Lapsepõlve mälestused

[Külaline]

Siin ühes teemas keegi kirjutas (vist seoses poeskäiguga), et kui ta teeb asju nagu tegi lapsepõlves, siis see tekitab temas turvalise ja hea tunde. Ja ma avastasin, et ka minul on mõni asi, mis niisama polegi ehk rääkimist väärt, aga on jätnud sügava jälja ning meenub ikka ja jälle. Mu lapsepõlv möödus 70-ndatel Pärnus puumajade rajoonis ja meie maja otsas oli trepp pööningule. Suveõhtuti me alati istusime naabrilapse või klassiõega seal trepi peal, vahtisime pilvi ja arutasime ilmaasju. Nüüd, 50 aastat hiljem, kui satun vaatama pilvi, mul tuleb see iga kord meelde, kuidas me seal istusime ning juttu ajasime ja oli soe ja suvi ja koolivaheaeg ja ma olin õnnelik. Ja mul tekib korraks selline turvaline ja hea tunne. Ja seejärel natuke nukrust, et see kõik nii kaugele kadunud on. Kas teil on selliseid tegevusi, mille tegemine teid ka praegu õnnelikuks teeb, sest seostub lapsepõlvega?

[koks]

Mul tuleb alati see magus-valus tunne, kui suvel näen teeservas või aasal neid roosade/lillade õitega lilli, mille kroonlehed on küünekujuga ja mida lapsena küüntele panin (lille nimi ei tule meelde)

[Külaline]

Eks see oleneb esmajoones sellest, kas lapsepõlv oli õnnelik ja turvaline. Kui ei olnud, siis ei saa ka mälestused lapsepõlvest turvalist tunnet tekitada. Kadestan neid, kelle lapsepõlv oli õnnelik ja turvaline.

[Külaline]

Minu lapsepõlve turvatunne on seotud enamuses vanavanematega. Ja toiduga. Ja eriti vanaisaga. Vanaisa käis meiega palju metsas. Ja seenel ja mustikal meeldib mulle praegugi väga käia. Tänu vanaisale ma söögiseeni tunnengi.

[Külaline]

Ei ole otseselt sellist turvatunnet tekitavaid mälestusi, vaid lihtsalt sooje tundeid tekitavaid. Eelkõige vanuses 11-13, sel ajal viibisin väga palju looduses. Juba hommikul asutasime end ratastega jõe äärde ujuma ja veetsime seal vabalt 6+ tundi. Lemmikud pildid on ka mööda kruusateed ritsikate ja linnulaulu saatel heinamaa ääres sõitmine ning metsmaasikate noppimine, sumedad suveõhtud ja valged ööd.

[Külaline]

hommikul, kui toas oli külm, tegi vanaema tule alla ja tõi mulle kako voodisse. nüüd, kui mees sama teeb, tuleb vanaema ja temaga seonduv soe tunne meelde.

[Külaline]

kuidas me seal istusime ning juttu ajasime ja oli soe ja suvi ja koolivaheaeg ja ma olin õnnelik. Ja mul tekib korraks selline turvaline ja hea tunne. Ja seejärel natuke nukrust, et see kõik nii kaugele kadunud on.

Kas enam ei ole inimest, kellega puhkuse ajal istuda, tähti vaadata ja juttu ajada?

[Külaline]

Kas enam ei ole inimest, kellega puhkuse ajal istuda, tähti vaadata ja juttu ajada?

pakud ennast või?

[Külaline]

Kuiva heina lõhn lakas. Sellega seoses meenuvad suved maal ja lakas magamised. Hiljuti olin tuttavate maamajas ja neil oli loodud pisike heinalakk lastele suvel väljas magamiseks. Selliseid lakkasid, mida vanasti heina hoidistamiseks kasutati enam ju naljalt ei näe. Seetõttu mu tuttavad selle oma lastele rajasid, et ka nemad saaksid kogeda seda, mida meie lastena. Ma oleks niiväga tahtnud ööseks sinna magama pugeda, aga targu ei hakanud ennast võõraste laste sekka suruma. Aga heinalaka lõhn oli ehe ja tõi meelde nii palju ilusaid mälestusi.

[Külaline]

Võililled. Kohe tuleb mõnus tunne, et tulevad soojad ilmad ja puhkus.

[Külaline]

Kas enam ei ole inimest, kellega puhkuse ajal istuda, tähti vaadata ja juttu ajada?

Kustkohast see tähtede vaatamine nüüd tuli?! Kui teema ei huvita isegi nii palju, et see mõttega läbi lugeda, siis milleks ometi vastata? Öelda ju nagunii midagi ei ole!

[Külaline]

Mälestusi mul pole selliseid otse, aga kohad on küll, kus end turvaliselt tunnen. Üks lapsepõlve suvituskoht ja üks mets mere ääres. Käin neis kohtades praegugi, 50+ vanuses, kui on vaja mõtelda või on raske olla. Majaga seotud mälestused on rikkumata, aga see mets ja mereäär hakkab kahjuks oma tähendust kaotama, sest samas kohas on hiljem ka halbu emotsioone tekkinud.