Mis te sellest Diana Klasi teemast arvate?

[Külaline]

Muide, pärijatel on täiesti seaduslik õigus piirata seda, mida nende omakse kohta avaldatakse.

https://kroonika.delfi.ee/artikkel/1204 ... ik-keelata

Kroonika püüdis eelmisel nädalal korduvalt ühendust saada Kiur Aarma ja ta õe Roosi-Mae Aarmaga. Mõlemad jäid telefoni ja e-kirja teel tabamatuks. Seetõttu pole teada, kas Diana Klasi Facebooki postitustel on tõepõhi all.

Klas on aga jätkanud sotsiaalmeedias selle teema kajastamist. Nii mõneski tema postituse kommentaariumis on tekkinud diskussioon, kas Kiur Aarmal ja tema õel on seaduslikku alust midagi sellist nõuda. Seetõttu pöörduski Kroonika advokaadibüroo Pallo&Partnerid poole. Sealne vandeadvokaat Kristina Sööt ja vandeadvokaadi abi Geelia Grauen tunnistavad pärast asjaoludega tutvumist, et tegu on keeruka teemaga.

„Siin astuvad võitlusesse isikuandmete kaitse õigus, au ja hea nimi ning maine versus sõna- ja teabevabadus, väljendusvabadus, kunstivabadus,“ tõdevad nad ja lisavad, et kahel poolel on võrdne kaal.

Isikuandmete kaitse seaduses on kirjas, et pärast isiku surma on tema isikuandmete töötlemine lubatud pärija nõusolekul. „Siiski esineb ka erandeid, mille puhul pärijate nõusolekut vaja ei ole. Üks nendest eranditest on olukord, kus andmeid töödeldakse mõnel muul õiguslikul alusel, mille alla kuulub ka kunstiline ja kirjanduslik eneseväljendus,“ toovad Sööt ja Grauen esile.

Väljendusvabadust võib aga piirata teiste maine või õiguste kaitseks. „Rünne inimese maine vastu peab olema teatava raskusastmega, et see langeks au teotamise keelu kaitsealasse.“

Võlaõigusseaduses sätestab aga, et isiku õiguste rikkumiseks peetakse ebaõigete väärtushinnangute ja faktiväidete avaldamist. „Sel juhul on õigus nõuda rikkuva tegevuse lõpetamist ning faktiväidete ümberlükkamist. Kahjuks on Eesti kohtupraktikas lahendamata küsimus, kas selliseid nõudeid saab esitada isik ise või on selline õigus ka tema lähedastel, sh pärijatel,“ sõnavad Sööt ja Grauen.

Siis nüüd saabki lahendatud, milles probleem.

[Külaline]

Kindel see, et imelikud on kõik, kes ei ole nagu sina Ära ole sihuke maailmanaba. Inimestel on omad mõttekäigud, millest sina näed siin kirja pandult ainult sajandikku. See, et sa kõiki ruttad halvustama, kes ei arva nagu sina, räägib peamiselt sinust halba - tead küll inglaste tabavat ütlust: "what Susie says of Sally says more of Susie that of Sally".

Ma isiklikult ei ole veel mitte ühtegi naist kohanud, kes ei oleks õnnetu selle pärast, et ta mees käib üle aisa panemas. See, et petetu sealjuures head nägu teeb või ükskõiksust teeskleb ja iseenda (ja teiste jaoks) selle kohta mingeid ilustavaid selgitusi juurde räägib, on vaid iseenda lohutamiseks.

No samad sõnad käivad ka nende kohta, kes kangesti kohe kohvreid ukse taha tõstavad ja pärast tegelikult ülejäänud elu õnnetud on ja ehk isegi kahetsevad - oleneb muidugi, mille peale niimoodi reageeriti. Ka nemad räägivad ilusaid jutte, mille tegelik iva on ennast lohutada. Selline see elu ongi - ideaalset elu pole olemas, käib üks laveerimine erinevate probleemide vahel ja iial ei tea, mis on õige. Mina mõistan tõepoolest naisi, kes mingitel tingimustel on valmis mehe armulugudele läbi sõrmedele vaatama. See on nende valik ja nad ise teavad, mismoodi nad õnnelikumad on.

Naine, kes on nii kõva natuur, et tõstab kohvrid ukse taha, ei kahetse eales. Esiteks on selline naine edukas, iseseisev, hakkamasaav, kes ei vaja enda eksistentsi tõestamiseks meest. Teiseks saab ta iseseisva naisena valida endale uue mehe, erinevalt sõltuvatest naistest, kes elavad mehe kinnisvaras ja taluvad igasuguseid rõvedusi. Üldjuhul pole sellisel naisel üldse meest vaja, seega elab ta aastaid üksi ja võtab vaid selle, kes kunagi hiljem sobiv tundub. Iga naine, kel puudub oma kinnisvara, on mõttetu.

[Külaline]

Kindel see, et imelikud on kõik, kes ei ole nagu sina Ära ole sihuke maailmanaba. Inimestel on omad mõttekäigud, millest sina näed siin kirja pandult ainult sajandikku. See, et sa kõiki ruttad halvustama, kes ei arva nagu sina, räägib peamiselt sinust halba - tead küll inglaste tabavat ütlust: "what Susie says of Sally says more of Susie that of Sally".

Ma isiklikult ei ole veel mitte ühtegi naist kohanud, kes ei oleks õnnetu selle pärast, et ta mees käib üle aisa panemas. See, et petetu sealjuures head nägu teeb või ükskõiksust teeskleb ja iseenda (ja teiste jaoks) selle kohta mingeid ilustavaid selgitusi juurde räägib, on vaid iseenda lohutamiseks.

No samad sõnad käivad ka nende kohta, kes kangesti kohe kohvreid ukse taha tõstavad ja pärast tegelikult ülejäänud elu õnnetud on ja ehk isegi kahetsevad - oleneb muidugi, mille peale niimoodi reageeriti. Ka nemad räägivad ilusaid jutte, mille tegelik iva on ennast lohutada. Selline see elu ongi - ideaalset elu pole olemas, käib üks laveerimine erinevate probleemide vahel ja iial ei tea, mis on õige. Mina mõistan tõepoolest naisi, kes mingitel tingimustel on valmis mehe armulugudele läbi sõrmedele vaatama. See on nende valik ja nad ise teavad, mismoodi nad õnnelikumad on.

Loomulikult on petetud naine õnnetu - nii see, kes jääb kui ka see, kes kohvrid ukse tahab tõstab. Ainus asi, et see, kes jääb, on terve ülejäänud elu õnnetu. See, kes läheb või mehe kohvrid ukse taha tõstab, on õnnetu nii kaua, kuni leinaperiood läbi saab. Seejärel on sellel naisel võimalik oma ellu leida uus ja normaalne suhe. Samal ajal, kui leppija kannatab kuni elu lõpuni.

Ja seda ma küll ei ole märganud, et suhte lõpetajad on ilusaid ja ennastlohutavaid jutte rääkinud. Milliseid nimelt? Tood ehk mõne näite? Vastupidi - nad tunnistavad, et on õnnetud, kuid on valmis selle eluetapi omale selja taha jätma, et edasi elada paremat elu.

[Külaline]

Siis nüüd saabki lahendatud, milles probleem.

Seda minagi. Nii et elame-näeme.

[Külaline]

Ma isiklikult ei ole veel mitte ühtegi naist kohanud, kes ei oleks õnnetu selle pärast, et ta mees käib üle aisa panemas. See, et petetu sealjuures head nägu teeb või ükskõiksust teeskleb ja iseenda (ja teiste jaoks) selle kohta mingeid ilustavaid selgitusi juurde räägib, on vaid iseenda lohutamiseks.

No samad sõnad käivad ka nende kohta, kes kangesti kohe kohvreid ukse taha tõstavad ja pärast tegelikult ülejäänud elu õnnetud on ja ehk isegi kahetsevad - oleneb muidugi, mille peale niimoodi reageeriti. Ka nemad räägivad ilusaid jutte, mille tegelik iva on ennast lohutada. Selline see elu ongi - ideaalset elu pole olemas, käib üks laveerimine erinevate probleemide vahel ja iial ei tea, mis on õige. Mina mõistan tõepoolest naisi, kes mingitel tingimustel on valmis mehe armulugudele läbi sõrmedele vaatama. See on nende valik ja nad ise teavad, mismoodi nad õnnelikumad on.

Naine, kes on nii kõva natuur, et tõstab kohvrid ukse taha, ei kahetse eales. Esiteks on selline naine edukas, iseseisev, hakkamasaav, kes ei vaja enda eksistentsi tõestamiseks meest. Teiseks saab ta iseseisva naisena valida endale uue mehe, erinevalt sõltuvatest naistest, kes elavad mehe kinnisvaras ja taluvad igasuguseid rõvedusi. Üldjuhul pole sellisel naisel üldse meest vaja, seega elab ta aastaid üksi ja võtab vaid selle, kes kunagi hiljem sobiv tundub. Iga naine, kel puudub oma kinnisvara, on mõttetu.

Mida sa nimetad kahetsemiseks? Kohvrite liigutaja on kahtlemata inimene, kellele on oluline, kuidas ta väljapoole paistab, seega välja ta muidugi mingit kahetsust ei näita. Ehk ei tunnista endalegi, see ei tähenda, et objektiivselt ta õnnetu ei võiks olla.
Edukus-iseseisvus ja kohvritega vehkimine pole küll mingid sünonüümid. Iseseisev saab olla ka abikaasaga koos edasi elades ja end vaimselt temast distantseerides. Miks selleks peab mingit draamat tegema? Sul on mingid klišeed peas, nagu nõuaks kohvrite ukse taha tõstmine mingit erilist julgust. Ei nõua, kui oled iseseisev, tõeliselt iseseisev. Julgust nõuab just see, kui otsustad, et on kõigile osalistele parem, kui elate koos edasi.

[Külaline]

Loomulikult on petetud naine õnnetu - nii see, kes jääb kui ka see, kes kohvrid ukse tahab tõstab. Ainus asi, et see, kes jääb, on terve ülejäänud elu õnnetu. See, kes läheb või mehe kohvrid ukse taha tõstab, on õnnetu nii kaua, kuni leinaperiood läbi saab. Seejärel on sellel naisel võimalik oma ellu leida uus ja normaalne suhe. Samal ajal, kui leppija kannatab kuni elu lõpuni.

Ja seda ma küll ei ole märganud, et suhte lõpetajad on ilusaid ja ennastlohutavaid jutte rääkinud. Milliseid nimelt? Tood ehk mõne näite? Vastupidi - nad tunnistavad, et on õnnetud, kuid on valmis selle eluetapi omale selja taha jätma, et edasi elada paremat elu.

Jälle see legend, kuidas jääja tingimata kannatab. Miks peaks? On ka võimalik jääda ja mitte kannatada, elada iseseisvat elu, võtta paarisuhtest nii palju kui sellest võtta on ja oma enda elust ülejäänu.
Suhte lõpetajad räägivad pea kõik ju, kui õnnelikud nad nüüd on. Eks osad on ka, aga kindlasti mitte kõik. Oled sa kuulnud mõnda suhte lõpetanut rääkimas, et ta on õnnetu? Ei ole, onju. On see loogiline? Muidugi mitte. Järelikult keegi valetab. Kõik nad ei saa õnnelikud olla. Ega see lahutamine nüüd selline õnnevits ka pole.

[Külaline]

Loomulikult on petetud naine õnnetu - nii see, kes jääb kui ka see, kes kohvrid ukse tahab tõstab. Ainus asi, et see, kes jääb, on terve ülejäänud elu õnnetu. See, kes läheb või mehe kohvrid ukse taha tõstab, on õnnetu nii kaua, kuni leinaperiood läbi saab. Seejärel on sellel naisel võimalik oma ellu leida uus ja normaalne suhe. Samal ajal, kui leppija kannatab kuni elu lõpuni.

Lisan veel, et ega õnn seisne ometi ainult ühes teguris - suhtes mehega. Inimese elus on palju tegureid, näiteks lapsed - kas naise rahulolu petja kohvrite välha viskamisest ületab selle kurvastuse, mida lapsed tunnevad, kui pere puruneb, elu muutub täiesti teiseks? Mõni laps elab seda väga üle ja kas ema siis ei hakka mõtlema, et kas oli ikka vaja lahku minna? Jne jne. Lahkuminek pole mingi tugevuse märk, minu jaoks pole seal vähimatki seost. Tugeva ego märk, seda küll, aga see pole tugevus.

[Külaline]

No samad sõnad käivad ka nende kohta, kes kangesti kohe kohvreid ukse taha tõstavad ja pärast tegelikult ülejäänud elu õnnetud on ja ehk isegi kahetsevad - oleneb muidugi, mille peale niimoodi reageeriti. Ka nemad räägivad ilusaid jutte, mille tegelik iva on ennast lohutada. Selline see elu ongi - ideaalset elu pole olemas, käib üks laveerimine erinevate probleemide vahel ja iial ei tea, mis on õige. Mina mõistan tõepoolest naisi, kes mingitel tingimustel on valmis mehe armulugudele läbi sõrmedele vaatama. See on nende valik ja nad ise teavad, mismoodi nad õnnelikumad on.

Naine, kes on nii kõva natuur, et tõstab kohvrid ukse taha, ei kahetse eales. Esiteks on selline naine edukas, iseseisev, hakkamasaav, kes ei vaja enda eksistentsi tõestamiseks meest. Teiseks saab ta iseseisva naisena valida endale uue mehe, erinevalt sõltuvatest naistest, kes elavad mehe kinnisvaras ja taluvad igasuguseid rõvedusi. Üldjuhul pole sellisel naisel üldse meest vaja, seega elab ta aastaid üksi ja võtab vaid selle, kes kunagi hiljem sobiv tundub. Iga naine, kel puudub oma kinnisvara, on mõttetu.

Mida sa nimetad kahetsemiseks? Kohvrite liigutaja on kahtlemata inimene, kellele on oluline, kuidas ta väljapoole paistab, seega välja ta muidugi mingit kahetsust ei näita. Ehk ei tunnista endalegi, see ei tähenda, et objektiivselt ta õnnetu ei võiks olla.
Edukus-iseseisvus ja kohvritega vehkimine pole küll mingid sünonüümid. Iseseisev saab olla ka abikaasaga koos edasi elades ja end vaimselt temast distantseerides. Miks selleks peab mingit draamat tegema? Sul on mingid klišeed peas, nagu nõuaks kohvrite ukse taha tõstmine mingit erilist julgust. Ei nõua, kui oled iseseisev, tõeliselt iseseisev. Julgust nõuab just see, kui otsustad, et on kõigile osalistele parem, kui elate koos edasi.

Mina näiteks lõpetasin päevapealt oma pika abielu, kui sain teada, et mees on mind petnud.

Loomulikult olin ma õnnetu! Kahetsesin ka, aga mitte seda, et otsustava lõpu suhtele tegin, vaid seda, et mees meie kooselu lõhkus ja mind ei austanud. Et talle oli korraks mingi teise naisega olemine nii mõnna, et riskis oma pereelu sellega lõhkuda.

Mida tähendab see, et minusugusele on oluline, kuidas ma väljaspoole paistan? Arvad tõsiselt, et kooselusid lõpetab keegi sel põhjusel, et teiste ees kõva ja tegija mutti mängida? Päris naljakas oled ikka! Minu abielu lõppemisest ei tea näiteks peale meie pere (minu ja mehe vanemate ning meie laste) keegi. Ma ei ole seda rääkinud ei oma töökaaslastele, kellega lähedalt suhtlen. Seda ei tea minu sugulased ega isegi mitte enamus sõbrannasid. Ehkki, lahus oleme me juba mitu aastat. Seega, mis poosetamisest sa siin räägid? Pigem on minu arust sellised lood piinlikud ja sellest ei tahaks üldse kõva häälega rääkida. Kui, siis ainult anonüümses foorumis.

Klišeed on on vaid sinu enda peas. Ilmselt veel nõukaaja mõtlemisega, et kus selle häbiots, kui lahku minnakse - mida küla siis mõtleb!? Ei! Neelame alla, surume hambad kokku ja elame edasi - peaasi, et mees oleks majas ja lastel oleks isa.

[Külaline]

Loomulikult on petetud naine õnnetu - nii see, kes jääb kui ka see, kes kohvrid ukse tahab tõstab. Ainus asi, et see, kes jääb, on terve ülejäänud elu õnnetu. See, kes läheb või mehe kohvrid ukse taha tõstab, on õnnetu nii kaua, kuni leinaperiood läbi saab. Seejärel on sellel naisel võimalik oma ellu leida uus ja normaalne suhe. Samal ajal, kui leppija kannatab kuni elu lõpuni.

Ja seda ma küll ei ole märganud, et suhte lõpetajad on ilusaid ja ennastlohutavaid jutte rääkinud. Milliseid nimelt? Tood ehk mõne näite? Vastupidi - nad tunnistavad, et on õnnetud, kuid on valmis selle eluetapi omale selja taha jätma, et edasi elada paremat elu.

Jälle see legend, kuidas jääja tingimata kannatab. Miks peaks? On ka võimalik jääda ja mitte kannatada, elada iseseisvat elu, võtta paarisuhtest nii palju kui sellest võtta on ja oma enda elust ülejäänu.
Suhte lõpetajad räägivad pea kõik ju, kui õnnelikud nad nüüd on. Eks osad on ka, aga kindlasti mitte kõik. Oled sa kuulnud mõnda suhte lõpetanut rääkimas, et ta on õnnetu? Ei ole, onju. On see loogiline? Muidugi mitte. Järelikult keegi valetab. Kõik nad ei saa õnnelikud olla. Ega see lahutamine nüüd selline õnnevits ka pole.

Kas sa tead mõnda petetud naist, kes on mehega kokku jäänud ja on väga õnnelik? Mina küll ei tea! Mitte ühtegi!

Kas sa arvad, et siinse teema mehe oma naine on õnnelik? Mina ei usu! Lisaks, nagu näha, ei piirdu asi alati ainult petmise asjaoluga, vaid sellega kaasneb veel palju peavalu. Konkreetne naine on sattunud halva tähelepanu keskele. Mõni teine naine peab leppima suguhaigustega, mida tema mehe liiderdamine kaasa toob. Mõni kolmas peab leppima, et mees saab teise naisega lapse(d). Hiljem on vaja pereväliste lastega mingeid varalisi suhteid klattida jne.

Jah, see on kindlasti "tore" elu, millega iga normaalne naine peaks leppima!

[Külaline]

Loomulikult on petetud naine õnnetu - nii see, kes jääb kui ka see, kes kohvrid ukse tahab tõstab. Ainus asi, et see, kes jääb, on terve ülejäänud elu õnnetu. See, kes läheb või mehe kohvrid ukse taha tõstab, on õnnetu nii kaua, kuni leinaperiood läbi saab. Seejärel on sellel naisel võimalik oma ellu leida uus ja normaalne suhe. Samal ajal, kui leppija kannatab kuni elu lõpuni.

Lisan veel, et ega õnn seisne ometi ainult ühes teguris - suhtes mehega. Inimese elus on palju tegureid, näiteks lapsed - kas naise rahulolu petja kohvrite välha viskamisest ületab selle kurvastuse, mida lapsed tunnevad, kui pere puruneb, elu muutub täiesti teiseks? Mõni laps elab seda väga üle ja kas ema siis ei hakka mõtlema, et kas oli ikka vaja lahku minna? Jne jne. Lahkuminek pole mingi tugevuse märk, minu jaoks pole seal vähimatki seost. Tugeva ego märk, seda küll, aga see pole tugevus.

Täpselt! Õnn ei seisne ühes teguris - mehes. Ja sellepärast oskabki normaalse enesehinnanguga naine minna üksinda edasi - iseseisvalt ja rahulolevana.

Sellises peres, kus ema on õnnetu, ei ole ka lapsed õnnelikud. Ka juhul, kui vanemad varjavad laste eest neid asju. Lapsed on targad ja võtavad õhust kinni, kui midagi on valesti. Teesklemine, et ema on õnnelik, ei lähe läbi. Ja ainult laste pärast koos olla, ei ole õige. Täitsa imelik, et sa sellist asja ei tea!

[Egalitaar]

Püha jumal, äkki oleksid pidanud põhiharidusele midagi lisama? Loe oma juttu ja mõtle, kui sul peas mingi ajurakk on.

Sul on tablett jälle kapi peale täna jäänud. Joo palju vett ka peale.

Postitus on kustutatud

Egalitaar siin, Egalitaar seal, Egalitaar iga nurga peal...

Mina ütlesin siin juba ammu ära mis ma sellest teemast arvan.

[Külaline]

No samad sõnad käivad ka nende kohta, kes kangesti kohe kohvreid ukse taha tõstavad ja pärast tegelikult ülejäänud elu õnnetud on ja ehk isegi kahetsevad - oleneb muidugi, mille peale niimoodi reageeriti. Ka nemad räägivad ilusaid jutte, mille tegelik iva on ennast lohutada. Selline see elu ongi - ideaalset elu pole olemas, käib üks laveerimine erinevate probleemide vahel ja iial ei tea, mis on õige. Mina mõistan tõepoolest naisi, kes mingitel tingimustel on valmis mehe armulugudele läbi sõrmedele vaatama. See on nende valik ja nad ise teavad, mismoodi nad õnnelikumad on.

Naine, kes on nii kõva natuur, et tõstab kohvrid ukse taha, ei kahetse eales. Esiteks on selline naine edukas, iseseisev, hakkamasaav, kes ei vaja enda eksistentsi tõestamiseks meest. Teiseks saab ta iseseisva naisena valida endale uue mehe, erinevalt sõltuvatest naistest, kes elavad mehe kinnisvaras ja taluvad igasuguseid rõvedusi. Üldjuhul pole sellisel naisel üldse meest vaja, seega elab ta aastaid üksi ja võtab vaid selle, kes kunagi hiljem sobiv tundub. Iga naine, kel puudub oma kinnisvara, on mõttetu.

Mida sa nimetad kahetsemiseks? Kohvrite liigutaja on kahtlemata inimene, kellele on oluline, kuidas ta väljapoole paistab, seega välja ta muidugi mingit kahetsust ei näita. Ehk ei tunnista endalegi, see ei tähenda, et objektiivselt ta õnnetu ei võiks olla.
Edukus-iseseisvus ja kohvritega vehkimine pole küll mingid sünonüümid. Iseseisev saab olla ka abikaasaga koos edasi elades ja end vaimselt temast distantseerides. Miks selleks peab mingit draamat tegema? Sul on mingid klišeed peas, nagu nõuaks kohvrite ukse taha tõstmine mingit erilist julgust. Ei nõua, kui oled iseseisev, tõeliselt iseseisev. Julgust nõuab just see, kui otsustad, et on kõigile osalistele parem, kui elate koos edasi.

Sa oled oma ajud ikka täiesti ära tampinud. Mis põhjusel peaks olema inimesega, kellega enam õnnelik pole, koos? Sinusugused on hoiatav näide noortele neidudele, milline ei tohi naine olla. Sinu pildi peaks panema hoiatuseks, et kui haridust ei omanda ja oma kodu ei osta, siis lõpetad nii, nagu see naine!

[Külaline]

Tormate aina järgmiste meeste juurde, lastel igal aastal uus issi, mõni sekka pedofiil ka.

[Külaline]

Muide, pärijatel on täiesti seaduslik õigus piirata seda, mida nende omakse kohta avaldatakse.

Tutvu seadustega. Mille alusel siin kohtusse minna sinu arust? Et keegi räägib, et armastas sinu isa või meest, ei ole mingi alus kuskile pöörduda, muide. Ja vähe silmakirjalik ei ole nüüd kisama hakata või? Jüri eluajal kõik sobis, armuke oli kõigile teada, oma naine leppis, lapsed olid pereeluga rahul, aga nüüd on mingi häda. Ka praegu pole ju enam mingit uudisväärtust sellel asjal.

[Külaline]

Võlaõigusseaduses sätestab aga, et isiku õiguste rikkumiseks peetakse ebaõigete väärtushinnangute ja faktiväidete avaldamist. „Sel juhul on õigus nõuda rikkuva tegevuse lõpetamist ning faktiväidete ümberlükkamist. Kahjuks on Eesti kohtupraktikas lahendamata küsimus, kas selliseid nõudeid saab esitada isik ise või on selline õigus ka tema lähedastel, sh pärijatel,“ sõnavad Sööt ja Grauen.
[/quote]Siis nüüd saabki lahendatud, milles probleem.
[/quote]

Ja milliseid valeväiteid siin ümber lükatakse? Suhe oli, oma maine rikkus inimene ise, tõmmates ka naisele ja lastele veel peale surmagi kaela selle, et arutatakse, et miks keegi käitus nii või naa, miks leppis armukesega vms. Siin tahetakse, et Klas võtaks kogu jutu Aarma kohta raamatust välja, aga sellel pole mingit alust. Et ta oli Aarma armuke ja pidas teda eluarmastuseks, ei ole vale.

[Külaline]

Tormate aina järgmiste meeste juurde, lastel igal aastal uus issi, mõni sekka pedofiil ka.

Et, kui üks suhe ei õnnestunud, siis tähendab see seda, et jäädki erinevate meeste juurde tormama? Mina olen see, kes on enne kirjutas, et lõpetas pika suhte päeva pealt. Minu abikaasa oli minu esimene mees. Enne teda mul rohkem mehi ei ole olnud. Pärast teda olin mitu aastat üksi. Ja nüüd on mul juba mitu aastat mees, keda väljavahetada ei ole põhjust.

Kõik uued mehed on pedofiilid? Ju sul on siis oma elus selline kogemus. Minu lapsed on kõik ca 30-aastased (natukene alla, natukene peale) ja aastaid juba oma elu peal. Kuidas minu mehevalik neile liiga teha saab?

Ja loomulikult, naine, kes keeldub elamast petjaga, ei läheks iialgi suhtesse pedofiiliga. Sinu jaoks on mehe olemasolu aga nii oluline, et lepid ükskõik millisega. Peaasi, et mees oleks olemas. Olgu või halbade kalduvustega.

[Külaline]

Et ta oli Aarma armuke ja pidas teda eluarmastuseks, ei ole vale.

Kuidas selles nii kindel olla saab? Mina pole seda nt elus kuulnud enne praegust. Ja ma ei ole kusagilt Kapa-Kohilast.

[Tõutäkk]

Naine, kes on nii kõva natuur, et tõstab kohvrid ukse taha, ei kahetse eales. Esiteks on selline naine edukas, iseseisev, hakkamasaav, kes ei vaja enda eksistentsi tõestamiseks meest. Teiseks saab ta iseseisva naisena valida endale uue mehe, erinevalt sõltuvatest naistest, kes elavad mehe kinnisvaras ja taluvad igasuguseid rõvedusi. Üldjuhul pole sellisel naisel üldse meest vaja, seega elab ta aastaid üksi ja võtab vaid selle, kes kunagi hiljem sobiv tundub. Iga naine, kel puudub oma kinnisvara, on mõttetu.

Mida sa nimetad kahetsemiseks? Kohvrite liigutaja on kahtlemata inimene, kellele on oluline, kuidas ta väljapoole paistab, seega välja ta muidugi mingit kahetsust ei näita. Ehk ei tunnista endalegi, see ei tähenda, et objektiivselt ta õnnetu ei võiks olla.
Edukus-iseseisvus ja kohvritega vehkimine pole küll mingid sünonüümid. Iseseisev saab olla ka abikaasaga koos edasi elades ja end vaimselt temast distantseerides. Miks selleks peab mingit draamat tegema? Sul on mingid klišeed peas, nagu nõuaks kohvrite ukse taha tõstmine mingit erilist julgust. Ei nõua, kui oled iseseisev, tõeliselt iseseisev. Julgust nõuab just see, kui otsustad, et on kõigile osalistele parem, kui elate koos edasi.

Mina näiteks lõpetasin päevapealt oma pika abielu, kui sain teada, et mees on mind petnud.

Loomulikult olin ma õnnetu! Kahetsesin ka, aga mitte seda, et otsustava lõpu suhtele tegin, vaid seda, et mees meie kooselu lõhkus ja mind ei austanud. Et talle oli korraks mingi teise naisega olemine nii mõnna, et riskis oma pereelu sellega lõhkuda.

Mida tähendab see, et minusugusele on oluline, kuidas ma väljaspoole paistan? Arvad tõsiselt, et kooselusid lõpetab keegi sel põhjusel, et teiste ees kõva ja tegija mutti mängida? Päris naljakas oled ikka! Minu abielu lõppemisest ei tea näiteks peale meie pere (minu ja mehe vanemate ning meie laste) keegi. Ma ei ole seda rääkinud ei oma töökaaslastele, kellega lähedalt suhtlen. Seda ei tea minu sugulased ega isegi mitte enamus sõbrannasid. Ehkki, lahus oleme me juba mitu aastat. Seega, mis poosetamisest sa siin räägid? Pigem on minu arust sellised lood piinlikud ja sellest ei tahaks üldse kõva häälega rääkida. Kui, siis ainult anonüümses foorumis.

Klišeed on on vaid sinu enda peas. Ilmselt veel nõukaaja mõtlemisega, et kus selle häbiots, kui lahku minnakse - mida küla siis mõtleb!? Ei! Neelame alla, surume hambad kokku ja elame edasi - peaasi, et mees oleks majas ja lastel oleks isa.

Nojah, aga kui mees ei ole kedagi petnud vaid pidas armukest abikaasa teadmisel? Äkki abikaasa oli olematu libiidoga ja lahkumineku vältimiseks nõustus sellega, kui mehel on teine?
Samas ma ei saa aru, miks armuke siis lapsi ei planeerinud, kui ta meest armastas? Kas Dianal on üldse lapsi?

[Külaline]

Nojah, aga kui mees ei ole kedagi petnud vaid pidas armukest abikaasa teadmisel? Äkki abikaasa oli olematu libiidoga ja lahkumineku vältimiseks nõustus sellega, kui mehel on teine?
Samas ma ei saa aru, miks armuke siis lapsi ei planeerinud, kui ta meest armastas? Kas Dianal on üldse lapsi?

Andry, Gregory ja Anna

[Tõutäkk]

Nojah, aga kui mees ei ole kedagi petnud vaid pidas armukest abikaasa teadmisel? Äkki abikaasa oli olematu libiidoga ja lahkumineku vältimiseks nõustus sellega, kui mehel on teine?
Samas ma ei saa aru, miks armuke siis lapsi ei planeerinud, kui ta meest armastas? Kas Dianal on üldse lapsi?

Andry, Gregory ja Anna

Aarmaga?