Kaaslase laps varasemast suhtest

[Juustup]

Kas Te oleksite nõus kasvatama kaaslase last varasemast kooselust või abielust?
Peaksite Te seda elementaarseks või oleks see pigem tüütu kohustus?

/Juustup

[Lendorav]

Jah, seda loomulikult vaid juhul kui see kõigile osapooltele sobib. Kes ei ole valmis uue kaaslase järeltulijaid aktsepteerima, ei peaks üldse lastega kaaslast endale valima. Sellistest asjadest peavad inimesed omavahel ikka enne suhtesse minemist kindlasti põhjalikult rääkima.

[Juustup]

Postitus on kustutatud

Kuidas see teemasse puutub?

/Juustup

[Juustup]

Jah, seda loomulikult vaid juhul kui see kõigile osapooltele sobib. Kes ei ole valmis uue kaaslase järeltulijaid aktsepteerima, ei peaks üldse lastega kaaslast endale valima. Sellistest asjadest peavad inimesed omavahel ikka enne suhtesse minemist kindlasti põhjalikult rääkima.

Nõus. Mina ei tea kas ma suudaksin või mitte- pole pagasiga partnerit siiani olnud. Ma arvan, et saaksin hakkama kui ma selle eksnaisega suhtlema ei peaks ja laps poleks mingi metslane.

/Juustup

[Külaline]

Ei vaata lastega mehi. võõrast last kasvatada ei taha

[Külaline]

"Kasvatama" oleksin nõus ainult sel juhul, kui lapse ema enam elus pole.
Küll aga on mul kogemus 10a olla kärgpere ja sinna kuulub ka mehe eelmisest suhtest laps. Püsivalt meiega ta ei ela aga kui oli meie juures, kohtlesin teda nagu pereliiget. Kasvastuslikud otsused tegid ikka vanemad omavahel.
Kolmandaks vanemaks ma ei pressinud ja tänu sellele on omavaheline suhtlus sõbralik, austav ja hea.
Mees esialgu proovis mind igati teiseks emaks suruda aga ma viisakalt seletasin ära, et ema on juba lapsel olemas.
Nüüdseks on poiss 15 ja saame hästi läbi. "Kuulab" mind isegi paremini, kui mehega ühine laps, keda kasvatan. Peab kinni meie kodu reeglitest. Aga igapäevane hoolitsus kui selline mõlemale sama. Ikka sööme kõik koos, pesen tema pesusid, küsin kas koolitööd tehtud, panustab koduste tööde aitamisega, ostan talle ka riideid kui ta tahab või ise midagi sobivat pakun jne.

Aga ma ütlen, et alguses oli väga raske niimoodi distantsilt pere olla. Oleks ma seal vahel susima hakkanud, et minu arust võiks last nii või naa kasvatada, oleks ilmselt ka poisiga teistsugused suhted.

[Juustup]

"Kasvatama" oleksin nõus ainult sel juhul, kui lapse ema enam elus pole.
Küll aga on mul kogemus 10a olla kärgpere ja sinna kuulub ka mehe eelmisest suhtest laps. Püsivalt meiega ta ei ela aga kui oli meie juures, kohtlesin teda nagu pereliiget. Kasvastuslikud otsused tegid ikka vanemad omavahel.
Kolmandaks vanemaks ma ei pressinud ja tänu sellele on omavaheline suhtlus sõbralik, austav ja hea.
Mees esialgu proovis mind igati teiseks emaks suruda aga ma viisakalt seletasin ära, et ema on juba lapsel olemas.
Nüüdseks on poiss 15 ja saame hästi läbi. "Kuulab" mind isegi paremini, kui mehega ühine laps, keda kasvatan. Peab kinni meie kodu reeglitest. Aga igapäevane hoolitsus kui selline mõlemale sama. Ikka sööme kõik koos, pesen tema pesusid, küsin kas koolitööd tehtud, panustab koduste tööde aitamisega, ostan talle ka riideid kui ta tahab või ise midagi sobivat pakun jne.

Aga ma ütlen, et alguses oli väga raske niimoodi distantsilt pere olla. Oleks ma seal vahel susima hakkanud, et minu arust võiks last nii või naa kasvatada, oleks ilmselt ka poisiga teistsugused suhted.

Väga tore positiivne kogemus! Ma usun, et kui suhted on lugupidavaf täiskasvanute vahel, pole ka lastele kärgpere eriline traagika .

/Juustup

[Leevike]

Olen selle peale päris tihti mõelnud kuna suhtlusringkonnas mitu lahutust. Kõik osapooled on väga (liiga?) kiiresti leidnud uued kaaslased lastega ja nii neid lapsi siis vahetatakse, nädal ühe nädal teise juures. Ühe lapsed, teise lapsed. Siin kõik nii täpselt reglementeeritud, et lapsed ongi 50-50.
Mina ei suudaks, ausalt. Mu meelest enda lastegi kasvatamine paras töö- st et mitte laste kasvatamine, vaid ENDA kasvatamine. Siis peab see armastus olema ülemõistuse suur, st, peabki olema nii suur, et viib mõistuse. Aga sellesse mina isiklikult samuti enam
Ei usu. Kuna kui ma täie mõistuse juures oleksin, siis ei võtaks küll veel 1-2-3 last poole ajaga enda elamisse.
Siit pole mõtet otsida kriitikat, vaid ainult respekti nende vastu, kes seda suudavad. Ja imetlust, et leitakse nii suurt armastust, et võetakse veel “võõrad” lapsed kasvatada.

[Külaline]

Kuidas see teemasse puutub?

/Juustup

Postitus on kustutatud

Postitus on kustutatud

/Juustup

Mul on kaks last. Surmaähvardusel ka ei jätaks neid.

[Külaline]

Mul on (nüüdseks täiskasvanud) lapsega kaaslane, juba pikka aega. Meie tutvudes oli ta teismeline.

Mul endal pole lapsi, seega väga raske küsimus. Kui ma pole isiklikkugi last soovinud - on ikka raske ette kujutada kellegi teise lapse kasvatamist. Väga väikse lapsega üksikisa oleks ilmselt välistatud ma kardan.

[Külaline]

"Kasvatama" oleksin nõus ainult sel juhul, kui lapse ema enam elus pole.
Küll aga on mul kogemus 10a olla kärgpere ja sinna kuulub ka mehe eelmisest suhtest laps. Püsivalt meiega ta ei ela aga kui oli meie juures, kohtlesin teda nagu pereliiget. Kasvastuslikud otsused tegid ikka vanemad omavahel.
Kolmandaks vanemaks ma ei pressinud ja tänu sellele on omavaheline suhtlus sõbralik, austav ja hea.
Mees esialgu proovis mind igati teiseks emaks suruda aga ma viisakalt seletasin ära, et ema on juba lapsel olemas.
Nüüdseks on poiss 15 ja saame hästi läbi. "Kuulab" mind isegi paremini, kui mehega ühine laps, keda kasvatan. Peab kinni meie kodu reeglitest. Aga igapäevane hoolitsus kui selline mõlemale sama. Ikka sööme kõik koos, pesen tema pesusid, küsin kas koolitööd tehtud, panustab koduste tööde aitamisega, ostan talle ka riideid kui ta tahab või ise midagi sobivat pakun jne.

Aga ma ütlen, et alguses oli väga raske niimoodi distantsilt pere olla. Oleks ma seal vahel susima hakkanud, et minu arust võiks last nii või naa kasvatada, oleks ilmselt ka poisiga teistsugused suhted.

Nohhh perekkooli õeluskägudest kanad mis kostate? Ka nii saab

[Külaline]

Kui on kaaslasel laps,siis teda saab kasvatada ja tegeleda parimal viisil küll. Nii nagu teevad oma tööd nt meedikud, lasteaiakasvatajad. Aga nad ei armasta neid sel moel, nagu armastatakse oma lapsi. Kas kaaslase last peaks üldse armastama, nagu oma last? Kas laps hakkab isa kaaslast armastama? Kuidas päris ema sellesse suhtub? Tunneb ta rivaalitsemist, end pettunult?

[Külaline]

Mul on (nüüdseks täiskasvanud) lapsega kaaslane, juba pikka aega. Meie tutvudes oli ta teismeline.

Mul endal pole lapsi, seega väga raske küsimus. Kui ma pole isiklikkugi last soovinud - on ikka raske ette kujutada kellegi teise lapse kasvatamist. Väga väikse lapsega üksikisa oleks ilmselt välistatud ma kardan.

Postitus on kustutatud

Ja mis sinu probleem on? Huvitav, et mõneni pole info maailma ülerahvastumisest ikka veel jõudnud.

[Külaline]

Ülerahvastusele mõtlemine väikerahva puhul ei anna küll midagi head, peale rahvusena väljasuremise.

[Külaline]

"Kasvatama" oleksin nõus ainult sel juhul, kui lapse ema enam elus pole.
Küll aga on mul kogemus 10a olla kärgpere ja sinna kuulub ka mehe eelmisest suhtest laps. Püsivalt meiega ta ei ela aga kui oli meie juures, kohtlesin teda nagu pereliiget. Kasvastuslikud otsused tegid ikka vanemad omavahel.
Kolmandaks vanemaks ma ei pressinud ja tänu sellele on omavaheline suhtlus sõbralik, austav ja hea.
Mees esialgu proovis mind igati teiseks emaks suruda aga ma viisakalt seletasin ära, et ema on juba lapsel olemas.
Nüüdseks on poiss 15 ja saame hästi läbi. "Kuulab" mind isegi paremini, kui mehega ühine laps, keda kasvatan. Peab kinni meie kodu reeglitest. Aga igapäevane hoolitsus kui selline mõlemale sama. Ikka sööme kõik koos, pesen tema pesusid, küsin kas koolitööd tehtud, panustab koduste tööde aitamisega, ostan talle ka riideid kui ta tahab või ise midagi sobivat pakun jne.

Aga ma ütlen, et alguses oli väga raske niimoodi distantsilt pere olla. Oleks ma seal vahel susima hakkanud, et minu arust võiks last nii või naa kasvatada, oleks ilmselt ka poisiga teistsugused suhted.

Nohhh perekkooli õeluskägudest kanad mis kostate? Ka nii saab

Mis siin kosta.. Tark naine! Ja suutnud kärgperekonna mudelist ideaali välja võtta. Hästi tehtud! 10 punkti

[Külaline]

Minu arust peavad nii mees kui naine varasemate suhete lapsi võtma kui enda pereliikmeid, muidu ei tule suhtest midagi välja. See oleks ebaõiglane laste ja ka nende endi suhtes. Kui inimene teab, et pole selleks võimeline, ei ole vaja võtta pagasiga kaaslast. Ja kõige hullem suhtumine, mida harrastatakse, on see, et minu lapsi peab võtma kui oma lapsi, aga ise ma kaaslase lapsi ei tunnista. Põlgan selliseid inimesi südamest. Kui sa ei soovi kaaslase varasemaid lapsi oma suhtesse, siis võta pagasita kaaslane. Aga olen väga palju näinud seda, et armukesed proovivad aastaid abielumehi endale saada ja kui see siis lõpuks õnnestub, siis soovivad, et see abielumees alustaks perekonna loomist temaga nullist, pagas jäägu maha. Ja mõni loll mees teebki nii, jätab oma lapsed sinnapaika ja korras. Sellistest inimestest ma lugu pidada ei oska.

[Juustup]

Minu arust peavad nii mees kui naine varasemate suhete lapsi võtma kui enda pereliikmeid, muidu ei tule suhtest midagi välja. See oleks ebaõiglane laste ja ka nende endi suhtes. Kui inimene teab, et pole selleks võimeline, ei ole vaja võtta pagasiga kaaslast. Ja kõige hullem suhtumine, mida harrastatakse, on see, et minu lapsi peab võtma kui oma lapsi, aga ise ma kaaslase lapsi ei tunnista. Põlgan selliseid inimesi südamest. Kui sa ei soovi kaaslase varasemaid lapsi oma suhtesse, siis võta pagasita kaaslane. Aga olen väga palju näinud seda, et armukesed proovivad aastaid abielumehi endale saada ja kui see siis lõpuks õnnestub, siis soovivad, et see abielumees alustaks perekonna loomist temaga nullist, pagas jäägu maha. Ja mõni loll mees teebki nii, jätab oma lapsed sinnapaika ja korras. Sellistest inimestest ma lugu pidada ei oska.

Nõus, aga selle pagasiga kaaslasega on veel see jama, et lisaks "pagasina" lapse näol(mis on teatud vanuses pigem reegel kui erand) tuleb kaasa ka "pagas" eelmise naise/mehe näol. Sõltuvalt sellest kuidas lahku mindi vmib see suhtlus olla väga normaalne või siis ka maapealne põrgu. Ette ennustada on seda kahjuks võimatu, eriti kui keegi on kellegi maha jätnud...

/Juustup

[Külaline]

Tegelikult sõltub väga palju lapse iseloomust ja tema teise vanema suhtlemisstiilist. Kui laps on rahulik ja mõistev ja teine lapsevanem ka, siis läheb lihtsamalt.

[Külaline]

Mul on (nüüdseks täiskasvanud) lapsega kaaslane, juba pikka aega. Meie tutvudes oli ta teismeline.

Mul endal pole lapsi, seega väga raske küsimus. Kui ma pole isiklikkugi last soovinud - on ikka raske ette kujutada kellegi teise lapse kasvatamist. Väga väikse lapsega üksikisa oleks ilmselt välistatud ma kardan.

Mehele mugav valik. Vanuigi leida mutt kes on lastetu. Ei pea võitlma koha pärast päiksese all ja ei pea selle ballastiga tegelema. Muidugi on see imelik, et lapsi pole. Pole nagu päris naine või kuidagi nii.

[Külaline]

Minu arust peavad nii mees kui naine varasemate suhete lapsi võtma kui enda pereliikmeid, muidu ei tule suhtest midagi välja. See oleks ebaõiglane laste ja ka nende endi suhtes. Kui inimene teab, et pole selleks võimeline, ei ole vaja võtta pagasiga kaaslast. Ja kõige hullem suhtumine, mida harrastatakse, on see, et minu lapsi peab võtma kui oma lapsi, aga ise ma kaaslase lapsi ei tunnista. Põlgan selliseid inimesi südamest. Kui sa ei soovi kaaslase varasemaid lapsi oma suhtesse, siis võta pagasita kaaslane. Aga olen väga palju näinud seda, et armukesed proovivad aastaid abielumehi endale saada ja kui see siis lõpuks õnnestub, siis soovivad, et see abielumees alustaks perekonna loomist temaga nullist, pagas jäägu maha. Ja mõni loll mees teebki nii, jätab oma lapsed sinnapaika ja korras. Sellistest inimestest ma lugu pidada ei oska.

See ongi mingi naiste "headus". Nende lapsi peab aktsepteerima aga mehe omad on saadanast.