Kas te mõtlete

[Külaline]

..tööst vabal ajal?
No ma mõtlen sellised tööd, mis vajavad mõtlemist,et kuidas midagi teha, paremini teha või mis vigu enam mitte korrata.

[Külaline]

..tööst vabal ajal?
No ma mõtlen sellised tööd, mis vajavad mõtlemist,et kuidas midagi teha, paremini teha või mis vigu enam mitte korrata.

Mina mõtlen päris palju oma tööst ka vabal ajal. Siiani see mind ei häiri ega sega ka mu koduelu rutiini, aga õhtusöögilauas ma tööasjadest rääkimisest muidugi väldin. Vahel ehk mõne naljaka seiga räägin, aga see on kõik. Töötan sotsiaalvaldkonnas ja meil juhtub ikka üksjagu. Teisalt ma usun, et kodus peaks tööasjadest mõtlema nii vähe kui võimalik.

Mul on kaks töökaaslast, abielupaar, kes on maininud, et nad räägivad ka kodus olles väga palju tööst. Minu meelest on see imelik, sest siis ei saa aju tööasjadest puhkust ja pikas perspektiivis pole see jätkusuutlik.

[Külaline]

Meil tuli mees millalgi minu loodud firmasse tööle. Oli väga mugav lapse ja puhkuste ja muuga. Kummalgi olid omad kohustused ja koos me ei istunud. Kuigi mõnikord tegime koos tööd, kui tuli kedagi asendada. Paratamatult rääkisime siis ka kodus vahel tööga seonduvast, eriti tema, mina pigem vältisin ja tegelesin oma probleemidega ise. Sõbrad meil ka imestasid, et kuidas see toimib, aga toimis. Üldiselt, mida emotsionaalsem inimene, seda keerulisem koju jõudes end välja lülitada, ikka mõtled ja mõttes ümberkujundad möödunud sündmust. Laias laastus mehed kipuvad rohkem töömõtteid koju tooma, kui naised.

[Külaline]

Meil tuli mees millalgi minu loodud firmasse tööle. Oli väga mugav lapse ja puhkuste ja muuga. Kummalgi olid omad kohustused ja koos me ei istunud. Kuigi mõnikord tegime koos tööd, kui tuli kedagi asendada. Paratamatult rääkisime siis ka kodus vahel tööga seonduvast, eriti tema, mina pigem vältisin ja tegelesin oma probleemidega ise. Sõbrad meil ka imestasid, et kuidas see toimib, aga toimis. Üldiselt, mida emotsionaalsem inimene, seda keerulisem koju jõudes end välja lülitada, ikka mõtled ja mõttes ümberkujundad möödunud sündmust. Laias laastus mehed kipuvad rohkem töömõtteid koju tooma, kui naised.

Meie töötasime abikaasaga ka pikalt ühes firmas. Oli täitsa hea, kui saime kodus need asjad läbi rääkida, mille jaoks tööl aega polnud. Tema tegi oma asja, mina oma, aga kuna vedasime sama firmat, siis probleemid tihti kattusid. Saime rahulikult läbi arutada. Ja vahel koeraga jalutades ka stressi maandada, kui kellegagi oli konflikte tekkinud.
Hommikul oli hea jälle rahulikuna tööle minna.

[Külaline]

See oleneb ikka ka tööst. Ei kujuta ette, et näiteks kaks näitlejat kodus oma tööst ei räägi. Või teadlased. Üldse inimesed, kelle puhul nende töö on osa nende identiteedist.

[Külaline]

Mu ema ja isa töötasid väga erinevatel elualadel, aga ikka arutasid oma tööasju ka kodus. Väga huvitav oli neid kuulata. Mu tädid samuti - tulid koju ja ladusid kõik välja, mis tööl oli juhtunud. Tegelikult oli väga õpetav, mäletan hästi.
Ei usu, et oleks hea oma päeva sündmused vaid enda teada jätta ja neist mitte rääkida. Kui on vaja, tuleb töö ka koju tuua ja oma lähedastega läbi rääkida. Kes muu ikka aitab, kui mitte kõige lähedasemad inimesed?

[Külaline]

Jah, kõik muudkui õpetavad, et ärge tööd koju tooge, unustage kodus kõik ära.
No see pole ju võimalik, täiesti ebaloomulik. Inimese aju ju ei tööta nii, et lülitub ühel hetkel lihtsalt välja ja miski ajusopis üldse ei häiri.
Mõni võtabki seda nõu tõepähe ja teeb endale sellega liiga. Justkui ei tohiks kodus üldse tööst rääkida. Mu meelest päris vale soovitus.
Parem on siiski kodus end välja elada.

[Ants]

..tööst vabal ajal?
No ma mõtlen sellised tööd, mis vajavad mõtlemist,et kuidas midagi teha, paremini teha või mis vigu enam mitte korrata.

No kuidas küll saab üks aju sellise teema peale tulla?
Järeldus: seega töötud ei mõtle!

[Külaline]

..tööst vabal ajal?
No ma mõtlen sellised tööd, mis vajavad mõtlemist,et kuidas midagi teha, paremini teha või mis vigu enam mitte korrata.

No kuidas küll saab üks aju sellise teema peale tulla?
Järeldus: seega töötud ei mõtle!

Ma olen käinud koolitustel, täiendustel. Teemaks sress, läbipõlemine. Sellest koolituste teemast tekkis see teema. Kodus ei tohiks tegeleda tööst mõtlemisega, on mu koolitajad öelnud. Õpetatud tehnikaid, kuidas vabastada pea töömõtetest. Kõndimine looduses, muusika, jne.
Juskui tööst mõtlemine ja rääkimine oleks nii halb.
Ja tõsi, inimesed ju räägivad õhtusöögi lauas kuidas päev läks, mis juhtus, mis ta mõtles, tundis jne. Millest ta siis räögib, kui ta päev läbi on tööl olnud. Ikka tööst.
Sama ju lastega. Nemad vaesekesed ei saa ka kodus oma " tööst" lahti.
Miks see täiskasvanutel tundub nii " keelatud"

[Külaline]

Jah, kõik muudkui õpetavad, et ärge tööd koju tooge, unustage kodus kõik ära.
No see pole ju võimalik, täiesti ebaloomulik. Inimese aju ju ei tööta nii, et lülitub ühel hetkel lihtsalt välja ja miski ajusopis üldse ei häiri.
Mõni võtabki seda nõu tõepähe ja teeb endale sellega liiga. Justkui ei tohiks kodus üldse tööst rääkida. Mu meelest päris vale soovitus.
Parem on siiski kodus end välja elada.

Minu töö on kohati väga pingeline ja emotsionaalselt kurnav. Tegelen elu hammasrataste vahele jäänud inimestega ja tuleb ette olukordi, kus ma lihtsalt tahaks nutta. Ebaõiglus ja süsteemsed vead abistavates instantsides, mis inimese võimatusse olukorda jätavad tekitavad minus vahel väga suurt frustratsiooni. Enmasti saan sellega ise hakkama, aga vahel tahks ennast lihtsalt tühjaks rääkida. Tööl on meil selleks võimalus olemas, kus saame kas grupis või üksi situatsiooni peegeldada.

Kodus ma ei saagi neil teemadel rääkida, sest tööga käib kaasas vaikimiskohustus ning kõrvaliste isikutega teemat arutades saan rääkida vaid väga üldises plaanis, ilma puudutatud isikut paljastamata. Vahel aga olen õhtusöögilauas mõne teema jutuks võtnud. Ühel korral on mu mees mulle öelnud, et aitab, ma ei suuda seda kuulata. Asi puudutas keerulist juhtumit, kus oli nii sotsiaalset ebavõrdsust kui seksuaalset ära kasutamist. Mõistan oma meest täiesti, sest kõrvaltvaatajale tunduvadkk need probleemid lihtsalt kohutavad ja seetõttu ma enamasti üritangi ennast töö juures "maha laadida", et mitte koju mõnd probleemi kaasa vedada.

[Külaline]

Mul olid ema ja isa hambaarstid ja meie söögilaud oli täis mingeid jõledaid pilte avatud lõualuudest, implantaatide panemisest jne. Nemad arutasid küll oma hammastevärki kodus, et kuidas paremini panna, mis sa arvad. Mõlemale meeldisid ainult väga keerulised juhtumid, niisama plommimine oli nende jaoks surmigav ja sellega nad ei tegelenud. Mingit stressi see küll neis ei tekitanud, meeldis arutada.

[Külaline]

Varem mõtlesin endamisi pidevalt tööst, et kuidas ja mida teeks. Ja seda väha pikka aega.
Aga viimastel aastatel see muutus ühel põhjusel ja nüüd ma mõtlen vahetpidamata muust asjast. Töömõtted sinna enam ei mahu.

[Külaline]

Inimesed reeglina mõtlevad kas seksist, tööst või tervisest. Sõltub, mis kellelgi hetkel kõige tähtsam.

[Külaline]

Loomulikult mõtlen. Õpetajana töötanud terve elu.
Olen proovinud kunagi lühikesel perioodil teha nii, et üritan teha võimalikult palju asju koolis, aga see on tekitanud vaid hullu stressi ja praegu, pensionieelikuna, tunnen, et minu vaimse tervise huvides on pigem kasulikum see, et tunde valmistan ette ainult kodus, sest sel juhul kulub mul selleks ca 3-5 korda vähem aega, kui seda koolis üritada teha, sest seal lihtsalt pole võimalik 100% keskenduda.

[Külaline]

Ei. Mul on seline töö, et kui päeva lõpuks on kõik tehtud, laud puhas, siis nii on. Polegi millegi peale mõelda. Järgmise päeva hunnik tuleb homme, tähtajad sellised. Minu jaoks ei kaalu ülemuse palk näiteks seda üle, et mul pole oma TÖÖVABA aega ja mul oleks kogu aeg töömõtted peas, sellepärast olen vältinud selliseid töökohti. Tulen koju, olen kodus ja perega.

[Külaline]

Ei. Mul on seline töö, et kui päeva lõpuks on kõik tehtud, laud puhas, siis nii on. Polegi millegi peale mõelda. Järgmise päeva hunnik tuleb homme, tähtajad sellised. Minu jaoks ei kaalu ülemuse palk näiteks seda üle, et mul pole oma TÖÖVABA aega ja mul oleks kogu aeg töömõtted peas, sellepärast olen vältinud selliseid töökohti. Tulen koju, olen kodus ja perega.

Sama.
Noorena oli küll aga selline töökoht, kus tuli töö ka koju kaasa osaliselt ja koguaeg olid mõtted selle juures. See oli kohutavalt väsitav. Aga üks põhjus oli ka see, et liiga palju oli kohustusi.
Nüüd vanusega olen õppinud, et kui tunnid täis, siis on ka minu panus läbi. Ja nii on.

[Külaline]

Inimesed reeglina mõtlevad kas seksist, tööst või tervisest. Sõltub, mis kellelgi hetkel kõige tähtsam.

Loll jutt tagasi suhu. Mina olen viimase aasta jooksul mõelnud peamiselt oma Eestis asuva korteri remondist, oma uue kinnisvara soetamisest välismaale, oma lapselapse hoidmisest, oma garderoobi totaalsest uuendamisest ja oma uue lemmiklooma treeningutest. Mitte ükski neist mõtetest ei ole seotud ei seksi, töö ega tervisega.

[Külaline]

Inimesed reeglina mõtlevad kas seksist, tööst või tervisest. Sõltub, mis kellelgi hetkel kõige tähtsam.

Loll jutt tagasi suhu. Mina olen viimase aasta jooksul mõelnud peamiselt oma Eestis asuva korteri remondist, oma uue kinnisvara soetamisest välismaale, oma lapselapse hoidmisest, oma garderoobi totaalsest uuendamisest ja oma uue lemmiklooma treeningutest. Mitte ükski neist mõtetest ei ole seotud ei seksi, töö ega tervisega.

See garderoobi teema mõjub põnevalt - tahad lihtsalt uusi riideid või muudaksid stiili kah?

[Külaline]

On päevi, mil ei mõtle üldse tööle. Aga päriselt vältida ikka ei suuda, kuigi püüan. Eks sõltub ka sellest, palju aktuaalseid probleeme parajasti on.

[Nõiamoor]

Mõtlen kodus tööst ja töötan enamus aega ka kodukontorist, aga töö on intensiivne ja räägime mehega (ka osaline kodukontor) ikka tööasjadest, sest kuidagi tuleb ju ennast maha laadida, kui frustatsioon kasvatab stressi ja kohe ei leia ka "hingamist", et end maha laadida. Rahulikematel aegadel ütlen küsimise peale "kuidas tööl läks" lihtsalt, et ahh, tavaline päev, rahulik oli. Teinekord on väga hea jagada kogemust ja saada nn teine arvamus, kuigi meie ametid on erinevad, siis mingid situatsioonid ja suhtumise võimalikkus ikka sarnanevad.