Eesti parim raiesportlane

[Külaline]

Mida rohkem inimesele korda läheb, seda rohkem on asju, mis teda häirivad. Ja keegi ei suuda lõputult (maailma)valu taluda.

Keegi ei tee enesetappu maailmavalu pärast. Enesetapp tehakse, sest ei tulda enam endaga toime, ei suudeta enam taluda seda segadust ja sihitust enda sees. Enesetapp on sügavalt isiklik ja inimesesisene asi, maailmas toimuv puutub sellesse ainult nii palju, kui see inimese sisemust mõjutab ja stressi tõstab.

Maailmavalu on hingevalu, mis johtub ümbritseva elu mittevastavusest inimese soovidele ja ootustele ning inimese võimetusest seda muuta. Või vähemalt on inimesel selline ettekujutus, et temast ei sõltu selles olukorras mitte midagi peale selle ühe n-ö lahenduse.

[Külaline]

Mida rohkem inimesele korda läheb, seda rohkem on asju, mis teda häirivad. Ja keegi ei suuda lõputult (maailma)valu taluda.

Keegi ei tee enesetappu maailmavalu pärast. Enesetapp tehakse, sest ei tulda enam endaga toime, ei suudeta enam taluda seda segadust ja sihitust enda sees. Enesetapp on sügavalt isiklik ja inimesesisene asi, maailmas toimuv puutub sellesse ainult nii palju, kui see inimese sisemust mõjutab ja stressi tõstab.

Maailmavalu on hingevalu, mis johtub ümbritseva elu mittevastavusest inimese soovidele ja ootustele ning inimese võimetusest seda muuta. Või vähemalt on inimesel selline ettekujutus, et temast ei sõltu selles olukorras mitte midagi peale selle ühe n-ö lahenduse.

Aga põhjamaades nagu meil ongi osadel inimestel juba sünniga kaasas mingi ängistus. Kui elus läheb hästi siis ei löö see välja, aga kui läheb pikalt halvasti, siis ta võtab selle inimese olemuse üle. Neid inimesi ei saa ka aidata, sest see kõik ei paista kusagilt välja.

[Külaline]

Mida rohkem inimesele korda läheb, seda rohkem on asju, mis teda häirivad. Ja keegi ei suuda lõputult (maailma)valu taluda.

Keegi ei tee enesetappu maailmavalu pärast. Enesetapp tehakse, sest ei tulda enam endaga toime, ei suudeta enam taluda seda segadust ja sihitust enda sees. Enesetapp on sügavalt isiklik ja inimesesisene asi, maailmas toimuv puutub sellesse ainult nii palju, kui see inimese sisemust mõjutab ja stressi tõstab.

Maailmavalu on hingevalu, mis johtub ümbritseva elu mittevastavusest inimese soovidele ja ootustele ning inimese võimetusest seda muuta. Või vähemalt on inimesel selline ettekujutus, et temast ei sõltu selles olukorras mitte midagi peale selle ühe n-ö lahenduse.

Selle pärast ei tee keegi enesetappu, et maailma muuta ei saa. Seda ma ju ennist ka ütlesin. Selle üle ollakse kurb, see võib olla ka üks tegureid, mis inimest paneb end väärtusetuna tundma või endast mitte aru saama, kuid see pole ikkagi kunagi ainus ja peamine põhjus. Enesetapu põhjus on ikka iseendas.

[Külaline]

Keegi ei tee enesetappu maailmavalu pärast. Enesetapp tehakse, sest ei tulda enam endaga toime, ei suudeta enam taluda seda segadust ja sihitust enda sees. Enesetapp on sügavalt isiklik ja inimesesisene asi, maailmas toimuv puutub sellesse ainult nii palju, kui see inimese sisemust mõjutab ja stressi tõstab.

Maailmavalu on hingevalu, mis johtub ümbritseva elu mittevastavusest inimese soovidele ja ootustele ning inimese võimetusest seda muuta. Või vähemalt on inimesel selline ettekujutus, et temast ei sõltu selles olukorras mitte midagi peale selle ühe n-ö lahenduse.

Aga põhjamaades nagu meil ongi osadel inimestel juba sünniga kaasas mingi ängistus. Kui elus läheb hästi siis ei löö see välja, aga kui läheb pikalt halvasti, siis ta võtab selle inimese olemuse üle. Neid inimesi ei saa ka aidata, sest see kõik ei paista kusagilt välja.

Sellest ma räägingi, et see on geneetiline. Tegelikult ei ole isegi vahet, kas elus läheb hästi või halvasti. Mõni on selline, et läheb hästi, aga ikka on äng, et kui praegu lähebki hästi, siis varsti läheb raudselt halvasti ja mis mõtet siis üldse millelgi on. Teisele ei tule kunagi sellised mõtted pähe.

[Külaline]

Keegi ei tee enesetappu maailmavalu pärast. Enesetapp tehakse, sest ei tulda enam endaga toime, ei suudeta enam taluda seda segadust ja sihitust enda sees. Enesetapp on sügavalt isiklik ja inimesesisene asi, maailmas toimuv puutub sellesse ainult nii palju, kui see inimese sisemust mõjutab ja stressi tõstab.

Maailmavalu on hingevalu, mis johtub ümbritseva elu mittevastavusest inimese soovidele ja ootustele ning inimese võimetusest seda muuta. Või vähemalt on inimesel selline ettekujutus, et temast ei sõltu selles olukorras mitte midagi peale selle ühe n-ö lahenduse.

Aga põhjamaades nagu meil ongi osadel inimestel juba sünniga kaasas mingi ängistus. Kui elus läheb hästi siis ei löö see välja, aga kui läheb pikalt halvasti, siis ta võtab selle inimese olemuse üle. Neid inimesi ei saa ka aidata, sest see kõik ei paista kusagilt välja.

Ma ei arva, et meil sünniga mingi äng kaasas on, selleks peaksime me mingi teine inimliik olema. Pigem on meiega kaasas tänu elukohale pimedus ja halb ilm, mis teeb keerulisemaks rõõmu tundmise, see on mõnikord lausa kunst, kuidas sügaval novembrikuus leida see miski säde, mis teeb elu elamisväärseks. Rõõmu leidmist peaks meil koolis õpetatama lausa, on minu arvamus. Ma olen 50+ aastat vana ja alles eelmisel aastal psühholoogil käies (hingehinna eest 5 korda) sain esimest korda elus mingi tunnetuse, kuidas iseendasse rõõmu tuua.

[Külaline]

Maailmavalu on hingevalu, mis johtub ümbritseva elu mittevastavusest inimese soovidele ja ootustele ning inimese võimetusest seda muuta. Või vähemalt on inimesel selline ettekujutus, et temast ei sõltu selles olukorras mitte midagi peale selle ühe n-ö lahenduse.

Aga põhjamaades nagu meil ongi osadel inimestel juba sünniga kaasas mingi ängistus. Kui elus läheb hästi siis ei löö see välja, aga kui läheb pikalt halvasti, siis ta võtab selle inimese olemuse üle. Neid inimesi ei saa ka aidata, sest see kõik ei paista kusagilt välja.

Ma ei arva, et meil sünniga mingi äng kaasas on, selleks peaksime me mingi teine inimliik olema. Pigem on meiega kaasas tänu elukohale pimedus ja halb ilm, mis teeb keerulisemaks rõõmu tundmise, see on mõnikord lausa kunst, kuidas sügaval novembrikuus leida see miski säde, mis teeb elu elamisväärseks. Rõõmu leidmist peaks meil koolis õpetatama lausa, on minu arvamus. Ma olen 50+ aastat vana ja alles eelmisel aastal psühholoogil käies (hingehinna eest 5 korda) sain esimest korda elus mingi tunnetuse, kuidas iseendasse rõõmu tuua.

Tead et ekvaatoril läheb alati kell 6 õhtul pimedaks, olgu suvi või talv. Päeva pikkus on täpselt 12 tundi. Kui sa ärkad kell 8 üles, siis päevavalgust on ainult õhtuni kella 6ni, sest siis maakera on pooltiiru teinud ja ongi kottpime. Tegelikult meil seda pimedat aega nii palju rohkem ei olegi kui neil ja meil on vähemalt suvi väga valge, sest planeedi kaldest tulenevalt ei varja planeedi kumerus meid päikese eest. Külm on talvel meil jällegi kuna see kalle viib meid päikesest natuke eemale ja atmosfääri paksus on päikese suhtes suurem, st päike ei soojenda nii palju. Austraalias vastupidi, nemad on planeedi kaldest tulenevalt päikesele lähemal ja neil on väga soe, samas läheb neil päev veel rutem pimedaks kui ekvaatoril.

[Külaline]

Keegi ei tee enesetappu maailmavalu pärast. Enesetapp tehakse, sest ei tulda enam endaga toime, ei suudeta enam taluda seda segadust ja sihitust enda sees. Enesetapp on sügavalt isiklik ja inimesesisene asi, maailmas toimuv puutub sellesse ainult nii palju, kui see inimese sisemust mõjutab ja stressi tõstab.

Maailmavalu on hingevalu, mis johtub ümbritseva elu mittevastavusest inimese soovidele ja ootustele ning inimese võimetusest seda muuta. Või vähemalt on inimesel selline ettekujutus, et temast ei sõltu selles olukorras mitte midagi peale selle ühe n-ö lahenduse.

Selle pärast ei tee keegi enesetappu, et maailma muuta ei saa. Seda ma ju ennist ka ütlesin. Selle üle ollakse kurb, see võib olla ka üks tegureid, mis inimest paneb end väärtusetuna tundma või endast mitte aru saama, kuid see pole ikkagi kunagi ainus ja peamine põhjus. Enesetapu põhjus on ikka iseendas.

Just. Iseenda sisemaailmavalu on see, mis paneb elu lõpetama.

[Külaline]

Maailmavalu on hingevalu, mis johtub ümbritseva elu mittevastavusest inimese soovidele ja ootustele ning inimese võimetusest seda muuta. Või vähemalt on inimesel selline ettekujutus, et temast ei sõltu selles olukorras mitte midagi peale selle ühe n-ö lahenduse.

Aga põhjamaades nagu meil ongi osadel inimestel juba sünniga kaasas mingi ängistus. Kui elus läheb hästi siis ei löö see välja, aga kui läheb pikalt halvasti, siis ta võtab selle inimese olemuse üle. Neid inimesi ei saa ka aidata, sest see kõik ei paista kusagilt välja.

Ma ei arva, et meil sünniga mingi äng kaasas on, selleks peaksime me mingi teine inimliik olema. Pigem on meiega kaasas tänu elukohale pimedus ja halb ilm, mis teeb keerulisemaks rõõmu tundmise, see on mõnikord lausa kunst, kuidas sügaval novembrikuus leida see miski säde, mis teeb elu elamisväärseks. Rõõmu leidmist peaks meil koolis õpetatama lausa, on minu arvamus. Ma olen 50+ aastat vana ja alles eelmisel aastal psühholoogil käies (hingehinna eest 5 korda) sain esimest korda elus mingi tunnetuse, kuidas iseendasse rõõmu tuua.

Ma olen samuti 50+ ning täiesti rõõsa. Jah, ma näen, et väljas on kole ja pime, aga kui paljukest ma seal õues olen või seda koledust vaatan? Külmal ajal viibin suuremalt jaolt siseruumides, kus on valge ja soe. Kodus on mul juba mitu nädalat sooja valgusega jõulutulukesed köögis ja mitmes toas. Mul on küllaga rõõmu sellest, et mu lastel läheb hästi, hinded on head ja meel rõõmus, ja sellest, et mul on väga tore töö. Raha on vähe, aga alustasin hiljuti investeerimisega, vaatan põnevusega, kuidas läheb. Maailmas on nii palju huvitavat ja toredat, isegi novembris.

[Külaline]

Noorusea depressioon sõltub tugevalt pärilikkusest

Värske Põhjamaade biopankade koostöös tehtud uuring näitab, et varases eas algav depressioon erineb geneetiliselt hilise algusega depressioonist. Lisaks on varase algusega depressiooni geneetika seotud oluliselt suurema suitsiidiriskiga, kuid hilise algusega depressiooni geneetika seotud mitmesuguste kaasuvate füüsiliste haigustega.

Uuringu üks autoritest, Tartu Ülikooli terviseinformaatika nooremteadur Siim Kurvits toob esile Eesti geenivaramu andmete olulisuse, mille põhjal leiti, et geneetiline eelsoodumus varaseks depressiooniks tõstab oluliselt suitsiidiriski.

https://novaator.err.ee/1609857168/noor ... ilikkusest

[Külaline]

Aga põhjamaades nagu meil ongi osadel inimestel juba sünniga kaasas mingi ängistus. Kui elus läheb hästi siis ei löö see välja, aga kui läheb pikalt halvasti, siis ta võtab selle inimese olemuse üle. Neid inimesi ei saa ka aidata, sest see kõik ei paista kusagilt välja.

Ma ei arva, et meil sünniga mingi äng kaasas on, selleks peaksime me mingi teine inimliik olema. Pigem on meiega kaasas tänu elukohale pimedus ja halb ilm, mis teeb keerulisemaks rõõmu tundmise, see on mõnikord lausa kunst, kuidas sügaval novembrikuus leida see miski säde, mis teeb elu elamisväärseks. Rõõmu leidmist peaks meil koolis õpetatama lausa, on minu arvamus. Ma olen 50+ aastat vana ja alles eelmisel aastal psühholoogil käies (hingehinna eest 5 korda) sain esimest korda elus mingi tunnetuse, kuidas iseendasse rõõmu tuua.

Tead et ekvaatoril läheb alati kell 6 õhtul pimedaks, olgu suvi või talv. Päeva pikkus on täpselt 12 tundi. Kui sa ärkad kell 8 üles, siis päevavalgust on ainult õhtuni kella 6ni, sest siis maakera on pooltiiru teinud ja ongi kottpime. Tegelikult meil seda pimedat aega nii palju rohkem ei olegi kui neil ja meil on vähemalt suvi väga valge, sest planeedi kaldest tulenevalt ei varja planeedi kumerus meid päikese eest. Külm on talvel meil jällegi kuna see kalle viib meid päikesest natuke eemale ja atmosfääri paksus on päikese suhtes suurem, st päike ei soojenda nii palju. Austraalias vastupidi, nemad on planeedi kaldest tulenevalt päikesele lähemal ja neil on väga soe, samas läheb neil päev veel rutem pimedaks kui ekvaatoril.

Mingu pealegi kell 18 pimedaks, aga päev otsa särab neil enamasti päike. Kuidas meil? Mitte nii tore, onju. On ju vaks vahet, kas sa iga päev näed 12 tundi päikest või mitte? Minul küll on.

[Külaline]

Aga põhjamaades nagu meil ongi osadel inimestel juba sünniga kaasas mingi ängistus. Kui elus läheb hästi siis ei löö see välja, aga kui läheb pikalt halvasti, siis ta võtab selle inimese olemuse üle. Neid inimesi ei saa ka aidata, sest see kõik ei paista kusagilt välja.

Ma ei arva, et meil sünniga mingi äng kaasas on, selleks peaksime me mingi teine inimliik olema. Pigem on meiega kaasas tänu elukohale pimedus ja halb ilm, mis teeb keerulisemaks rõõmu tundmise, see on mõnikord lausa kunst, kuidas sügaval novembrikuus leida see miski säde, mis teeb elu elamisväärseks. Rõõmu leidmist peaks meil koolis õpetatama lausa, on minu arvamus. Ma olen 50+ aastat vana ja alles eelmisel aastal psühholoogil käies (hingehinna eest 5 korda) sain esimest korda elus mingi tunnetuse, kuidas iseendasse rõõmu tuua.

Ma olen samuti 50+ ning täiesti rõõsa. Jah, ma näen, et väljas on kole ja pime, aga kui paljukest ma seal õues olen või seda koledust vaatan? Külmal ajal viibin suuremalt jaolt siseruumides, kus on valge ja soe. Kodus on mul juba mitu nädalat sooja valgusega jõulutulukesed köögis ja mitmes toas. Mul on küllaga rõõmu sellest, et mu lastel läheb hästi, hinded on head ja meel rõõmus, ja sellest, et mul on väga tore töö. Raha on vähe, aga alustasin hiljuti investeerimisega, vaatan põnevusega, kuidas läheb. Maailmas on nii palju huvitavat ja toredat, isegi novembris.

Jah, muidugi on see inimeseti väga erinev, selle vastu ma ei vaidle ju. Aga mitte rahvuseti või regiooniti erinev. Erinevused põhjamaade ja lõunamaade vahel tulenevad ikka välistest tingimustest, mitte sellest, et põhjamaades sünnib mingi eriline depressiivne inimtõug. Sünnib Itaalias see depressiivne inimtüüp, siis teda aitab ilus ilm joonel hoida. Sünnib põhjamaal, siis pole tal millestki eriti talvisel hallil ajal kinni võtta.

[Külaline]

Ma ei arva, et meil sünniga mingi äng kaasas on, selleks peaksime me mingi teine inimliik olema. Pigem on meiega kaasas tänu elukohale pimedus ja halb ilm, mis teeb keerulisemaks rõõmu tundmise, see on mõnikord lausa kunst, kuidas sügaval novembrikuus leida see miski säde, mis teeb elu elamisväärseks. Rõõmu leidmist peaks meil koolis õpetatama lausa, on minu arvamus. Ma olen 50+ aastat vana ja alles eelmisel aastal psühholoogil käies (hingehinna eest 5 korda) sain esimest korda elus mingi tunnetuse, kuidas iseendasse rõõmu tuua.

Tead et ekvaatoril läheb alati kell 6 õhtul pimedaks, olgu suvi või talv. Päeva pikkus on täpselt 12 tundi. Kui sa ärkad kell 8 üles, siis päevavalgust on ainult õhtuni kella 6ni, sest siis maakera on pooltiiru teinud ja ongi kottpime. Tegelikult meil seda pimedat aega nii palju rohkem ei olegi kui neil ja meil on vähemalt suvi väga valge, sest planeedi kaldest tulenevalt ei varja planeedi kumerus meid päikese eest. Külm on talvel meil jällegi kuna see kalle viib meid päikesest natuke eemale ja atmosfääri paksus on päikese suhtes suurem, st päike ei soojenda nii palju. Austraalias vastupidi, nemad on planeedi kaldest tulenevalt päikesele lähemal ja neil on väga soe, samas läheb neil päev veel rutem pimedaks kui ekvaatoril.

Mingu pealegi kell 18 pimedaks, aga päev otsa särab neil enamasti päike. Kuidas meil? Mitte nii tore, onju. On ju vaks vahet, kas sa iga päev näed 12 tundi päikest või mitte? Minul küll on.

Neil on ka pilved, ainult kõrbes on lauspäike. Näiteks aafrikas on enamus ajast pilves ilm.

[Külaline]

Ma ei arva, et meil sünniga mingi äng kaasas on, selleks peaksime me mingi teine inimliik olema. Pigem on meiega kaasas tänu elukohale pimedus ja halb ilm, mis teeb keerulisemaks rõõmu tundmise, see on mõnikord lausa kunst, kuidas sügaval novembrikuus leida see miski säde, mis teeb elu elamisväärseks. Rõõmu leidmist peaks meil koolis õpetatama lausa, on minu arvamus. Ma olen 50+ aastat vana ja alles eelmisel aastal psühholoogil käies (hingehinna eest 5 korda) sain esimest korda elus mingi tunnetuse, kuidas iseendasse rõõmu tuua.

Ma olen samuti 50+ ning täiesti rõõsa. Jah, ma näen, et väljas on kole ja pime, aga kui paljukest ma seal õues olen või seda koledust vaatan? Külmal ajal viibin suuremalt jaolt siseruumides, kus on valge ja soe. Kodus on mul juba mitu nädalat sooja valgusega jõulutulukesed köögis ja mitmes toas. Mul on küllaga rõõmu sellest, et mu lastel läheb hästi, hinded on head ja meel rõõmus, ja sellest, et mul on väga tore töö. Raha on vähe, aga alustasin hiljuti investeerimisega, vaatan põnevusega, kuidas läheb. Maailmas on nii palju huvitavat ja toredat, isegi novembris.

Jah, muidugi on see inimeseti väga erinev, selle vastu ma ei vaidle ju. Aga mitte rahvuseti või regiooniti erinev. Erinevused põhjamaade ja lõunamaade vahel tulenevad ikka välistest tingimustest, mitte sellest, et põhjamaades sünnib mingi eriline depressiivne inimtõug. Sünnib Itaalias see depressiivne inimtüüp, siis teda aitab ilus ilm joonel hoida. Sünnib põhjamaal, siis pole tal millestki eriti talvisel hallil ajal kinni võtta.

No aga uuri natuke enne oma plähmimisi.

[Külaline]

Ma ei arva, et meil sünniga mingi äng kaasas on, selleks peaksime me mingi teine inimliik olema. Pigem on meiega kaasas tänu elukohale pimedus ja halb ilm, mis teeb keerulisemaks rõõmu tundmise, see on mõnikord lausa kunst, kuidas sügaval novembrikuus leida see miski säde, mis teeb elu elamisväärseks. Rõõmu leidmist peaks meil koolis õpetatama lausa, on minu arvamus. Ma olen 50+ aastat vana ja alles eelmisel aastal psühholoogil käies (hingehinna eest 5 korda) sain esimest korda elus mingi tunnetuse, kuidas iseendasse rõõmu tuua.

Ma olen samuti 50+ ning täiesti rõõsa. Jah, ma näen, et väljas on kole ja pime, aga kui paljukest ma seal õues olen või seda koledust vaatan? Külmal ajal viibin suuremalt jaolt siseruumides, kus on valge ja soe. Kodus on mul juba mitu nädalat sooja valgusega jõulutulukesed köögis ja mitmes toas. Mul on küllaga rõõmu sellest, et mu lastel läheb hästi, hinded on head ja meel rõõmus, ja sellest, et mul on väga tore töö. Raha on vähe, aga alustasin hiljuti investeerimisega, vaatan põnevusega, kuidas läheb. Maailmas on nii palju huvitavat ja toredat, isegi novembris.

Jah, muidugi on see inimeseti väga erinev, selle vastu ma ei vaidle ju. Aga mitte rahvuseti või regiooniti erinev. Erinevused põhjamaade ja lõunamaade vahel tulenevad ikka välistest tingimustest, mitte sellest, et põhjamaades sünnib mingi eriline depressiivne inimtõug. Sünnib Itaalias see depressiivne inimtüüp, siis teda aitab ilus ilm joonel hoida. Sünnib põhjamaal, siis pole tal millestki eriti talvisel hallil ajal kinni võtta.

Sellepärast ma ju ütlengi, et see on geneetiline. Vastasel juhul oleksid siinmail ju kõik depressiivsed, aga ei ole ju.

[Külaline]

Sellepärast ma ju ütlengi, et see on geneetiline. Vastasel juhul oleksid siinmail ju kõik depressiivsed, aga ei ole ju.

Et kui sa võtad ADsid ja oled siin energiline rõõmupall, sest kõik ju pole depressiivsed...

[Külaline]

Sellepärast ma ju ütlengi, et see on geneetiline. Vastasel juhul oleksid siinmail ju kõik depressiivsed, aga ei ole ju.

Et kui sa võtad ADsid ja oled siin energiline rõõmupall, sest kõik ju pole depressiivsed...

Mina ei võta AD-d, pole iialgi võtnud. Ma olen loomu poolest enamasti heas tujus ega pea selleks kuidagi pingutama. Ma ei usu, et see oleks kuidagi enda teha, mõni on loodud rõõmsameelseks, teine depressiivseks. See teine variant saabki toetada kas kaasaegsele meditsiinile või kolida võimalusel toetavamasse keskkonda.

[Külaline]

Jah, muidugi on see inimeseti väga erinev, selle vastu ma ei vaidle ju. Aga mitte rahvuseti või regiooniti erinev. Erinevused põhjamaade ja lõunamaade vahel tulenevad ikka välistest tingimustest, mitte sellest, et põhjamaades sünnib mingi eriline depressiivne inimtõug. Sünnib Itaalias see depressiivne inimtüüp, siis teda aitab ilus ilm joonel hoida. Sünnib põhjamaal, siis pole tal millestki eriti talvisel hallil ajal kinni võtta.

Sa räägid endale vastu.

Esmalt ütled, et see on inimeseti erinev, mitte ei sõltu asukohast (ehk et on geneetiline).
Seejärel ütles, et erinevused tulenevad ikkagi välistest tingimustest (ehk asukohast). Ja seejärel lisad kohe, et mitte selles, et siinmail oldaks eriliselt depressiivsed.

Ehk et kumba sa siis õigeks pead? Kas see sõltub asukohast või inimesest?

[Külaline]

Sellepärast ma ju ütlengi, et see on geneetiline. Vastasel juhul oleksid siinmail ju kõik depressiivsed, aga ei ole ju.

Et kui sa võtad ADsid ja oled siin energiline rõõmupall, sest kõik ju pole depressiivsed...

Mina ei võta AD-d, pole iialgi võtnud. Ma olen loomu poolest enamasti heas tujus ega pea selleks kuidagi pingutama. Ma ei usu, et see oleks kuidagi enda teha, mõni on loodud rõõmsameelseks, teine depressiivseks. See teine variant saabki toetada kas kaasaegsele meditsiinile või kolida võimalusel toetavamasse keskkonda.

Eile kirjutasid kuidas just tulid haiglast...

[Külaline]

Imre Sooääre puhul selge: enesetapp. Kroonikas varsti täpsemalt.

Siis arvasin õigesti. Olekski liiga suur kokkusattumus selle mõisamüügiga olnud. Ei usu, et enesetapp alati mingi meeltesegadust või appikarjet kehastab. Osad enesetapud on au pärast tehtud,vahel on see kättemaks, vahel saab lihtsalt lootus otsa või ükskõik millest mõõt täis, ümbritsev tundub nii nõme ja labane, et inimene valib pigem lahkumise.

[Külaline]

Maailmavalu on hingevalu, mis johtub ümbritseva elu mittevastavusest inimese soovidele ja ootustele ning inimese võimetusest seda muuta. Või vähemalt on inimesel selline ettekujutus, et temast ei sõltu selles olukorras mitte midagi peale selle ühe n-ö lahenduse.

Aga põhjamaades nagu meil ongi osadel inimestel juba sünniga kaasas mingi ängistus. Kui elus läheb hästi siis ei löö see välja, aga kui läheb pikalt halvasti, siis ta võtab selle inimese olemuse üle. Neid inimesi ei saa ka aidata, sest see kõik ei paista kusagilt välja.

Ma ei arva, et meil sünniga mingi äng kaasas on, selleks peaksime me mingi teine inimliik olema. Pigem on meiega kaasas tänu elukohale pimedus ja halb ilm, mis teeb keerulisemaks rõõmu tundmise, see on mõnikord lausa kunst, kuidas sügaval novembrikuus leida see miski säde, mis teeb elu elamisväärseks. Rõõmu leidmist peaks meil koolis õpetatama lausa, on minu arvamus. Ma olen 50+ aastat vana ja alles eelmisel aastal psühholoogil käies (hingehinna eest 5 korda) sain esimest korda elus mingi tunnetuse, kuidas iseendasse rõõmu tuua.

Mina olen sinust veidi vanem, aga mingit ängi pole kunagi tundnud. Elu on alati ilus tundunud, vahet ei ole, kas õues on pime või ei. Rõõmus olen iga päev ja iga päev elu on üks suur kingitus. Palju nalja, naeru, õnnelikkust. Lähedased sõbrannad on kõik samasugused, ei masendu ega stressa mitte keegi.