Olen muutunud sõjakaks

[Külaline]

Ma olen muutunud väga sõjakaks ja seda paari inimesega. Üldiselt on mul hea eneseregulatsioon, vaba aja tegevused ja eduelamused on seda kõike ka toetanud, minu enesehinnang on suhteliselt adekvaatne ja suhteliselt kõrge.
Mul on leebe ja allaheitlik loomus, kuid viimased aastad on näidanud mulle erineval moel ebaõiglust ja olen muutunud äärmiselt tundlikuks vägivaldse käitumise suhtes. Tänaseks päevaks on saanud minust hääletõstja ja seda kardetakse, mida tegelikult mul ongi vaja saavutada. Ise ei alusta kunagi, ainult reageerin. Reageerin sisemiselt ärakasutamisele, valetamisele, jutumoondamisele, nartsissistlikule käitumisele. Isegi kui see ei puuduta otseselt mind.
Minu jaoks on lahendus korralik magamine ja eduelamused, seega probleemilahendusnõu ma teilt ei küsi. Kodus on mul kõik OK.
Küsin - on teil ka taolist totaalse muutumise traumareaktsiooni kogemust olnud?

[Külaline]

Kes sind siis kartma on hakanud? Arvatavasti on see mingi muu reaktsioon ja tunne. Inimesed pigem harva kardavad malbeid inimesi, kes viimasel ajal pole enam nemad ise ja kel nende arust vist katus vahel natuke sõidab.

[Külaline]

Vägivalla peale hääletôstmine on eluterve reaktsioon.

[iiR]

Mina muutusin viimase raseduse ajal selliseks ebaõigluspollariks, ise tundsin ka, et olin lihtsalt otsekohene ja seisin enda ja teiste eest, aga nägin inimeste reaktsioonidest, kes olid leebe ja pigem konflikte vältiva minuga harjunud, et nad olid hämmingus ja kohati häiritud sellest muutusest. Õnneks aeti mu raseduse kaela ja suhtuti mõistvalt või isegi kerge huumoriga ja jäävaid vaenlasi sellest perioodist ei tekkinud. Mulle endale tegelikult ikkagi ei meeldinud selline äkk-reageerija, olgu tahes kui õiglane, olla. Päris jalamatt pole muidugi ka tervislik olla, aga liigne otsekohesus on samuti nõme ega ole tegelikult teiste suhtes hooliv ega õiglane. Teised ei pea olema pidevalt ideaalsed, et ära teenida sõbralikku ja lahket suhtlust. Ei pea iga teise inimese vea või nõrkuse pärast kohe suhtluskaaslasele ninna kargama. Ja igale poole pole vaja minna kohtumõistjat mängima.

[Külaline]

Ma olen muutunud väga sõjakaks ja seda paari inimesega. Üldiselt on mul hea eneseregulatsioon, vaba aja tegevused ja eduelamused on seda kõike ka toetanud, minu enesehinnang on suhteliselt adekvaatne ja suhteliselt kõrge.
Mul on leebe ja allaheitlik loomus, kuid viimased aastad on näidanud mulle erineval moel ebaõiglust ja olen muutunud äärmiselt tundlikuks vägivaldse käitumise suhtes. Tänaseks päevaks on saanud minust hääletõstja ja seda kardetakse, mida tegelikult mul ongi vaja saavutada. Ise ei alusta kunagi, ainult reageerin. Reageerin sisemiselt ärakasutamisele, valetamisele, jutumoondamisele, nartsissistlikule käitumisele. Isegi kui see ei puuduta otseselt mind.
Minu jaoks on lahendus korralik magamine ja eduelamused, seega probleemilahendusnõu ma teilt ei küsi. Kodus on mul kõik OK.
Küsin - on teil ka taolist totaalse muutumise traumareaktsiooni kogemust olnud?

No vastus on tumedas tekstis olemas.

[Külaline]

Ma olen muutunud väga sõjakaks ja seda paari inimesega. Üldiselt on mul hea eneseregulatsioon, vaba aja tegevused ja eduelamused on seda kõike ka toetanud, minu enesehinnang on suhteliselt adekvaatne ja suhteliselt kõrge.
Mul on leebe ja allaheitlik loomus, kuid viimased aastad on näidanud mulle erineval moel ebaõiglust ja olen muutunud äärmiselt tundlikuks vägivaldse käitumise suhtes. Tänaseks päevaks on saanud minust hääletõstja ja seda kardetakse, mida tegelikult mul ongi vaja saavutada. Ise ei alusta kunagi, ainult reageerin. Reageerin sisemiselt ärakasutamisele, valetamisele, jutumoondamisele, nartsissistlikule käitumisele. Isegi kui see ei puuduta otseselt mind.
Minu jaoks on lahendus korralik magamine ja eduelamused, seega probleemilahendusnõu ma teilt ei küsi. Kodus on mul kõik OK.
Küsin - on teil ka taolist totaalse muutumise traumareaktsiooni kogemust olnud?

No vastus on tumedas tekstis olemas.

Mis vastus? Kas sul on ka selline kogemus kuna suhteliselt adekvaatne ja kõrge enesehinnang? Kui oleks ebaadekvaatne ja madal enesehinnang, oleks käitumine alati ja kõigiga reaktiivne. Adekvaatne inimene analüüsib olukorda, mitteadekvaatne peab sellist asja täitsa okeiks, et endal hea, teistel halb.

[Külaline]

Kes sind siis kartma on hakanud? Arvatavasti on see mingi muu reaktsioon ja tunne. Inimesed pigem harva kardavad malbeid inimesi, kes viimasel ajal pole enam nemad ise ja kel nende arust vist katus vahel natuke sõidab.

TA olen.
See see ongi, et kui olen tavaline ja räägin inimese moodi, hakkab see jalg jälle neil vaikselt ukse vahele tulema ja tahavad sisse trügida (piltlikus mõttes), suunitlusega nende idee ja minu teostus. Sel hetkel tõuseb mu sees see pahameel ja kahjuks muidu eemale ei saa, kui häält tõstan.
See ei ole hetkeline halb tuju, millele nad loodavad. See on selge põhimõte ja piir, mida ma permanentselt nende puhul hoida soovin.

[Külaline]

Kas see on selline olukord, nagu lapsega. Ta hakkab mingit oma ajama. Tead juba teda. Tead et kui räägid ja mõtled kaasa, siis ta muudkui selgitab ja survestab sind, püüab oma tahtmist läbi ajada. Ja see ei lõpe. Ta saab ainult indu ja lootust juurde et saab midagi mida tahab.
Siis näib, et kohe on käratada juba eos Ei.
Lapsele tundub see muidugi halb. Kasvatuse poole pealt ka vale. Aga ei jõua neid väitlusvõitlusi pidada. E vanemal on tekkinud lühike süütenöör.

[Külaline]

Kes sind siis kartma on hakanud? Arvatavasti on see mingi muu reaktsioon ja tunne. Inimesed pigem harva kardavad malbeid inimesi, kes viimasel ajal pole enam nemad ise ja kel nende arust vist katus vahel natuke sõidab.

TA olen.
See see ongi, et kui olen tavaline ja räägin inimese moodi, hakkab see jalg jälle neil vaikselt ukse vahele tulema ja tahavad sisse trügida (piltlikus mõttes), suunitlusega nende idee ja minu teostus. Sel hetkel tõuseb mu sees see pahameel ja kahjuks muidu eemale ei saa, kui häält tõstan.
See ei ole hetkeline halb tuju, millele nad loodavad. See on selge põhimõte ja piir, mida ma permanentselt nende puhul hoida soovin.

Aga see ongi tavapärane reaktsioon, kui ärakasutatav lõpuks enda eest välja seisab. Ja ongu ju hea, et kardab. Siis tõmbub tagasi ei suru peale. Kui pikalt enne seda on saadud "jalg ukse vahele" ja nüüd sa äkki kisa tõatad, loomulik, et nad kardavad.

[Külaline]

Kes sind siis kartma on hakanud? Arvatavasti on see mingi muu reaktsioon ja tunne. Inimesed pigem harva kardavad malbeid inimesi, kes viimasel ajal pole enam nemad ise ja kel nende arust vist katus vahel natuke sõidab.

TA olen.
See see ongi, et kui olen tavaline ja räägin inimese moodi, hakkab see jalg jälle neil vaikselt ukse vahele tulema ja tahavad sisse trügida (piltlikus mõttes), suunitlusega nende idee ja minu teostus. Sel hetkel tõuseb mu sees see pahameel ja kahjuks muidu eemale ei saa, kui häält tõstan.
See ei ole hetkeline halb tuju, millele nad loodavad. See on selge põhimõte ja piir, mida ma permanentselt nende puhul hoida soovin.

Aga see ongi tavapärane reaktsioon, kui ärakasutatav lõpuks enda eest välja seisab. Ja ongu ju hea, et kardab. Siis tõmbub tagasi ei suru peale. Kui pikalt enne seda on saadud "jalg ukse vahele" ja nüüd sa äkki kisa tõatad, loomulik, et nad kardavad.

Teemat püstitama ei ajendanudki asjaolu, et kõik on lollid, vaid asjaolu, mis mu sisemuses toimub. See vajab oskusi, et häirega inimesega igapäevaselt koos olla. Parem oleks sellisega mitte kokku puutuda.

[Külaline]

Jaa, on tuttav tunne küll! Mõne inimese puhul on nüüdseks lihtsalt täiesti selge kellega tegu ja teada, et kui viimased 20 aastat ei ole muutunud, siis tõenäoliselt ei muutu nüüd ka. Kui näed jälle vana ja tuttavat manipulatsiooni ja ära kasutamist, siis olen mina ka möirgama hakanud. Ega see teistele ei meeldi, aga no ma tõesti lihtsalt ei jaksa enam! Ilmselt olen vanusega aina enam ka enda aega ja närve hindama hakanud. Ise ma torkima ei lähe, aga kuna varem on andnud minuga manipuleerida, siis nüüd käiakse ka veel üritamas. No ei viitsi enam!

[Külaline]

TA olen.
See see ongi, et kui olen tavaline ja räägin inimese moodi, hakkab see jalg jälle neil vaikselt ukse vahele tulema ja tahavad sisse trügida (piltlikus mõttes), suunitlusega nende idee ja minu teostus. Sel hetkel tõuseb mu sees see pahameel ja kahjuks muidu eemale ei saa, kui häält tõstan.
See ei ole hetkeline halb tuju, millele nad loodavad. See on selge põhimõte ja piir, mida ma permanentselt nende puhul hoida soovin.

Aga see ongi tavapärane reaktsioon, kui ärakasutatav lõpuks enda eest välja seisab. Ja ongu ju hea, et kardab. Siis tõmbub tagasi ei suru peale. Kui pikalt enne seda on saadud "jalg ukse vahele" ja nüüd sa äkki kisa tõatad, loomulik, et nad kardavad.

Teemat püstitama ei ajendanudki asjaolu, et kõik on lollid, vaid asjaolu, mis mu sisemuses toimub. See vajab oskusi, et häirega inimesega igapäevaselt koos olla. Parem oleks sellisega mitte kokku puutuda.

Pole ju kusagil kedagi lolliks peetud?

[Külaline]

Kes sind siis kartma on hakanud? Arvatavasti on see mingi muu reaktsioon ja tunne. Inimesed pigem harva kardavad malbeid inimesi, kes viimasel ajal pole enam nemad ise ja kel nende arust vist katus vahel natuke sõidab.

TA olen.
See see ongi, et kui olen tavaline ja räägin inimese moodi, hakkab see jalg jälle neil vaikselt ukse vahele tulema ja tahavad sisse trügida (piltlikus mõttes), suunitlusega nende idee ja minu teostus. Sel hetkel tõuseb mu sees see pahameel ja kahjuks muidu eemale ei saa, kui häält tõstan.
See ei ole hetkeline halb tuju, millele nad loodavad. See on selge põhimõte ja piir, mida ma permanentselt nende puhul hoida soovin.

(Pre)Menopaus ja hormonaalsed muutused on need, miks keskeas naised muutuvad iseteadkikumaks ja "nõiamaks", emalik-pehme progesteroon hakkab alanema ja ilmuvad sellisemad iseloomujooned, et igat jama ei talu enam.

[Külaline]

TA olen.
See see ongi, et kui olen tavaline ja räägin inimese moodi, hakkab see jalg jälle neil vaikselt ukse vahele tulema ja tahavad sisse trügida (piltlikus mõttes), suunitlusega nende idee ja minu teostus. Sel hetkel tõuseb mu sees see pahameel ja kahjuks muidu eemale ei saa, kui häält tõstan.
See ei ole hetkeline halb tuju, millele nad loodavad. See on selge põhimõte ja piir, mida ma permanentselt nende puhul hoida soovin.

Aga see ongi tavapärane reaktsioon, kui ärakasutatav lõpuks enda eest välja seisab. Ja ongu ju hea, et kardab. Siis tõmbub tagasi ei suru peale. Kui pikalt enne seda on saadud "jalg ukse vahele" ja nüüd sa äkki kisa tõatad, loomulik, et nad kardavad.

Teemat püstitama ei ajendanudki asjaolu, et kõik on lollid, vaid asjaolu, mis mu sisemuses toimub. See vajab oskusi, et häirega inimesega igapäevaselt koos olla. Parem oleks sellisega mitte kokku puutuda.

Miks sa peaks häirega inimesega koos olema, ja lausa veel igapäevaselt? Mina ebameeldivate inimestega ei suhtle, mitte mingit sellist kohustust ei saa olla.

[Külaline]

Tunnen sama, aga see mul just vastupidi, toimub kodus. Tööl ei ohusta mind keegi. Seal on suisa puhkus ja saab normaalsete inimestega vestelda.
Kodus on mul laps-mees või on hoopis nagu tige, elus pettunud pensionär, kes aina vingub igasuguste mõttetute asjade pärast. Üritab mulle selgeks teha igasuguseid haigeid asju, mis pole tavapärase inimese mõttemaailm. On laisk, on mugav ja on enamuse minu õlule jätnud. On sotsiopaat.Ise aga arvab, et on mees nagu muiste ja kõige targem ja tervem. Kui ka ei arva, siis omale abi ikka ei otsi. Siis ikka mina valesti. Siiani veel muud ei olegi, kui, et saab minult topelt tagasi. Paraku muu ei aitagi, kui peab paika panema, siis jääb suu kinni ja tõmbab tagasi või hakkab end liigutama ja teeb ära vajaliku asja. Ilmselt see sõda lõppeb varsti lahutusega, et kauaks ikka nii jaksab.

[Külaline]

Miks sa peaks häirega inimesega koos olema, ja lausa veel igapäevaselt? Mina ebameeldivate inimestega ei suhtle, mitte mingit sellist kohustust ei saa olla.

Aga kui pead sellisega koos töötama? Minu lahendus oli ka lõpuks lahkuda, aga uue sobiva koha leidmine paremate tingimustega võttis ikka mitu aastat.