Petmine või ei?

[Külaline]

Ei teaks ise ka mida mõelda. Püüaks ise endast vast aru saada. Nt kui mees oleks vähihaigete tugigrupis, kus ta saab kõigist oma muredest rääkida, seal teda mõistekse nii nagu haiged üksteist mõistavad. See mind ei häiriks. On hea et saab tuge.
Kui seal grupis oleks aga üks vana tuttav ka kel ka haigus, kas see mind häiriks?
Kas mind häiriks kui tugigrupp koosneb ainult ühest vastasoost inimesest? Kas mind häiriks kui mees käiks kogemusnõustaja juures raha eest? Aga kui käib nn kogemusnõustaja juures, st mõlemad on üksteise tugi?
Kas ta peab seda varjama minu pärast? Ja kui ei varja, pole ka minu olukord parem vaid nagu reedaks mind.

[Külaline]

Vabandust, sa oled ehk kirjutanud juba, aga ma lugesin teemat ülerea...
Ma ei mõista olukorda, mees on praegu kodus, suudab liikuda kodust välja, aga end riidesse sättida ja enda eest hoolitsemisega ei saa hakkama? Ta saaks ehk ise ka hakkama, aga püüab vähe?
Ma saan aru, et üks pesemise olukord toimus haiglas? Ma töötan ise haiglas ja ma võin selgitada ehk seda olukorda.
Kui keegi tuleb patsienti vaatama, on see meie seisukohast väga oluline. Oluline et haigel inimesel oleks lähedasi, sõpru, et ta poleks üksi oma haigusega. Nii sageli kujuneb.
Kui nüüd on pesemise aeg, me alati kaasame lähedasi, kui patsient on nõus. Sest lähedaste õpetamine on patsiendi edasise elu pärast ka oluline. Nii võis kujuneda olukord, et personali õhutusel, tekkis olukord, et lähedased hooldaksid, okeks kaasatud. Kas võis nii olla?

[Kass27]

Vabandust, sa oled ehk kirjutanud juba, aga ma lugesin teemat ülerea...
Ma ei mõista olukorda, mees on praegu kodus, suudab liikuda kodust välja, aga end riidesse sättida ja enda eest hoolitsemisega ei saa hakkama? Ta saaks ehk ise ka hakkama, aga püüab vähe?
Ma saan aru, et üks pesemise olukord toimus haiglas? Ma töötan ise haiglas ja ma võin selgitada ehk seda olukorda.
Kui keegi tuleb patsienti vaatama, on see meie seisukohast väga oluline. Oluline et haigel inimesel oleks lähedasi, sõpru, et ta poleks üksi oma haigusega. Nii sageli kujuneb.
Kui nüüd on pesemise aeg, me alati kaasame lähedasi, kui patsient on nõus. Sest lähedaste õpetamine on patsiendi edasise elu pärast ka oluline. Nii võis kujuneda olukord, et personali õhutusel, tekkis olukord, et lähedased hooldaksid, okeks kaasatud. Kas võis nii olla?

Kuna tal liikumine taastumisega seoses piiratud, sest ei ole veel täielikult paranenud, siis jah, teatud asju aitan mina tal selga panna. Ta ise ka muidugi on proovinud ja proovib, aga ei saa päris kõike, kuid seda, mida saab, teeb ise.
Pesemist otseselt ei toimunud, vaid tema ise pakkus teisele naisele, et kas too vajab pesemisel abi. Ise oli mees kodus.

[Kass27]

Ei teaks ise ka mida mõelda. Püüaks ise endast vast aru saada. Nt kui mees oleks vähihaigete tugigrupis, kus ta saab kõigist oma muredest rääkida, seal teda mõistekse nii nagu haiged üksteist mõistavad. See mind ei häiriks. On hea et saab tuge.
Kui seal grupis oleks aga üks vana tuttav ka kel ka haigus, kas see mind häiriks?
Kas mind häiriks kui tugigrupp koosneb ainult ühest vastasoost inimesest? Kas mind häiriks kui mees käiks kogemusnõustaja juures raha eest? Aga kui käib nn kogemusnõustaja juures, st mõlemad on üksteise tugi?
Kas ta peab seda varjama minu pärast? Ja kui ei varja, pole ka minu olukord parem vaid nagu reedaks mind.

Hetkel ma proovin meist mõlemast aru saada, sest see on tõesti üks puder ja kapsad. Sellepärast ma ei torma ka kohe vastuseid nõudma, vaid pigem vaatan, mis toimub. Mõnikord on kergem nagu praegu, mõnikord aga väga-väga raske.

[Külaline]

Siis on olukord, et ta nt ei liigutada kätt või jalga või painutada end sedavõrd, et riiet selga panna. Liigutused enda ees pole häiritud ja ta saaks aidata teisel end pesta ja ja teha oma liikuvuse piires koduseid töid.
Kes nüüd seda teab, mida ta mõtles pesemise abiga. Enda hädist olukorda arvestades võis ta mõelda süütu pakkumusena abi. Või on see liig naiivne? Ei tea ju kuivõird on haigus meest muutnud. Kas ta mõtleb endast kui mehest või kui haigest inimesest, kes hästi teise olukorda mõistes pakub abi ja üldse tuge.

[Külaline]

See on nii tüüpiline ju, et kui mees on haige, siis tema naine hoolitseb ta eest, pühendab end täielikult talle, kuigi omal on väga raske. Mees muidugi ei oska seda hinnata ja läheb aina ülbemaks, tagajärgedele mõtlemata. Kui aga naine on haige, siis mees hakkab eemale hoidma ja vahetab terve naise vastu välja.
Tuttaval mehel oli ränk tööõnnetus, arstid imestavad, et ellu jäi ja nüüd on naise hooldada. Haigus haiguseks, aga mees vahest ütleb naisele halvasti ja naine on niigi lapsed üksi üles kasvatanud ja mees on talle ka lapse eest. Vähemalt kord võttis kätte ja ütles, et kui mehele ei sobi koos elada , siis läheb hooldekodusse.
Ehk aitaks see, kui saadad ise selle vähiga mehe selle naise juurde. See on ju ilmselge, et neil on minevikus midagi pooleli jäänud ja sina seal vahel oled nüüd lihtsalt vahele segav element. Kaua sa end ikka piinata lased ja mis sul ikka teha, et hakkad selle naisega mehe eest võitlema või. Isegi kui hakkaksid ja võidaksid, siis mees jääb ju ikkagi selle teise naise järele ihalema.

[Külaline]

Olen lugenud palju samateemalisi kirjutisi, erinevates variantides ja erinevates foorumites. Ja muutumatult ei suuda ma aru saada, miks inimesed ei räägi omavahel. Miks ei räägita oma positiivsetest või negatiivsetest tunnetest niipea, kui need on tekkinud ja läbi mõeldud. Selle asemel surutakse oma emotsioonid maha, mäletsetakse naid aastaid, kantakse kaasas frustratsiooni või suisa vaenulikke tundeid. Kuni enam pole võimalik liitu koos hoida.
Ma ise olen rääkija, otsekohene ja sõnakas, misiganes keerulise teemaga pole tegemist. Seedin probleemi läbi ja võtan jutuks, meeldib see siis mehele või mitte, aga ta on sunnitud sellega tegelema. Ma ei karda mehe reageeringut ega mossitamist, see on tema ülesanne õppida mõistma ka teist vaatenurka. Suhtun väga halvasti inimestesse, kes tüli korral käivad mitu päeva ringi sõnagi rääkimata, sellise manipulaatoriga ei saaks ma koos elada.
Seega mina soovitaksin alati ja igal juhul rääkida ausalt oma tunnetest, sageli on see ainus viis oma abielu säilitada (olen ise pikalt abielus olnud ühe ja sama mehega).

[Külaline]

Olen lugenud palju samateemalisi kirjutisi, erinevates variantides ja erinevates foorumites. Ja muutumatult ei suuda ma aru saada, miks inimesed ei räägi omavahel. Miks ei räägita oma positiivsetest või negatiivsetest tunnetest niipea, kui need on tekkinud ja läbi mõeldud. Selle asemel surutakse oma emotsioonid maha, mäletsetakse naid aastaid, kantakse kaasas frustratsiooni või suisa vaenulikke tundeid. Kuni enam pole võimalik liitu koos hoida.
Ma ise olen rääkija, otsekohene ja sõnakas, misiganes keerulise teemaga pole tegemist. Seedin probleemi läbi ja võtan jutuks, meeldib see siis mehele või mitte, aga ta on sunnitud sellega tegelema. Ma ei karda mehe reageeringut ega mossitamist, see on tema ülesanne õppida mõistma ka teist vaatenurka. Suhtun väga halvasti inimestesse, kes tüli korral käivad mitu päeva ringi sõnagi rääkimata, sellise manipulaatoriga ei saaks ma koos elada.
Seega mina soovitaksin alati ja igal juhul rääkida ausalt oma tunnetest, sageli on see ainus viis oma abielu säilitada (olen ise pikalt abielus olnud ühe ja sama mehega).

Ju see tuleb lapsepõlvest. Kodus näiteks meil ei räägitud ka tunnetest, ega millestki sellisest. Naised käisid vast sõbrannadele kurtmas kodust elu, kui sedagi. Lapsed rääkisid üldse siis, kui kana pissib. Õnneks on selles osas maailm muutunud, mis on seotud lastega.
Teine põhjus võib olla ka selles, et ei taheta kuulda selliseid vastuseid, mis haiget teevad.

[Külaline]

Olen lugenud palju samateemalisi kirjutisi, erinevates variantides ja erinevates foorumites. Ja muutumatult ei suuda ma aru saada, miks inimesed ei räägi omavahel. Miks ei räägita oma positiivsetest või negatiivsetest tunnetest niipea, kui need on tekkinud ja läbi mõeldud. Selle asemel surutakse oma emotsioonid maha, mäletsetakse naid aastaid, kantakse kaasas frustratsiooni või suisa vaenulikke tundeid. Kuni enam pole võimalik liitu koos hoida.
Ma ise olen rääkija, otsekohene ja sõnakas, misiganes keerulise teemaga pole tegemist. Seedin probleemi läbi ja võtan jutuks, meeldib see siis mehele või mitte, aga ta on sunnitud sellega tegelema. Ma ei karda mehe reageeringut ega mossitamist, see on tema ülesanne õppida mõistma ka teist vaatenurka. Suhtun väga halvasti inimestesse, kes tüli korral käivad mitu päeva ringi sõnagi rääkimata, sellise manipulaatoriga ei saaks ma koos elada.
Seega mina soovitaksin alati ja igal juhul rääkida ausalt oma tunnetest, sageli on see ainus viis oma abielu säilitada (olen ise pikalt abielus olnud ühe ja sama mehega).

Otsekohene ja sõnakas, ei ole küll selline inimene kellega rääkida tahetaks, üldiselt. Kas teile ei tundu nii. Pigem väldiks temaga vastuollu sattumist, sest tal on alati õigus.

[Külaline]

Miks ei räägita oma positiivsetest või negatiivsetest tunnetest niipea, kui need on tekkinud ja läbi mõeldud.

Mees sul ka räägib oma negatiivsetest tunnetest?
Mina ei räägi.

[Külaline]

Otsekohene ja sõnakas, ei ole küll selline inimene kellega rääkida tahetaks, üldiselt. Kas teile ei tundu nii. Pigem väldiks temaga vastuollu sattumist, sest tal on alati õigus.

Sul on tuline õigus.

[Külaline]

Olen lugenud palju samateemalisi kirjutisi, erinevates variantides ja erinevates foorumites. Ja muutumatult ei suuda ma aru saada, miks inimesed ei räägi omavahel. Miks ei räägita oma positiivsetest või negatiivsetest tunnetest niipea, kui need on tekkinud ja läbi mõeldud. Selle asemel surutakse oma emotsioonid maha, mäletsetakse naid aastaid, kantakse kaasas frustratsiooni või suisa vaenulikke tundeid. Kuni enam pole võimalik liitu koos hoida.
Ma ise olen rääkija ...

Aga saad aru, et kõik pole tugevad oma tunnetest rääkimises, erinevalt sinust? Eriti mehed. Pealegi - rääkimine on lihtne, kui on usaldus. Kui usaldus on kõikuma löönud, ei raha ju enam ennast avada. Avamine teeb ju haavatavaks. Kõik pole selleks valmis.

[Külaline]

Olen lugenud palju samateemalisi kirjutisi, erinevates variantides ja erinevates foorumites. Ja muutumatult ei suuda ma aru saada, miks inimesed ei räägi omavahel. Miks ei räägita oma positiivsetest või negatiivsetest tunnetest niipea, kui need on tekkinud ja läbi mõeldud. Selle asemel surutakse oma emotsioonid maha, mäletsetakse naid aastaid, kantakse kaasas frustratsiooni või suisa vaenulikke tundeid. Kuni enam pole võimalik liitu koos hoida.
Ma ise olen rääkija ...

Aga saad aru, et kõik pole tugevad oma tunnetest rääkimises, erinevalt sinust? Eriti mehed. Pealegi - rääkimine on lihtne, kui on usaldus. Kui usaldus on kõikuma löönud, ei raha ju enam ennast avada. Avamine teeb ju haavatavaks. Kõik pole selleks valmis.

Teemaalgataja on naine. Ma ei tea, miks ta ei räägi. Kui keegi tekitab halba tunnet, tuleb seda öelda. Viimane asi, mida ma oma elus teeks, on mingi mehe pärast nutta.

[Egalitaar]

Siin pole mingit tõestust, ainult kahtlustus, ja mees võib olla ju suremas! Surma väravas olev inimene vaatab maailma teisit kui sina! Palun, püüa teda mõista, selle asemel, et teda tõrjuda või kahtlustada. Palun, hoia ja kallista teda, kuniks teda veel on!

[Külaline]

Olen lugenud palju samateemalisi kirjutisi, erinevates variantides ja erinevates foorumites. Ja muutumatult ei suuda ma aru saada, miks inimesed ei räägi omavahel. Miks ei räägita oma positiivsetest või negatiivsetest tunnetest niipea, kui need on tekkinud ja läbi mõeldud. Selle asemel surutakse oma emotsioonid maha, mäletsetakse naid aastaid, kantakse kaasas frustratsiooni või suisa vaenulikke tundeid. Kuni enam pole võimalik liitu koos hoida.
Ma ise olen rääkija ...

Aga saad aru, et kõik pole tugevad oma tunnetest rääkimises, erinevalt sinust? Eriti mehed. Pealegi - rääkimine on lihtne, kui on usaldus. Kui usaldus on kõikuma löönud, ei raha ju enam ennast avada. Avamine teeb ju haavatavaks. Kõik pole selleks valmis.

Teemaalgataja on naine. Ma ei tea, miks ta ei räägi. Kui keegi tekitab halba tunnet, tuleb seda öelda. Viimane asi, mida ma oma elus teeks, on mingi mehe pärast nutta.

Rääkimine on kahepoolne protsess. Mingit mõtet pole rääkida oma probleemidest, kui teine sama avatusega ei vasta. Loota, et teine tasakesi kuulab ja omad korrektiivid vaikselt teeb, on naiivne. Seda ei juhtu. Kui teine pool oma arvamust vastu ei räägi, oma mõtteid ei avalda, oma seisukohtadega vastu ei vaidle, siis pole ka sinu rääkimisel vähimatki mõtet.
Pluss teemaalgatajal on ju muud põhjused, miks ta ei räägi, pole ju nii keeruline mõista? Säästab haiget abikaasat probleemidest. On see õige või mitte, kes seda teab.

[Külaline]

Viimane asi, mida ma oma elus teeks, on mingi mehe pärast nutta.

Ma arvan, et tegi pole lihtsalt mingi mehega.

[Külaline]

Siin pole mingit tõestust, ainult kahtlustus, ja mees võib olla ju suremas! Surma väravas olev inimene vaatab maailma teisit kui sina! Palun, püüa teda mõista, selle asemel, et teda tõrjuda või kahtlustada. Palun, hoia ja kallista teda, kuniks teda veel on!

Et siis sureva mehe privileeg peaks olema süümekateta petmine ja oma abikaasa julm reetmine, kui too on teinud ja andnud kõik, et meest aidata.

[Egalitaar]

Siin pole mingit tõestust, ainult kahtlustus, ja mees võib olla ju suremas! Surma väravas olev inimene vaatab maailma teisit kui sina! Palun, püüa teda mõista, selle asemel, et teda tõrjuda või kahtlustada. Palun, hoia ja kallista teda, kuniks teda veel on!

Et siis sureva mehe privileeg peaks olema süümekateta petmine ja oma abikaasa julm reetmine, kui too on teinud ja andnud kõik, et meest aidata.

Kus sa näed siin petmist? Mina näen vaid armukadedust, kahtlusi ja võimetust teist inimest mõista, ja hoolivuse puudumist.

[Külaline]

Siin pole mingit tõestust, ainult kahtlustus, ja mees võib olla ju suremas! Surma väravas olev inimene vaatab maailma teisit kui sina! Palun, püüa teda mõista, selle asemel, et teda tõrjuda või kahtlustada. Palun, hoia ja kallista teda, kuniks teda veel on!

Et siis sureva mehe privileeg peaks olema süümekateta petmine ja oma abikaasa julm reetmine, kui too on teinud ja andnud kõik, et meest aidata.

Kus sa näed siin petmist? Mina näen vaid armukadedust, kahtlusi ja võmetust teist inimest mõista.

Petmist vb tõesti pole. Füüsilist. Aga oma naise ära kasutamist küll näen selles teemas.

[Egalitaar]

Et siis sureva mehe privileeg peaks olema süümekateta petmine ja oma abikaasa julm reetmine, kui too on teinud ja andnud kõik, et meest aidata.

Kus sa näed siin petmist? Mina näen vaid armukadedust, kahtlusi ja võmetust teist inimest mõista.

Petmist vb tõesti pole. Füüsilist. Aga oma naise ära kasutamist küll näen selles teemas.

LOLLUS! Vaata peeglisse! Mis vastu vaatab? Kibestumus, julmus, hoolimatus, epaatiavõimetus, suutmatus inimesi mõista. Võib olla psühhopaat. Hädasolija pöördub kõigepealt sinna kus mõistetakse ja hoolitakse!