mis on öeldud feminismi kohta

[käguan]

Leitud FB-st.

Raul Kivilaan
Lugemist feminismist.

Feminism sündis ajal, mil naistel polnud valimisõigust, haridust ega majanduslikku iseseisvust. See oli õigustatud ja vajalik revolutsioon, mis tõi naistele põhivabadused ja võrdse võimaluse ühiskonnas osaleda. Kuid tänapäeval, vähemalt Lääne maailmas, on need eesmärgid täielikult saavutatud.

Tänapäevane häälekam osa feminismist on muutunud ideoloogiliseks jäänukiks, mis ei võitle enam võrdsuse, vaid ülemvõimu eest. Selle asemel et edendada koostööd meeste ja naiste vahel, on ta tekitanud süüdistusekultuuri, kus mehed on vaikimisi kahtlusalused ja naised “igavesti ohvrid”. Selline mõtteviis ei toeta enam õiglust, vaid süvendab lõhet sugude vahel.

Kui 20. sajandi feminism taotles võrdsust seaduse ees, siis 21. sajandi feminism keskendub tundeõiglusele. Naised peavad olema mitte ainult võrdsed, vaid ka täiesti kaitstud kriitika ja ebamugavuste eest. Selle tulemusel on kujunenud “turvaliste ruumide” kultuur, mis lämmatab sõnavabadust ja vastutustunde.

Paradoksaalselt on feminism muutunud võimupositsioonil olevaks ideoloogiaks, mis samas esitleb end ohvri rollis. See muudab ühiskondliku arutelu emotsionaalseks ja irratsionaalseks: kriitikat feminismi aadressil tõlgendatakse automaatselt misogüüniaks. Selle tulemusena kaob intellektuaalne ausus ja avalik debatt.

Tänapäeva feminism ei ole enam vabaduse ega võrdsuse liikumine, vaid poliitiline projekt, mis kinnistab lõhesid ja nõrgestab ühiskondlikku sidusust.
Kui kunagine feminism tõi naised laua taha, siis tänapäevane feminism pöörab laua ümber ja nõuab kättemaksu.

Seetõttu võiks öelda, et feminism ei ole enam ajakohane — tema ajalooline missioon on täidetud, ning edasine areng peaks toimuma inimlikkuse, koostöö ja vastastikuse austuse pinnal, mitte lõputu süüdistamise kaudu.

[Egalitaar]

Üldistada ei saa. On riike kus naisõigusluse eest võidakse vangi panna, halvemal juhul tappa, ehk seda seal sisuliselt ei ole. Või kui on siis sügaval põranda all. On riike kus naisõiguslus on olemas ja vajalik, ehk teatud valdkondades esineb siiski soolist ebavõrdsust, ja enamasti naiste kahjuks. Ja siis on mõned riigid kus sooline võrdsus on juba sisuliselt saavutatud ning vajadus naisõigusluse järele otseselt puudub. Kuid liikumine mis on kestnud aastakümneid, liikumine mis on väga pika traditsiooniga, ei lakka lihtsalt olemast vaid jätkab eksisteerimist (nt. Kanada).

Mina ei näe probleemi feminismis, veel vähem ohtu, aga ma näen probleemi meesõigusluse puudumises. Võrdsusepüüe peab arvestama kõigiga, ja keegi ei tohi jääda ukse taha.

[Külaline]

Feminism on olemas kui üks paljudest liikumistest, aga kui suurt kandepinda see omab, see on juba inimeste ja olude teha.

Mina ise olen kasvanud ja elan praegugi igas mõttes võrdväärses peres ja ma pole oma abikaasa poolt tajunud mitte kunagi mitte mingisugust alavääristavat suhtumist. Sestap see feminism mind seni ka pole huvitanud. Lihtsalt, et ahah, on üks liikumine...

Nüüd aga leidis mu 17-aastane tütar endale sama vana kuti, kellega aeg-ajalt kohtub. Ja see kutt on täiesti teiste vaadetega. Pidev kontroll tütarlapse elu ja tegemiste ja käikude üle. Tütar ütleb, et "sina, emps, pole ka kunagi mind nii hullusti valvanud ja kontrollinud nagu mu poiss!" Pruugib näiteks mu tütrel olla kl 21.00 naabritüdruku pool külas, kui see poiss helistab minule, teatab, et ta teab, et tütar ei ole ikka veel kodus ja nõuab, et käsutagu ma oma tütar koju. Seda ma muidugi ei tee, püüan temaga rääkida, siis järgneb muidugi jutt, et kuidas tema nii kangesti muretseb ja tahab oma armastatut hoida ja kaitsta... Aga kogu selle "hoidmise" ja "kaitsmise" jutu alt kumab tegelikult läbi pigem kontrollivajadus ja enese naissoost kõrgemaks pidamine.

Sel põhjusel on tütar avaldanud mulle mõtet see kutt maha jätta. Et tema küll niisuguse pideva kontrolli ja jälitamise all elada ei suuda. Usaldan teda ja lasen tal ise otsustada. Aga jah, lihtsalt selline kogemus. Kuni ise pole kokku puutunud, ei usukski, et niisuguse mõttemaailmaga inimesi tänapäeva Eestis veel leidub, ja veel noorte seas.

[Tutiga Täi]

...
Nüüd aga leidis mu 17-aastane tütar endale sama vana kuti, kellega aeg-ajalt kohtub. Ja see kutt on täiesti teiste vaadetega. Pidev kontroll tütarlapse elu ja tegemiste ja käikude üle. Tütar ütleb, et "sina, emps, pole ka kunagi mind nii hullusti valvanud ja kontrollinud nagu mu poiss!" Pruugib näiteks mu tütrel olla kl 21.00 naabritüdruku pool külas, kui see poiss helistab minule, teatab, et ta teab, et tütar ei ole ikka veel kodus ja nõuab, et käsutagu ma oma tütar koju. Seda ma muidugi ei tee, püüan temaga rääkida, siis järgneb muidugi jutt, et kuidas tema nii kangesti muretseb ja tahab oma armastatut hoida ja kaitsta... Aga kogu selle "hoidmise" ja "kaitsmise" jutu alt kumab tegelikult läbi pigem kontrollivajadus ja enese naissoost kõrgemaks pidamine.
/.../

Tegelikult on see hirmutav, KUI kõvasti on hakanud see incelite liikumine noorte poiste ja meeste seas kanda kinnitama. Kui veel mõnda aega tagasi seostati sellist naiste järele valvamist pigem moslemitega, siis nüüd on see hakanud levima ka nooremapoolsete valgete meeste seas. Üldistada ei saa, aga see trend on üha levinum. Andrew Tate tegi otsa lahti ja nüüd on sotsiaalmeedias teisigi mehi, kes jutlustavad, kuidas mehed on naistest ülemad, et naisi tuleks "lühema keti" otsas pidada ning tegelikult on nende koht üldse kodus pliidi ääres. Ja sellistel tüüpidel on oi kui palju noorukitest jälgijaid.

Ka üks eesti meespoliitik avaldas hiljuti arvamust, et naised ehk ei peaks ühiskondlikel teemadel nii palju sõna võtma. Mind paneb muretsema, et see sõnavõtt nii vähe kriitikat sai. Seega, minu meelest on feministlik liikumine vajalik. Praegu ehk rohkemgi, kui kunagi varem.

[Egalitaar]

...
Nüüd aga leidis mu 17-aastane tütar endale sama vana kuti, kellega aeg-ajalt kohtub. Ja see kutt on täiesti teiste vaadetega. Pidev kontroll tütarlapse elu ja tegemiste ja käikude üle. Tütar ütleb, et "sina, emps, pole ka kunagi mind nii hullusti valvanud ja kontrollinud nagu mu poiss!" Pruugib näiteks mu tütrel olla kl 21.00 naabritüdruku pool külas, kui see poiss helistab minule, teatab, et ta teab, et tütar ei ole ikka veel kodus ja nõuab, et käsutagu ma oma tütar koju. Seda ma muidugi ei tee, püüan temaga rääkida, siis järgneb muidugi jutt, et kuidas tema nii kangesti muretseb ja tahab oma armastatut hoida ja kaitsta... Aga kogu selle "hoidmise" ja "kaitsmise" jutu alt kumab tegelikult läbi pigem kontrollivajadus ja enese naissoost kõrgemaks pidamine.
/.../

Tegelikult on see hirmutav, KUI kõvasti on hakanud see incelite liikumine noorte poiste ja meeste seas kanda kinnitama. Kui veel mõnda aega tagasi seostati sellist naiste järele valvamist pigem moslemitega, siis nüüd on see hakanud levima ka nooremapoolsete valgete meeste seas. Üldistada ei saa, aga see trend on üha levinum. Andrew Tate tegi otsa lahti ja nüüd on sotsiaalmeedias teisigi mehi, kes jutlustavad, kuidas mehed on naistest ülemad, et naisi tuleks "lühema keti" otsas pidada ning tegelikult on nende koht üldse kodus pliidi ääres. Ja sellistel tüüpidel on oi kui palju noorukitest jälgijaid.

Ka üks eesti meespoliitik avaldas hiljuti arvamust, et naised ehk ei peaks ühiskondlikel teemadel nii palju sõna võtma. Mind paneb muretsema, et see sõnavõtt nii vähe kriitikat sai. Seega, minu meelest on feministlik liikumine vajalik. Praegu ehk rohkemgi, kui kunagi varem.

Mitte incelid. Andrew Tate rõhub stereotüüpilistele maskuliinsetele omadustele, milleks on tavaliselt küll liialdatud enesekindlus, domineerimine, edukus jne. Kõik nad kuuluvad nn. manosfääri.

Antud juhtumil on võib olla tegemist tavalise kontrolliva inimesega. Tema võib pidada seda hoolimiseks. Ei usu, et see on teadlik, pigem on see alateadlik hoiak.

Lihtsalt kõrvalmärkusena: kui nn. manosfäärist rääkida, siis siin tuleks vahet teha meesõigusluse ja nn. "meesõigusluse" vahel. Need on erinevad asjad. Incelid, MGTOW jmt. ei ole kindlasti meesõiguslus. Mehed/naised kes võitlevad meeste tervise, sh. vaimse tervise, hariduse, varjupaikade, vanemlike õiguste, kodutuse, sotsiaalse stigma, sõltuvushäirete jmt. teemadel ei ole kindlasti mitte misogünistid.

[Külaline]

Feminism on olemas kui üks paljudest liikumistest, aga kui suurt kandepinda see omab, see on juba inimeste ja olude teha.

Mina ise olen kasvanud ja elan praegugi igas mõttes võrdväärses peres ja ma pole oma abikaasa poolt tajunud mitte kunagi mitte mingisugust alavääristavat suhtumist. Sestap see feminism mind seni ka pole huvitanud. Lihtsalt, et ahah, on üks liikumine...

Nüüd aga leidis mu 17-aastane tütar endale sama vana kuti, kellega aeg-ajalt kohtub. Ja see kutt on täiesti teiste vaadetega. Pidev kontroll tütarlapse elu ja tegemiste ja käikude üle. Tütar ütleb, et "sina, emps, pole ka kunagi mind nii hullusti valvanud ja kontrollinud nagu mu poiss!" Pruugib näiteks mu tütrel olla kl 21.00 naabritüdruku pool külas, kui see poiss helistab minule, teatab, et ta teab, et tütar ei ole ikka veel kodus ja nõuab, et käsutagu ma oma tütar koju. Seda ma muidugi ei tee, püüan temaga rääkida, siis järgneb muidugi jutt, et kuidas tema nii kangesti muretseb ja tahab oma armastatut hoida ja kaitsta... Aga kogu selle "hoidmise" ja "kaitsmise" jutu alt kumab tegelikult läbi pigem kontrollivajadus ja enese naissoost kõrgemaks pidamine.

Sel põhjusel on tütar avaldanud mulle mõtet see kutt maha jätta. Et tema küll niisuguse pideva kontrolli ja jälitamise all elada ei suuda. Usaldan teda ja lasen tal ise otsustada. Aga jah, lihtsalt selline kogemus. Kuni ise pole kokku puutunud, ei usukski, et niisuguse mõttemaailmaga inimesi tänapäeva Eestis veel leidub, ja veel noorte seas.

Tegelikult ma lapsevanemana pabistaks ka, kui mu parimas õitseeas tütar hakkaks öösiti kusagil Lasnamäe kandis üksi koju tulema.

[Külaline]

Feminism on olemas kui üks paljudest liikumistest, aga kui suurt kandepinda see omab, see on juba inimeste ja olude teha.

Mina ise olen kasvanud ja elan praegugi igas mõttes võrdväärses peres ja ma pole oma abikaasa poolt tajunud mitte kunagi mitte mingisugust alavääristavat suhtumist. Sestap see feminism mind seni ka pole huvitanud. Lihtsalt, et ahah, on üks liikumine...

Nüüd aga leidis mu 17-aastane tütar endale sama vana kuti, kellega aeg-ajalt kohtub. Ja see kutt on täiesti teiste vaadetega. Pidev kontroll tütarlapse elu ja tegemiste ja käikude üle. Tütar ütleb, et "sina, emps, pole ka kunagi mind nii hullusti valvanud ja kontrollinud nagu mu poiss!" Pruugib näiteks mu tütrel olla kl 21.00 naabritüdruku pool külas, kui see poiss helistab minule, teatab, et ta teab, et tütar ei ole ikka veel kodus ja nõuab, et käsutagu ma oma tütar koju. Seda ma muidugi ei tee, püüan temaga rääkida, siis järgneb muidugi jutt, et kuidas tema nii kangesti muretseb ja tahab oma armastatut hoida ja kaitsta... Aga kogu selle "hoidmise" ja "kaitsmise" jutu alt kumab tegelikult läbi pigem kontrollivajadus ja enese naissoost kõrgemaks pidamine.

Sel põhjusel on tütar avaldanud mulle mõtet see kutt maha jätta. Et tema küll niisuguse pideva kontrolli ja jälitamise all elada ei suuda. Usaldan teda ja lasen tal ise otsustada. Aga jah, lihtsalt selline kogemus. Kuni ise pole kokku puutunud, ei usukski, et niisuguse mõttemaailmaga inimesi tänapäeva Eestis veel leidub, ja veel noorte seas.

Tegelikult ma lapsevanemana pabistaks ka, kui mu parimas õitseeas tütar hakkaks öösiti kusagil Lasnamäe kandis üksi koju tulema.

Esiteks ei ela me Lasnamäel, vaid aedlinnas ja teiseks kirjutasin ju, et 17-aastane viibis õhtul kl 21 naabritüdruku pool. Seega, mis "ööst" ja "Lasnamäest" sa jahud? Ja kui hirm tõesti suur, siis võin ju vabalt koduvärava peale vastu minna ja vaadata, kuis tütar kolme meetri kauguselt teisest väravast välja astub

[Külaline]

...
Nüüd aga leidis mu 17-aastane tütar endale sama vana kuti, kellega aeg-ajalt kohtub. Ja see kutt on täiesti teiste vaadetega. Pidev kontroll tütarlapse elu ja tegemiste ja käikude üle. Tütar ütleb, et "sina, emps, pole ka kunagi mind nii hullusti valvanud ja kontrollinud nagu mu poiss!" Pruugib näiteks mu tütrel olla kl 21.00 naabritüdruku pool külas, kui see poiss helistab minule, teatab, et ta teab, et tütar ei ole ikka veel kodus ja nõuab, et käsutagu ma oma tütar koju. Seda ma muidugi ei tee, püüan temaga rääkida, siis järgneb muidugi jutt, et kuidas tema nii kangesti muretseb ja tahab oma armastatut hoida ja kaitsta... Aga kogu selle "hoidmise" ja "kaitsmise" jutu alt kumab tegelikult läbi pigem kontrollivajadus ja enese naissoost kõrgemaks pidamine.
/.../

Tegelikult on see hirmutav, KUI kõvasti on hakanud see incelite liikumine noorte poiste ja meeste seas kanda kinnitama. Kui veel mõnda aega tagasi seostati sellist naiste järele valvamist pigem moslemitega, siis nüüd on see hakanud levima ka nooremapoolsete valgete meeste seas. Üldistada ei saa, aga see trend on üha levinum. Andrew Tate tegi otsa lahti ja nüüd on sotsiaalmeedias teisigi mehi, kes jutlustavad, kuidas mehed on naistest ülemad, et naisi tuleks "lühema keti" otsas pidada ning tegelikult on nende koht üldse kodus pliidi ääres. Ja sellistel tüüpidel on oi kui palju noorukitest jälgijaid.

Ka üks eesti meespoliitik avaldas hiljuti arvamust, et naised ehk ei peaks ühiskondlikel teemadel nii palju sõna võtma. Mind paneb muretsema, et see sõnavõtt nii vähe kriitikat sai. Seega, minu meelest on feministlik liikumine vajalik. Praegu ehk rohkemgi, kui kunagi varem.

Mitte incelid. Andrew Tate rõhub stereotüüpilistele maskuliinsetele omadustele, milleks on tavaliselt küll liialdatud enesekindlus, domineerimine, edukus jne. Kõik nad kuuluvad nn. manosfääri.

Antud juhtumil on võib olla tegemist tavalise kontrolliva inimesega. Tema võib pidada seda hoolimiseks. Ei usu, et see on teadlik, pigem on see alateadlik hoiak.

Lihtsalt kõrvalmärkusena: kui nn. manosfäärist rääkida, siis siin tuleks vahet teha meesõigusluse ja nn. "meesõigusluse" vahel. Need on erinevad asjad. Incelid, MGTOW jmt. ei ole kindlasti meesõiguslus. Mehed/naised kes võitlevad meeste tervise, sh. vaimse tervise, hariduse, varjupaikade, vanemlike õiguste, kodutuse, sotsiaalse stigma, sõltuvushäirete jmt. teemadel ei ole kindlasti mitte misogünistid.

Aga mispärast peaks meeste kodutuse ja sõltuvustega võitlema just nimelt sugupoole vaates? Joodik on joodik, mis vahet seal on, kas mees või naine?

[Egalitaar]

Tegelikult on see hirmutav, KUI kõvasti on hakanud see incelite liikumine noorte poiste ja meeste seas kanda kinnitama. Kui veel mõnda aega tagasi seostati sellist naiste järele valvamist pigem moslemitega, siis nüüd on see hakanud levima ka nooremapoolsete valgete meeste seas. Üldistada ei saa, aga see trend on üha levinum. Andrew Tate tegi otsa lahti ja nüüd on sotsiaalmeedias teisigi mehi, kes jutlustavad, kuidas mehed on naistest ülemad, et naisi tuleks "lühema keti" otsas pidada ning tegelikult on nende koht üldse kodus pliidi ääres. Ja sellistel tüüpidel on oi kui palju noorukitest jälgijaid.

Ka üks eesti meespoliitik avaldas hiljuti arvamust, et naised ehk ei peaks ühiskondlikel teemadel nii palju sõna võtma. Mind paneb muretsema, et see sõnavõtt nii vähe kriitikat sai. Seega, minu meelest on feministlik liikumine vajalik. Praegu ehk rohkemgi, kui kunagi varem.

Mitte incelid. Andrew Tate rõhub stereotüüpilistele maskuliinsetele omadustele, milleks on tavaliselt küll liialdatud enesekindlus, domineerimine, edukus jne. Kõik nad kuuluvad nn. manosfääri.

Antud juhtumil on võib olla tegemist tavalise kontrolliva inimesega. Tema võib pidada seda hoolimiseks. Ei usu, et see on teadlik, pigem on see alateadlik hoiak.

Lihtsalt kõrvalmärkusena: kui nn. manosfäärist rääkida, siis siin tuleks vahet teha meesõigusluse ja nn. "meesõigusluse" vahel. Need on erinevad asjad. Incelid, MGTOW jmt. ei ole kindlasti meesõiguslus. Mehed/naised kes võitlevad meeste tervise, sh. vaimse tervise, hariduse, varjupaikade, vanemlike õiguste, kodutuse, sotsiaalse stigma, sõltuvushäirete jmt. teemadel ei ole kindlasti mitte misogünistid.

Aga mispärast peaks meeste kodutuse ja sõltuvustega võitlema just nimelt sugupoole vaates? Joodik on joodik, mis vahet seal on, kas mees või naine?

Stereotüüpsed maskuliinsed "normid", ebaproportsionaalsed ühiskondlikud ootused, sooliselt erinev lähenemine näiteks terviseteadlikkuse osas ja veel paljud muud faktorid on põhjustanud selle, et mehed on statistiliselt riskigrupis, kuid sellele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Kui üldse.

Aga see oli vaid kõrvalmärkus. Meesõiguslus vääriks eraldi teemat.

[Külaline]

Aga mispärast peaks meeste kodutuse ja sõltuvustega võitlema just nimelt sugupoole vaates? Joodik on joodik, mis vahet seal on, kas mees või naine?

Sest sotsiaalselt düsfunktisonaalsed ja asotsiaalsed on väga ülekaalukalt mehed. Vangid on min 90% mehed, 80% enesetapjatest mehed, liikluses kihutajad mehed, surmaga lõppenud õnnetuste ohvrid 80% mehed. Lühidalt on põhjuseks testosteroon ja ainus “ravi” ongi see, et selle tase vanusega langeb. Meeste tipud on küll kõrgemad, aga naiste tulemused statistiliselt ühtlasemad, pole nii palju hälbelisi ja nõrku kui meeste hulgas. Nii et sugu mängib vägagi rolli.

[Egalitaar]

Aga mispärast peaks meeste kodutuse ja sõltuvustega võitlema just nimelt sugupoole vaates? Joodik on joodik, mis vahet seal on, kas mees või naine?

Sest sotsiaalselt düsfunktisonaalsed ja asotsiaalsed on väga ülekaalukalt mehed. Vangid on min 90% mehed, 80% enesetapjatest mehed, liikluses kihutajad mehed, surmaga lõppenud õnnetuste ohvrid 80% mehed. Lühidalt on põhjuseks testosteroon ja ainus “ravi” ongi see, et selle tase vanusega langeb. Meeste tipud on küll kõrgemad, aga naiste tulemused statistiliselt ühtlasemad, pole nii palju hälbelisi ja nõrku kui meeste hulgas. Nii et sugu mängib vägagi rolli.

See oli väga lihtsustatud kokkuvõte koos väga lihtsa järeldusega. Testosteroon, ehk lihtsalt meheks olemine, ei ole kindlasti peamiseks põhjuseks, kuigi sellel on oma osa. Sugu pole niivõrd põhjus kui seda on soorollid. A la Andrew Tate, kes meestele rollieeskuju annab. Ja see on ju midagi hoopis muud.

Meestele tuleks selgitada, et nad ei pea vastama ühiskonna või selle gruppide ootustele, eriti kui need on ebarealistlikult kõrged. Põrumise puhul on tagajärjeks purunenud elud. Ei ole vaja ennast näidata, paabulinnusulgedega ehtida.

[Külaline]

Youtubes liigub video, mis on tehtud ühe kena naise viimastel päevadel, enne enesetappu. Videos politsei nõuab talt rannas aru. Oli rannas mastrubeerinud. Mõned lastega lapsevanemad olid politseile kaebanud. Kommenteeritakse, et oleks piisanud lihtsalt politsei noomimisest, kui et teda niimoodi avalikult häbistada. Teised arvasid, et inimesed on suhtumiselt diskrimeerivad - kui oleks mees, siis oleks veel halvemini läinud.

[Külaline]

Aga mispärast peaks meeste kodutuse ja sõltuvustega võitlema just nimelt sugupoole vaates? Joodik on joodik, mis vahet seal on, kas mees või naine?

On vägagi vahe. Naised saavad ühiskonnalt abi, mees mitte. Naistele tagavad turvalisuse eelkõige lapsed, mis tagab neile sotsiaalkorteri, st naised ei jää kodutuks. Üks naine küll siin varasemas teemas rääkis oma rasketest kodutuse aastatest, aga ütles, et ta jäi sotsiaalametnike tähelepanust välja just sellepärast, et ta oli lasteta. Lapsega naised said abi, tema mitte. Samamoodi oleks võinud ka temast joodik või narkomaan saada ja siis juba oleks öeldud, joodik on joodik, oma viga, et kodutu.

[Külaline]

...
Nüüd aga leidis mu 17-aastane tütar endale sama vana kuti, kellega aeg-ajalt kohtub. Ja see kutt on täiesti teiste vaadetega. Pidev kontroll tütarlapse elu ja tegemiste ja käikude üle. Tütar ütleb, et "sina, emps, pole ka kunagi mind nii hullusti valvanud ja kontrollinud nagu mu poiss!" Pruugib näiteks mu tütrel olla kl 21.00 naabritüdruku pool külas, kui see poiss helistab minule, teatab, et ta teab, et tütar ei ole ikka veel kodus ja nõuab, et käsutagu ma oma tütar koju. Seda ma muidugi ei tee, püüan temaga rääkida, siis järgneb muidugi jutt, et kuidas tema nii kangesti muretseb ja tahab oma armastatut hoida ja kaitsta... Aga kogu selle "hoidmise" ja "kaitsmise" jutu alt kumab tegelikult läbi pigem kontrollivajadus ja enese naissoost kõrgemaks pidamine.
/.../

Tegelikult on see hirmutav, KUI kõvasti on hakanud see incelite liikumine noorte poiste ja meeste seas kanda kinnitama. Kui veel mõnda aega tagasi seostati sellist naiste järele valvamist pigem moslemitega, siis nüüd on see hakanud levima ka nooremapoolsete valgete meeste seas. Üldistada ei saa, aga see trend on üha levinum. Andrew Tate tegi otsa lahti ja nüüd on sotsiaalmeedias teisigi mehi, kes jutlustavad, kuidas mehed on naistest ülemad, et naisi tuleks "lühema keti" otsas pidada ning tegelikult on nende koht üldse kodus pliidi ääres. Ja sellistel tüüpidel on oi kui palju noorukitest jälgijaid.

Incellitega pole antud juhtumil mingit seost, äärmiselt kontrollivaid inimesi kes partneri iga käiku valvavad on alati leidunud, mõlema sugupoole seas.

Üleüldse tasuks aru saada et incelid ja Andrew Tate (nn. "redpill") fännid on veidi erinevad grupid. Nad mõlemad usuvad et naised on pealiskaudsed ja materjalistlikud, aga Tate jt. temataolised jutlustavad kuidas nende õpetussõnu järgides saab süsteemi enda kasuks pöörata, naisi manipuleerida ja kergesti palju keppi. Incelid on täiesti veendunud et nad on juba sünnilt täiesti lootusetud juhtumid kelle vältimatuks saatuseks on jääda surmani üksikuks ja põevad selle üle oma internetifoorumites.

[Külaline]

[/quote]
Nad mõlemad usuvad et naised on pealiskaudsed ja materjalistlikud,
[/quote]

Kohe tuleb arutle.ee emakeeleõpetaja Grammar Nazi ja kisub su tükkideks

[Külaline]

Aga mispärast peaks meeste kodutuse ja sõltuvustega võitlema just nimelt sugupoole vaates? Joodik on joodik, mis vahet seal on, kas mees või naine?

Sest sotsiaalselt düsfunktisonaalsed ja asotsiaalsed on väga ülekaalukalt mehed. Vangid on min 90% mehed, 80% enesetapjatest mehed, liikluses kihutajad mehed, surmaga lõppenud õnnetuste ohvrid 80% mehed. Lühidalt on põhjuseks testosteroon ja ainus “ravi” ongi see, et selle tase vanusega langeb. Meeste tipud on küll kõrgemad, aga naiste tulemused statistiliselt ühtlasemad, pole nii palju hälbelisi ja nõrku kui meeste hulgas. Nii et sugu mängib vägagi rolli.

Noh okei, aga mis see meesõiguslus siia puutub?

[Katerin]

Oma lapse lasteaias oli üks kasvataja (nooremapoolne naine), kelle maailmavaade oli niisugune, et poisid ongi paremad ja õigemad kui tüdrukud. Kui poiss karjus ja laamendas ja loopis asju, siis järelikult ta "mõtles oma peaga". Seevastu vaikse ja rahumeelse tüdruku osas andis see pedagoog mõista, et järelikult tal omi mõtteid polegi, on vaid ajudeta tuupur.

Tegelikult oli sel tüdrukul, kes oli minu tütar, omi mõtteid piisavalt; ta lihtsalt ei julgenud neid selle kasvataja ees avaldada, seevastu kodus rääkis ja arutles nii et vähe pole.

[Külaline]

Meestele tuleks selgitada, et nad ei pea vastama ühiskonna või selle gruppide ootustele, eriti kui need on ebarealistlikult kõrged.

Meestele tuleb kohale mingi tädi ja hakkab selgitama, et pole vaja pätiks, kodutuks ja sõltlaseks hakata või ennast ära tappa. Kõik need trendid on aastatuhandeid muutumatud olnud. Milliseid ebarealistelikke ootusi tänapäeva meestele üldse pannakse, mida naistel näiteks pole? Ja kõigis meessoo hädades mingit influencerit süüdistada on pehmelt öeldes ka natuke debiilne.

[Egalitaar]

Meestele tuleks selgitada, et nad ei pea vastama ühiskonna või selle gruppide ootustele, eriti kui need on ebarealistlikult kõrged.

Meestele tuleb kohale mingi tädi ja hakkab selgitama, et pole vaja pätiks, kodutuks ja sõltlaseks hakata või ennast ära tappa. Kõik need trendid on aastatuhandeid muutumatud olnud. Milliseid ebarealistelikke ootusi tänapäeva meestele üldse pannakse, mida naistel näiteks pole? Ja kõigis meessoo hädades mingit influencerit süüdistada on pehmelt öeldes ka natuke debiilne.

Aastatuhandeid muutumatud trendid on õiged ja võiksid muutumatuks jääda? Naised kööki ja mehed jahile?

Loomulikult ma ei süüdista kõigis meeste hädades Andrew Tate'i, ma ütlen seda, et ta populariseerib noorte meeste hulgas iganenud maskuliinseid stereotüüpe, või siis "aastatuhandeid muutumatuid trende" , nagu sina seda väljendasid.

[Külaline]

"aastatuhandeid muutumatuid trende

Need aastatuhandete pikkused trendid olid, et meestel on alati naistest tunduvalt suurem kalduvus pätiks, sõltlaseks, kodutuks või suitsiideks hakata. Kade meel on või?