Raskem teema, aidake mõista.

[Külaline]

See, et naine saab lapse ei tähenda, et ta peaks ennast maha kandma ja enda soovid/unistused maha matma . Issand mis inimesed siin koos on . Lapsel olemas ema täielik pühendumus ja armastus.

Milleks siis laps saada, kui on soov oma unistustega tegeleda?

Järglaste saamine on loomulik instinkt kõikidel loomadel, ka inimestel. Kui lapsi saaksid ainult need, kes on valmis kogu ülejäänud elu lastele pühendama, oma unistused ja soovid maha kandma, siis sureks inimkond väga ruttu välja.

See on muide lapsele ka väga koormav, kui vanem (enamasti ema) on ainult temale pühendunud. Siis on emal väga kõrged ootused ja lootused oma võsukesele. Samuti on tal suur vajadus ka juba täiskasvanud lapse elu kontrolli all hoida. Tagatipuks veel see, et kui tulevad lapselapsed, siis on juba nemad elu keskpunktiks ja oma lapselt nõutakse, et ta oleks sama pühendunud ja ennast unustav lapsevanem, nagu see ema omal ajal oli.
Olen ise sellise ema laps. Olen küll talle tänulik ja armastan teda, aga mul oleks väga hea meel, kui kogu tema elu ei keerleks ainult minu (ja mu laste) ümber.

Sellist klammerduvat vanemat ei austa mitte keegi. Kohutavalt ahistav.

[Külaline]

Järglaste saamine on loomulik instinkt kõikidel loomadel, ka inimestel. Kui lapsi saaksid ainult need, kes on valmis kogu ülejäänud elu lastele pühendama, oma unistused ja soovid maha kandma, siis sureks inimkond väga ruttu välja.

Kunagi ajaloos pole ka varem seda olnud, et saadakse nii vähe lapsi. Varem oli 6-8 last tavaline ja kui ema pühendas oma elu lastele, siis oli neid piisavalt palju, et lapsed ei tundnud end ema tähelepanust koormatuna, ei jagunud igaühele eraldi liiga palju pühendumist

[Külaline]

Järglaste saamine on loomulik instinkt kõikidel loomadel, ka inimestel. Kui lapsi saaksid ainult need, kes on valmis kogu ülejäänud elu lastele pühendama, oma unistused ja soovid maha kandma, siis sureks inimkond väga ruttu välja.

Kunagi ajaloos pole ka varem seda olnud, et saadakse nii vähe lapsi. Varem oli 6-8 last tavaline ja kui ema pühendas oma elu lastele, siis oli neid piisavalt palju, et lapsed ei tundnud end ema tähelepanust koormatuna, ei jagunud igaühele eraldi liiga palju pühendumist

Selles asi ongi, et emad ei pühendanud oma elu lapsele, euroopalikus kultuuriruumis kindlasti mitte. Lihtsal naisel, talunaisel, teenijal, pesunaisel, oli nii palju tegemist, et lastega tegelemine toimus siis, kui muust aega üle jäi. Talus tilpnesid nad heal juhul ema sabas, aga üsna varsti nad kas mängisid omaette, ja seejärel tegid jõukohaseid toimetusi, olid karjas, linnas müüsid ajalehti, puhastasid saapaid, mida iganes. Iseseisvaks saamine toimus varakult.

Mis kõrgklassi puutub, siis iga vähegi ajalugu tundev inimene teab, et naine oli pidevalt seltskonnas, ise külas, ballil, oma kodus külalisi vastu võtmas, jne. Loomulikult ilma lasteta. Lapsed said korra päevas ehk ema kätt suudelda, kui vedas. Muidu tegeles nendega hoidja või guvernant.

[Külaline]

See on tõsi, et vanasti polnud soositud ega mõeldavgi, et ema elu keerleks ainult ja ainult laste ümber. Kust siis toit lauale tuleb, riided puhtaks saavad? Traditsiooniliselt kasvatasid lapsi need, kes enam raske põllutööga tegeleda ei jõudnud, ehk siis vanaemad. Emad olid pikad päevad tööl, nii tsaariajal, Eesti vabariigi ajal kui ka nõukaperioodil.

Huvitav jah, et kunagi varem ei ole lapsevanemad olnud oma lastele niivõrd pühendunud ja hoolitsenud nende eest nii palju kui praegu, ja mitte kunagi varem ei ole lapsevanemlus olnud sedavõrd suure põlu all kui praegu. Kriitikat lapsevanemate vastu tuleb uksest ja aknast ja terapeudid teenivad hästi, aidates inimestel leida üles võimalikult palju vigu oma lapsepõlvest ja emast-isast. Selle kõige tulemusena peaks meil nüüd olema üles kasvamas uus põlvkond, kes olla kõiksugu halbadest "mustritest" vaba, helge ja õnnelik. Aga tegelikkuses näikse olema hoopiski vastupidi - meie noorte depressioon ja suitsiidide arv on tõusuteel.

[Külaline]

See on tõsi, et vanasti polnud soositud ega mõeldavgi, et ema elu keerleks ainult ja ainult laste ümber. Kust siis toit lauale tuleb, riided puhtaks saavad? Traditsiooniliselt kasvatasid lapsi need, kes enam raske põllutööga tegeleda ei jõudnud, ehk siis vanaemad. Emad olid pikad päevad tööl, nii tsaariajal, Eesti vabariigi ajal kui ka nõukaperioodil.

Huvitav jah, et kunagi varem ei ole lapsevanemad olnud oma lastele niivõrd pühendunud ja hoolitsenud nende eest nii palju kui praegu, ja mitte kunagi varem ei ole lapsevanemlus olnud sedavõrd suure põlu all kui praegu. Kriitikat lapsevanemate vastu tuleb uksest ja aknast ja terapeudid teenivad hästi, aidates inimestel leida üles võimalikult palju vigu oma lapsepõlvest ja emast-isast. Selle kõige tulemusena peaks meil nüüd olema üles kasvamas uus põlvkond, kes olla kõiksugu halbadest "mustritest" vaba, helge ja õnnelik. Aga tegelikkuses näikse olema hoopiski vastupidi - meie noorte depressioon ja suitsiidide arv on tõusuteel.

Sa vast ikka tead, mis vanusest meil pensioniiga algab? Räägid, nagu nüüd oleksid vanaemad ja -isad selles süüdi, et nende lapsed ise oma lapsi peavad kasvatama.

[Külaline]

Järglaste saamine on loomulik instinkt kõikidel loomadel, ka inimestel. Kui lapsi saaksid ainult need, kes on valmis kogu ülejäänud elu lastele pühendama, oma unistused ja soovid maha kandma, siis sureks inimkond väga ruttu välja.

Kunagi ajaloos pole ka varem seda olnud, et saadakse nii vähe lapsi. Varem oli 6-8 last tavaline ja kui ema pühendas oma elu lastele, siis oli neid piisavalt palju, et lapsed ei tundnud end ema tähelepanust koormatuna, ei jagunud igaühele eraldi liiga palju pühendumist

Selles asi ongi, et emad ei pühendanud oma elu lapsele, euroopalikus kultuuriruumis kindlasti mitte. Lihtsal naisel, talunaisel, teenijal, pesunaisel, oli nii palju tegemist, et lastega tegelemine toimus siis, kui muust aega üle jäi. Talus tilpnesid nad heal juhul ema sabas, aga üsna varsti nad kas mängisid omaette, ja seejärel tegid jõukohaseid toimetusi, olid karjas, linnas müüsid ajalehti, puhastasid saapaid, mida iganes. Iseseisvaks saamine toimus varakult.

Mis kõrgklassi puutub, siis iga vähegi ajalugu tundev inimene teab, et naine oli pidevalt seltskonnas, ise külas, ballil, oma kodus külalisi vastu võtmas, jne. Loomulikult ilma lasteta. Lapsed said korra päevas ehk ema kätt suudelda, kui vedas. Muidu tegeles nendega hoidja või guvernant.

Tänapäeval nii ei saa. Kui mõni ema otsustabki, et tema ei viitsi oma lastele pühenduda, küll lasteaed-kool kasvatab, siis laps täiskasvanuna räägib oma terapeudile või Oprah saates oma külmast emast. Nii et teiselt poolt on ühiskonna ja laste ootused ka teised kui vanal ajal. Emad saavad vatti nii ehk naapidi.

[Külaline]

Kunagi ajaloos pole ka varem seda olnud, et saadakse nii vähe lapsi. Varem oli 6-8 last tavaline ja kui ema pühendas oma elu lastele, siis oli neid piisavalt palju, et lapsed ei tundnud end ema tähelepanust koormatuna, ei jagunud igaühele eraldi liiga palju pühendumist

Selles asi ongi, et emad ei pühendanud oma elu lapsele, euroopalikus kultuuriruumis kindlasti mitte. Lihtsal naisel, talunaisel, teenijal, pesunaisel, oli nii palju tegemist, et lastega tegelemine toimus siis, kui muust aega üle jäi. Talus tilpnesid nad heal juhul ema sabas, aga üsna varsti nad kas mängisid omaette, ja seejärel tegid jõukohaseid toimetusi, olid karjas, linnas müüsid ajalehti, puhastasid saapaid, mida iganes. Iseseisvaks saamine toimus varakult.

Mis kõrgklassi puutub, siis iga vähegi ajalugu tundev inimene teab, et naine oli pidevalt seltskonnas, ise külas, ballil, oma kodus külalisi vastu võtmas, jne. Loomulikult ilma lasteta. Lapsed said korra päevas ehk ema kätt suudelda, kui vedas. Muidu tegeles nendega hoidja või guvernant.

Tänapäeval nii ei saa. Kui mõni ema otsustabki, et tema ei viitsi oma lastele pühenduda, küll lasteaed-kool kasvatab, siis laps täiskasvanuna räägib oma terapeudile või Oprah saates oma külmast emast. Nii et teiselt poolt on ühiskonna ja laste ootused ka teised kui vanal ajal. Emad saavad vatti nii ehk naapidi.

Põhjus on liiga mugavas ja heas elus, millega osa inimesi ei oska muud midagi peale hakata kui toppida oma nina teiste ellu. Lisaks, iidsest ajast on püsinud veendumus, et naise elu peab olema raske. Kui nüüd naise elu euroopalikes riikides on suhteliselt lihtne nii olme kui võrdsete õiguste osas, siis hakataksegi otsima pseudoprobleeme ja tekitama tüli seal, kus vanasti poleks sama asi mingit tähelepanu pälvinud. A la ema pahandas lapsega, laps saab nüüd eluaegse trauma. Tule taevas appi! See vati sees hoidmine lõpeb sellega, et Elu ise teeb omad korrektiivid.

[Külaline]

Selles asi ongi, et emad ei pühendanud oma elu lapsele, euroopalikus kultuuriruumis kindlasti mitte. Lihtsal naisel, talunaisel, teenijal, pesunaisel, oli nii palju tegemist, et lastega tegelemine toimus siis, kui muust aega üle jäi. Talus tilpnesid nad heal juhul ema sabas, aga üsna varsti nad kas mängisid omaette, ja seejärel tegid jõukohaseid toimetusi, olid karjas, linnas müüsid ajalehti, puhastasid saapaid, mida iganes. Iseseisvaks saamine toimus varakult.

Mis kõrgklassi puutub, siis iga vähegi ajalugu tundev inimene teab, et naine oli pidevalt seltskonnas, ise külas, ballil, oma kodus külalisi vastu võtmas, jne. Loomulikult ilma lasteta. Lapsed said korra päevas ehk ema kätt suudelda, kui vedas. Muidu tegeles nendega hoidja või guvernant.

Tänapäeval nii ei saa. Kui mõni ema otsustabki, et tema ei viitsi oma lastele pühenduda, küll lasteaed-kool kasvatab, siis laps täiskasvanuna räägib oma terapeudile või Oprah saates oma külmast emast. Nii et teiselt poolt on ühiskonna ja laste ootused ka teised kui vanal ajal. Emad saavad vatti nii ehk naapidi.

Põhjus on liiga mugavas ja heas elus, millega osa inimesi ei oska muud midagi peale hakata kui toppida oma nina teiste ellu. Lisaks, iidsest ajast on püsinud veendumus, et naise elu peab olema raske. Kui nüüd naise elu euroopalikes riikides on suhteliselt lihtne nii olme kui võrdsete õiguste osas, siis hakataksegi otsima pseudoprobleeme ja tekitama tüli seal, kus vanasti poleks sama asi mingit tähelepanu pälvinud. A la ema pahandas lapsega, laps saab nüüd eluaegse trauma. Tule taevas appi! See vati sees hoidmine lõpeb sellega, et Elu ise teeb omad korrektiivid.

Ongi ju nii. Lapsed, täiskasvanud käivad psühholoogil, loevad eneseabi raamatuid, loevad sotsmeediast lugusid ja saavad teada et neil on lapsepõlvetrauma. Mida varem peeti üldse kasvatuseks, liigitub nüüd trauma alla tekitamise alla. Oleks pidanud vaid rääkima ja selgitama pahanduste korral.
Vanemad muidugi võivad küsida, et kui rääkimine ei aita.
Karjumine ja kerepeale andmine on vägivald. Aga sama on ka ignoreerimine.
Mida ma aga olen mõelnud et meeleheast ilma jätmime on nagu tänapäeval ok karistamine. On? Kas see mõjub hilisemas elus nii, et seda saab ka traumaks pöörata? Et seisad enda eest vähem, sest muidu on tagajärjed. Nt talud ebaõiglast ülemust, sest muidu jääd tööst ilma.
Miks ma ütlen ebaõiglast, on seepärast, et ega peredes on ka erinevad reeglid. Mille puhul üks laps saab karistada, teine ei saaks. Nii võib ema arvata et vot ei pidanudki last karistama, olin nii hea kasvataja. Aga hiljem selgub et laps kartis hoopis ema ja see kandub ta ellu edasi. Ta kardab eksida teise inimeste reeglite vastu, kuigi ise neid õigeks ei pea. Lapsepõlvetrauma.