Kokkuhoidlikult elamine

[Tolmukübe]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

[Ants]

Mis selle postituse mõte on?

[Külaline]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

Võidab see, kes elab nii, nagu talle meeldib, mitte nii, nagu keegi teine ette kirjutab.

[Külaline]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

Eluks pole palju vaja - on üsna tavaline, et seda räägivad just need, kes on oma maja koos aiaga või korteri saanud pärandusena (elab esivanemate rasvast) või abikaasalt (elab abikaasa kulul, sest põhikulu on ju elukoht, mille eest ta ei maksa)

[Külaline]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

Eluks pole palju vaja - on üsna tavaline, et seda räägivad just need, kes on oma maja koos aiaga või korteri saanud pärandusena (elab esivanemate rasvast) või abikaasalt (elab abikaasa kulul, sest põhikulu on ju elukoht, mille eest ta ei maksa)

Aga eks jah, Tolmukübe võib ju olla see erand.

[Rissel]

Võidab see, kellel on olnud elus kõige rohkem elamusi. Nii lihtne see ongi.
Sõltub siis, mis on kellegi jaoks elamus, kas kord kuus Humanas käia, või kord aastas Itaalias puhata. Eks me kõik vajadusel saame kitsamates oludes hakkama, aga vähesed suudavad seda nautida.

[Külaline]

Paljust heast jääd ilma. Nagu öeldakse, et elad, aga mis elu see on.

[Külaline]

Eluks pole palju vaja – on üsna tavaline, et seda räägivad just need, kes on oma maja koos aiaga või korteri saanud pärandusena (elab esivanemate rasvast) või abikaasalt (elab abikaasa kulul, sest põhikulu on ju elukoht, mille eest ta ei maksa)

See meenutab mulle üht tuttavat, kes igal võimalikul juhul propageerib autost loobumist ja muud lihtsat ning maalähedast eluviisi. Ükskord kutsus külla, oli just oma renoveeritud linnamaja valmis saanud, tuba oli Apple'i ekraane ja muid tehnikavidinaid täis ja ise seletas rõõmsalt, kuidas kõik asjad sai nii hästi ära kolitud, sest "mul on nii tore naaber, kes laenab alati oma maasturit, kui mul vaja on". Autovaba my ass...

[Külaline]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

Mulle tundub, et olenemata rahahulgast on asi rohkem (koduses) kasvatuses ja/või iseloomus kinni, kuidas inimene rahaga ümber käib- kas laristab kohe viimase või hoiab kokku. Ükskõik, kas ta saab 500 või 5000.- Ja iga kokkuhoid pole koonerdamine

[Külaline]

Mul on eesmärk vahetada majal katus. Selle nimel säästan - enda arvates täitsa normaalselt edasi elades. Sõbranna ütleb, et ma olen kitsi, sest ei kuluta tühja-tähja peale, et osta bensukast hommikusööki tööle kaasa, tahan oma kuludest aru saada.

[Külaline]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

Ei ole närutamine, pigem teadlik säästlik eluviis. Mina olen peaaegu selline, nagu sa kirjeldad, ainult riideid ostan tavapoest. Aga siis ka selliseid, mis vastu peavad. Kiirmoodi ma ei tarbi. Luksust taga ei aja ja brändikaupasid (pean silmas luksusbrände) ei osta. Auto on ka odavamate killast. Nipsaju omale koju tolmuma ei kogu kuna olen väga praktilise meelega.

Minu meelest on mul mõnus ja rahulik elu. Pole sisemist tungi olla naabrist parem, omada kallist autot või maja. Pigem on mu eesmärk elada rahus oma elu ja mitte mingil moel silma paista.

[Külaline]

Kokkuhoidlik elamine ei ole ilmtingimata närutamine.
Närutamine on siis, kui ise ei taha aga raha ka pole. Kokkuhoidlikud siiski ise valivad sellise eluviisi.
Ja seal teise otsas on äärmus, kus ob täielikud koid. St, et raha on üle ja palju aga mingil põhkusel äämiselt tugevalt närutavad.

[Külaline]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

Arvan, et võidab see, kellel on eluajal nii suur rahakott, et ta saab teha seda, mida tahab ja süüa seda, mis maitseb.
Defineeri lihtne toit! Kõige lihtsamad ja kiiremad valmistada on veisesteik, antrekoot ja punane kala. Ülilihtne ja hea. Samas kallis. Lihtne ahjukartul kahele on juba elektrikulu poolest ka suht kallis.
Raamatuid laenutan, uus- ja taaskasutuspoode külastan, olen saanud palju ägedamaid asju kui tavapoodidest, nii riideid, taldrikuid, vaase, küünlajalgu kui ka väga kaunist portselani.
Reisida meeldib, aga ka kodus rahulikult olla, raamatuid lugeda, keedukartulit ja hakklihakastet süüa on ka mõnus.
Aga natuke vaheldust peab ikka olema. Teater, kontsert, reis, mõni uus riideese, põnevam toit, mingi elamus. Muidu manduks ikka päris ära.

[Külaline]

taldrikuid, vaase, küünlajalgu kui ka väga kaunist portselani.

Olen vaadanud ja imestanud kui vanemad inimesed taaskasut. poodides sellist kaupa uurivad, ostavad. Kuhu te kõik selle mahutate, kas elu jooksul juba piisavalt ei ole kogunenud?

[Külaline]

taldrikuid, vaase, küünlajalgu kui ka väga kaunist portselani.

Olen vaadanud ja imestanud kui vanemad inimesed taaskasut. poodides sellist kaupa uurivad, ostavad. Kuhu te kõik selle mahutate, kas elu jooksul juba piisavalt ei ole kogunenud?

Mina olen selline vanem inimene. Kõik, mis eelneva 25 aasta jooksul kogunes, jäi korterisse lapsele. Need olid kõik vajalikud asjad, aga hästi tavalised.
Nüüd maja sisustades otsin emotsiooni.

[Külaline]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

Eluks pole palju vaja - on üsna tavaline, et seda räägivad just need, kes on oma maja koos aiaga või korteri saanud pärandusena (elab esivanemate rasvast) või abikaasalt (elab abikaasa kulul, sest põhikulu on ju elukoht, mille eest ta ei maksa)

Mõni mõtleb, et tore - maja/korteri saime esivenemate vana. Käime tööl, aga erilist karjääri ei tee (sest pole karjäärihimulised, saagu teised need kõrgemad/stressirikkamad ametikohad - me polegi kadedad), reisil ei käi, suvel on vaja maja juures midagi kõpitseda (sest teistele töötunde kinni maksta on kallis), kalleid lõbustusi taga ei aja, riietus ja kodusisustus võib olla tagasihoidlikum, puhkame oma hoovi peal/käime kuskil lähedal, raamatu võtame, jah, raamatukogust (kui on midagi, mida tingimata riiulisse tahame, siis ostame).

Kõrvaltvaatajste hinnangud võivad olla täiesti erinevad: mõni ütleb, et näed kui armas - ei ole läinud kuhugi välismaale, vaid väärtustavad eelmiste põlvede pärandust, hoiavad majas elu sees ja hoolitsevad/remondivad.

Teine aga vangutab pead ja ütleb, et häh, luuserid, pole neil mingeid erilisi tööalaseid saavutusi ega suudaks nad (nende palkadega) laenu saada/maksa, et uus ja viimase moe järgi maja osta/lasta ehitada, no ja mis puhkuse veetmine see Eesti vesise suve ja lähiümbruses tuiamisega ainult on, ei reisi lõunamaalegi nagu normaalne inimene... ei, mina küll nii õnnelik olla ei suudaks.

[Külaline]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

Ei ole närutamine, pigem teadlik säästlik eluviis. Mina olen peaaegu selline, nagu sa kirjeldad, ainult riideid ostan tavapoest. Aga siis ka selliseid, mis vastu peavad. Kiirmoodi ma ei tarbi. Luksust taga ei aja ja brändikaupasid (pean silmas luksusbrände) ei osta. Auto on ka odavamate killast. Nipsaju omale koju tolmuma ei kogu kuna olen väga praktilise meelega.

Minu meelest on mul mõnus ja rahulik elu. Pole sisemist tungi olla naabrist parem, omada kallist autot või maja. Pigem on mu eesmärk elada rahus oma elu ja mitte mingil moel silma paista.

Mina olen ka enam-vähem selline. Ei meeldi stressirikkad töökohad, näiteks ülemuse töökohad, seetõttu eelistan tagasihoidlikuma palgaga, aga rahulikumat tööd, kus ei pea väga silma paistma.

Kodu on eelmistelt põlvedelt saadud. Riideid ostan tavapoest - aga tavalised kaubamärgid, ainult vaatan enne konkreetset riideeset, et materjal poleks väga kehvake ega õmblused hargnevad ja üldiselt peavadki mul enda valitud riideesemed/jalanõud täiesti ok aastaid vastu. Vahel ostan taaskasutusest ka, kui midagi normaalset ette satub, aga päris kõike taaskasutsuest osta oleks liiga ajamahukas. Luksust taga ei aja, luksusbrände endale ega lastele ei osta, kalleid hobisid ei ole. Nipsasasju on kogunenud eelmsite põlvkondade omi ja mõned on kellegi poolt jõuluks kingitud vms. , juurde ei taha osta, sest kodu pole kummist (ei mahu).

[Külaline]

Mis selle postituse mõte on?

Mõnele inimesele meeldib hoobelda ja arvab, et kuskil on massiliselt mingid inimesed, kes hirmsasti tahavad olla naabrist parem. Enamik lihtsalt ei taha vaesusega silma torgata. Seepärast hoolitseb, et lastel oleks "nii nagu teistel". Tüüpiliselt hoobeldakse, et ei vajata luksustoite ja riideid. See on eelmise sajandi vaatenurk. Unustatakse tõsiasi, et tänapäeval läheb põhiaur ikka nutitelefonide, arvutite, nutikellade, akupankade ja teiste nutividinate peale ning internetiühenduse peale. Samuti moodsate kodumasinate peale nagu nõudepesumasin, muruniiduk, robottolmuimeja jmt. Ja siis tuleb keegi, kel on kõik need olemas (ja mitte 10 a vanad) ning rohkemgi veel, ning hakkab hooplema, et ta elus nii vähe vajab, ei ostagi iga aasta uusi riideid ja raamatuid!

[Külaline]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

Eluks pole palju vaja - on üsna tavaline, et seda räägivad just need, kes on oma maja koos aiaga või korteri saanud pärandusena (elab esivanemate rasvast) või abikaasalt (elab abikaasa kulul, sest põhikulu on ju elukoht, mille eest ta ei maksa)

Mõni mõtleb, et tore - maja/korteri saime esivenemate vana. Käime tööl, aga erilist karjääri ei tee (sest pole karjäärihimulised, saagu teised need kõrgemad/stressirikkamad ametikohad - me polegi kadedad), reisil ei käi, suvel on vaja maja juures midagi kõpitseda (sest teistele töötunde kinni maksta on kallis), kalleid lõbustusi taga ei aja, riietus ja kodusisustus võib olla tagasihoidlikum, puhkame oma hoovi peal/käime kuskil lähedal, raamatu võtame, jah, raamatukogust (kui on midagi, mida tingimata riiulisse tahame, siis ostame).

Kõrvaltvaatajste hinnangud võivad olla täiesti erinevad: mõni ütleb, et näed kui armas - ei ole läinud kuhugi välismaale, vaid väärtustavad eelmiste põlvede pärandust, hoiavad majas elu sees ja hoolitsevad/remondivad.

Teine aga vangutab pead ja ütleb, et häh, luuserid, pole neil mingeid erilisi tööalaseid saavutusi ega suudaks nad (nende palkadega) laenu saada/maksa, et uus ja viimase moe järgi maja osta/lasta ehitada, no ja mis puhkuse veetmine see Eesti vesise suve ja lähiümbruses tuiamisega ainult on, ei reisi lõunamaalegi nagu normaalne inimene... ei, mina küll nii õnnelik olla ei suudaks.

On põlvkondi, kes loovad tööga rikkust, ja siis on põlvkondi, kes selle loodud rikkuse lihtsalt ära kulutavad ega loo ise mingit rikkust. Lihtsustatud näide: ehitas keegi oma ajas hea ja kvaliteetse maja, pärandas järglasele, kes seda ei parendanud ega ise ka midagi ei ehitanud, sest ta on nii "kokkuhoidlik". Surres on maja lagunenud ja oma aja kohta halb ning ebakvaliteetne - tema esivanema pärandus pärandamise hetkel oli kullahinnas rohkem väärt kui järglase pärandus surres, ehkki objekt on sama.

[Külaline]

No kas see on tingimata närutamine? Kui armastad lihtsaid toite, raamatuid laenutad raamatukogust, riided ostad taaskasutusest, sest pooldad seda ja kõlbavad nö tavalised riided küll; ekstravagantseid lõbustusi taga ei aja, kuna pole adrenaliinisõltlane või oled lihtsalt tagasihoidlik; reisida ei meeldi (just, on ka selliseid inimesi)... Nii vaatad, et eluks pole palju vaja, selleks, et eluga rahul ja õnnelik olla. Või võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju ja/või eluajal kõige priskem rahakott?

no see, mida sina kirjeldad, pigem ikka on närutamine jah. aga see on minu subjektiivne seisukoht."lihtsad toidud" on mis? kui jahusoust ja kartul, siis on närutamine. pealegi ebatervislik närutamine. kui tegemist on kodus valmistatud puhtast toorainest toitudega, siis ei ole. teen 90% toitudest ise ja nii ühepajatoit, kui hapukspsasupp on menüüs täitsa esindatud. raamatuid võib muidugi raamatukogust laenutada, kuigi mulle ei meeldi, kui minu raamatuid on nätserdatud ja näpitud ja pagan teab, kus hoitud. sellepärast ostan ise. suure osa neist soodsa hinnaga. riideid ostan kaltsukast hea meelega, aga kõike sealt lihtsalt ei saa. need ostan reisidelt või tellin. mis on "ekstravagantsed lõbustused"? kui langevarjuhüpet mõtled, siis see pole nüüd küll jah prioriteet. aga mõnel kontserdil, näitusel, vabaõhuetendusel võiks ikka käia. reisimise kohapealt jään totaalselt eriaravmusele. mittemiski pole mu maailmavaadet ja silmaringi niimoodi avardanud ja arendanud, kui brasiilia vihmametsade salapärased hääled ja namiibias võsast välja piiluvad kaelkirjakud, veneetsia kõduhaisune salapära ja assooride lummav loodus. aga egiptuse kombinaathotelli asemel võiks ilmselt tõesti kodus aiandusega tegeleda. mis puutub "priskesse rahakotti" siis tõepoolest - milleks? kirstul taskuid ei ole ja kuna me elame ainult korra, võiks see olla elamist väärt elu, mitte närutamine ja koonerdamine.