Ei oska elada

[Külaline]

Ei osanud pealkirja paremini sõnastada, aga olen 32 ja tunnen et ei oska õigesti elada. Elan väikelinna üürikas, teinud vaid "lihttöid", tean et peaks arenema kuskile aga ei oska ega julge. Hetkel olen pikalt töötu olnud, sest kodukohas pole õnnestunud tööd leida. Mõtlen kolimise peale, aga võõras linnas töö ja elukoha leidmine tundub nii hirmutav. Ja samas loen et ka Tallinnas või Tartus ei pruugi töö leidmine lihtsam olla, sest kandidaate kordades rohkem. Tallinna tegelikult välistaks, kõik muu isegi sobiks. Vanemad on alati olnud toetavad, nad toetaks rahaliselt kui mul vaid oleks mingi visioon. Ja siis mõtlen kui tugevad inimesed nad ikka on ja mul hakkab piinlik. Isa on maininud metsi ja maid ja kinnisvara, mul hakkab füüsiliselt halb kui mõtlen et sellega kunagi tegelema pean hakkama. On noorem vend, aga ka tema ei tundu hetkel kuigi tugeva mindsetiga. Ja see teadmatus on nii halvav et kunas asjad juhtuvad, kas homme või 15 aasta pärast. Või tuleb sõda ja kõik kaob ja siis polegi millelgi pointi enam.

[Rissel]

See on tüüpiline sisevaatlus, mis tekib 30. sünnipäeva järel. Ees ei tundu midagi erilist olevat ja elu pole kuidagi läinud nii, nag oleks selleks ajaks oodanud. See tunne läheb muidugi üle, aga sõltub sellest, mida ette võtad. Ei saa elada mõttega, et äkki homme või tulevikus juhtub see või teine.
Loomulikult tekitavad muutused hirmu, aga üks on täiesti kindel, kui sa neid ette ei võta, siis 20. aasta pärast kahetsed seda kindlasti.
Kui sa jääd lihttööle, siis sellega suuremas kohas raskem, kuna kulutused (korteriüür jne) kallimad. aga muidugi sõltub ka sellest, kui usin sa oled selles töös, mida sealt siis leiad.
Äkki sa alustad sellest, et mõtled, mis töö sulle meeldida võiks ja seejärel lähed näiteks sügisel õppima, kasvõi kuhugi ametikooli konkreetset ala. Kui on raske otsustada, vaata töökuulutusi, keda otsitakse. Vahepeal võid ka lühemaajalisi kursuseid katsetada. Vanemad kindlasti aitaksid ja toetaksid sind õpingute ajal.
Ja mida sa konkreetselt kardad muutuste osas - ebaõnnestumist, kahetsemist, valesti valimist? Mis on seda põhjustanud?
Ehk siis sea siht, kuhu sa tahaksid välja jõuda, milline elustiil teeks sind õnnelikuks ja seejärel kavanda teekond selleni. Sul pole mõtet muretseda asjade pärast, millega peaksid tulevikus ehk tegelema (kinnisvara), mine step by step, selleks ajaks on ehk paljugi muutunud.

[Külaline]

Ei osanud pealkirja paremini sõnastada, aga olen 32 ja tunnen et ei oska õigesti elada. Elan väikelinna üürikas, teinud vaid "lihttöid", tean et peaks arenema kuskile aga ei oska ega julge. Hetkel olen pikalt töötu olnud, sest kodukohas pole õnnestunud tööd leida. Mõtlen kolimise peale, aga võõras linnas töö ja elukoha leidmine tundub nii hirmutav.

Mõned soovitused:
1. Sa ei pea mitte midagi. Sinu elu, sinu valik, kuidas seda elad.
2. Mõtle suurelt, st mõtle, mis valdkonnaga sa tegeleksid siis, kui sul oleksid kõik võimalused, kogu maalma julgus ja pealehakkamine. Mida sulle tegelikult meeldib üle kõige maailmas teha.
3. Hakka seda tegema. Kui selleks on vaja õppida, siis uuri välja, kus seda saab teha.
4. Kui vanemad on toetavad, siis nad toetavad sind su õpingute ajal.

[Külaline]

See on tüüpiline sisevaatlus, mis tekib 30. sünnipäeva järel.

Jep, mina astusin 33-aastaselt ülikooli kaugõppesse ning selle kõrvalt tööle (kus nõuti, et vähemalt õpin sellel erialal). Aasta pärast baka saamist tegin ka magistri. Oli õige otsus, sest see avas rohkem uksi, kui ma jõudsin avada.