Vähese sünni põhjus

[Külaline]

Mitte lätlaste intelligents pole kõrgem, vaid Eesti ja Läti korruptiivsed ahelad pole seotud. Näiteks Ossinovski jäi Lätis süüdi, ei aegunudki kuritegu ära nagu Eestis tavaliselt.

Pedofiiliast sai nüüd järsku korruptsioon?

[Külaline]

Mitte lätlaste intelligents pole kõrgem, vaid Eesti ja Läti korruptiivsed ahelad pole seotud. Näiteks Ossinovski jäi Lätis süüdi, ei aegunudki kuritegu ära nagu Eestis tavaliselt.

Pedofiiliast sai nüüd järsku korruptsioon?

Mis sulle arusaamatu on? Ka pedofiilia ja korruptsioon võivad omavahel vägagi seotud olla. Kui valimiste ajal avastatakse näiteks, et erakonna juhtpoliitik pildistab oma kasutütarde suguelundeid siivututes poosides, siis ainult korruptsiooni tõttu on võimalik, et pääseb peaaegu puhtalt, õigusorganid kehitavad õlgu, pereasi.

[Külaline]

Mis sulle arusaamatu on? Ka pedofiilia ja korruptsioon võivad omavahel vägagi seotud olla. Kui valimiste ajal avastatakse näiteks, et erakonna juhtpoliitik pildistab oma kasutütarde suguelundeid siivututes poosides, siis ainult korruptsiooni tõttu on võimalik, et pääseb peaaegu puhtalt, õigusorganid kehitavad õlgu, pereasi.

Ah jälle sina siin soigumas.
Las siis olla.

Muuseas Delfis on artikkel virsikute küpsusastmest. Torma kommenteerima!

[Külaline]

Pakun oma TOP 3, miks sünnib vähe lapsi:
- majanduslik ebakindlus;
- sobiva kaaslase puudumine, kes lapsevanemaks kõlbaks;
- tugivõrgustiku puudumine.

Mina olin pikka aega 100% veendunud, et jään lastetuks ja mind lapsed üldse ei huvita, kuniks tagantjärele kohale jõudis, et ma ei tahtnud lapsi selle partneriga. Olime sama vanad ja koos vanuses 19-24. Kui me lahku läksime ja ma oma abikaasat kohtasin, siis soov temaga lapsi saada tekkis väga kiiresti. Kohe neid siiski tegema ei hakanud, sest haridust oli veel vaja omandada, aga esimese lapse sain 27-aastaselt.

[Külaline]

Mul on tänaseks küll laps olemas (19a vana juba teine), aga praeguses majanduslikus- ja poliitilises olukorras kindlasti loobuksin isegi mõttest lapsi saada - tänases Eesti Vabariigis on noortel ikka kuradima raske jalgu alla saada ... saada korralik haridus, osta kodu, luua pere, sünnitada lapsi - kust selleks peaksid materiaalsed võimalused tulema? Ma küll ei tahaks tänapäeval noor olla (kui mul just padurikakid vanemaid poleks)

[Külaline]

Rääkisin mingi aeg lapse ja tema kaasaga, et õnneks nad omavanuste tendentsi ei järgi. Üks neist 33 ja teine 30 ning kolmas laps sündimas. Meespoolel kõrgharidus, naispool omandab hetkel teist kõrgharidust. Maja Tallinnas, 6a tagasi loodud edukas ja tuntud ettevõte, kus mõlemad lisaks omanikutulule ka töötavad. Küll oleks kurb, kui olen 50-ndates ja poleks ühtki lapselast. Ka minu tutvuskonnal on noored mitme lapsega. Tänapäeval ongi raske. Kas on vanavanematel siis nii raske pakkuda abi oma kodu ostmisel ja lastelaste hoidmisel? See peaks olema iga vanavanema miinimumpanus.

[Külaline]

Pakun oma TOP 3, miks sünnib vähe lapsi:
- majanduslik ebakindlus;
- sobiva kaaslase puudumine, kes lapsevanemaks kõlbaks;
- tugivõrgustiku puudumine.

Mina olin pikka aega 100% veendunud, et jään lastetuks ja mind lapsed üldse ei huvita, kuniks tagantjärele kohale jõudis, et ma ei tahtnud lapsi selle partneriga. Olime sama vanad ja koos vanuses 19-24. Kui me lahku läksime ja ma oma abikaasat kohtasin, siis soov temaga lapsi saada tekkis väga kiiresti. Kohe neid siiski tegema ei hakanud, sest haridust oli veel vaja omandada, aga esimese lapse sain 27-aastaselt.

Minul oli ka see üks suur põhjus miks lapsi rohkem ei saanud. Esimese lapse sain 25 aastaselt. Ja ma teadsin, et selle mehega ma enam ei taha ega ka tohi(juba laste heaolu pärast) rohkem saada. Raiskasin hea 12 aastat temaga, sest julgust ära ka minna polnud.
Teise lapse sain mõned aastad tagasi teadlikult üksikemana. Olen hetkel 36 ja rohkem lapsi ilmselt ei tule ka. Ma arvan, et kui mul oleks kõrval olnud hea partner, oleks vähemalt 3 last väikeste vahedega. Vb isegi 4.

Rääkisin mingi aeg lapse ja tema kaasaga, et õnneks nad omavanuste tendentsi ei järgi. Üks neist 33 ja teine 30 ning kolmas laps sündimas. Meespoolel kõrgharidus, naispool omandab hetkel teist kõrgharidust. Maja Tallinnas, 6a tagasi loodud edukas ja tuntud ettevõte, kus mõlemad lisaks omanikutulule ka töötavad. Küll oleks kurb, kui olen 50-ndates ja poleks ühtki lapselast. Ka minu tutvuskonnal on noored mitme lapsega. Tänapäeval ongi raske. Kas on vanavanematel siis nii raske pakkuda abi oma kodu ostmisel ja lastelaste hoidmisel? See peaks olema iga vanavanema miinimumpanus.[/quote]

Veab, kui inimesed on hea partneri leidnud ja julgevad lapsi saada.
Selle viimase lõiguga ma nõus ei ole. Mul näiteks on mõlemad vanemad surnud. 35selt olin mõlemast ilma. Ema läks kui ma olin 32 ja isa 2 aastat tagasi. Ja viimase lapse isa poolt ka pole ühtegi vanavanemat. Tema minust veidi vanem.

[Külaline]

Tänapäeval ongi raske. Kas on vanavanematel siis nii raske pakkuda abi oma kodu ostmisel ja lastelaste hoidmisel? See peaks olema iga vanavanema miinimumpanus.

Sul on üks laps, siis on tore kaagutada abist kodu ostmisel. Leia see raha, kui lapsi on rohkem.

[Külaline]

Tänapäeval ongi raske. Kas on vanavanematel siis nii raske pakkuda abi oma kodu ostmisel ja lastelaste hoidmisel? See peaks olema iga vanavanema miinimumpanus.

Sul on üks laps, siis on tore kaagutada abist kodu ostmisel. Leia see raha, kui lapsi on rohkem.

Mu mehe peres on 5 last ja kõik lapsed said kodu ostmisesks sissemaksu vanematelt.

[Külaline]

Ma küll ei tahaks tänapäeval noor olla (kui mul just padurikakid vanemaid poleks)

Mulle tundub, et kõige keerulisem on sobiva partneri leidmine, kellega pere luua ja lapsed saada, sest lapse sünniga muutub kõike perede igapäevaelu ja kompromisside tegemine on hädavajalik. Koostöö tegemine ja kohustuste jagamine on vältimatu, et kõik sujuks ja toimiks.
Mõistan inimesi, kes üksikvanemaks ei julge hakata, kui puudub igasugune tugi ja oma unetundide arvelt peavad aastaid kõigega ise hakkama saama ja vastutama. Pigem imestan inimeste üle, kes elavad aastaid koos paarina, suhe sujub, aga räägivad, et nemad mitte ühtegi last saada ei taha ja mitte tervislikel põhjustel, vaid ei soovi. Et kuidas nad julgevad nii kindlalt otsustada ja teada, et nad elumuutuvat otsust kunagi kahetsema ei hakka ja jätavad ennast suurest kogemusest teadlikult ilma.

[Külaline]

Tänapäeval ongi raske. Kas on vanavanematel siis nii raske pakkuda abi oma kodu ostmisel ja lastelaste hoidmisel? See peaks olema iga vanavanema miinimumpanus.

Sul on üks laps, siis on tore kaagutada abist kodu ostmisel. Leia see raha, kui lapsi on rohkem.

Mu mehe peres on 5 last ja kõik lapsed said kodu ostmisesks sissemaksu vanematelt.

Mida see nüüd tõestama peaks? Meie mehega oleme mõlemad üksikemade lapsed ja ei saanud kumbki midagi.

[Külaline]

Sul on üks laps, siis on tore kaagutada abist kodu ostmisel. Leia see raha, kui lapsi on rohkem.

Mu mehe peres on 5 last ja kõik lapsed said kodu ostmisesks sissemaksu vanematelt.

Mida see nüüd tõestama peaks? Meie mehega oleme mõlemad üksikemade lapsed ja ei saanud kumbki midagi.

Aga teie, nagu näha, pole üksikvanemad ja saate oma lastele oma panuse anda, eks. Lisaks vanavanemaks olemine ja oma lastele aeg-ajalt puhkuse andmine. See ei võta tükki küljest, ega?

[Külaline]

Pakun oma TOP 3, miks sünnib vähe lapsi:
- majanduslik ebakindlus;
- sobiva kaaslase puudumine, kes lapsevanemaks kõlbaks;
- tugivõrgustiku puudumine.

Mina olin pikka aega 100% veendunud, et jään lastetuks ja mind lapsed üldse ei huvita, kuniks tagantjärele kohale jõudis, et ma ei tahtnud lapsi selle partneriga. Olime sama vanad ja koos vanuses 19-24. Kui me lahku läksime ja ma oma abikaasat kohtasin, siis soov temaga lapsi saada tekkis väga kiiresti. Kohe neid siiski tegema ei hakanud, sest haridust oli veel vaja omandada, aga esimese lapse sain 27-aastaselt.

Minul oli ka see üks suur põhjus miks lapsi rohkem ei saanud. Esimese lapse sain 25 aastaselt. Ja ma teadsin, et selle mehega ma enam ei taha ega ka tohi(juba laste heaolu pärast) rohkem saada. Raiskasin hea 12 aastat temaga, sest julgust ära ka minna polnud.
Teise lapse sain mõned aastad tagasi teadlikult üksikemana. Olen hetkel 36 ja rohkem lapsi ilmselt ei tule ka. Ma arvan, et kui mul oleks kõrval olnud hea partner, oleks vähemalt 3 last väikeste vahedega. Vb isegi 4.

Rääkisin mingi aeg lapse ja tema kaasaga, et õnneks nad omavanuste tendentsi ei järgi. Üks neist 33 ja teine 30 ning kolmas laps sündimas. Meespoolel kõrgharidus, naispool omandab hetkel teist kõrgharidust. Maja Tallinnas, 6a tagasi loodud edukas ja tuntud ettevõte, kus mõlemad lisaks omanikutulule ka töötavad. Küll oleks kurb, kui olen 50-ndates ja poleks ühtki lapselast. Ka minu tutvuskonnal on noored mitme lapsega. Tänapäeval ongi raske. Kas on vanavanematel siis nii raske pakkuda abi oma kodu ostmisel ja lastelaste hoidmisel? See peaks olema iga vanavanema miinimumpanus.[/quote]

Veab, kui inimesed on hea partneri leidnud ja julgevad lapsi saada.
Selle viimase lõiguga ma nõus ei ole. Mul näiteks on mõlemad vanemad surnud. 35selt olin mõlemast ilma. Ema läks kui ma olin 32 ja isa 2 aastat tagasi. Ja viimase lapse isa poolt ka pole ühtegi vanavanemat. Tema minust veidi vanem.

Siis sa said ju väga noorelt mõlemalt vanemalt päranduse.

[Külaline]

Selle viimase lõiguga ma nõus ei ole. Mul näiteks on mõlemad vanemad surnud. 35selt olin mõlemast ilma. Ema läks kui ma olin 32 ja isa 2 aastat tagasi. Ja viimase lapse isa poolt ka pole ühtegi vanavanemat. Tema minust veidi vanem.

Siis sa said ju väga noorelt mõlemalt vanemalt päranduse.

[Külaline]

Siis sa said ju väga noorelt mõlemalt vanemalt päranduse.

Väga paljudel inimestel pole mitte midagi pärandada peale maakolka räämas korteri, mis ei maksa praktiliselt midagi. Kogu aeg loen siit, et küll on kõik ise 40. eluaastaks ulmerikkad ja ootavad pärandused ja ei tea mis. Vaata reaalsusele otsa. Elatustase pole Eestis kuigi kõrge ja rikkaid on vaid käputäis.

[Külaline]

Pakun oma TOP 3, miks sünnib vähe lapsi:
- majanduslik ebakindlus;
- sobiva kaaslase puudumine, kes lapsevanemaks kõlbaks;
- tugivõrgustiku puudumine.

Mina olin pikka aega 100% veendunud, et jään lastetuks ja mind lapsed üldse ei huvita, kuniks tagantjärele kohale jõudis, et ma ei tahtnud lapsi selle partneriga. Olime sama vanad ja koos vanuses 19-24. Kui me lahku läksime ja ma oma abikaasat kohtasin, siis soov temaga lapsi saada tekkis väga kiiresti. Kohe neid siiski tegema ei hakanud, sest haridust oli veel vaja omandada, aga esimese lapse sain 27-aastaselt.

Minul oli ka see üks suur põhjus miks lapsi rohkem ei saanud. Esimese lapse sain 25 aastaselt. Ja ma teadsin, et selle mehega ma enam ei taha ega ka tohi(juba laste heaolu pärast) rohkem saada. Raiskasin hea 12 aastat temaga, sest julgust ära ka minna polnud.
Teise lapse sain mõned aastad tagasi teadlikult üksikemana. Olen hetkel 36 ja rohkem lapsi ilmselt ei tule ka. Ma arvan, et kui mul oleks kõrval olnud hea partner, oleks vähemalt 3 last väikeste vahedega. Vb isegi 4.

Rääkisin mingi aeg lapse ja tema kaasaga, et õnneks nad omavanuste tendentsi ei järgi. Üks neist 33 ja teine 30 ning kolmas laps sündimas. Meespoolel kõrgharidus, naispool omandab hetkel teist kõrgharidust. Maja Tallinnas, 6a tagasi loodud edukas ja tuntud ettevõte, kus mõlemad lisaks omanikutulule ka töötavad. Küll oleks kurb, kui olen 50-ndates ja poleks ühtki lapselast. Ka minu tutvuskonnal on noored mitme lapsega. Tänapäeval ongi raske. Kas on vanavanematel siis nii raske pakkuda abi oma kodu ostmisel ja lastelaste hoidmisel? See peaks olema iga vanavanema miinimumpanus.[/quote]

Veab, kui inimesed on hea partneri leidnud ja julgevad lapsi saada.
Selle viimase lõiguga ma nõus ei ole. Mul näiteks on mõlemad vanemad surnud. 35selt olin mõlemast ilma. Ema läks kui ma olin 32 ja isa 2 aastat tagasi. Ja viimase lapse isa poolt ka pole ühtegi vanavanemat. Tema minust veidi vanem.

Siis sa said ju väga noorelt mõlemalt vanemalt päranduse.

Kahjuks ei. Ema oli kõrvuni võlgades(alkohoolik, seepärast ka nii noorelt suri) ja isa pärand on hetkel kohtus, sest tema pikaaegne elukaaslane-õnneks mitte abikaasa- võltsis testamenti(see on nüüdseks ka kohtu ekspertiisi poolt tuvastatud). Isa poolt natukene on midagj tulemas aga see läheb laste vahel jagamisele.

[Külaline]

Siis sa said ju väga noorelt mõlemalt vanemalt päranduse.

Väga paljudel inimestel pole mitte midagi pärandada peale maakolka räämas korteri, mis ei maksa praktiliselt midagi. Kogu aeg loen siit, et küll on kõik ise 40. eluaastaks ulmerikkad ja ootavad pärandused ja ei tea mis. Vaata reaalsusele otsa. Elatustase pole Eestis kuigi kõrge ja rikkaid on vaid käputäis.

Aga see on ju kogu aeg nii olnud - et rikkaid (ja nende võsukesi) on vaid käputäis. Või sa tead mingit sellist aega, kus enamus olid rikkurid?

Muutunud on küll see, et kuna suurem kolimine linnadesse algas 90. aastate alguses ja seda alustas praegune 50+ põlvkond, siis paljude tänaste noorte vanemad on linnastunud inimesed, kes elavad/töötavad linnades (või linnade lähiümbruses). Maakorteri-taustaga noori on praegu suhteliselt vähem kui varasemate aastakümnete noorte hulgas.

[Külaline]

Siis sa said ju väga noorelt mõlemalt vanemalt päranduse.

Väga paljudel inimestel pole mitte midagi pärandada peale maakolka räämas korteri, mis ei maksa praktiliselt midagi. Kogu aeg loen siit, et küll on kõik ise 40. eluaastaks ulmerikkad ja ootavad pärandused ja ei tea mis. Vaata reaalsusele otsa. Elatustase pole Eestis kuigi kõrge ja rikkaid on vaid käputäis.

Räämas korter on ka midagi väärt, Kas või tasuta elamispinnana. Ikka parem seis, kui neil, kes midagi kunagi päranduseks ei saa või alles muldvanana.

[Külaline]

Lühidalt on peamised ülemaailmsed põhjused:
1. Tänapäeval on palju vahendeid elamaks aktiivset seksuaalelu ilma et see kõrvalmõjuna lapsi tekitaks.
2. Laste saamine on moodsas ühiskonnas muutunud üldisest normist lihtsalt üheks valikuks paljude seas.
3. Puht-praktiliselt on lapsed väga suur aja, raha ja närvide kulu koos arvestatavate riskidega.

Sisuliselt on laste saamine üks hobi paljude seas, aga hobina on sellel palju miinuseid. Isegi kõige heldemate lastetoetustega riikides on lapsed keskmisele inimese rahaliselt väga negatiivse mõjuga. Lisaks neelavad lapsed meeletult aega, mida muidu saaks kulutada karjääri tegemisele või tänapäeva järjest laiemale valikutele hobidele ja lõbustustele. Moodsas individualistlikus ühiskonnas on raskem ka seda ajakulu vähendada, vanavanemate ajaline panus laste kasvatamisse on märksa väiksem kui varasemalt.

Kui ühest küljest lastetus on normaliseeritud ja surve mida need inimesed muidu tundsid on kadumas, siis teisalt lapsevanemad tunnetavad väga tugevat survet olla eeskujulikud vanemad kes tagavad oma lastele kõik tänapäeval kohased võimalused. Lisanduvad veel paljud riskid: sünnitus ohustab ema tervist, lastega kaasnev pinge toob sageli kaasa paarisuhte purunemise ja alati on ka oht et sinu laps on sünnib mingite erivajadustega või lihtsalt satub fundamentaalselt elu muutvasse õnnetusse, mis koheselt paneb vanematele täiendava lisasurve. Kui muudest hobidest saab loobuda, siis laste kasvatamises oled kinni isegi kui hiljem avastad et see sulle ikka üldse ei sobi.

Inimeste bioloogiline tung järglasi saada ei ole nii tugev et kõiki eelnevaid praktilisi asjaolusid ühiskonna jätkusuutlikuse tasemel korvata.

Vananeva valijaskonna riikides on ka raske näha, et kuskilt ilmuks mingi fundamentaalne muutus mis üldpilti muudaks. Progressiivsemates ringkondades on madal sündimus üldsegi tabuteemaks, ning selle tõstatajaid nähakse šovinistidena kes soovivad ainult naisi pliidi äärde aheldada. Mis on muidugi ka veidi irooniline, sest kui moodne ühiskond sündivuse teemat ära ei lahenda, siis pikas perspektiivis tõusevad seda asendama kogukonnad kus sündivus püsib jätkuvalt kõrge, ehk siis äärmuslikult tõsiusklikud kelle arusaamade kõrval isegi stereotüüpne Onu Heino paistab võitleva feministina.

[Külaline]

Mul on tänaseks küll laps olemas (19a vana juba teine), aga praeguses majanduslikus- ja poliitilises olukorras kindlasti loobuksin isegi mõttest lapsi saada - tänases Eesti Vabariigis on noortel ikka kuradima raske jalgu alla saada ... saada korralik haridus, osta kodu, luua pere, sünnitada lapsi - kust selleks peaksid materiaalsed võimalused tulema? Ma küll ei tahaks tänapäeval noor olla (kui mul just padurikakid vanemaid poleks)

Ega üheksakümnendatel kergem polnud. Polnud süüagi ega mähkmeid lapsele. Aga nõuded on suuremaks läinud. Sõbranna rääkis, et ta tütar pole eluga rahul. Saab 2000 netos palka, mees 3000. Neil on juba maja, kuigi on alla 30 aasta vanad. Aga maja saamine oli raske, ise pidi palju tegema, terve suguvõsa appi võtma, remonti seal tegema, nüüd peab laenu maksma. Raske elu, sest ei saa reisida nagu kõik suunamudijad, luksust ei ole, auto ka selline keskklassi oma. Ja ei ole rahul, raske elu on.