine kaotab oma väheseid järele jäänud aastaid, mis tal oleks võimalik uut pere luua (kui ta tahab seds üldse). Kui neil mingit intiimelu ei eksisteeri, siis vast selline talumine võib ehk ka rahulikultka jätkuda. Kuigi mis selle mõte peaks olema.

[Külaline]

Mina paningi mehel fakti ette- kui mul ei ole temast kodus mingit abi ja ta lihtsalt segab, siis ma olen parema meelega lastega üksi. Ongi rahulikum, kui mul ei ole kodus pidevalt kedagi, kes peale minu vihaleajamise MITTE MIDAGI kasulikku ei tee.
Sellest jutuajamisest muutus palju, sest ta sai aru kahest asjast- tema elu läheks ilma minuta ikka palju kehvemaks (ja peaks lapsi ihuüksi kasvatama osa aega, kui seni pole sellega vaeva üldse näinud) ja et minul pole teda elusolemiseks vaja, suudan ise oma lapsed kasvatada ja elukoha osta, seega mingit sundseisu ei ole ja kui ma enam ei taha temaga koos olla, siis nii ongi, lähen minema. Seda ta ikkagi ei tahtnud ja tõepoolest pingutab- tegeleb lastega rohkem jnejne. Asjad on juba aastaid ikka paremuse poole liikunud ja mina olen üle saanud sellest hetkest, kus tõesti tundus, et nüüd on kõik, mina astun minema sellise mehe juurest.

Aga seal ilmselt aitas ka see, et mees teadis, et sul ongi kohe kuskile minna ja finantse kuidagi hakkama saama hakata. Minu oma teab, et mul pole midagi hetkel ja pole k kedagi kellele toetuda. Või eksin ? Sugugi mitte pahaga, ja kui ei olnudki kuhu minna ja kellele toetuda , siis imetlen neid inimesi kellel see minema minek lihtsalt läheks.

Nii oli küll. Toetusvõrgustikku ei olnud, aga kuhugi minna oli ja sissetulek oli jne. Seega oli teada, et polnud paljas ähvardamine, vaid seis oligi mehe jaoks hapu, mul oli ammu plaan valmis, mis ja kuidas.
Kindlasti on paljud läinud ka kaks kätt taskus, see on raske, aga tehtav. Ma ei tea täpset seisu, sa ju pole 100% tema ülapeetav, laps on suur ja käid ise tööl? Eks kindlasti seab sissetulekute vahe omad piirid (elatis ka lisaks, muide), pead ise hindama, kas oleks reaalne kuhugi üldse kippuda, sest niisama ähvardada pole mõtet- ta ju teab, mis seis sul on. Aga selgelt välja öelda, et nii enam edasi ei saa, annab ka kooselus. Kõigepealt selgeks teha endale, mida sa temast tahad, siis talle teada anda, et vot nii on lood. Lahku jõuab minna alati ja südametäiega tüli kiskuda rikub ainult kõigi närve. Mõtle asjad selgeks.
Ja kiiret tervenemist teile! Siis on eriti kõik must, kui olemine on ka veel räbal ja teine südamepiinata põõnab!

[Külaline]

Laps on praegu just sellises eas, kus on veel umbes aasta-paar seda kõige hõivatumat aega temaga tegelemisel. Peale esimest klassi läheb palju kergemaks. Täitsa arusaadav, et ema, kes on kogu koormat oma õlgadel kandma pidanud, on just n.ö. finišikoridoris väga väsinud kõigest.

Tahaks lihtsalt lootust ja arusaamist anda, et peagi läheb kergemaks.

[Külaline]

TA just ju vastupidi. Mees teab, et naisel pole võimalustki kuhugi minna ja tänu sellele ta saab nii nõmedalt edasi käituda. Sest teab, et naisel nagunii kuhugi minna pole. Tal polegi vajadust pingutada.

[Külaline]

Laps on praegu just sellises eas, kus on veel umbes aasta-paar seda kõige hõivatumat aega temaga tegelemisel. Peale esimest klassi läheb palju kergemaks. Täitsa arusaadav, et ema, kes on kogu koormat oma õlgadel kandma pidanud, on just n.ö. finišikoridoris väga väsinud kõigest.

Tahaks lihtsalt lootust ja arusaamist anda, et peagi läheb kergemaks.

Laps on ka sellises eas, kus ta õpib kõrvalt, millised need "normaalsed" suhted ja rollijaotus peres on. Miskipärast ei mõtle keegi selle peale, kuidas temale niisugune kodune elu mõju avaldab.

[Külaline]

Laps on praegu just sellises eas, kus on veel umbes aasta-paar seda kõige hõivatumat aega temaga tegelemisel. Peale esimest klassi läheb palju kergemaks. Täitsa arusaadav, et ema, kes on kogu koormat oma õlgadel kandma pidanud, on just n.ö. finišikoridoris väga väsinud kõigest.

Tahaks lihtsalt lootust ja arusaamist anda, et peagi läheb kergemaks.

Laps on ka sellises eas, kus ta õpib kõrvalt, millised need "normaalsed" suhted ja rollijaotus peres on. Miskipärast ei mõtle keegi selle peale, kuidas temale niisugune kodune elu mõju avaldab.

Inimesed on vabatahtlikult, vabal maal ise oma sellise partneri valinud. Enna last isegi elati pikalt koos ja siis kõik nagu sobis, oleks võinud siis need aastad raha koguda vms, kaheksi elades pole need kulud nii suured. Igaüks ongi ise enda elu ja õnne sepp. Keegi teine pole tulnud ja neile sellist ebameeldivat elu peale surunud ning käskinud last seda kõike pealt vaadata. Kes see tegi- ise tegi ja ise saab sealt ka minema minna, kui see endatehtud elu ei meeldi. Pole mõtet teisi (meest, peaministrit, ämma jne) selles kogu aeg süüdistada. See, et inimene pole suutnud terve elu jooksul isegi ühtainust sõpra endale leida, räägib ka midagi.

[Külaline]

Laps on praegu just sellises eas, kus on veel umbes aasta-paar seda kõige hõivatumat aega temaga tegelemisel. Peale esimest klassi läheb palju kergemaks. Täitsa arusaadav, et ema, kes on kogu koormat oma õlgadel kandma pidanud, on just n.ö. finišikoridoris väga väsinud kõigest.

Tahaks lihtsalt lootust ja arusaamist anda, et peagi läheb kergemaks.

Laps on ka sellises eas, kus ta õpib kõrvalt, millised need "normaalsed" suhted ja rollijaotus peres on. Miskipärast ei mõtle keegi selle peale, kuidas temale niisugune kodune elu mõju avaldab.

Inimesed on vabatahtlikult, vabal maal ise oma sellise partneri valinud. Enna last isegi elati pikalt koos ja siis kõik nagu sobis, oleks võinud siis need aastad raha koguda vms, kaheksi elades pole need kulud nii suured. Igaüks ongi ise enda elu ja õnne sepp. Keegi teine pole tulnud ja neile sellist ebameeldivat elu peale surunud ning käskinud last seda kõike pealt vaadata. Kes see tegi- ise tegi ja ise saab sealt ka minema minna, kui see endatehtud elu ei meeldi. Pole mõtet teisi (meest, peaministrit, ämma jne) selles kogu aeg süüdistada. See, et inimene pole suutnud terve elu jooksul isegi ühtainust sõpra endale leida, räägib ka midagi.

Osad mehed muutuvad selliseks loheks just alles peale lapse saamist. Ei osata ette näha kui palju laps elu muudab ja kuna ise ei taha ohverdusi tuua, siis ei jäägi muud naisel üle, et ise kõik oma õlule see lapse kasvatus võtta.

[Miximix]

Laps on praegu just sellises eas, kus on veel umbes aasta-paar seda kõige hõivatumat aega temaga tegelemisel. Peale esimest klassi läheb palju kergemaks. Täitsa arusaadav, et ema, kes on kogu koormat oma õlgadel kandma pidanud, on just n.ö. finišikoridoris väga väsinud kõigest.

Tahaks lihtsalt lootust ja arusaamist anda, et peagi läheb kergemaks.

Laps on ka sellises eas, kus ta õpib kõrvalt, millised need "normaalsed" suhted ja rollijaotus peres on. Miskipärast ei mõtle keegi selle peale, kuidas temale niisugune kodune elu mõju avaldab.

Inimesed on vabatahtlikult, vabal maal ise oma sellise partneri valinud. Enna last isegi elati pikalt koos ja siis kõik nagu sobis, oleks võinud siis need aastad raha koguda vms, kaheksi elades pole need kulud nii suured. Igaüks ongi ise enda elu ja õnne sepp. Keegi teine pole tulnud ja neile sellist ebameeldivat elu peale surunud ning käskinud last seda kõike pealt vaadata. Kes see tegi- ise tegi ja ise saab sealt ka minema minna, kui see endatehtud elu ei meeldi. Pole mõtet teisi (meest, peaministrit, ämma jne) selles kogu aeg süüdistada. See, et inimene pole suutnud terve elu jooksul isegi ühtainust sõpra endale leida, räägib ka midagi.

On olnud elus igasuguseid sõpru ja tuttavaid. Aga olen ka palju pettust ja pettumust läbi nende saanud. Olen vaiksema loomuga, ei käi ja ei mölla. Eks tuttavaid ja neid kellega suhtlen ikka on , aga mitte kedagi sellist kellele usaldaksin avalikult oma pereelu, mind kasvatatai niimoodi, et sõpru külla ei tohtinud kutsuda. Koolis kiusati, ilmsegelt on raske lasta enda ellu kedagi . Nii umbes 16-19 käisin väljs elasin toredat seltsielu isegi. Seda ei saaks öelda, et pole elu jooksul sõpru olnud . Pole leidnud selliseid keda piisavalt usaldaksin ja muud moodi peale väljaskäimist enda ellu suuremal määral laseksin.

[Külaline]

Minu oma teab, et mul pole midagi hetkel ja pole k kedagi kellele toetuda.

No siis tuleb esiteks hakata samme tegema, et oleks, enne kui kuhugi jooksma hakata! Sa varem ei mõelnud selle peale, et pole ok ennast nii püksinööbina mehe selja taga manduda lasta, et endal pole mitte kui midagi. Töö, haridus, midagi sul ikka on?

[Külaline]

Ma ei saa aru, et kui töö on, et kuidas siis mitte midagi nagu pole. Hakka siis praegu raha koguma, osta vähem süüa koju ja hoia kokku kõige pealt, kust saad. Tee mingi plaan oma elu osas. Niimoodi tiksudes avastad, et oled juba vana ja edasi õppimine, parema töö saamine jne on kõik palju raskemad. Sa ei pea oma energiat panema kodu kraamimimisse, istutegi seapesas siis. Pigem mine õppima, otsi parem töö, tegutse selle nimel, millest on sulle kasu.

[Külaline]

Ma ei saa aru, et kui töö on, et kuidas siis mitte midagi nagu pole. Hakka siis praegu raha koguma, osta vähem süüa koju ja hoia kokku kõige pealt, kust saad. Tee mingi plaan oma elu osas. Niimoodi tiksudes avastad, et oled juba vana ja edasi õppimine, parema töö saamine jne on kõik palju raskemad. Sa ei pea oma energiat panema kodu kraamimimisse, istutegi seapesas siis. Pigem mine õppima, otsi parem töö, tegutse selle nimel, millest on sulle kasu.

Jäi lisamata, et isegi kui praegu mehega ära lepid, ta veidi ennast parandab, ikkagi see pole sugugi hea plaan, et eluaeg sõltud temast ja sul endal midagi pole, ei korterit, raha, mitte midagi. Siis jääd eluajaks hirmu tundma, et ei saa ise hakkama. Praegu mulle tundub, et sa ootad, et keegi teine muutuks ja lahendaks su probleemid: mees hakaku koristama või et leiaks uue mehe, siis oleks õnn majas. Aga tegelikult ju ei ole. Mingit turvatunnet sul ei tule niimoodi mitte kunagi, kui oled teistest sõltuv.

[Tigger]

Minu meelest on TA nii mehe kui lapse ära plutitanud ja nüüd kurdab, et üks on loll ja teine laisk ja tema peab üksi rabama.