Loomaarsti teenus nagu USA-s, iga liigutus maksab

[Külaline]

Kui käisin viimati koera kõrvu üle vaatamas, oli kliinikus üks naine, kes sai just oma kassi kätte, kass oli vist siis mingit ravi saanud ja öö seal veetnud. Arve oli 2800 eur. Point selles, et see naine ei oodanud sellist summat, ta jäi täitsa keeletuks ja siis kukkus ohkima, et see ei ole võimalik. Ma ei tea, mis edasi sai, tulime ära.

[Tolmukübe]

See tähendab seda, et alati tuleb ette küsida, mis summa võib tulla. Kui täpselt ei osata öelda, siis ligikaudse ikka saab. Ja kui on ikka päris haige loom, siis tuleb ta magama panna, mitte teda lõputute protseduuridega piinata. See ju sadistlik, ja kliinikudki kosuvad selliste arvelt, ainult vaene loom kannatab..

[Külaline]

Kas see on siis normaalne, et lähed teed näiteks vaktsiini, selle eest on oma hind, siis võetakse veel tasu süsti sinu sisse torkamine, ühekordse süstla hind, kummikinnaste hind, piirtuse hind pluss õe teenuse hind, et toksis su nime arvutisse, ütles tere jne, jne.

Ei, see ei ole normaalne, see on nöörimine. Meenub 30-ne aasta tagune visiit Baltic Medical Partnersi hambakliinikusse, kus arst vaatas korra suhu, koputas instrumendiga hambale ja arve oli 500 krooni.

[Külaline]

Välike praktiline soovitus loomakliinikusse minejale - küsi esimese asjana, palju eutaneerimine maksab: https://m.youtube.com/shorts/ZNwaXkLhdho

[nööbikoguja]

Mille poolest selline lahti seletatud arve kehvem on kui arve, kus oleks üksikud read - visiiditasu, vaktsineerimine, vereproov(id)? See konkreetne kliinik tõesti toob eraldi välja millest iga hind koosneb, kui palju on seal teenust, kui palju kulumaterjale, mis osa ravimitel ja diagnostikal. Üheski kliinikus ei tööta assistendid tasuta, ei ole kulumaterjalid tasuta jne. Ja assistendi töö on ka verevõtmise ajal su looma kinni hoida nii, et loom oleks rahulik ja fikseeritud, ta käpale side paigaldada jne, mitte lihtsalt teda rihma otsas jalutada. Samamoodi see kõrvade puhastamine... mida võiks ju omanik ka kodus teha kui seda teenusena sisse osta ei soovi. Ja kui on teada, et Petcity on kallis kliinik, siis valikuvõimalust ju on, ei pea ilmtingimata sinna minema.

Jah, veterinaarabi on väga kallis teenus. Veterinaarravimid on kallid. Ja kui peaks juhtuma, et loomal tõesti mingi tervisehäda või trauma juhtub, siis võivad arved olla kosmilised. Sellega tuleb looma võttes arvestada - lemmikloom on luksuskaup, olgu ta siis prügikasti kõrvalt üles korjatud triibik või mainekast kennelist ostetud kõrgelt tituleeritud vanemate järeltulija.

Mu enda viimase kuu aja veterinaariarved on olnud 1600€. Seal sees on siis üks erakorraline vastuvõtt ootamatu haigestumisega ja üks trauma, ei mingeid suuri operatsioone ega muud huvitavat. Eks mul oleks olnud selle rahaga ka targemat teha, aga ise ma need loomad endale võtnud olen, seega ise ma neile ka ülalpidamist ja sealhulgas veterinaarabi võimaldan.

[Külaline]

Ja assistendi töö on ka verevõtmise ajal su looma kinni hoida nii, et loom oleks rahulik ja fikseeritud, ta käpale side paigaldada jne, mitte lihtsalt teda rihma otsas jalutada. Samamoodi see kõrvade puhastamine... mida võiks ju omanik ka kodus teha kui seda teenusena sisse osta ei soovi.

Alles eelmisel aastal ei olnud mingit assistenti vaja vere võtmiseks, mina ise hoidsin koera kinni. Kõrvade puhastamise kohta ei küsitud, kas soovin seda teenust osta või mitte. Alles paar aastat tagasi sai arst kõik asjad tehtud visiiditasu eest, tema aeg maksab, mitte ei küsitud iga asja eest eraldi raha. Lisaks ei osanud arst absoluutselt eesti keelt, äkki mina peaks tasu küsima selle eest, et olen õppinud inglise ja vene keelt ja mulle ei pea eraldi tõlki andma.

[nööbikoguja]

Alles eelmisel aastal ei olnud mingit assistenti vaja vere võtmiseks, mina ise hoidsin koera kinni. Kõrvade puhastamise kohta ei küsitud, kas soovin seda teenust osta või mitte. Alles paar aastat tagasi sai arst kõik asjad tehtud visiiditasu eest, tema aeg maksab, mitte ei küsitud iga asja eest eraldi raha. Lisaks ei osanud arst absoluutselt eesti keelt, äkki mina peaks tasu küsima selle eest, et olen õppinud inglise ja vene keelt ja mulle ei pea eraldi tõlki andma.

See omanike kinnihoidmine on üldiselt praktika, mida loomade heaolu huvides enam eriti paljudes kohtades ei tehta. Kui arst peab kolm korda torkima, et veenile pihta saada, sest omanik ei suutnud võpatavat looma paigal hoida, siis see pole loomale eriti tore kogemus. Ning lisaks võib loom muutuda sellest torkimisest agressiivseks ning assistent on oma ala asjatundja, kes suudab hoida ära arsti ründamise samas kui ehmunud omanik ei pruugi osata adekvaatselt reageerida. Eks neid mehi, keda pärast koeralt verevõtmist on tulnud nuuskpiiritusega toibutada, ole ka ilmselt kõigis kliinikutes nähtud.

Ilma eelneva kokkuleppeta teenuste osutamine on muidugi 100% jama, sellele ei ole mingit õigustust.

Nagu siin eelnevalt on ka kommentaarides välja toodud, on Eestis loomaarstide põud. Toodetakse neid peale küll, kuid paljud jõuavad oma esimese praktika aasta jooksul järeldusele, et see ei ole eriala, kus nad sooviksid või suudaksid töötada. Tohutult paljud loomaarstid põlevad läbi ja hoolimata läbitud 6aastasest õppest otsustavad asuda tööle mujale. Loomaarstiks hakatakse õppima seepärast, et armastatakse loomi, sellelt elualalt liigutakse mujale loomaomanike pärast. See on nii emotsionaalselt kui füüsiliselt väga kurnav töö. Ja kui siinsetel kliinikutel ei ole piisavalt arste võtta, siis imporditaksegi neid siia Lätist, nagu Petcity seda teeb. Nad küll pakuvad klientidele tõlki kui vaja, aga selge see, et see on probleem kui ei saa oma looma arstiga suhelda keeles, milles sa terminoloogiat tunned. Aga ma ei näe sellest olukorrast ka mingit head väljapääsu.

Ma ausalt ei ole mingi Petcity fänn ja seda asutust külastan ainult a) ühe nende üliproffi ortopeedi pärast ja b) erakorralise abi jaoks nädalavahetusel ja/või öösel (sest see teine asutus on veel hullem). Tavaprotseduurideks ja esmaseks diagnostikaks soovitan siiski leida oma loomadele väiksemas praksises nö perearst, kus konveiermeetodit on vähem ja isiklikku suhtumist rohkem. Enamasti ka hinnad sõbralikumad.

[Külaline]

HIljutise visiidi aja arst rääkiski, et viimasel ajal on hakanud tekkima märgatavalt rohkem juhtumeid, kus ravihinda kuuldes otsustatakse loom pigem magama panna. Siis tervenemisvõimalusega loom, mitte ravimatu, aga inimestel lihtsalt pole seda raha.

[Külaline]

Kallist raviteenusest hoolimata võtavad noored aina rohkem (süle)koerakesi ja kiisukesi, selle asemel, et lapsi saada. Laste arstiabi on suures pildis tasuta (v.a. ravimid). See, et tolgendatakse loomaga töö juures kontoris kaasas, on viimase paari aasta teema. Mõni isegi haugub kolleegide peale.

Ju siis on ikka loomaarsti teenus veel liiga odav.

[Külaline]

Sülekoerakestega jalutavad mehekolakad on nii naljakad.

[Külaline]

HIljutise visiidi aja arst rääkiski, et viimasel ajal on hakanud tekkima märgatavalt rohkem juhtumeid, kus ravihinda kuuldes otsustatakse loom pigem magama panna. Siis tervenemisvõimalusega loom, mitte ravimatu, aga inimestel lihtsalt pole seda raha.

Just äsja esitati seaduse muutmise eelnõu, milles sisaldub selline huvitav lause: "Looma eutaneerimise üle otsustab veterinaar."

Et täitsa huvitav kohe, mis nalja saama hakkab, kui niisugune jama vastu peaks võetama. Veterinaar teatab, et kassi ravimine maksaks seitse tuhat eurot, inimesel sellist raha pole ja pank laenu ei anna. Inimene siis raske südamega otsustab eutaneerimise kasuks - ja nüüd selgub, et inimesel kui omanikul otsustusõigust oma looma üle üldse polegi!

[Tolmukübe]

Eks see õige seadus ole. Ega loomaarst ka tervet looma ei taha magama panna, seda ju inimesed teevad ka. Mul nt sugulane kolis tütre juurde, sellel kass juba ees, sugulasel ka kass, terve, heasüdamlik loom, aga kahte kassi ei tahetud, pandigi magama. See oli juba ammu, siis neid kassiabisid ka polnud, nüüd saaks oma looma vist nendele anda, selle asemel, et magama panna. Kui loomaarst magama ei pane, küll siis tead, kus kassiabi asub. Iseasi, kas nad suudavad kõiki kasse vastu võtta, kohta ju pole. Ja omanikul ravimiseks raha ka pole, kui kallis arve.

[Külaline]

HIljutise visiidi aja arst rääkiski, et viimasel ajal on hakanud tekkima märgatavalt rohkem juhtumeid, kus ravihinda kuuldes otsustatakse loom pigem magama panna. Siis tervenemisvõimalusega loom, mitte ravimatu, aga inimestel lihtsalt pole seda raha.

Just äsja esitati seaduse muutmise eelnõu, milles sisaldub selline huvitav lause: "Looma eutaneerimise üle otsustab veterinaar."

Et täitsa huvitav kohe, mis nalja saama hakkab, kui niisugune jama vastu peaks võetama. Veterinaar teatab, et kassi ravimine maksaks seitse tuhat eurot, inimesel sellist raha pole ja pank laenu ei anna. Inimene siis raske südamega otsustab eutaneerimise kasuks - ja nüüd selgub, et inimesel kui omanikul otsustusõigust oma looma üle üldse polegi!

Nii olekski õige. Haige, kuid hea prognoosiga looma magamapanemine ei ole mitte eutanaasia, vaid mõrv.

[Külaline]

Nii olekski õige. Haige, kuid hea prognoosiga looma magamapanemine ei ole mitte eutanaasia, vaid mõrv.

Kas sul olukorrale lahendusi muidu ka on peale loosungite?
Kui ravi läheb maksma sellise summa, et omanik ei suuda seda tagada, siis ravi jääb tegemata. Loom sureb igal juhul, küsimus, kas aeglaselt piineldes omaniku käte vahel või kiirelt veterinaari kabinetis. Kui nüüd veterinaar ütleb, et "ei, seda looma ma ei eutaneeri, sest raviprognoos oleks positiivne" (või, kui eutanaasia hinnad ka lakke hüppavad), mis siis edasi saab? On veel võimalik, et inimene ise hukkab looma. On ka võimalus, et tekib loomade hukkamise must turg. Seda viimast peangi kõige tõenäolisemaks.

Kas see oli see "nii olekski õige" siis, et on mingid nurgatagused timukad?

[Külaline]

Ja kuhu maale hakatakse venitama näiteks eaka looma raviga, loom ei saa ju ka ravist keelduda, nagu inimene seda saab? Me oleme ka lasknud magama panna ühe koera, kui suur loom vaevu hinges püsis ega suutnud enam ise liikuda. Ega me ei tea, äkki oleks kuluka raviga veel paar nädalat tema elu pikemaks venitada saanud? Ehk siis mõte võib seadusel hea olla, aga tõesti asi on läbi mõtlemata.

[Külaline]

Nii olekski õige. Haige, kuid hea prognoosiga looma magamapanemine ei ole mitte eutanaasia, vaid mõrv.

Kas sul olukorrale lahendusi muidu ka on peale loosungite?
Kui ravi läheb maksma sellise summa, et omanik ei suuda seda tagada, siis ravi jääb tegemata. Loom sureb igal juhul, küsimus, kas aeglaselt piineldes omaniku käte vahel või kiirelt veterinaari kabinetis. Kui nüüd veterinaar ütleb, et "ei, seda looma ma ei eutaneeri, sest raviprognoos oleks positiivne" (või, kui eutanaasia hinnad ka lakke hüppavad), mis siis edasi saab? On veel võimalik, et inimene ise hukkab looma. On ka võimalus, et tekib loomade hukkamise must turg. Seda viimast peangi kõige tõenäolisemaks.

Kas see oli see "nii olekski õige" siis, et on mingid nurgatagused timukad?

Pole see mingi loosung. Omanik ei peaks saama arsti käskida hea prognoosiga ja hästi ravitavat patsienti tapma. Seda ei taha teha ükski arst ja see on arstieetika vastane, sellest ikka saad aru?
Lahenduseks on kas raha kokku laenata, korjandus teha SM-s (loomadele annetatakse vähga hästi) või ka võimalus viia loom väikese tasu eest varjupaika, kus ta varjupaiga raha eest ravitakse, samuti sageli annetuste najal. Varjupaigad sellisest asjast ei keeldu, neil on selline poliitika.
Ja seejärel on järgmiseks lahenduseks enam mitte kunagi looma võtta. Mööduvad aastad ja ühiskond muutub veidigi puhtamaks vastutustundetutest loomaomanikest, kes võtavad looma, kuid ei suuda teda ravida raha puudumise tõttu.

[Külaline]

Ja kuhu maale hakatakse venitama näiteks eaka looma raviga, loom ei saa ju ka ravist keelduda, nagu inimene seda saab? Me oleme ka lasknud magama panna ühe koera, kui suur loom vaevu hinges püsis ega suutnud enam ise liikuda. Ega me ei tea, äkki oleks kuluka raviga veel paar nädalat tema elu pikemaks venitada saanud? Ehk siis mõte võib seadusel hea olla, aga tõesti asi on läbi mõtlemata.

Seda siis otsustabki veterinaar ju. Kas sa ei usalda arsti? Veterinaaridel ei ole huvi hinge vaakuvat ja piinlevat looma elus hoida, neil on piisavalt patsiente ja sissetulekut.

[Külaline]

Ja kuhu maale hakatakse venitama näiteks eaka looma raviga, loom ei saa ju ka ravist keelduda, nagu inimene seda saab? Me oleme ka lasknud magama panna ühe koera, kui suur loom vaevu hinges püsis ega suutnud enam ise liikuda. Ega me ei tea, äkki oleks kuluka raviga veel paar nädalat tema elu pikemaks venitada saanud? Ehk siis mõte võib seadusel hea olla, aga tõesti asi on läbi mõtlemata.

Seda siis otsustabki veterinaar ju. Kas sa ei usalda arsti? Veterinaaridel ei ole huvi hinge vaakuvat ja piinlevat looma elus hoida, neil on piisavalt patsiente ja sissetulekut.

Ma vist natuke ei usalda tõesti. Mina olen ju looma omanikuna temaga elu aeg koos olnud, tunnen samuti oma looma. Veterinaar näeb teda veerand tundi ja otsustab? (Ma ei räägi siin elujõus looma magama panemisest ometi.) Looma eutnaeerimine on iga omaniku jaoks väga raske otsus, milleni jõutakse aja jooksul looma kannatusi kõrvalt nähes. Nüüd võib tekkida olukord, kus omanik on valmis loobuma, aga veterinaar otsustab, et ei - paar nädaldat või kuu veel... Meil on ka inimeste puhul olnud teemasid selle kohta, kaua on mõtet elu pikendada, selle seaduse järgi saab siis loomadega sama olema. Veelkord, ma ei arva, et see seadus halb on või et seda vaja poleks. Aga minu meelest pole lõpuni läbi mõeldud, kuidas see päris elus toimima hakkab.

[Külaline]

Aga minu meelest pole lõpuni läbi mõeldud, kuidas see päris elus toimima hakkab.

Päriselus hakkab seadus toimima nagu ennemuiste. Loomaarstid pole lollid ja keegi ei hakka omanikult suuri summasid välja pressima piinleva looma elu pikendamiseks paari nädala või kuu võrra. Loomaarstid on tegelikult väga empaatilised.
Just selleks see seadus on, et ei toodaks kliinikusse loomi lihtsalt eutaneerimiseks, kuna omanikul pole enam soovi temaga tegeleda.
Tean paljusid veterinaare, kes on sellise looma ka endale võtnud. Mõni on olnud täiesti terve ja ongi tahetud vaid seda viimast süsti, mõnel on olnud ka haigus või vigastus.
Nt võttis mu tuttav endale koera, keda sooviti hukata, kuna üks jalg tuli amputeerida. Arvestades tõu iseloomu, looma keha isrärasusi, koormust teistele jalgadele ja liigestele, arvas loomaarst, et suudab pikalt vaevusteta elada. Omanik teda enam ei tahtnud.
Ühe mu oma leitud kiisulapse seedetrakt ei toiminud. Uuriti ja otsustati, et see ei hakkagi toimima. Oleks hakatud ravi proovima, kui me oleks soovinud, aga öeldi kohe, et suurt mõtet pole. Eutaneeriti.
Ei, loomaarstid ei ürita kamaluga raha kokku ajada vanade või raskelt haigete loomade elu pikendamiseks isegi poole aasta võrra, kui omanik seda ei soovi. Aidatakse loomal piinlemata lahkuda.
Loomaarstid ei soovi terveid loomi magama panna.
Ärge arvake, et teema on vaid kliinikutes ja raviarvetes!
Kui kohalik veterinaar kutsutakse majapidamisse 8 kutsikat magama panema, kes on juba 3 kuud vanad, elurõõmu täis, aga kellele pole uusi kodusid leitud, siis on see väga karm.
Ehk see seadus õpetab loomaomanikke ka kastreerimise/steriliseerimise peale mõtlema.
Sama ka nt hobustega. Ükski loomaarst ei soovi surmata ülivana hobust, kes on täiesti ok, aga peremees arvab, et ainult kulutab tema raha ja vaeva.

[Külaline]

Aga minu meelest pole lõpuni läbi mõeldud, kuidas see päris elus toimima hakkab.

Päriselus hakkab seadus toimima nagu ennemuiste. Loomaarstid pole lollid ja keegi ei hakka omanikult suuri summasid välja pressima piinleva looma elu pikendamiseks paari nädala või kuu võrra. Loomaarstid on tegelikult väga empaatilised.
Just selleks see seadus on, et ei toodaks kliinikusse loomi lihtsalt eutaneerimiseks, kuna omanikul pole enam soovi temaga tegeleda.
Tean paljusid veterinaare, kes on sellise looma ka endale võtnud. Mõni on olnud täiesti terve ja ongi tahetud vaid seda viimast süsti, mõnel on olnud ka haigus või vigastus.
Nt võttis mu tuttav endale koera, keda sooviti hukata, kuna üks jalg tuli amputeerida. Arvestades tõu iseloomu, looma keha isrärasusi, koormust teistele jalgadele ja liigestele, arvas loomaarst, et suudab pikalt vaevusteta elada. Omanik teda enam ei tahtnud.
Ühe mu oma leitud kiisulapse seedetrakt ei toiminud. Uuriti ja otsustati, et see ei hakkagi toimima. Oleks hakatud ravi proovima, kui me oleks soovinud, aga öeldi kohe, et suurt mõtet pole. Eutaneeriti.
Ei, loomaarstid ei ürita kamaluga raha kokku ajada vanade või raskelt haigete loomade elu pikendamiseks isegi poole aasta võrra, kui omanik seda ei soovi. Aidatakse loomal piinlemata lahkuda.
Loomaarstid ei soovi terveid loomi magama panna.
Ärge arvake, et teema on vaid kliinikutes ja raviarvetes!
Kui kohalik veterinaar kutsutakse majapidamisse 8 kutsikat magama panema, kes on juba 3 kuud vanad, elurõõmu täis, aga kellele pole uusi kodusid leitud, siis on see väga karm.
Ehk see seadus õpetab loomaomanikke ka kastreerimise/steriliseerimise peale mõtlema.
Sama ka nt hobustega. Ükski loomaarst ei soovi surmata ülivana hobust, kes on täiesti ok, aga peremees arvab, et ainult kulutab tema raha ja vaeva.

See seadus liigitab kõik loomaomanikud paraku lollideks ja mõistuseta olenditeks, kes ei ole võimelised mõistma ega teadma, mis nende lemmikule hea on. Samuti toob see uus imelik seadus kaasa ilmselt arstiabile pöördujate hulga vähenemise - loomaomanikud ei julge oma haige loomaga arsti juurde minna, kuna kardavad, et arst võib otsustada teha eutanaasia ja loomaomanikul ei ole siin mitte mingit sõnaõigust.

Nii nagu loomaomanik ei ole lollakas emotsioonihunnik, nii ei ole veterinaar ülima Tõe ja Tarkuse kehastunud jumal. Ka veterinaar võib panna diagnoosiga mõnikord puusse, või puuduvad tal diagnoosiks vajalikud vahendid, tal võis olla halb päev ja kiire ning puududa aeg süvenemiseks.