Ahsoo. Sellepärast siis tuttavate ümbertnurga järelehüüded.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 08:49 Imre Sooääre puhul selge: enesetapp. Kroonikas varsti täpsemalt.
Eesti parim raiesportlane
-
Külaline
-
Külaline
Uudis oli üleval juba 7.30Külaline kirjutas: ↑13 Nov 2025 08:49 Imre Sooääre puhul selge: enesetapp. Kroonikas varsti täpsemalt.
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/1204 ... iline-lopp
-
Külaline
Tohoh! Kas kasvaja tõttu oleks nagunii surnud ja tahtis kiirendada?
-
Külaline
Väga väga kurb igatahes. Mul on nii kahju, muud ei oskagi lisada.Külaline kirjutas: ↑13 Nov 2025 09:05Uudis oli üleval juba 7.30Külaline kirjutas: ↑13 Nov 2025 08:49 Imre Sooääre puhul selge: enesetapp. Kroonikas varsti täpsemalt.
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/1204 ... iline-lopp
-
Külaline
Mis seal Kroonikas kirjutatatakse? Kas Pädaste mõisa ebaedu mõjus nii halvasti?
-
Külaline
Polnud tal mingit kasvajat.Külaline kirjutas: ↑13 Nov 2025 10:20Tohoh! Kas kasvaja tõttu oleks nagunii surnud ja tahtis kiirendada?
-
Külaline
Midagi otseselt ei kirjutata. Kas kliinilisel depressioonil on üldse mingit loogilist põhjust või on see haiguslik seisund, mis lihtsalt mõnda inimest tabab?Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 10:32 Mis seal Kroonikas kirjutatatakse? Kas Pädaste mõisa ebaedu mõjus nii halvasti?
Mul on nt üks tuttav, kelle elul pole kõrvalt vaadates nagu midagi viga: tal on oma maja, kaks autot, kaater, oma edukas ja rõõmu pakkuv firma, mis võimaldab oma aega ise planeerida, palju toredaid sõpru, peret ei ole ehk et on vabadus ringi sõita ja käia, kus meeldib ning tegeleda sellega, mida süda ihkab. Ja sellest hoolimata ta räägib, et peab igal talvel kuuks ajaks kusagile soojale maale minema, sest muidu tuleb sellest Eesti elust ja ühiskonnast depressioon peale. Mina elan perega väikses üürikorteris, ei ole ei firmat ega autot, perega välismaale reisida ei ole võimalik ja raha jagub vaevu palgapäevast palgapäevani, aga minu arust on elu suht okei, mul on katus peakohal, toit laual, pereliikmed terved ja toredad. Objektiivselt võttes on minu elu tunduvalt kehvemal järjel kui sellel tuttaval, aga mul ilmselt on null vastuvõtlikkust potentsiaalsele depressioonile ja teine jälle on äärmiselt vastuvõtlik. Ja see ei sõltu ilmselt kuigivõrd välistest asjaoludest.
-
Külaline
Täiesti mõistan teda. Ise läheks ka. Suve polnud, ja nüüd tuleb jälle üks pime pikk talv. Kahjuks ei ole võimalust....
-
Külaline
No vast igaüks läheks võimaluse korral külmal ja pimedal ajal kusagile, kus on soe ja valge, aga minu jaoks see ei ole selline asi, et kas minek või..."Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:21Täiesti mõistan teda. Ise läheks ka. Suve polnud, ja nüüd tuleb jälle üks pime pikk talv. Kahjuks ei ole võimalust....
-
Külaline
Vist on nii, et mida parem on inimese elu, seda suurem on tõenäosus depressiooniks. Ma arvan, et nõukaajal oli seda kordades vähem, kuna siis oli palju rohkem füüsilisi töid (ka kodus) ning pidid pidevalt mõtlema, kust üht või teist asja saada. Kui jääb liiga palju aega mõtteid mõlgutada ja oma eksistentsi üle arulteda, siis tekibki masendus ja depressioon. Juba vanasti oli see mõisaprouade haigus, tavalisel talunaisel olid tööd teha ja lapsed kasida, tal polnud selleks aega.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:23
No vast igaüks läheks võimaluse korral külmal ja pimedal ajal kusagile, kus on soe ja valge, aga minu jaoks see ei ole selline asi, et kas minek või..."
-
Külaline
Mina olen see, kes kirjutas, et kehval järjel, aga depressiooni pole. Ma olen ka suht laisk inimene ja tänu sellele ma ei tunne, et pidevalt rakkes oleksin. Ma arvan, et see depressiivsus tuleneb siiski paljuski inimese loomusest. Mulle lihtsalt reaalselt ei lähe paljud asjad korda, ma ei ole unetu, kui ei võida mulle meeldiv erakond või kui näen uudist, et 10 kassi on kodutud jne - ja ma ei saa sinna midagi parata, et see kõik mind tapvalt ei häiri. Ma arvan, et see on midagi geneetilist ja seotud inimese enesealalhoiuinstinktiga. Mida rohkem inimesele korda läheb, seda rohkem on asju, mis teda häirivad. Ja keegi ei suuda lõputult (maailma)valu taluda.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:33Vist on nii, et mida parem on inimese elu, seda suurem on tõenäosus depressiooniks. Ma arvan, et nõukaajal oli seda kordades vähem, kuna siis oli palju rohkem füüsilisi töid (ka kodus) ning pidid pidevalt mõtlema, kust üht või teist asja saada. Kui jääb liiga palju aega mõtteid mõlgutada ja oma eksistentsi üle arulteda, siis tekibki masendus ja depressioon. Juba vanasti oli see mõisaprouade haigus, tavalisel talunaisel olid tööd teha ja lapsed kasida, tal polnud selleks aega.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:23
No vast igaüks läheks võimaluse korral külmal ja pimedal ajal kusagile, kus on soe ja valge, aga minu jaoks see ei ole selline asi, et kas minek või..."
-
Külaline
Tõsi, depressioon on paljuski geneetiline ja lihtsamatel inimestel esineb seda vähem. Tegelikud elusündmused mõjutavad ka, aga ainult kuskil 10 protsenti.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 12:03Mina olen see, kes kirjutas, et kehval järjel, aga depressiooni pole. Ma olen ka suht laisk inimene ja tänu sellele ma ei tunne, et pidevalt rakkes oleksin. Ma arvan, et see depressiivsus tuleneb siiski paljuski inimese loomusest. Mulle lihtsalt reaalselt ei lähe paljud asjad korda, ma ei ole unetu, kui ei võida mulle meeldiv erakond või kui näen uudist, et 10 kassi on kodutud jne - ja ma ei saa sinna midagi parata, et see kõik mind tapvalt ei häiri. Ma arvan, et see on midagi geneetilist ja seotud inimese enesealalhoiuinstinktiga. Mida rohkem inimesele korda läheb, seda rohkem on asju, mis teda häirivad. Ja keegi ei suuda lõputult (maailma)valu taluda.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:33Vist on nii, et mida parem on inimese elu, seda suurem on tõenäosus depressiooniks. Ma arvan, et nõukaajal oli seda kordades vähem, kuna siis oli palju rohkem füüsilisi töid (ka kodus) ning pidid pidevalt mõtlema, kust üht või teist asja saada. Kui jääb liiga palju aega mõtteid mõlgutada ja oma eksistentsi üle arulteda, siis tekibki masendus ja depressioon. Juba vanasti oli see mõisaprouade haigus, tavalisel talunaisel olid tööd teha ja lapsed kasida, tal polnud selleks aega.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:23
No vast igaüks läheks võimaluse korral külmal ja pimedal ajal kusagile, kus on soe ja valge, aga minu jaoks see ei ole selline asi, et kas minek või..."
-
Külaline
Mida tähendab lihtsamatel?Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 12:07 Tõsi, depressioon on paljuski geneetiline ja lihtsamatel inimestel esineb seda vähem. Tegelikud elusündmused mõjutavad ka, aga ainult kuskil 10 protsenti.
-
Külaline
Mõni inimene on rahul sellega, et elu on enam-vähem turvaline, toimetulekust võimaldav töö ja sissetulek on olemas, toit on laual, tuba on soe ja saab mingeid omi asju ka teha (lugeda raamatut, teha metsajooksu, kasvatada lapsi).Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 12:03Mina olen see, kes kirjutas, et kehval järjel, aga depressiooni pole. Ma olen ka suht laisk inimene ja tänu sellele ma ei tunne, et pidevalt rakkes oleksin. Ma arvan, et see depressiivsus tuleneb siiski paljuski inimese loomusest. Mulle lihtsalt reaalselt ei lähe paljud asjad korda, ma ei ole unetu, kui ei võida mulle meeldiv erakond või kui näen uudist, et 10 kassi on kodutud jne - ja ma ei saa sinna midagi parata, et see kõik mind tapvalt ei häiri. Ma arvan, et see on midagi geneetilist ja seotud inimese enesealalhoiuinstinktiga. Mida rohkem inimesele korda läheb, seda rohkem on asju, mis teda häirivad. Ja keegi ei suuda lõputult (maailma)valu taluda.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:33Vist on nii, et mida parem on inimese elu, seda suurem on tõenäosus depressiooniks. Ma arvan, et nõukaajal oli seda kordades vähem, kuna siis oli palju rohkem füüsilisi töid (ka kodus) ning pidid pidevalt mõtlema, kust üht või teist asja saada. Kui jääb liiga palju aega mõtteid mõlgutada ja oma eksistentsi üle arulteda, siis tekibki masendus ja depressioon. Juba vanasti oli see mõisaprouade haigus, tavalisel talunaisel olid tööd teha ja lapsed kasida, tal polnud selleks aega.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:23
No vast igaüks läheks võimaluse korral külmal ja pimedal ajal kusagile, kus on soe ja valge, aga minu jaoks see ei ole selline asi, et kas minek või..."
Teine aga on palju anbitsioonikam, pingutab rohkem, saavutab parema järje kui see esimene. Edasi - mõni on rahul ja naudib. Aga mõni on selline, kes ei ole mitte kunagi rahul - ka see uhke elu elu võib mõne aja pärast hakata tunduma tavaline ja siis on jälle rahulolematus. Elu võib olla palju parem kui keskmisel inimesel ja võimalusi palju rohkem - aga mõni inimene tunneb ikka, et ei, midagi on nagu puudu ning ei ole hea.
-
Külaline
See, et sissetulek on väike, ei tähenda, et töö ei oleks ambitsioonikas, loominguline või väljakutseid pakkuv. Lihtsalt on valdkondi, kus makstaksegi vähe, kuid inimene soovib end just selles valdkonnas teostada.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 12:33Mõni inimene on rahul sellega, et elu on enam-vähem turvaline, toimetulekust võimaldav töö ja sissetulek on olemas, toit on laual, tuba on soe ja saab mingeid omi asju ka teha (lugeda raamatut, teha metsajooksu, kasvatada lapsi).Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 12:03Mina olen see, kes kirjutas, et kehval järjel, aga depressiooni pole. Ma olen ka suht laisk inimene ja tänu sellele ma ei tunne, et pidevalt rakkes oleksin. Ma arvan, et see depressiivsus tuleneb siiski paljuski inimese loomusest. Mulle lihtsalt reaalselt ei lähe paljud asjad korda, ma ei ole unetu, kui ei võida mulle meeldiv erakond või kui näen uudist, et 10 kassi on kodutud jne - ja ma ei saa sinna midagi parata, et see kõik mind tapvalt ei häiri. Ma arvan, et see on midagi geneetilist ja seotud inimese enesealalhoiuinstinktiga. Mida rohkem inimesele korda läheb, seda rohkem on asju, mis teda häirivad. Ja keegi ei suuda lõputult (maailma)valu taluda.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:33
Vist on nii, et mida parem on inimese elu, seda suurem on tõenäosus depressiooniks. Ma arvan, et nõukaajal oli seda kordades vähem, kuna siis oli palju rohkem füüsilisi töid (ka kodus) ning pidid pidevalt mõtlema, kust üht või teist asja saada. Kui jääb liiga palju aega mõtteid mõlgutada ja oma eksistentsi üle arulteda, siis tekibki masendus ja depressioon. Juba vanasti oli see mõisaprouade haigus, tavalisel talunaisel olid tööd teha ja lapsed kasida, tal polnud selleks aega.
Teine aga on palju anbitsioonikam, pingutab rohkem, saavutab parema järje kui see esimene. Edasi - mõni on rahul ja naudib. Aga mõni on selline, kes ei ole mitte kunagi rahul - ka see uhke elu elu võib mõne aja pärast hakata tunduma tavaline ja siis on jälle rahulolematus. Elu võib olla palju parem kui keskmisel inimesel ja võimalusi palju rohkem - aga mõni inimene tunneb ikka, et ei, midagi on nagu puudu ning ei ole hea.
-
Külaline
Sa said ju aru küll tegelikult. Lihtne vastandine keerulisele, keerukale, komplitseeritule. Siin ei mõeldud midagi halba, ma eeldan. Kes on keerukamad - kunstnikunatuurid, väga süvitsi minevad natuurid (selles mõttes, et mõtlevad üle), erinevate vaimsete tasakaaluprobleemidega inimesed (perfektsionistid, enesemääratluse probleemidega inimesed, ärevusele kalduvad inimesed jms). Minu mees on kohe kindlasti lihtne - ta on väga tark mees, haritud, edukas omal alal, kõik see baseerub aga lihtsal (heas mõttes) maamehe eluvaatel, ta ei reageeri millelegi üle, samas pole ka tundetu, läheneb kõigele praktilise loogikaga, suudab eristada olulist ja ebaolulist. Mina olen aga keeruline, võin end mingist probleemist segi mõelda, nullist sajani. Võin muretseda tühja koha peale ja end talitseda ei suuda. Mind on vaevanud elumõtte probleemid ja minu isiku väärtus(etus)e probleemid, vaheldumisi normaalsete aegadega, kus ma ei saa tõtt-öelda isegi aru, miks ma mõnest asjad nii kettasse end mõelnud olen.
Kuid sellegipoolest olen sellega nõus, et kui elu on raskem, siis tehakse enesetappe vähem, pole minusugustel siis aega nii palju kedrata peas oma mõtteid. Sõdade ajal ei tehta peaaegu üldse enesetappe, mõelge selle peale. Siis on kõigil alalhoiunstinktid laes ja muid muresid maa ja ilm.
-
Külaline
Üks teadmanaine ütles kunagi, et ellusuhtumine: "Mul ei sobi rõõmustada oma elu üle, kuna kellegi teisel kuskil on asjad halvasti" on tema jaoks võltsvagadus. Et võltsvagadus on kasutu, kuna see ei aita tegelikult kedagi.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 12:03Mina olen see, kes kirjutas, et kehval järjel, aga depressiooni pole. Ma olen ka suht laisk inimene ja tänu sellele ma ei tunne, et pidevalt rakkes oleksin. Ma arvan, et see depressiivsus tuleneb siiski paljuski inimese loomusest. Mulle lihtsalt reaalselt ei lähe paljud asjad korda, ma ei ole unetu, kui ei võida mulle meeldiv erakond või kui näen uudist, et 10 kassi on kodutud jne - ja ma ei saa sinna midagi parata, et see kõik mind tapvalt ei häiri. Ma arvan, et see on midagi geneetilist ja seotud inimese enesealalhoiuinstinktiga. Mida rohkem inimesele korda läheb, seda rohkem on asju, mis teda häirivad. Ja keegi ei suuda lõputult (maailma)valu taluda.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:33Vist on nii, et mida parem on inimese elu, seda suurem on tõenäosus depressiooniks. Ma arvan, et nõukaajal oli seda kordades vähem, kuna siis oli palju rohkem füüsilisi töid (ka kodus) ning pidid pidevalt mõtlema, kust üht või teist asja saada. Kui jääb liiga palju aega mõtteid mõlgutada ja oma eksistentsi üle arulteda, siis tekibki masendus ja depressioon. Juba vanasti oli see mõisaprouade haigus, tavalisel talunaisel olid tööd teha ja lapsed kasida, tal polnud selleks aega.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 11:23
No vast igaüks läheks võimaluse korral külmal ja pimedal ajal kusagile, kus on soe ja valge, aga minu jaoks see ei ole selline asi, et kas minek või..."
-
Külaline
See ei ole lihtne versus keeruline inimene, vaid üks on lahendustele orienteeritud optimist ja teine on komplitseeritud pessimist.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 13:20Sa said ju aru küll tegelikult. Lihtne vastandine keerulisele, keerukale, komplitseeritule. Siin ei mõeldud midagi halba, ma eeldan. Kes on keerukamad - kunstnikunatuurid, väga süvitsi minevad natuurid (selles mõttes, et mõtlevad üle), erinevate vaimsete tasakaaluprobleemidega inimesed (perfektsionistid, enesemääratluse probleemidega inimesed, ärevusele kalduvad inimesed jms). Minu mees on kohe kindlasti lihtne - ta on väga tark mees, haritud, edukas omal alal, kõik see baseerub aga lihtsal (heas mõttes) maamehe eluvaatel, ta ei reageeri millelegi üle, samas pole ka tundetu, läheneb kõigele praktilise loogikaga, suudab eristada olulist ja ebaolulist. Mina olen aga keeruline, võin end mingist probleemist segi mõelda, nullist sajani. Võin muretseda tühja koha peale ja end talitseda ei suuda. Mind on vaevanud elumõtte probleemid ja minu isiku väärtus(etus)e probleemid, vaheldumisi normaalsete aegadega, kus ma ei saa tõtt-öelda isegi aru, miks ma mõnest asjad nii kettasse end mõelnud olen.
Kuid sellegipoolest olen sellega nõus, et kui elu on raskem, siis tehakse enesetappe vähem, pole minusugustel siis aega nii palju kedrata peas oma mõtteid. Sõdade ajal ei tehta peaaegu üldse enesetappe, mõelge selle peale. Siis on kõigil alalhoiunstinktid laes ja muid muresid maa ja ilm.
-
Külaline
Ei oska mina arvata, mis sinu jaoks on lihtne ja mis keeruline, aga enesetaputeemas jookseb joon just täpselt sealt vahelt, mida kirjeldasin. Optimistiks ja pessimistiks liigitamise oled sinna meelevaldselt lisanud. Ei ole minu mees optimist ega mina pessimist, mõlemad oleme vahepealsed, üks on lihtsalt kahe jalaga alati maas, teine kaotab vahel tasakaalu.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 13:32 See ei ole lihtne versus keeruline inimene, vaid üks on lahendustele orienteeritud optimist ja teine on komplitseeritud pessimist.
-
Külaline
Keegi ei tee enesetappu maailmavalu pärast. Enesetapp tehakse, sest ei tulda enam endaga toime, ei suudeta enam taluda seda segadust ja sihitust enda sees. Enesetapp on sügavalt isiklik ja inimesesisene asi, maailmas toimuv puutub sellesse ainult nii palju, kui see inimese sisemust mõjutab ja stressi tõstab.Guest kirjutas: ↑13 Nov 2025 12:03 Mida rohkem inimesele korda läheb, seda rohkem on asju, mis teda häirivad. Ja keegi ei suuda lõputult (maailma)valu taluda.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot], මම වැටෙන කුරුල්ලෙක් ja 4 külalist