Vanemate omavahelised suhted

[Tolmukübe]

Teie perekond. Kui laps olite. Kuidas suhted olid, kas riidlesid palju, suhtlesid omavahel palju, käisid väljas palju, või oli keskeltläbi, juttu vähe, ühistegevusi vähe, riide eriti ei esinenud, kuskil eriti ei käidud.. Kuidas oli kodune olukord ja kas olete sellest oma täiskasvanuellu midagi kaasa võtnud? Kas võrdlesite oma kodust olukorda sõprade koduse olukorraga?

[Külaline]

Minu vanemad lahutasid, kui läksin esimesse klassi. Mingeid riide ei mäleta. Kõik koolivaheajad ja suved veetsime isa juures. Vahel käis isa ka emal abis nt remonti tegemas. Seega olid suhted normaalsed.

[Külaline]

Teie perekond. Kui laps olite. Kuidas suhted olid, kas riidlesid palju, suhtlesid omavahel palju, käisid väljas palju, või oli keskeltläbi, juttu vähe, ühistegevusi vähe, riide eriti ei esinenud, kuskil eriti ei käidud.. Kuidas oli kodune olukord ja kas olete sellest oma täiskasvanuellu midagi kaasa võtnud? Kas võrdlesite oma kodust olukorda sõprade koduse olukorraga?

A sul endal muidu?

[Külaline]

Polnudki mingeid suhteid, ema kasvatas mind üksi. Isa ma üldse ei mäleta, tal tekkis ruttu uus pere ja uued lapsed, minu vastu ta kunagi huvi ei tundnud.

Kuna isa pole minu elus kunagi olnud, siis ei osanud temast ka puudust tunda. Kasvasin üles teadmisega, et mees võib olla, aga laps(ed) peavad olema. Õnneks tuli mingi aeg mõistus pähe, sain aru, et tahan ikkagi päris perekonda, kus lastel mõlemad vanemad olemas. Nii ka läks ja väga rahul olen, et enda lapsepõlve mustrisse kinni ei jäänud.

[Külaline]

Minu vanemad tülitsesid, mitte tihti, aga siis üpris agressiivselt. Mul on ilmselt sellest jäänud tundlikkus konfliktide vastu, kipun tundma vajadust aktiivsele kaitsele st rünnakule asuda, kuigi saaks ka teisiti. Minu enda kodus me suurt ei tülitse üldse, vaidleme vahel küll nagu itaallased, aga lühiajaliselt.
Samas, üks meie lapsehoidja kunagi rääkis, et nemad mehega kunagi ei vaielnud ega tülitsenud laste juuresolekul, alati siis, kui olid kahekesi kodus. Ja kui siis pojad suureks said, naised leidsid jne, tekkisid neil ootamatult probleemid. Nad polnud ju kokku puutunud sellega, et tülitsetakse ja lepitakse, "no big deal", nende jaoks tundus see suure konfliktina, millega ei osanud toime tulla.

[Külaline]

Otseselt ei tülitsenud. Aga isa oli nagu tummfilm ja ema siis muudkui käis ja näägutas. Lõpuks isa üldse käis kodus vaid magamas. Isa oli nii tuim tükk, et viitsinud isegi tülitseda . Täielik kommunikatsiooni puudus valitses meil kodus.
Lahku läksid siis, kui ma 10.ndas klassis käisin.
On minul ka see vastik näägutamise komme. Teadlikult üritan seda mitte teha.

[Külaline]

Minu isal oli viinaviga vahel küljes. Ei olnud padujoodik, aga tuli ikka liiga tihti koju napsusena. Siis oli tummfilm ema poolt, isa oli sõbralik ja omamoodi lõbus, aga mulle lapsena ei meeldinud, et ema siis kurb ja vihane oli ja ma ka ignoreerisin isa. Muidu ei mäleta mingeid tülisid, ainult vahel ühe sugulase peale isa vihastas, kui see mu ema kallal õiendas. Isa oli rahulik mees, aga kui lõpuks närv üles ütles, siis ütles kõik välja ja viskas sugulase ka välja (oli külas). Seda mäletan. Muu olmevärk ei ole üldse meeles, eks kindlasti mingeid tülisid oli ka peale nende joomisteemade.

[Külaline]

Minu lapsepõlvekodus ei kakelnud vanemad mitte kunagi. Mõnikord oli ema küll natukene närviline ja pahur, kui kodused toimetused üle pea kasvasid, aga see oli ka kõik. Isa torises, aga väga harva. Hääle tõstmist või riidu, rääkimata füüsilist vägivalda, ei olnud meie kodus kunagi. Koos elasid nad suhteliselt õnnelikult 62 aastat, kuni surm nad lahutas.

Ainus, mis meie perekonnas tasakaalust väljas oli, oli nn tüüpiline veneaegne peremudel, et naise kanda olid kõik kodused toimetused. Isa oli mugav ja selliste asjadega ei tegelenud. Ega ta osanudki neid teha. Aga selle eest korraldas ja organiseeris muid asju küllaltki hästi. Aga koormus oli minu silmis ikkagi täiesti ebavõrdne.

Napsi tegi isa ka mõnikord pidudel, aga see meie peres konflikte ei tekitanud, sest isal midagi tegemata ei jäänud, lollusi ei korraldanud ja napsitanult oli alati üli heatujuline.

Klassiõe peres oli aga nii vaimne kui ka füüsiline vägivald. Isa tõmbas ringi nii, et polnud otsa ega äärt. See klassiõde kiusas ja narris mind väga palju. Pidas minu vanemaid ja perekonda imelikeks. Alles täiskasvanuna sain aru, mis teda kiusama ajendas.

Mu oma pereelu ei ole nii hästi õnnestunud kui vanematel. Ilmselt sellepärast, et ma ei ole allaheitlik, olen suhteliselt sõjakas ning teatud küsimustes järelandmatu. Koos me siiski oleme, ja juba ka kolmekordsed vanavanemad.

[Külaline]

Minu lapsepõlvekodus ei kakelnud vanemad mitte kunagi. Mõnikord oli ema küll natukene närviline ja pahur, kui kodused toimetused üle pea kasvasid, aga see oli ka kõik. Isa torises, aga väga harva. Hääle tõstmist või riidu, rääkimata füüsilist vägivalda, ei olnud meie kodus kunagi. Koos elasid nad suhteliselt õnnelikult 62 aastat, kuni surm nad lahutas.

Ainus, mis meie perekonnas tasakaalust väljas oli, oli nn tüüpiline veneaegne peremudel, et naise kanda olid kõik kodused toimetused. Isa oli mugav ja selliste asjadega ei tegelenud. Ega ta osanudki neid teha. Aga selle eest korraldas ja organiseeris muid asju küllaltki hästi. Aga koormus oli minu silmis ikkagi täiesti ebavõrdne.

Napsi tegi isa ka mõnikord pidudel, aga see meie peres konflikte ei tekitanud, sest isal midagi tegemata ei jäänud, lollusi ei korraldanud ja napsitanult oli alati üli heatujuline.

Klassiõe peres oli aga nii vaimne kui ka füüsiline vägivald. Isa tõmbas ringi nii, et polnud otsa ega äärt. See klassiõde kiusas ja narris mind väga palju. Pidas minu vanemaid ja perekonda imelikeks. Alles täiskasvanuna sain aru, mis teda kiusama ajendas.

Mu oma pereelu ei ole nii hästi õnnestunud kui vanematel. Ilmselt sellepärast, et ma ei ole allaheitlik, olen suhteliselt sõjakas ning teatud küsimustes järelandmatu. Koos me siiski oleme, ja juba ka kolmekordsed vanavanemad.

ma olen seda juttu vaadates ikka meenutanud oma isa, kelle jaoks ei olnud mingeid töid mis oleksid ainult naiste rida olnud. Kui oli vaja kooris kartuleid ja tegi süüa, isegi tube koristas kui vaja. Absoluutselt kõik sai tema hooleks jätta, kvaliteet oli vahel kõikuv aga tehtud asjad olid.
Napsi võtsid mõlemad pidude korral ja vahel harva omavahel ka.
Tülisid kui selliseid ei mäleta, kui oligi siis vaikselt ja kui mina tulin tuppa, siis jäädi vakka. Isa oligi mul sellise vaiksema loomuga, ema oli märksa emotsionaalsem, vajadusel ( ja seda ikka oli) riidlemine minuga oligi tema rida.
Mõnes mõttes on isegi oma mehe suhtes ebaõiglane, et otsin alateadlikult sellist meest nagu mu isa oli.

[Külaline]

Minu lapsepõlvekodus ei kakelnud vanemad mitte kunagi. Mõnikord oli ema küll natukene närviline ja pahur, kui kodused toimetused üle pea kasvasid, aga see oli ka kõik. Isa torises, aga väga harva. Hääle tõstmist või riidu, rääkimata füüsilist vägivalda, ei olnud meie kodus kunagi. Koos elasid nad suhteliselt õnnelikult 62 aastat, kuni surm nad lahutas.

Ainus, mis meie perekonnas tasakaalust väljas oli, oli nn tüüpiline veneaegne peremudel, et naise kanda olid kõik kodused toimetused. Isa oli mugav ja selliste asjadega ei tegelenud. Ega ta osanudki neid teha. Aga selle eest korraldas ja organiseeris muid asju küllaltki hästi. Aga koormus oli minu silmis ikkagi täiesti ebavõrdne.

Napsi tegi isa ka mõnikord pidudel, aga see meie peres konflikte ei tekitanud, sest isal midagi tegemata ei jäänud, lollusi ei korraldanud ja napsitanult oli alati üli heatujuline.

Klassiõe peres oli aga nii vaimne kui ka füüsiline vägivald. Isa tõmbas ringi nii, et polnud otsa ega äärt. See klassiõde kiusas ja narris mind väga palju. Pidas minu vanemaid ja perekonda imelikeks. Alles täiskasvanuna sain aru, mis teda kiusama ajendas.

Mu oma pereelu ei ole nii hästi õnnestunud kui vanematel. Ilmselt sellepärast, et ma ei ole allaheitlik, olen suhteliselt sõjakas ning teatud küsimustes järelandmatu. Koos me siiski oleme, ja juba ka kolmekordsed vanavanemad.

ma olen seda juttu vaadates ikka meenutanud oma isa, kelle jaoks ei olnud mingeid töid mis oleksid ainult naiste rida olnud. Kui oli vaja kooris kartuleid ja tegi süüa, isegi tube koristas kui vaja. Absoluutselt kõik sai tema hooleks jätta, kvaliteet oli vahel kõikuv aga tehtud asjad olid.
Napsi võtsid mõlemad pidude korral ja vahel harva omavahel ka.
Tülisid kui selliseid ei mäleta, kui oligi siis vaikselt ja kui mina tulin tuppa, siis jäädi vakka. Isa oligi mul sellise vaiksema loomuga, ema oli märksa emotsionaalsem, vajadusel ( ja seda ikka oli) riidlemine minuga oligi tema rida.
Mõnes mõttes on isegi oma mehe suhtes ebaõiglane, et otsin alateadlikult sellist meest nagu mu isa oli.

Siin võib rolli mängida ka see, mis ajastu laps sa oled. Kui vanad on su vanemad. Minu vanemad olid sündinud 1929 ja 1930. Ehk siis vanal ajal olid soorollid rohkem juurdunud kui tänapäeval. Ma olen üsna kindel, et mu isa ei koorinud elu jooksul ainsatki kartulit ega vahetanud lastel kunagi mähkmeid.

Seevastu mu oma pereelus oli esimesest päevast kord majas. Mees tegeles kohe ja kõikide vajalike nn naistetöödega.

Seega, kaasaajal on soorolli jaotus on pigem harv nähtus kui normaalsus.

[Külaline]

Siin võib rolli mängida ka see, mis ajastu laps sa oled. Kui vanad on su vanemad. Minu vanemad olid sündinud 1929 ja 1930. Ehk siis vanal ajal olid soorollid rohkem juurdunud kui tänapäeval. Ma olen üsna kindel, et mu isa ei koorinud elu jooksul ainsatki kartulit ega vahetanud lastel kunagi mähkmeid.

Seevastu mu oma pereelus oli esimesest päevast kord majas. Mees tegeles kohe ja kõikide vajalike nn naistetöödega.

Seega, kaasaajal on soorolli jaotus on pigem harv nähtus kui normaalsus.

ma olen lausa koopia sinust, vanemad ka sündinud 1920 ja 1930. Eks see ole ka sellest et isa oli vanim laps ja lihtsalt pidi asjaga tegelema.

[Külaline]

Siin võib rolli mängida ka see, mis ajastu laps sa oled. Kui vanad on su vanemad. Minu vanemad olid sündinud 1929 ja 1930. Ehk siis vanal ajal olid soorollid rohkem juurdunud kui tänapäeval. Ma olen üsna kindel, et mu isa ei koorinud elu jooksul ainsatki kartulit ega vahetanud lastel kunagi mähkmeid.

Seevastu mu oma pereelus oli esimesest päevast kord majas. Mees tegeles kohe ja kõikide vajalike nn naistetöödega.

Seega, kaasaajal on soorolli jaotus on pigem harv nähtus kui normaalsus.

ma olen lausa koopia sinust, vanemad ka sündinud 1920 ja 1930. Eks see ole ka sellest et isa oli vanim laps ja lihtsalt pidi asjaga tegelema.

1929 on õige.

[iiR]

Minu vanemad elasid kuni isa surmani koos, u 50 aastat.
Eks sellesse jäi igasuguseid aegu, aga mingit karjumist, peedistamist või vägivalda ei olnud. Ema veits kamandas ja näägutas liigselt. Isa oli jälle veits liiga passiivne ja muretu, ema tundis ilmselt endal ebaproportsionaalset vastutust. Enamasti lõpuks tehti ikkagi igapäevaasjades nii, nagu ema oli plaaninud, aga samas tõsistes küsimustes ütles isa sõna sekka, st mitte ei surunud oma tahet peale, kuid arutlesid emaga ja ema oli avatud kuulama ja oma seisukohti muutma. Nii et minu meelest oli neil kokkuvõttes ikkagi päris töötav suhe, meeldisid nad teineteisele mehe ja naisena niikuinii, seda oli näha. Mõlemad olid väga hoolivad vanemad.

Omavahel väljas käisid nad väga vähe, vast mõned korrad aastas teatris või vahel töökaaslastega kambakesi kuskil, aga perega käisime igal pool selle aja kohta ülipalju.

[Külaline]

Minul - jumal tänatud - läksid vanemad lahku, kui olin veel pisike. Aga sellegipoolest mäletan isa täis peaga vastikut käitumist. Juba siis soovisin, et teda meie kodus ei oleks ja tema läheduses viibida ei soovinud. Tema ka lastest ei hoolinud, seega palju ma temaga õnneks kokku puutuma ei pidanud. Tegelikult oli nii, et ema kolis ära, aga isa ronis veel korra järele ja istutas ennast uude kohta lihtsalt mugavalt sisse. Ma ei ole küsinud, kuidas ema temast lõpuks lahti sai, pole kunagi sel teemal temaga rääkinud.

Ise olen abielus inimesega, kes alkoholi võtab maksimaalselt mõne korra aastas ja sedagi viisakalt. Omavahelised suhted on alati väga head olnud, tülitsemiseks põhjuseid ei ole. Lapsele on suurepärane isa ja eeskuju.

[Külaline]

Teie perekond. Kui laps olite. Kuidas suhted olid, kas riidlesid palju, suhtlesid omavahel palju, käisid väljas palju, või oli keskeltläbi, juttu vähe, ühistegevusi vähe, riide eriti ei esinenud, kuskil eriti ei käidud.. Kuidas oli kodune olukord ja kas olete sellest oma täiskasvanuellu midagi kaasa võtnud? Kas võrdlesite oma kodust olukorda sõprade koduse olukorraga?

Minu vanemate omavaheline läbisaamine oli väga hea. Meiega, lastega nad vahel riidlesid, agaüldjuhul olid suhted peres küllaltki ok. Minu vanemad aga jumaldasid üksteist. Abielus jõudsid olla ligi 60 aastat, kuni üks neist lahkus.

[Külaline]

Õnneks ma ei mäleta eriti oma lapsepõlve. Olin 4 aastane kui vanemad lahutasid. Vaid mõned ähmased hetked meenuvad ja neis olen vaid oma isaga. Kui isa viis mind lasteaeda ja meil sai selle käigus nalja ja kuidas ta mind värskat õpetas jooma ja kuidas meelitas toidutaldrikut tühjaks sööma ja sellega seoses jällegi nalja. Ühtegi hetke ei meenu koos emaga, ei kahekesi ega kolmekesi. Sellest 4 aastast pool aega oli isa sõjaväes. Sündisin kui ta oli sõjaväes. Nad mõlemad on mulle rääkinud vaid õuduslugusid nende omavahelisest kooselust. Ma arvan, et poleks parem pidanud rääkimagi. Üks olevat käinud külalitse panemas ja pidevalt täis olnud ja teisel mingid sõbrad, kes ema isa eest kaitsesid. Kodus kokku saades olid käinud vaid teineteise sõimamine ja füüsilised kismad. Mulle olevat isa poolt selgeks tehtud, et emme on libu ema jutu järgi ja ma olevat öelnud, et ei, emme on tibu. Isal jälle teistsugused jutud. Ühesõnaga lapsed said lapse ja juttude põhjal tundub, et koos nad kuskil vist ei käinudki. Isa sai hästi läbi emapoolse vanaemaga, aga kas ta käis seal üksi või koos, ei tea. Isalt ei saa enam midagi kahjuks küsida ka, sest ta suri mõni aasta tagasi. Ju nad eraldi käisid ja juttude põhjal vist enamasti pidudel ja igasugustel üritustel. Elu ei läinud paremaks nende lahkuminekuga. Minu suhtes ainult hullemaks.Tuli kasuisa, kes mind sallis vaid senimaani, kuni enda lihane laps sündis. Oma isal käisin aeg-ajalt külas ta uue pere juures ja ta käis ka mind vaatamas. Üldiselt lapsepõlves midagi normaalset ei olnud. Õnneks vanaema hoidis mind, aga tal olid omad haiged kiiksud seoses ta madala enesehinnanguga.
Üks väga emotsionaalne hetk jääb mulle vist surmani teravalt meelde. Vanemad olid juba lahutatud ja isa läks ära. Ema oli kuskil ära ja sebis mulle lapsehoidja. Mäletan, et lapsehoidja jättis mind üksi, et käib korra ära. Olin akna peal, ootasin ja vaatasin, et millal ta tuleb või tuleb ema. Aeg tundus nii kohutavalt pikk, et ma jõudsin juba mõelda ja leppida olukorraga, et mitte keegi ei tulegi enam ja jäängi üksi. Mõtlesin läbi, et kuidas ja kauaks mul süüa jätkub jne. Kui lõpuks lapsehoidja tuli tagasi, ma enam ei oodanudki, olin loobunud ja oma saatusega juba leppinud. Praegu sellele mõeldes, tundub, et miski minus murdus sel hetkel, et miski läks konkreetselt katki, aga samas tunnen, et ka sain tugevamaks. Ühesõnaga kõik lähevad ära ja miski pole jääv ja selle põhimõttega on omal lihtsam elada. Väga ei morjendaks vist ka kui emagi ära sureks.

[Külaline]

Korralikud inimesed, ei olnud joomist ega midagi sellist. Aga argielu pisiasjadest tekkisid tülid ja aastate jookul tülid aina sagenesid ja halba läbisaamist oli aina rohkem. Ära nad ka ei lahutanud, kuigi salaja ootasin seda. Lõpuks, kui mina olin keskkoolis, läksid õnneks laiali.

Mis see põhjus oli, võibolla liigne püüd vaimselt teise üle valitseda. Manikakaalne vaidlemine, meeletu tahtmine teine nö. vastu seina vaielda oli selle väline märk. Et kui tekib mingi eriarvamus, siis ei piisa sellest, kui teine annab järgi, tuleb vastu, ütleb "hea küll" vms. Sest isegi, kui teine lööb käega ja ütleb "hea küll", siis tekib viha, sest on ju aru saada, et see teine annab järgi väliselt - aga sisemiselt kavatseb enda moodi edasi mõelda.

[Külaline]

Vanemad on 55a koos. Eks on olnud tülisid ja kõike, aga meil oli tugev pere ja hea kodu, siiani on vanematel hea läbisaamine ja toetus. Oma lastele soovin sama, siiani õnnestub ja õnneks mees on vist sattunud sama eesmärgiga, kuigi hoopis teistest oludest kasvanud (isata kasvanud, küllap siis negatiivse eeskuju mõjul- mida oma lastele ei sooviks).

[Külaline]

Ma parem siis ei räägiks.

[Külaline]

Sündisin 70ndate keskel, kasvasin ema ja vanaemaga, isa käis külas kuidas oli vaja triikrauda vms parandada, aga vahel ka lihtsalt õhtust eöömas. Lasteaias ma suurt ei käinud, päevad veetsin vanaemaga lauamänge mängides, jalutases või vanaema ja tema sõbrannadega külas ja kohvikutes. Ma olin oodatud ja hoitud laps l, kasvasin täiskasvanulikus keskkonnas ja seetõttu oli lärmakas ja klassikaaslaste vahelisi intriige täis kooliaeg mulle väga raske. Minu lapsepõlves ei olnud nüüdisajl tavalis vaba aja veetmise võimalusi - spaasid, bowlinguid, RMK-radasid, välismaareise jne. Nädalavahetustel käisime talviti emaga suusatamas Pirita-Kosel ja ema töö juurest ka Otepääl ning Haanjas. Suvel jalutasime Kadriorus ja Toompeal, käisime Estonias ooperit ja balletti vaatamas. Ma olin nagu väike täiskasvanu, aitasin süüa teha, tassisin poekotti (autot polnud enamikes peredes). Minu lapsepõlv on ilmselt erinev nii eakaaslsest kui muidugi ka minu enda laste omast.