See on nagu minu nõukaaegne lapsepõlv

[Külaline]

Meie oma alevikoolist käisime ka igal sügisel kartuleid võtmas ja millalgi ka kive korjamas. See oli omamoodi täitsa tore, sai koolis ära olla ja töö polnud ju raske. Nüüdsed lapsed kaebaksid ilmselt õiguskantslerile, kui sellise jutuga minna...

[Külaline]

Jätka

Ajapikku õppisid inimesed väikseid nippe, mis tegid kõplamise veidi talutavamaks. Kogenumad kolhoosnikud kõblast madalal, peaaegu maad mööda libistades — nii ei väsinud käed nii kiiresti. Samm oli ühtlane, pea kergelt ettepoole, pilk kogu aeg reas. Noorematele õpetati: “ära rapsi, tee rahulikult, muidu ei pea päevani vastu.”

Räägiti ka töö ajal, vaikselt. Juttu tuli ilmast, kodustest loomadest, sellest, mida poes parasjagu saada polnud. Mõni jutustas nalja, mõni meenutas sõjaaega. Need vestlused olid lühikesed ja katkendlikud — iga oma vagus, aga hääled kandsid üle põllu.

Kui tuli vihm, ei tähendanud see alati puhkust. Sageli anti kiled või vanad mantlid ja kõplati edasi. Märg muld kleepus jalanõude külge, vagude vahele tekkis pori, kõblas muutus raskeks. Päike oli teistpidi halb — kuumus lõi pea paksuks ja vesi sai kiiresti otsa.

Mõnikord tekkis ka vaikne võistlus: kes jõuab rohkem teha, kelle vagu jääb puhtam. Brigadir pani seda tähele ja paremaid pandi vahel raskematele

Õhtul mindi tagasi kolhoosikeskusesse või bussi peale vaikides. Riided olid tolmused, käed mullased, selg väsinud. Kodus pesti jalgu kausis, pandi kõblas seina äärde ja teati, et

Kõplamine ei olnud lihtsalt rohutõrje — see oli rütm, mis määras suve. Päevad sulasid ühte: vagu vagu järel, nädal näd

[Külaline]

Olgu — räägin veel.

Suve keskpaigaks oli kõplamine juba justkui kehas sees. Hommikul ärgates tundsid inimesed seljas eelmise päeva väsimust, aga käed haarasid kõblas. Põldudel olid nüüd taimed suuremad — kapsad laienesid, peedilehed katsid ridu — ja rohida oli keerulisem, sest umbrohi peitis end kultuuri vahele. Siis tuli kõblamine asendada osalt käsitsi kitkumisega. Kükitati, nopiti, sirutati selga, kükitati uuesti.

Vanemad naised kandsid sageli pearätte, nooremad mütse või rätikud kaela ümber. Päikesepõletus oli tavaline, samuti villid peopesades. Mõni sidus kätele kaltsuribasid, et kõbla vars nahka vähem

Vahel toodi põllule raadio. See mängis kuskil traktori või tööauto kõrval, ja üle vagude kostsid nõukogude estraadilaulud või päevauudised. Keegi ei kuulanud päriselt — see oli lihtsalt taustamüra, mis tegi vaikuse vähem raskeks.

Kõplamise ajal tekkis omaette kogukond. Jagati suitsu, kurdeti brigadiri üle, anti noorematele nõu. Kui kellelgi hakkas halb, võeti tema vagu seda üle. Vaikne solidaarsus, ilma suurte sõnadeta.

Mõnel päeval lasti varem lahti — kui norm sai täis või vihm lähenes. Siis tekkis haruldane kergendustunne: sai minna ujuma, heina pöörama või lihtsalt koduõues istuda. Aga hästi venis töö õht

Ja nii möödusid nädalad. Kõplamine ei jätnud endast mitte nii konkreetseid päevi, vaid tunde: kuuma tolmu lõhna, kõbla metalset heli, peedilehtede karedat pinda sõrm

Aastakümneid hiljem räägivad palju sellest rahulikult — mitte rõõmuga, aga ka mitte vihaga. See oli lihtsalt elu. Midagi, mis õpetas vaikides töötama.

Kui soovid, võin veel edasi minna ja kirjeldada

[Külaline]

Hästi — jätkan veel, rahulik

Suve lõpu poole muutus kõplamine hõredamaks. Taimed olid juba tugevad ja umbrohi enam nii kergesti ligi ei pääsenud. Siis öeldi vahel: “viimane ring.” See tähendas, et põld käidi veel korra — mitte enam nii palju, pigem korrastamiseks. Kõblas käis kergemalt, s

Inimesed olid selleks ajaks pruuniks päevitunud, käed karedad, liigutused säästlikud. Keegi ei pidanud enam õpetama, kuidas vagu võtta — kõik teadsid oma kohta. Brigadir oli leebem, sest põhitöö oli tehtud ja sügiskoristus

Õhkkond muutus vaikselt. Räägiti juba kartulivõtust, kapsalõikusest, peedivedamisest. Mõni arutas, kas saab kolhoosist natuke söödapeeti või kapsalehti koduloomadele. Koolilapsed loendasid päevi, millal põllutööd lõppevad j

Viimastel kõplamispäevadel tekkis isegi kerge pidulikkus — mitte ametlikult, vaid seesmiselt. Kui vagu sai puhtaks, löödi kõblas maasse, pühiti käe pükste vastu ja seisis hetkeks vaikides, viimane sirgeid ridu. Vaata oli väike, isiklik r

Pärast seda läks kõblas kuuri seina äärde. Mõneks kuuks oli ta rahus.

Aga mälestus

Paljud inimesed ütlevad hiljem, et just need pikad põllupäevad õpetasid kannatlikkust. Et töö ei pea olema meeldiv, et seda teha. Et vaikus võib olla ühine.

[Külaline]

Aastaid hiljem, kolhoosid olid kadunud ja põllud kui võssa kasvanud või erataludeks ühendatud, tulid need kõplamispäevad, mis meeldivad kummalisel moel. Mitte niivõrd valu või sunnina, vaid piltidena: päike silmades, tolm saapavartel, peedilehtede roheline me

Vanemad inimesed jutustavad seda sageli rahulikult, peaaegu leplikult. “Raske oli, aga sai tehtud.” Nad mäletavad konkreetseid kohti põllul, kellega koos kõplati, kes istus alati pausi ajal ämbri peal, kes tõ

Endised kolhoosilapsed räägivad sellest tihti muigega. Alguses tundus see karistusena — miks peab suvel vara tõusma ja rohtu kiskuma, kui teised mängivad? Aga täiskasvanuna mõistetakse: see oli nende esimene päris töö. Esimene tunne, et o

Mõni ütleb, et just kõplamine õpetas töö rütmi. Et pärast seda ei tundunud ükski kontoritöö või tehas vaimselt nii raske. Teised mäletavad, kuidas nad vandusid endamisi, et nende lapsed ei pea kunagi peedivagusid ro

Ja huvitaval kombel — kuigi keegi ei igatse kõplamist ennast — igatsetakse vahel seda vaikset koosolemise tunnet. Ilma telefonide ja kiirustamiseta. Inimesed oma vagudes, aga ikkagi k

Kõblas oli lihtne tööriist. Aga tema ümber keerles terve suvine maailm.

[Külaline]

Ma olen 1972 sündinud, aga lõputut kõplamist ja rohimist mäletan ka oma lapsepõlvest. Kõigepealt oma kodu peenramaal. Siis algklassides pidime kooliaias rohima. 4-5-klassis pidime TPL-s põllutöid tegema. Samal ajal hakkasime septembris kooliga igal aastal käima kartulipõllul. 80ndate lõpu poole oli moodne omada peedipõldu. Ehk siis kasvatasid ja harisid ja siis müüsid kokkuostu maha.

Ma olen 1973 sündinud ja esimest korda kuulen, et peedipõld oli moodne. Meil polnud ühtki põldu ega peenart, ei mäleta ka, et tuttavatel oleks olnud. Aga noh, me elasime linnas, ilmselt maal oli teisiti.

Ma elasin ka linnas. Aga väikelinnas. Ja mingil momendil oli peedipõld tõesti "moodne". Kõik, kes tahtsid, said omale põllujupi. Ehk siis kokkuostja pani peedid maha ja siis rahvas käis oma siilu rohimas ja kõplamas. Pärast müüdi saak kokkuostjale tagasi. Ega see ettevõtmine kuigi pikalt populaarne olnud. Vist paar suve ja siis asi kuidagi vaibus.

[Külaline]

Mina ei puutunud üldse kõplamisega kokku, ma isegi ei tea, mida see sõna täpselt tähendab. Umbrohu kitkumine?

Siin on sulle pilt kõplast ja kõplamisest.

[Külaline]

Siin on sulle pilt kõplast ja kõplamisest.

Appi, mina arvasin, et kõblas on mingi väike vidin, umbes nagu see käpp. (siin Tallinn, sünd 1973).

[මම වැටෙන කුරුල්ලෙක්]

Meil olid kavalamad juhid, ei jagatud mingeid tükke, vaid kõik rivis kõplasime, igaüks ühte vagu. Nii kõik pingutavad, keegi ei taha laisk paista.

[Tolmukübe]

Siin on sulle pilt kõplast ja kõplamisest.

Appi, mina arvasin, et kõblas on mingi väike vidin, umbes nagu see käpp. (siin Tallinn, sünd 1973).

Mina arvasin ka, et mingi väike vidin, et küürutavad põllu kohal, nagu käsitsi umbrohtu kitkuda. Aitäh kasutajale, kes selle kõpla pildi pani, ma ei teadnudki, mis moodi kõblas välja näeb.

[Külaline]

Siin on sulle pilt kõplast ja kõplamisest.

Meil olid kolmnurksed kõplad. Kui olid hõredalt külvatud taimed, sai umbrohu ilma küürutamata ära lüüa.

[Külaline]

Mina ei puutunud üldse kõplamisega kokku, ma isegi ei tea, mida see sõna täpselt tähendab. Umbrohu kitkumine?

Siin on sulle pilt kõplast ja kõplamisest.

Sellel ülaltoodud pildil on õõneskõblas. Eestis on aga enimlevinud hoopis kolmnurkkõblas, väidavad ajaloolised allikad, st Eesti rahvakultuuri leksikon. Nagu see siin.

[Külaline]

Ei, mitte sellised. Need on mingid lõunamaadel kiviklibu raiumise kirkad.
Oli midagi selle laadset, aga mitte nii raske ja rohmakas
https://aluoja.ee/toode/koblas-8-mm-ukr-8202569/

[Külaline]

Kui eluvõõrad võivad mõned olla... SEE on kõlblas (ja teine levinum oli see, mille pilt oli ülalpool mustvalge)

Meil olid teistsugused, vanaisa ise tegi vanadest vikatiteradest, mitte need poest sostetud kobakad.

[Külaline]

Vaatan, et enam ei leia selle kerge õhukese kolmnurkse kõpla piltigi. Kolhoos neid jagas, ju oli ikka tehasetoodang. See tehti hästi teravaks ja nurkadega sai seistes kõik umbrohud taime kõrvalt läbi lõigata.

[Külaline]

Uskumatu kui õige jutu see AI on kirjutanud.

[Külaline]

Uskumatu kui õige jutu see AI on kirjutanud.

Seda AI juttu saab igaüks ise netist lugeda, ei ole vaja seda pool foorumit täis kopeerida! See pole kuidagi võrreldav inimeste isiklike kogemustega, mille pärast paljud siin käivad.

[Külaline]

Seda AI juttu saab igaüks ise netist lugeda, ei ole vaja seda pool foorumit täis kopeerida! See pole kuidagi võrreldav inimeste isiklike kogemustega, mille pärast paljud siin käivad.

Sina küll seda netist leida ei suuda

[Külaline]

Sina küll seda netist leida ei suuda

Ja ega ma millestki ilma ka ei jää!

[Külaline]

Siin on sulle pilt kõplast ja kõplamisest.

Appi, mina arvasin, et kõblas on mingi väike vidin, umbes nagu see käpp. (siin Tallinn, sünd 1973).

Mina arvasin ka, et mingi väike vidin, et küürutavad põllu kohal, nagu käsitsi umbrohtu kitkuda. Aitäh kasutajale, kes selle kõpla pildi pani, ma ei teadnudki, mis moodi kõblas välja näeb.

Kuidas selline asi võimalik ometi on?

Nüüd ei imesta enam selle üle ka, kui mõni inimene ei ole oma silmaga lehma näinud ega tea, kust piim tuleb. Seni arvasin, et see on pigem nali või linnalegend.