Väikelapsel klammerdumine

[Külaline]

Laps 1a 3 kuud ja nüüd järsku enam keegi teine peale emme ei sobi, emmele ka nõuab pidevalt sülle. Kaua see kestab ja mida teha, et leebuks ka teiste pereliikmete suhtes?

[Külaline]

Laps 1a 3 kuud ja nüüd järsku enam keegi teine peale emme ei sobi, emmele ka nõuab pidevalt sülle. Kaua see kestab ja mida teha, et leebuks ka teiste pereliikmete suhtes?

On ju olemas "Väikelapse" alamteema.

[Külaline]

See alamteema surnuna sündinud. Siingi vastajaid vähe.

[Külaline]

Mul on kuu aja pärast kahene. Ja nagu iminapp küljes. Hakkas 1.5a vaikselt pihta. Kardab kõike ja kõikki sellega kaasnes ka see, et lõpetas oma voodis magamise. Kuni 1.5 magas oma voodis ilma probleemideta. Nüüd magab minuga 75% öödest.

Suuremal lapsel kestis see periood umbes aasta. Mis vanusevahemikus, enam ei mäleta, kuna 10+a on möödas. Aga usun, et umbes sama vanalt. See on eale täitsa iseärane käitumine.
Kohutavalt väsitav aga õnneks mööduv.

[Külaline]

On ju olemas "Väikelapse" alamteema.

Mina valin Aktiivsed teemad ja siis näen neid märgistatud väheseid millele täna on keegi vastanud. Mida ma seal Väikelapses uhkes üksinduses peaksin ootama? Siingi enne läheb laps kooli kui 3 sisulist vastust kokku tuleb
Lugupidamisega TA

[Külaline]

Mul on kuu aja pärast kahene. Ja nagu iminapp küljes. Hakkas 1.5a vaikselt pihta. Kardab kõike ja kõikki sellega kaasnes ka see, et lõpetas oma voodis magamise. Kuni 1.5 magas oma voodis ilma probleemideta. Nüüd magab minuga 75% öödest.

Suuremal lapsel kestis see periood umbes aasta. Mis vanusevahemikus, enam ei mäleta, kuna 10+a on möödas. Aga usun, et umbes sama vanalt. See on eale täitsa iseärane käitumine.
Kohutavalt väsitav aga õnneks mööduv.

See laps ja ka teemaalgataja laps ongi veel pisi-pisikesed. Ja käituvad pisikeste laste moodi. Kunagi, kui sama laps on näit. 14a - siis te saate aru, pisike ta 1,5a oli. Ja siis tundub,et aastad on tegelikult läinud kiiresti.

Võtta rahulikult. Aeg-ajalt püüda midagi muuta ja vaadata, kuidas laps kaasa tuleb. Paanikat pole vaja tekitada. Lapse puhul tuleb alati meeles pidada, et anna lapsele aega atra seada. Inimese lapsepõlv on pikk (ei kasva täis nii kiiresti nagu koerakutsikas), aegamööda asjad käivad.

[Külaline]

Mul on kuu aja pärast kahene. Ja nagu iminapp küljes. Hakkas 1.5a vaikselt pihta. Kardab kõike ja kõikki sellega kaasnes ka see, et lõpetas oma voodis magamise. Kuni 1.5 magas oma voodis ilma probleemideta. Nüüd magab minuga 75% öödest.

Suuremal lapsel kestis see periood umbes aasta. Mis vanusevahemikus, enam ei mäleta, kuna 10+a on möödas. Aga usun, et umbes sama vanalt. See on eale täitsa iseärane käitumine.
Kohutavalt väsitav aga õnneks mööduv.

See laps ja ka teemaalgataja laps ongi veel pisi-pisikesed. Ja käituvad pisikeste laste moodi. Kunagi, kui sama laps on näit. 14a - siis te saate aru, pisike ta 1,5a oli. Ja siis tundub,et aastad on tegelikult läinud kiiresti.

Võtta rahulikult. Aeg-ajalt püüda midagi muuta ja vaadata, kuidas laps kaasa tuleb. Paanikat pole vaja tekitada. Lapse puhul tuleb alati meeles pidada, et anna lapsele aega atra seada. Inimese lapsepõlv on pikk (ei kasva täis nii kiiresti nagu koerakutsikas), aegamööda asjad käivad.

Nii on. Ma see vastaja. Suurem laps on juba 12 ja raske uskuda, et ka tema nii pisike oli aeg läheb nii ruttu. Ja see heietus, et lapsed on väikesed ainult hetkeks on ka tõsi.
Aga siiski sellised perioodid on mõnikord ka väga väsitavad ja stressi tekitavad.

[Külaline]

Laps 1a 3 kuud ja nüüd järsku enam keegi teine peale emme ei sobi, emmele ka nõuab pidevalt sülle. Kaua see kestab ja mida teha, et leebuks ka teiste pereliikmete suhtes?

No kelle külge see nii väike inimene ikka klammerduma peaks kui mitte ema külge?! Täiesti normaalne ju.

[Külaline]

No alles nädal tagasi ei klammerdunud kellegi külge ja oli meie kõigi rõõmurullike.

[Katerin]

Laps 1a 3 kuud ja nüüd järsku enam keegi teine peale emme ei sobi, emmele ka nõuab pidevalt sülle. Kaua see kestab ja mida teha, et leebuks ka teiste pereliikmete suhtes?

Võta rahulikult! Tõsiselt soovitan. Olles ise mitme lapse ema, tean, kui raske on just sel hetkel, kui neil mingi "kiiks" tekib, jääda rahumeelseks ja lasta lapsel oma kiiks lihtsalt ajaga läbi elada. Aga kui laps tunneb, et tema arengus on vaja just praegu niisugust asja, siis nii ka on.
Mäletan, et oma lapsel oli ka just sama vanus, kusagil 1 a 3 k see aeg, mil tekkis äkiline klammerdumine. Mitte keegi teine ei tohtinud teda süles hoida. Ma ei saanud korraks toidupoodigi minna - kui tagasi tulin, oli laps end pereliikme süles siniseks nutnud, luksus nutukrampides ja pereliikmel oli hirm, et laps lakkab hingamast. Ja nii oli alati, kui püüdsin kuskil ilma lapseta käia. Tema maharahustamine võttis jube kaua aega, seega mõistlikum oli lihtsalt anda lapsele järele ja tema jaoks olemas olla. Olin rahulikult temaga koos, liikusin ringi, laps nagu lisajäse küljes. Kestis see mingi pool aastat umbes. Kusagil teise sünnipäeva paiku läks lahedamaks.

Tagantjärele võin öelda, et mäletan seda eluperioodi ühe väga ilusa ajana - me olime lapsega koos ja me olime õnnelikud. Lapsed kasvavad nii kiiresti ja varsti tulevad sõbrad, mälestused aga jäävad. Nii et kui ise vastu pead ja võimalik on, las ta klammerdub pealegi!

[iiR]

Ma ka ei saa heietamata-targutamata jätta, et tagasivaates just nii ongi - kõik möödub nii ruttu ja enamik asju, mille pärast väikelapse puhul muretsesin ja põdesin ja vaeva nägin, on suures pildis mõttetud. Vat need suurte või juba täiskasvanud laste mured... uhhh!!!! Ja nende osas ei saa enam vanemana suurt midagi ära ka teha, lihtsalt valutadki kõrvalt südant ja loodad, et lapsel on piisavalt tuuma, et kõigest enamähem toreda ja tervena välja tulla.
Klammerdumise osas aga mul on meeles ühel koolitusel kuuldud sõnad, et äratõukamine tekitab klammerdujas alati üksnes tungi veel kõvemini sul kaela ümbert kinni võtta. Ja see on jumalast tõsi. Klammerdumist ei pea julgustama ega sellele üleliigset tähelepanu andma, ka nt mehe või sõpradega sel teemal lobisemine lapse kuuldes annab lisasignaali lapsele, et see on suur teema, emme teeb sellest suure numbri, ju siis mul ongi põhjust nii teha - kuid seda ekstra turvatunnet ja lähedusvajadust tasub lapsele pakkuda, kui ta seda parasjagu küsib. Kui väga rahulikuks (üritada) jääda (see on jube keeruline, kui pead piltlikult öeldes ise pissil käies ka mudilast süles hoidma) ja võtta seda kui mööduvat(!!!) arengueripära, umbes nagu hammastetulek või käimaõppimine, siis on endal kergem.
Ja kui on VAJA, et laps kellegi teisega oleks, siis mu meelest töötab, kui teha seda kindlalt, rõõmsalt, resoluutselt, öeldagi lapsele, et nüüd emme läheb duši alla, sina mängid 20 minutit issiga, ja minnagi, isegi kui nutab ja üürgab. Mõned asjad on paratamatud ja kui lapse turvatunne on enne ja peale lahkumisi paigas, siis saab ta tegelikult kiiresti ka lahusolekuärevusest üle. Lihtsalt meelega või teadlikult ei tasu teda eemale tõrjuda või teistele sokutada, kui on näha, et see talle praegu üldse ei sobi.