Kuidas saada maal naabritest rahu?

[Ants]

Midagi pole teha, kui järsku tekib huvi klassikalise muusika osas ja lased päevasel ajal korduvalt Vivaldi Neli aastaaega, kõlarid nende poole suunatud. Kuna varesed kraaksuvad ja huvi klassikalise muusika vastu on suur siis tuleb lihtsalt volüümi juurde kruttida.

[Külaline]

Midagi pole teha, kui järsku tekib huvi klassikalise muusika osas ja lased päevasel ajal korduvalt Vivaldi Neli aastaaega, kõlarid nende poole suunatud. Kuna varesed kraaksuvad ja huvi klassikalise muusika vastu on suur siis tuleb lihtsalt volüümi juurde kruttida.

Vabandust, aga kuidas see aitab rahulikku ja vaikset keskkonda taastada?

[Ants]

Midagi pole teha, kui järsku tekib huvi klassikalise muusika osas ja lased päevasel ajal korduvalt Vivaldi Neli aastaaega, kõlarid nende poole suunatud. Kuna varesed kraaksuvad ja huvi klassikalise muusika vastu on suur siis tuleb lihtsalt volüümi juurde kruttida.

Vabandust, aga kuidas see aitab rahulikku ja vaikset keskkonda taastada?

Lollide tasemele pole muidugi mõtet laskuda, sest na löövad Teid nende endi sügavate kogemustega.
Ilmselt aitab see nii, et mõlemad osapooled on lõppeks kuulmispuudega ja ei kuule teineteise möla. Aga vähemalt mürareostav naaber sai teada, mis kes kas jne on Vivaldi.

[Külaline]

see mida kirjeldad, on täiesti tavapärased elu hääled.

No mitte meie jaoks, selles mõttes et me ise ei tekita ümbruskonda niimoodi müra ja ei soovi seda ka kuulda. Me ostsime endale koha keset loodust, selleks, et ollagi looduses, kuulata loodushääli. See oli koht, kus hirved õhtuti huikasid, ritsikad siristasid, kus meil on soojal ajal uksed-aknad päev otsa lahti, et kogu see rohelus ja loodushääled oleksid meie ümber. Öeldakse, et eestlased on maarahvas ja metsarahvas jmt, aga kahjuks reaalsus paistab olevat küll pigem midagi muud.

Elamine täiesti metsas, kuhu külaelu ja -melu üldse ei ulatunud - ma ei usu, et see vanadel eestlastel nii-nii tavaline oli. Mõni pere võis ju elada ka kuskil soosaarel vms. üksikumas kohas, kuid vaevalt, et kõik. Kuigi eesti külad polnd nii tihedad nagu näit. vene paljude teiste rahvaste külad ning mootortööriistu vanasti polnud, siis küllap oli vanastigi külas elades mingeid elu hääli ikka kuulda: kirve või haamrilöögid ehitustöödel, naabri koer haukus, kukk kires, lapsed karjusid vms.

Mitte ainult Eestis, kuulda on, et ka mujal Euroopas toimuvad (just viimasel ajal!) sarnased konfliktid, näiteks:

https://maailm.postimees.ee/6770624/pr ... use-kireda
Kuulsa Prantsuse kuke Maurice'i omanik võitis täna üleriigilist tähelepanu pälvinud kohtuprotsessi naabrite vastu, kes nõudsid kuke hommikuse kiremise lõppemist.

Edela-Prantsusmaal asuva küla Gajaci külavanem Bruno Dionis du Séjour kirjutas aga mais avaliku kirja kirikukellade helisemise, lehmade ammumise ja eeslite kisa kaitseks ning palus need helid kanda Prantsuse pärandinimekirja.

Nii et mingi uuema aja nähtus. Ma ei mäleta, et aastakümeid tagasi niisugused teemad üldse üleval oleks olnud.

[Külaline]

Nii et mingi uuema aja nähtus. Ma ei mäleta, et aastakümeid tagasi niisugused teemad üldse üleval oleks olnud.

Aastakümneid tagasi polnud ka kohta, kus need teemad saanuks "üleval olla".
Selge ka see, et elupõlised külades ja taludes elavad inimesed arvestasid oma naabrite vajaduste ja eluoluga, keegi ei elanud maal selleks, et linnulaulu kuulata - ikka üritati oma elu järje peal hoida ja raha teenida, kuidas aga võimalik. Kui oli vaja ehitada uus kanala või laut või 100 jänesepuuri, siis ka tehti ja keegi ei kurtnud tavalise elu üle.
Nüüd nad tulevad ja tahavad linnulaulu ja vaikust...

[Külaline]

Nüüd nad tulevad ja tahavad linnulaulu ja vaikust...

Kellelgi ei ole midagi normaalse elutegevuse vastu. Aga kas peab kell 7 hommikul sae käima tõmbama ja 12 tundi järjest laskma? Mul vanemad elavad Lasnamäel, naaber hakkas korteris remonti tegema ja saatis ühistu listi viisaka kirja, et "väga vabandame, et järmisel kolmapäeval teeme vahemikus 10.00-16.00 mürarikkaid remonditöid. Püüame võimalikult kiiresti ja vaikselt teha." Kuidas mõni saab normaalselt oma ümbrusse ja kaasinimestesse suhtuda ja mõni elab nagu kedagi teist ei eksisteerikski? Kui ma teaks, et sel päeval on sellised tööd, ma oskaksin sellega arvestada. Kõige häirivam ongi see, et sa ärkad lambist kell 7 hommikul mingi metsiku müra peale. Ei tea, kaua kestab ka. 12 tundi? Või kolm päeva järjest 12 tundi? Või et hakkame järgmise aasta aprilli sauna ehitama, töö kestab selle kuupäevani, vabandame ebamugavuste pärast. Kui raske on olla oma kaasinimeste suhtes hooliv ja kasvõi e-kiri saata?

[Tolmukübe]

No ega pole keeruline naabri ukse taha minna, et kui kaua kestab. Meil ka naaber tegi remonti, puurisid betooni, oli kole küll, läksin ukse taha ja küsisin, mis kellani ja mitu päeva, remondimehed vastasid, nii teadsin kodunt ära olla. Ei midagi keerulist, ei pea ise mõistatama.

[Külaline]

No ega pole keeruline naabri ukse taha minna, et kui kaua kestab. Meil ka naaber tegi remonti, puurisid betooni, oli kole küll, läksin ukse taha ja küsisin, mis kellani ja mitu päeva, remondimehed vastasid, nii teadsin kodunt ära olla. Ei midagi keerulist, ei pea ise mõistatama.

Issand, ütle, kus linnas sa elad ja millal freesimine toimus, äkki sa oled minu naaber? Mul tekkis lausa paanikahäire praegu.

[Külaline]

meie soetasime oma maja lähimast naabrist 7 km kaugusele. toimib. kuulame linnulaulu. kui tellime rasketehnikat, on see ainult meie otsus.

Vat seda mina ei usu, et 7 km raadiuses ei ole ühtegi majapidamist. Kesk-Eestis on mõnes kohas tõesti hõre asustatus, aga kindlasti mitte nii hõre.

[Külaline]

see mida kirjeldad, on täiesti tavapärased elu hääled.

No mitte meie jaoks, selles mõttes et me ise ei tekita ümbruskonda niimoodi müra ja ei soovi seda ka kuulda. Me ostsime endale koha keset loodust, selleks, et ollagi looduses, kuulata loodushääli. See oli koht, kus hirved õhtuti huikasid, ritsikad siristasid, kus meil on soojal ajal uksed-aknad päev otsa lahti, et kogu see rohelus ja loodushääled oleksid meie ümber. Öeldakse, et eestlased on maarahvas ja metsarahvas jmt, aga kahjuks reaalsus paistab olevat küll pigem midagi muud.

Nojah, ostsite keset loodust, aga ostiste liiga väikse koha. Kui ikka sinu elumajast ja aiast näiteks kilomeeetri raadiuses on sinu maa ja mets, vaevalt siis naabrid nii lähedale kolida saavad, et see sind segama hakkab.

Ega midagi teha ei ole, igal ühel on oma maal õigus tavalist elu elada, ehitada, põldu pidada jne. Ei saa naaber seda kuidagi keelata, sest tema tahab linnulaulu kuulata. Ja seesama linnululu kuulav naaber tahab ju ka süüa - kuskil on ikka need müra tegevad masinad põldu kündmas, vilja koristamas jne.

Ma ise elan natuke alla hektari krundil. Kunagi olin ka seal täiesti üksi ja vaikuses, jaluta või alasti õuel, kedagi ei ole. No aja jooksul on päris mitu maja mu krundi ümbrusesse ehitatud ning lisaks üks avaik spordirajatis - seal käib palju inimesi ja vahel korraldatakse suuremaid üritusi. No mis teha, minu maa see ei ole ja harjusin lihtsalt ümber - ei saa enam hommikul öösärgis õuel kohvi juua ja naabrite hääli on ka kuulda, normaalne elu.

[Külaline]

Nüüd nad tulevad ja tahavad linnulaulu ja vaikust...

Kellelgi ei ole midagi normaalse elutegevuse vastu. Aga kas peab kell 7 hommikul sae käima tõmbama ja 12 tundi järjest laskma? Mul vanemad elavad Lasnamäel, naaber hakkas korteris remonti tegema ja saatis ühistu listi viisaka kirja, et "väga vabandame, et järmisel kolmapäeval teeme vahemikus 10.00-16.00 mürarikkaid remonditöid. Püüame võimalikult kiiresti ja vaikselt teha." Kuidas mõni saab normaalselt oma ümbrusse ja kaasinimestesse suhtuda ja mõni elab nagu kedagi teist ei eksisteerikski? Kui ma teaks, et sel päeval on sellised tööd, ma oskaksin sellega arvestada. Kõige häirivam ongi see, et sa ärkad lambist kell 7 hommikul mingi metsiku müra peale. Ei tea, kaua kestab ka. 12 tundi? Või kolm päeva järjest 12 tundi? Või et hakkame järgmise aasta aprilli sauna ehitama, töö kestab selle kuupäevani, vabandame ebamugavuste pärast. Kui raske on olla oma kaasinimeste suhtes hooliv ja kasvõi e-kiri saata?

Las ma arvan...

Kell 7 alustatakse, kuna (hiljemalt) kell 7 on paljudel tavapärane ärkamise aeg. Inimesed ei oska nii mõelda, et mõni on hommikul kell 7 ikka veel sügavas unes ja võib hirmsasti ehmatada.

12 tundi järjest laseb ilmselt seetõttu, et palju on teha ja muidu ei saaks valmis (sest järgmisel päeval tulevad muud tööd-tegemised peale).

Miks ei saadeta kirju? Eestis (muude riikide kohat ei tea) on seni olnud kombeks ette teavitada millestki tõeliselt elu takistavast, näit. tee (täielikust või osalisest) sulgemisest, elektri- või veekatkestusest. Lihtsalt müra tekitavast tegevusest, nagu saagimisest või haamriga kopsimisest, jah, ei ole olnud kommet kedagi teavitada. Kui vanaisade või vanaemade põlvkonnale öelda, et sa pead enne reedel kirjad laiali saatma, kui hakkad laupäeval puid saagima või plaate katusele lööma, nad ilmselt kergitaks kulme - tõesti või? Võibolla noorematel põlvkondadel see komme tekib, ei tea.

[Külaline]

Nojah, ostsite keset loodust, aga ostiste liiga väikse koha.

No mis teha, arvasime tõesti, et 3 hektarit keset metsa kohas, kus mitme km raadiuses kedagi ei ela, bussid ka ei käi jne, on täiesti piisav selliseks kohakeseks, kus käia akusid laadimas ja hiljem kolida pensionipõlves elama.

[Külaline]

Ausalt öeldes, ma väga ei tahaks, et mu lastest kasvavad sellised, kes saavad šoki, kui naaber hakkab (päevasel ajal) korteris remonti tegema, muru niitma, mootorsaega puid saagima või põldu kündma. Või et lähedal asuvas lasteaias tulid lapsed õue ja hakkasid kilkama (ka selle üle on kunagi Perekoolis kurdetud).

Sellised on minu jaoks natuke veidrikud ikkagi. Kuidagi ülevõlli tundlikuid (lumehelbekesed?)

Saan aru, et on ka naabreid, kes on tõesti saatanast. Mingid sõltlased, kes laaberdavad lärmakalt öösiti või peast imelikud, kes kes ajavad meelega kiusu (näit. see lugu, kuidas üks naine pani õue suured kõlarid ja kattis need kilega kinni, et iga ilmaga naabritele valju muusikat lasta).

[Külaline]

Sellised on minu jaoks natuke veidrikud ikkagi. Kuidagi ülevõlli tundlikuid (lumehelbekesed?)

Sul lihtsalt puudub kogemus, mis tunne on, kui ärkad laupäeva või pühapäevahommikul kohustuslikus korras mingi metsiku mürina peale ja seejärel "naudid" seda kohustuslikus korras kuni poole ööni. Kui sa ei saa oma kodus mitte minutikski vaikust ja eelistad pigem kodust ära sõita, et veidigi rahu saada. Ja kui sa ei tea kunagi ette, millal see sind tabab. Nt kutsud endale sõbrad külla, et oma õues vaikselt istuda ja õhtut nautida. Ja selgub, et see on just see see päev, kui naaber kuni pole ööni mingeid vaiu maasse taob. Ja kui selline elu on lõputu. Ausalt, meil on juba tunne, et äkki peaksime oma kodu maha müüma. Aga siis tekib trots, et me oleme siia nii palju panustanud, armastusega seda üles ehitanud, siin nii palju ilusaid hetki veetnud. Et kas kuidagi tõesti ei saa ise seda mürafooni vähendada. Ehk on kellelgi häid ideid.

[Külaline]

Sellised on minu jaoks natuke veidrikud ikkagi. Kuidagi ülevõlli tundlikuid (lumehelbekesed?)

Sul lihtsalt puudub kogemus, mis tunne on, kui ärkad laupäeva või pühapäevahommikul kohustuslikus korras mingi metsiku mürina peale ja seejärel "naudid" seda kohustuslikus korras kuni poole ööni. Kui sa ei saa oma kodus mitte minutikski vaikust ja eelistad pigem kodust ära sõita, et veidigi rahu saada. Ja kui sa ei tea kunagi ette, millal see sind tabab. Nt kutsud endale sõbrad külla, et oma õues vaikselt istuda ja õhtut nautida. Ja selgub, et see on just see see päev, kui naaber kuni pole ööni mingeid vaiu maasse taob. Ja kui selline elu on lõputu. Ausalt, meil on juba tunne, et äkki peaksime oma kodu maha müüma. Aga siis tekib trots, et me oleme siia nii palju panustanud, armastusega seda üles ehitanud, siin nii palju ilusaid hetki veetnud. Et kas kuidagi tõesti ei saa ise seda mürafooni vähendada. Ehk on kellelgi häid ideid.

No kui lähedal see naaber sul siis taob neid vaiu? Ma olin sel suvel Lätis glämpingus, oli plaan tütrega mullivannis liguneda, juttu ajada ja vaikselt istuda. Kõrvalkrundil - no ma arvan, see vahe võis olla nii 30-40 meertit, pidas aga mingi seltskond suuremat pidu, sõideti skuutritega järvel ja ATV-dega niisama mööda krunti, müra ja niisama kilkeid ikka oli. Aga ma ei ütleks, et see meie õhtu nüüd täiega ära rikkus. Ok, et vastanud meie ettekujutusele, ju me siis kohanesime ümber. Tõsi, magasime küll kõrvatroppidega. (Muidugi inimesed on erinevad, ilmselt mina lihtsalt ei ole müra suhtes nii tundlik. Kui sina oled, siis võibolla tõesti ka müüki kaaluda? Iseasi, et kust sa selle täiesti vaikse nurga üldse leiad.)

[Külaline]

Sellised on minu jaoks natuke veidrikud ikkagi. Kuidagi ülevõlli tundlikuid (lumehelbekesed?)

Sul lihtsalt puudub kogemus, mis tunne on, kui ärkad laupäeva või pühapäevahommikul kohustuslikus korras mingi metsiku mürina peale ja seejärel "naudid" seda kohustuslikus korras kuni poole ööni. Kui sa ei saa oma kodus mitte minutikski vaikust ja eelistad pigem kodust ära sõita, et veidigi rahu saada. Ja kui sa ei tea kunagi ette, millal see sind tabab. Nt kutsud endale sõbrad külla, et oma õues vaikselt istuda ja õhtut nautida. Ja selgub, et see on just see see päev, kui naaber kuni pole ööni mingeid vaiu maasse taob. Ja kui selline elu on lõputu. Ausalt, meil on juba tunne, et äkki peaksime oma kodu maha müüma. Aga siis tekib trots, et me oleme siia nii palju panustanud, armastusega seda üles ehitanud, siin nii palju ilusaid hetki veetnud. Et kas kuidagi tõesti ei saa ise seda mürafooni vähendada. Ehk on kellelgi häid ideid.

Mis puudub kogemus? Kus imekohas mina siis olen elanud. Nii linnakorteris kui maapiirkonnas olen elanud erinevatel eluperioodidel, peaks nagu kogemusi olema? Omame ka ise mõningaid plärisevaid tööriistu. Ma lihtsalt elan oma elu ja ega küta ennast üles igast tegvusest, mida inimesed teevad. Pigem suhtun uudishimuga, kui keegi midagi mässab ja teeb (milline see maja/saun tal tuleb, kui see tal valmis saab?).

Aga see kirjeldatud olukord, et sõbrad tulevad just selleks õhtuks külla. No sel juhul ma pigem räägiks ja naeraks koos oma sõpradega. Võibolla paneks ka mingi muusika taustaks (jääb siis sellel õhtul see pühalikult linnulaulu kuulamine ära, nojah, aga sellest ei sure). Kui külalised tulid, ega me siis nukrutsema või/ja tagasi saatma ei hakkaks. Minu pärast, las see naaber siis rügab oma vaiadega.

Lõputu? Liialdus. Ka kõige töönarkomaanim inimene ei tao oma krundil pidevalt mingeid vaiu - vahepeal ta ikka näiteks rohib või värvib või teeb oma majas/saunas siseviimistlust ka

Ei oska midagi soovitada. Paksem nahk endale kasvatada. Muidu ongi elu väga raske ja traagiline (lõputult!) ja igal pool tundub, et keegi/miski häirib, niikuinii ilmub midagi uut, mis jälle ei lase elada ja nautida jne. jne.

[Külaline]

Omame ka ise mõningaid plärisevaid tööriistu. Ma lihtsalt elan oma elu ja ega küta ennast üles igast tegvusest, mida inimesed teevad. Pigem suhtun uudishimuga, kui keegi midagi mässab ja teeb (milline see maja/saun tal tuleb, kui see tal valmis saab?).

Aga see kirjeldatud olukord, et sõbrad tulevad just selleks õhtuks külla. No sel juhul ma pigem räägiks ja naeraks koos oma sõpradega. Võibolla paneks ka mingi muusika taustaks (jääb siis sellel õhtul see pühalikult linnulaulu kuulamine ära, nojah, aga sellest ei sure). Kui külalised tulid, ega me siis nukrutsema või/ja tagasi saatma ei hakkaks. Minu pärast, las see naaber siis rügab oma vaiadega.

Inimesed ongi erinevad.

Mind nt ei huvita absoluutselt, mida naabrid ehitavad või missugune see lõpptulemus tal on. Ja ma ei soovi õues muusikat lasta, eriti veel sellist, mis ehitusmürast üle käib, sest ma tean, et see levib õhus ja võib segada kedagi kolmandat.

Ma hindan oma privaatsust, ja austan teiste oma. Eestlane ei ole loomu poolest kollektiivne olend. Meile on sisse kodeeritud soov olla omaette. Kahjuks tundub, et see on kaduv väärtus.

[Külaline]

Minul on lasteaed akna all. Sellega harjub ära. Laps väike oli, siis isegi magas mõnusat und rõdul selle kisa sees.

Kunagi elasin suure maantee ääres. Ka nende liiklushäältega harjus ära.

[Külaline]

Omame ka ise mõningaid plärisevaid tööriistu. Ma lihtsalt elan oma elu ja ega küta ennast üles igast tegvusest, mida inimesed teevad. Pigem suhtun uudishimuga, kui keegi midagi mässab ja teeb (milline see maja/saun tal tuleb, kui see tal valmis saab?).

Aga see kirjeldatud olukord, et sõbrad tulevad just selleks õhtuks külla. No sel juhul ma pigem räägiks ja naeraks koos oma sõpradega. Võibolla paneks ka mingi muusika taustaks (jääb siis sellel õhtul see pühalikult linnulaulu kuulamine ära, nojah, aga sellest ei sure). Kui külalised tulid, ega me siis nukrutsema või/ja tagasi saatma ei hakkaks. Minu pärast, las see naaber siis rügab oma vaiadega.

Inimesed ongi erinevad.

Mind nt ei huvita absoluutselt, mida naabrid ehitavad või missugune see lõpptulemus tal on. Ja ma ei soovi õues muusikat lasta, eriti veel sellist, mis ehitusmürast üle käib, sest ma tean, et see levib õhus ja võib segada kedagi kolmandat.

Ma hindan oma privaatsust, ja austan teiste oma. Eestlane ei ole loomu poolest kollektiivne olend. Meile on sisse kodeeritud soov olla omaette. Kahjuks tundub, et see on kaduv väärtus.

Mulle on vanemad inimesed rääkinud, et enne sõda, esimesel eesti ajal (ja ka kolhoosiajal) olid eesti külainimesed just palju sotsiaalsemad kui praegu. Talupered käisid oamavahel palju läbi, kõik tundsid kõiki. Oli talgukorras tehtavaid töid (näiteks rehepeks), kus rehepeksumasin sõitis mööda küla ja koos tehti ühes talus töö ära ja sõideti siis järgmisse tallu koos sama tööd ära tegema, muidugi kuulus päevakavva ka ühised puhkepause, koos söömisi. Kui eesti ajal ühel perel jäi vilja puudu, siis teised laenasid (tood järgmise sügise saagist tagasi). Muidugi peeti koos pulmi, ristseid, matuseid, jaanipäevi. Et see uue aja külaelu, kus iga pere teeb tööd-tegemised omaette ja sõidab autoga edasi-tagasi, istub netis ega pruugi omada teiste samas külas elavate peredega mingeid seoseid ega suhtlemist ("jah, ma tean, elavad seal paar kilomeetrit meist mingid, aga ma ei tunne neid"), on just uue aja nähtus.

Õigem oleks öelda, et linnalik omaette hoidev elustiil on kaasajal jõudnud ka küladesse. Muidugi, kuni inimesed sellega ise rahul on (ei kurda), seni ehk polegi midagi valesti. Kui aga ka selle juures hakatakse kurtma, et õudne, siin on inimesed, nad segavad meid - jaa, mõttekoht. Kuhu siis välja jõutakse? Kas lõpuks muutuvad inimesed nii tundlikuks ja igast asjast ärrituvaks, et igaüks ostab enda majapidamisele mingi kapsli ümber, et jumala eest, teised ei häiriks?

[Külaline]

Omame ka ise mõningaid plärisevaid tööriistu. Ma lihtsalt elan oma elu ja ega küta ennast üles igast tegvusest, mida inimesed teevad. Pigem suhtun uudishimuga, kui keegi midagi mässab ja teeb (milline see maja/saun tal tuleb, kui see tal valmis saab?).

Aga see kirjeldatud olukord, et sõbrad tulevad just selleks õhtuks külla. No sel juhul ma pigem räägiks ja naeraks koos oma sõpradega. Võibolla paneks ka mingi muusika taustaks (jääb siis sellel õhtul see pühalikult linnulaulu kuulamine ära, nojah, aga sellest ei sure). Kui külalised tulid, ega me siis nukrutsema või/ja tagasi saatma ei hakkaks. Minu pärast, las see naaber siis rügab oma vaiadega.

Inimesed ongi erinevad.

Mind nt ei huvita absoluutselt, mida naabrid ehitavad või missugune see lõpptulemus tal on. Ja ma ei soovi õues muusikat lasta, eriti veel sellist, mis ehitusmürast üle käib, sest ma tean, et see levib õhus ja võib segada kedagi kolmandat.

Ma hindan oma privaatsust, ja austan teiste oma. Eestlane ei ole loomu poolest kollektiivne olend. Meile on sisse kodeeritud soov olla omaette. Kahjuks tundub, et see on kaduv väärtus.

Kuhu siis välja jõutakse? Kas lõpuks muutuvad inimesed nii tundlikuks ja igast asjast ärrituvaks, et igaüks ostab enda majapidamisele mingi kapsli ümber, et jumala eest, teised ei häiriks?

Mis selles halba oleks? Väga mõnus oleks ju.