iiR kirjutas: ↑27 Okt 2025 17:23
Guest kirjutas: ↑27 Okt 2025 15:30
kolja kirjutas: ↑27 Okt 2025 09:07
30% palgalõhe ongi siis lõplik, maksimaalselt võimalik võrdsus?
Ma pakun, et konks ongi selles, et keegi ei tea seda, milleni on võimalik (ilma kvootideta) maksimaalselt jõuda.
See, milleni on võimalik maksimaalselt jõuda, ilmselt selguks aastakümnete jooksul.
Kas näiteks inimesi, kes oma eeldustelt sobivad tegema hoolitseva iseloomuga tööd ja kes juhtiva iseloomuga tööd, on meeste hulgas ja naiste hulgas ikka täpselt sama % ? Äkki on ühe soo hulgas neid siiski rohkem ja teise soo hulgas vähem? See tänapäeva dogma kohaselt justkui ei
tohi nii olla küll - aga mis siis, loodus naerab lääneliku "ei tohi nii olla, see pole aus" suhtumise üle ja tegelikult Ikkagi on?
Miks ei tohi, tohib küll, mu arust tänapäevane mõtteviis mitte ei väida, et mingid tegevused või omadused ei võiks olla rohkem omased meestele või naistele - bioloogilised erinevused igatahes ju eksisteerivad! - vaid et see, kas tegevus on pigem meeste või naiste ala, ei tähenda, et see peaks sobima
kõigile meestele või naistele või ei võiks sobida
osale vastassoost olevatele inimestele. Ja et kedagi ei peaks kallutama tema soole omaseks peetavate tegevuste suunas, kui ta seda ei soovi, või halvustada, takistada, tema elu keerulisemaks teha, kui ta soovib teha asju, mida peetakse pigem vastassoole tavapäraseks.
Okei, oletame, et naistele on keskmisest omasem teha hoolitseva iseloomuga töid (mis ei tähenda, et see kõigile naistele sobiks või ei võiks meestele sobida, aga nii üldistades, kesmiselt). Siis ikkagi on selles lisaks oletatavatele bioloogilistele põhjustele ka tohutult ühiskondlikku survet, aastasadade jooksul juurdunud stereotüüpe ning erinevaid sotsiaalseid ja elukorralduslikke põhjuseid, miks naised kalduvadki valima just teatud tüüpi töid. Ja mitte et ma oleks nüüd tuline kvootide pooldaja, aga üldises mõttes ma saan küll aru, et kui tahta naisi jõustada valima elukutseid, mida seni on peetud pigem meeste mängumaaks, siis on vaja neid julgustada ja motiveerida, sest on raske(m) sisse murda ringi, kus toimetavad peamiselt teise sugupoole esindajad. Tulebki ennast igal sammul tõestada ja ei piisa sama hea olemisest, peab olema tugevam ja parem. Kummalisel kombel need mehed, kes nn naiste mängumaale tungivad (nt lasteaiad, koolid, õendus vms) sama läbi elama ei pea, neid pärjatakse lillesülemite ja heldinud ohkimisega juba pelgalt selle eest, et nad säärase elukutsevaliku teinud on.
Ja jääb küsimus, miks on just need tööd madalamalt tasustatud on, mida traditsiooniliselt teevad pigem naised?
Võibolla alustada siis sellest otsast, et püüda kergitada palgataset (vähemalt avalikus sektoris) neil aladel, kus töötavad pigem naised? Osalt (õpetajad, meditsiiniõed) on seda ka aeg-ajalt tehtud.
Sellega olen nõus, et osale vastassoost inimestele võivad väga hästi sobida. Aga ainult selle osaga, kellele need väga hästi sobivad, ei pruugi jälle saavutada seda mõne poolt palavalt ihaldatud 50/50 esindatust, olematut palgalõhet. Selles osas olengi skeptiline, et on need üldse head eesmärgid, mida taga ajada. Kas pole need kuidagi, noh sellised, mille kohta vanasti öeldi, et kabientis sündinud?
Kallutamist nö. soole sobivate tegevusalde suunas, kui inimese eeldused on silmnähtavalt teised, ma ei poolda ja tundub, et seda ongi vähemaks jäänud. Ei ole küll kuulnud, neidu, kes reaalaineid palavalt armastab, nendes väga hea on ja sihib inseneriharidust, noomitaks, et sa ära ikka mine, mine parem lasteaednikuks või teenindajaks. Pigem tänapäeval ikka helditakse selliste tüdrukute peale ja vanematel ka rind paisub uhkusest, et mingu jah, ju saab pärast hea töökoha. Kusjuures, spetsialisti tasemel töötamine ei pruugi pingelisem kui spetsialisti tasemel töötamine mõnel nö. naiselikumal alal, noh, ja kui palk on parem, on ju või sees. Kitsaskohaks on siin just see armastust ja huvi nö. meheliku valdkonna vastu, kas päris sama % naisi on valmis näiteks füüsikasse armuma, kui mehi, ei oska jällegi öelda.
Juhi tasemele pürgides tuleb arvestada muidugi ka seda, et lisaks uhkema ametinimetusele ja suurema sissetulekuga tuleb ka vastikum pool. No miks ei pürgi naised poliitikuks sama palju kui mehed? Kas poliitiku töö vastikut külge, vastaspool tümitab armutult, on nõus taluma sama palju mehi kui naisi? Kui viimaste valimiste ajal oli kriitika, et miks kandideeris vähem naisi, ma mõtlesin, et aga olete küsinud, kui palju naisi ise tahab üldse sellist elu? Kas peaks punnima ("K.rat küll, jälle rohkem meeskandidaate, jälle on kõik valesti!") või laseks kujuneda mees-ja naiskandidaatise protsendil nagu jumal juhatab?