Otsas aelev väikelaps

[Külaline]

Ma ei suuda meenutada, kuidas neid väikelapsi nimetatakse(võib olla ka ingliskeelne väljend), kes otsivad pidevat füüsilist kontakti.
Aelevad süles, väsinuma togivad jalgadega, pressivad ennast külje alla kõige väiksemasse pilusse, kuigi terve diivan on vaba. Või et kasvõi näpp peab füüsiliselt vanema küljes olema.
Mul on kodus selline 2a2kuune tüdruk, kes lihtsalt koguaeg" elab seljas".
Kunagi juhtusin nägema mingeid nippe, kuidas sellist lapse vajadust maandada aga enam üldse ei leia üles.
Äkki keegi siin oskab suunata. Või oskab keegi oma kogemust sellise lapsega jagada, kus mõlemad on rahul.

Saan aru, et see ongi osade laste eripära aga ma juba tunnen, et mul oma füüsilise poole tasd ajab üle ääre ja jube väsitav on see pidev küljes sõtkumine. Tahaks ennast ja last väheke aidata

[Külaline]

Minu laps on sinu omast kolm korda vanem...Kui ta oli väike, siis tõesti käis närvidele ja oli ahistav, sest no kui ikka vetsus ka ei saa rahus käia...Nüüd on ta juba "suur inimene" ja minu enda suhtumine füüsilisse kontakti on muutunud. Tunnen, et ta mitte lihtsalt ei aele seljas, vaid päriselt väljendab oma armastust ja saab minult tuge ja lähedust, mida vajab rohkem kui keskmine laps. Varsti on ta päris suur ja siis ilmselt hakkan ise igatsema seda. Kardan, et muutub liiga memmekaks lihtsalt.

[Külaline]

Minu laps on sinu omast kolm korda vanem...Kui ta oli väike, siis tõesti käis närvidele ja oli ahistav, sest no kui ikka vetsus ka ei saa rahus käia...Nüüd on ta juba "suur inimene" ja minu enda suhtumine füüsilisse kontakti on muutunud. Tunnen, et ta mitte lihtsalt ei aele seljas, vaid päriselt väljendab oma armastust ja saab minult tuge ja lähedust, mida vajab rohkem kui keskmine laps. Varsti on ta päris suur ja siis ilmselt hakkan ise igatsema seda. Kardan, et muutub liiga memmekaks lihtsalt.

Mu suuremal lapsel oli ka selline periood mingis vanuses, seega seepärast pean ka seda kohati normaalseks. Poeg on nüüdseks 12 ja ei olemäära memmekas. Kuna nii palju on möödas esimesest siis ega enam ei mäleta, kuidas asja lahendasin. Eks ma ise ka vanemaks saanud ja kuna väiksemaga olen üksikvanem, siis ei saa issi külge nühkima ka saata. Nooremaga see nii suur probleem ei tundunud. Ta küll jaa tahtis lähedust, vetsus käis kaasas ja oli sabarakk aga sellist ribides sorkimist varvastega ei mäleta nagu.