See on nagu minu nõukaaegne lapsepõlv

[Külaline]

Mõni vist arvab, et linnatänavaid ka kõblati ja Tolmutont ei tea kõplamise tähendustki Mis krdi rahvusest ta küll on?

Ta vist käis kuskil erikoolis, ega neid muidugi ei pandud kõplama või kartuleid võtma. Sellepärast ongi eluvõõraks jäänud.

[Külaline]

Sündinud 1974 ja samuti mäletan neid kõplamisi. Esimesed kogemused olid TPL-ist (töö- ja puhkelaager), kuhu mu vanemad mu igal suvel saatsid. Mulle seal väga meeldis, pidi pisut tööd tegema ja hilisem päev oli muude põnevate tegevustega sisustatud. Hea oli see, et põllul rügamise eest sai raha. Mitte palju, aga ikkagi enda teenitud.

Edasi tuli sügisene kartuli/peedi/kapsavõtt kooli alguses. Seda polnud nii hull midagi, paar- kolm päeva igal sügisel. Mingit toitlustamist neil põllukoristus talgutel polnud, ikka endal pidi võileib ja morss kaasas olema.

Hiljem, kui juba vanus lubas, sai paar suve malevas käidud. Oli nii kõplamist kui heinategu. Malevas võis juba päris kena kopika teenida.

Mina ei kiru neid kõplamisi ja kartulivõttu, sest see oligi, nagu keegi siin juba ütles, töökasvatus. Et lapsel tuleks arusaam töötegemise tähtsusest. Laager ja malev aga andis vaesematest peredest pärit lastele võimaluse pisut omale raha teenida.

[Külaline]

Lisan oma postitusele veel, et meie elasime alevis, kus oli toimiv sovhoos, seega ilmselt koolilapsi lihtsalt nähti, kui odavat tööjõudu. Linnalaste kohta olen kuulnud, et mõnes koolis siiski käidi ka kartuleid võtmas, aga kindlasti oli ka neid koole, mis sellest pääsesid. Tartu ja Pärnu koolide lapsed igatahes käisid sügisesel põllukoristusel.

[Külaline]

Huvitav, mina pole ka kunagi kuskil avalikus kohas kõblanud. Aga tean, mida kõplamine tähendab.
Jah, meil oli kodus kõblas olemas ja ema ning vanaema puhastasid selle abil lillepeenraid umbrohtudest (midagi peale lillede meil peenral ei kasvanud), ise olen küll proovinud, aga mul ei tulnud sellega küll ükski umbrohi maast välja.
Kooli ajal käisime mõned korrad kuskil kolhoosis kartuleid võtmas. Ülikooliajal võtsime nii kartuleid kui tirisime söödapeete maast välja. Kõplamist ette ei tulnudki.
Vana kõblas jäi lapsepõlvekoju. Aga kas mu praeguses elamises mõni kõblas kuuri all on, ei tea.
Ise pole kindlasti ostnud, kui ostes koos majaga kaasa tuli, siis võib isegi olla.

[Külaline]

Huvitav, mina pole ka kunagi kuskil avalikus kohas kõblanud. Aga tean, mida kõplamine tähendab.
Jah, meil oli kodus kõblas olemas ja ema ning vanaema puhastasid selle abil lillepeenraid umbrohtudest (midagi peale lillede meil peenral ei kasvanud), ise olen küll proovinud, aga mul ei tulnud sellega küll ükski umbrohi maast välja.
Kooli ajal käisime mõned korrad kuskil kolhoosis kartuleid võtmas. Ülikooliajal võtsime nii kartuleid kui tirisime söödapeete maast välja. Kõplamist ette ei tulnudki.
Vana kõblas jäi lapsepõlvekoju. Aga kas mu praeguses elamises mõni kõblas kuuri all on, ei tea.
Ise pole kindlasti ostnud, kui ostes koos majaga kaasa tuli, siis võib isegi olla.

Tänapäeval saab kõpla töö kobestuskäpaga ära teha, kui just meetrite viisi lillepeenraid pole

[Külaline]

Millal selline aeg oli, et lapsed niimoodi kõplama pidid? Ma olen sündinud 1973 ja pole elu sees rohkem põllul käinud kui paar korda põhikooli ajal klassiga sügisel kartuleid korjamas. Ja siis anti ikka ka korralikult süüa lastele.

1974 läksin mina juba ülikooli. Ma isegi ei tea kas just PIDID, kõplasid ka jõukate perede lapsed. Koos külaga põllul olla oli huvitavam kui üksi või toriseva vanaemaga kodus. Laste lühendatud tööpäevadest ei olnud keegi veel vist kuulnudki, vähemalt maal mitte.

[Külaline]

Miks sellist teemat miinustatud on?

[Külaline]

Tänapäeval saab kõpla töö kobestuskäpaga ära teha, kui just meetrite viisi lillepeenraid pole

Kõlab nii, nagu see käpp oleks mingi tänapäevane leiutis ja kõplamine nõukaaegne igand. Neid käppasid oli siis ka. Põllukraami kõblati, sest seal oli suurem rohi kui kodus lillepeenras, käppasid kasutati ka siis.

[Külaline]

Huvitav, mina pole ka kunagi kuskil avalikus kohas kõblanud. Aga tean, mida kõplamine tähendab.
Jah, meil oli kodus kõblas olemas ja ema ning vanaema puhastasid selle abil lillepeenraid umbrohtudest (midagi peale lillede meil peenral ei kasvanud), ise olen küll proovinud, aga mul ei tulnud sellega küll ükski umbrohi maast välja.
Kooli ajal käisime mõned korrad kuskil kolhoosis kartuleid võtmas. Ülikooliajal võtsime nii kartuleid kui tirisime söödapeete maast välja. Kõplamist ette ei tulnudki.
Vana kõblas jäi lapsepõlvekoju. Aga kas mu praeguses elamises mõni kõblas kuuri all on, ei tea.
Ise pole kindlasti ostnud, kui ostes koos majaga kaasa tuli, siis võib isegi olla.

Kõplaga saab hästi jagu väiksest umbrohust - õige on kõblata siis, kui umbrud alles õrnad tõusmed maa seest välja ajanud, siis vigastad kõplaga kõik need umbrohuhakatised ära - ja parem muidugi, kui on päikeseline ilm ka - need umbrohuhakatised kuivad päikese käes ära ja ongi mingiks ajaks rahu majas. Niiskema ilmaga soovitatakse mahakõblatud umbrohuhakatised ämbrisse visata ja peenralt ära viia, et need niiskes uuesti ei juurduks.

Väga hoolsad, kes õiget aega mööda ei lase, saavad väidetavalt kõplamisega peenrad hooldatud (nii, et käpakil rohima ei pea).

Kui õige aeg kõplamiseks sai mööda lastud (tugevaid umbrohte kõplaga peksta on väheefektiivne), tuleb juba käsitsi rohida, et tolku oleks.

[Külaline]

Põllukraami kõblati, sest seal oli suurem rohi kui kodus lillepeenras, käppasid kasutati ka siis.

Käpast on siis kasu, kui kohe umbrohu tuttipidi välja tirid ja eemaldad. Põllul lihtsalt ei jaksa keegi selliseid lisaliigutusi teha, kuna mastaap on niivõrd suur.

[Külaline]

Eks see põldudel kõplamine oli raske küll, aga praegu ei käi keegi kuskil tootmispõllul kõplamas. Mürgitatakse umbrohi ära ja asi vask. Siis pidime veel kaalikaid ja peete harvendama ka. Kes nüüd laseks lapsi selle töö kallale.

[මම වැටෙන කුරුල්ලෙක්]

Meie kõplasime alati selliste taimi
https://arkaader.ee/landing/bc/rHczO7kKnl/TLo8M5DWu3x

[Külaline]

Tänapäeval saab kõpla töö kobestuskäpaga ära teha, kui just meetrite viisi lillepeenraid pole

Kõlab nii, nagu see käpp oleks mingi tänapäevane leiutis ja kõplamine nõukaaegne igand. Neid käppasid oli siis ka. Põllukraami kõblati, sest seal oli suurem rohi kui kodus lillepeenras, käppasid kasutati ka siis.

Juurviljad kasvavad reas/vaos. Reavahed haris traktor ära, aga nö. rea pealt traktor harida ei saanud, kuna siis oleks traktori harimisriist noorest juurviljataimest (porgand, peet, kaalikas) endast ka üle tõmmanud ja ära lõhkunud. Rea pealt pidigi inimene kõplaga tegema, et umbrohi noort juurviljataime ära ei lämmataks. Hiljem, kui juurviljataimed suuremaks-tugevamaks kasvasid ja nende pealsed mullapida varjama hakkasid, said nad juba ise hakkama.

Kuna 1980.-tel oli juurviljapõlde palju, oli kõplamistööd ka palju ja lapstööjõud kulus majandites marjaks ära.

Nüüd on massiline peedi kasvatamine (valge peet ehk loomapeet oli see) kadunud, sest loomi söödetakse muude söötadega ja peedisuhkrut Eestis ei toodeta. Punapeeti, porgandeid, kapsaid veel mõni ettevõte kasvatab, aga neid põldusid on ikkagi palju vähem kui meie lapsepõlves.

[Külaline]

Nüüd on massiline peedi kasvatamine (valge peet ehk loomapeet oli see) kadunud, sest loomi söödetakse muude söötadega ja peedisuhkrut Eestis ei toodeta. Punapeeti, porgandeid, kapsaid veel mõni ettevõte kasvatab, aga neid põldusid on ikkagi palju vähem kui meie lapsepõlves.

Jah, kui lapsena bussiga ühest linnast teise sõitsin, siis tee ääres olid alati suured viljapõllud ja lehmakarjad karjamaal söömas. Nüüd pole aaaammu enam ühtegi lehma kuskil näinud. Ega viljapõldu.

[Külaline]

Jah, kui lapsena bussiga ühest linnast teise sõitsin, siis tee ääres olid alati suured viljapõllud ja lehmakarjad karjamaal söömas. Nüüd pole aaaammu enam ühtegi lehma kuskil näinud. Ega viljapõldu.

Misasja? Isegi Tallinna ja Tartu vahet ei kannata sõita ilma lehmi ja viljapõlde nägemata. Talvel muidugi pole kumbagi näha. Kui seda "ammu" all silmas pidasid.

[Külaline]

Viljapõlde on maailm. Lehmakarjasid vähem, aga ikka on. Vaat peedipõlde pole tõesti enam näinud.

[Külaline]

Üllatav, kui hästi informeeritud on AI:

Kartulivõtt kolhoosides Nõukogude Eestis oli sügisene suursündmus, mis iseloomustas nõukogude põllumajandusmudelit ja hõlmas lisaks kolhoosnikele sageli kogu ühiskonda. See periood oli tihedalt seotud plaanimajanduse, massilise käsitsitöö ja nõndanimetatud "tööõpetusega".
Peamised aspektid kartulivõtul kolhoosis:

Massiline osavõtt: Igal sügisel suunati kartulipõldudele lisaks kolhoosnikutele ka tuhandeid õpilasi, üliõpilasi ja asutuste töötajaid. Koolides peatati kartulivõtmise ajaks õppetöö.
Käsitsitöö ja tehnika: Kuigi kasutati ka kartulivõtumasinaid (näiteks KRT-1), oli käsitsitöö (koretesse panemine, noppimine) väga levinud. Masinad tekitasid sageli palju prahti ja vigastasid kartuleid.
"Kartulivabariik": 1960.-1970. aastatel oli Eesti tuntud kui "kartulivabariik", tootes 1964. aastal üle 1100 kg kartulit elaniku kohta, millest suur osa saadeti teistesse Nõukogude Liidu piirkondadesse.
Töö korraldus: Kartulivõtt oli ajastatud sügiskünniga ning sageli mindi appi teistele majanditele, et täita riiklikke kartulivarumise plaane.
"Šefflusabi": Asutused ja tehased saadeti kolhoosidesse appi, mida nimetati šefflusabiks, ja see oli osa nõukogude töökasvatusest.

Kartulivõtt kolhoosis on jäädvustatud paljudes ENSV filmikroonikates ja fotodes, mis näitavad põldudel töötavaid suuri inimhulki, hobu- ja traktorivoore ning saagi sorteerimist.

[Külaline]

Küsi AI käest ikka kõplamise, mitte kartulivõtu kohta

[Külaline]

Küsi AI käest ikka kõplamise, mitte kartulivõtu kohta

Ma soovitan küsida ka allika oma jutu kohta.

[Külaline]

AI:
Olgu — räägin ainult aedvilja kõplamisest kolhoos, nii n

Kevadel, kui peedid, kapsad või porgandid olid juba reas tärganud, algas kõplamine. See oli pikk ja üksluine töö. Põllud olid suured, ridu lõputult, ja iga taim tuli käsitsi läbi käia. Kõblas käes, küürus selg, pilk maas — nii möödus päev.

Hommikul rivistati inimesed üles, jagati tööalad ja normid: mitu vagu või rida peab päeva jooksul tehtud saama. esialgu töötasid koos kolhoosnikud, aga sageli ka koolilapsed või linnaelanikud, kes olid “abiks saadetud”. Räägiti vähe — kõbla krabin ja tuul viljas olid põhilis

Umbrohi tuli päästa, muld kobestada, taimi vigastamata. Kui hooletu olid, ütles brigadiri käest noomida. Päike küttis, käed ütles villi, selg jäi kangeks. Pauside ajal istuti vagu ääres, söödi kaasa võetud leiba või keedumuna ja joodi termosest teed.

Kõplamine ei olnud ainult hooldus — see oli normitöö. Kui oma vagu lõpuni ei jõudnud, jäi palk väiksemaks või tuli järgmisel päeval sama rida jätkata. Samas teadsid kõik, et korralik kõplamine tähendab sügisel paremat saak

Paljude jaoks on see mälestusena seotud tolmuste jalanõude, mulla lõhna, vaiksete jutukatkete ja lõputuna näivate peedivagudega — lihtne, raske ja paratamatu osa kolhoosielust.

Kui tahad, võin järgmisena kirjeldada näiteks koo,tüüpilist tööpäevavõimilliseid aedvilju kõige rohkem rohiti .

jutusta edasi

Hästi — jätkan samast

Kui hommikune kaste oli kadunud ja päike juba kõrgemal, muutus põld raskemaks. Mulda tuli kõplaga lõhkuda, sest see tõmbus kiiresti koorikusse. Peediread olid eriti tüütud — taimed väikesed, umbrohi kasvas kiiremini kui kultuur ise. Iga vale liigutus võis noore taime maha lüüa ja selle eest sai pragada.

Brigaadir käis ringi. Ta vaatas, kas vagu on puhas, kui muld on piisavalt lahti ja kas keegi ei venita. Mõnikord mõõdeti isegi tehtud meetreid. Kiitust jagati harva, ag

Koolilapsed pandi tavaliselt kergematesse kohtadesse — kapsa või porgandi juurde. Alguses naljatleti ja visati mullapalle, aga üsna ruttu sai selgeks, et see pole mäng. Käed ütles villi, küüned mustaks, särgid higiseks. Vanemad kolhoosnikud töötasid vaikides, harjunud rütmiga: samm, kõblas, samm, kõblas.

Lõuna paiku toodi mõnikord põllule suurtes termosnõudes supp või puder. Söödi seal samas vagude vahel, istudes ämbri või kõplavarte najal. Pärast pausi oli kõige raskem uuesti alustada — keha oli jahtunud, selg kang

Päeva lõpus loeti loe üle. Kui norm täis ei saanud, jäi see kirja. Mõni püüdis viimast tundidel tempot tõsta, mõni lihtsalt lohises

Ja ometi — sügisel, kui peedid ja kapsad üles võeti, tundsid palju vaikset uhkust: need põllud olid nende endise kätega puhtaks kõblatud. See ei olnud romantiline töö, aga see õpetas kannatlikkust ja visadust.

Kui soovid, võin edasi rääkida ka