Kas te ka mõtlete mõnikord, et tahaks sellises ajas

[Külaline]

korraks vaatamas käia (Narva mägi. 1900. aastad)

[Külaline]

Või välja näha nii noor ja kaunis, kuidas see kübar küll peas püsis

[Külaline]

Nii vanas ajas mitte, aga olen korduvalt soovinud jalutamas käia 70ndates ja 80ndate algupoolel. Vaadata ringi niisama, külastada vanu poode ja oma õppeasutusi, aga ka käia vanades heades kohvikutes söömas selliseid asju, mida tänapäeval kuskilt enam ei saa.

[Külaline]

Tea miks kõik aknad olid pärani lahti

[Külaline]

Tea miks kõik aknad olid pärani lahti

Mis ise arvad?

[Külaline]

Ma käingi kogu aeg sellises ajas vaatamas - osalen FB-s vanade piltide gruppides ja tunnen tollaseid vaateid üsna hästi. Reaalselt sellesse sõdadevahelisse ajastusse küll minna ei soovi, vähemalt mitte praeguste teadmistega - kõndida ja teada, et siin varsti kõik põleb, on varemed, pommid langevad ja inimesed surevad ... ei soovi. Nagunii juba vaatan tolle ajastu piltidel olevaid inimesi alati õudusega - "sul pole õrna aimugi, mis sinu ümber 5-10-20 aasta pärast toimub".

[Külaline]

Nii vanas ajas mitte, aga olen korduvalt soovinud jalutamas käia 70ndates ja 80ndate algupoolel. Vaadata ringi niisama, külastada vanu poode ja oma õppeasutusi, aga ka käia vanades heades kohvikutes söömas selliseid asju, mida tänapäeval kuskilt enam ei saa.

Näiteks muna majoneesiga ja teeklaasitäit hapukoort? Lapihaisu ning pehmeks keedetud makarone? Neid tõesti enam ei saa.
Muudest asjadest küll midagi sellist ei meenu, mida praegu ei saaks. Ja ära hakka jälle seda, kuidas kõik oli siis hoopis parema maitsega ... Sa olid siis lihtsalt noor, ilus ja terve ja seepärast tunduski kõik nii tore.

[Külaline]

Nii vanas ajas mitte, aga olen korduvalt soovinud jalutamas käia 70ndates ja 80ndate algupoolel. Vaadata ringi niisama, külastada vanu poode ja oma õppeasutusi, aga ka käia vanades heades kohvikutes söömas selliseid asju, mida tänapäeval kuskilt enam ei saa.

Sa oled kas numbritega eksinud või millestki väga valesti aru saanud, et seda perioodi romantiseerid.

[Külaline]

Ma käingi kogu aeg sellises ajas vaatamas - osalen FB-s vanade piltide gruppides ja tunnen tollaseid vaateid üsna hästi. Reaalselt sellesse sõdadevahelisse ajastusse küll minna ei soovi, vähemalt mitte praeguste teadmistega - kõndida ja teada, et siin varsti kõik põleb, on varemed, pommid langevad ja inimesed surevad ... ei soovi. Nagunii juba vaatan tolle ajastu piltidel olevaid inimesi alati õudusega - "sul pole õrna aimugi, mis sinu ümber 5-10-20 aasta pärast toimub".

Täpselt samamoodi nagu pole sul õrna aimugi, mis 5-10-20-aasta pärast toimub. Kõiki pilte saab ju sellise mõttega vaadata.

Aga piltide järgi tundub elu ilusam kui tegelikuilt oli, eriti 100 aasta tagune elu,kus pildi tegemine oli ikka sündmus ja pandi selga paremad riided ja tehti ilusatest vaadetest pilte. Ei ma usu, et tänapäeva mugavustega harjunud inimesed reaalselt minevikus elada sooviks. Valdav enamus inimesi ei elanud ju uhketes söögisaalidega korterites, töölised elasid linnas ikka pigem kitsastes tingimustes.

[Külaline]

Täpselt samamoodi nagu pole sul õrna aimugi, mis 5-10-20-aasta pärast toimub. Kõiki pilte saab ju sellise mõttega vaadata.

Iva on selles, et mina tean, millised õudused neid ees ootasid. Nemad veel ei tea. Praegusi pilte vaadates ei tea ka vaataja, mis 10 aasta pärast ees ootab.

[Külaline]

Või välja näha nii noor ja kaunis, kuidas see kübar küll peas püsis

millest sinu arvates sündisid kübaranõelad, need millega sadu lukke lahti saadi kirjanike jutu järgi

[Külaline]

Ma leidsin hiljaaegu 1967-nda aasta 5-kopikalise ja mõtlesin täpselt sama, et kui lahe oleks korraks sellesse aega pääseda ja vaadata üle oma lapsepõlvekodu ja kõiki, kes seal siis elasid ja olid noored, aga tänaseks on surnud. Ja maju ja tänavaid ja olmet, käia korra poes ja linna vahel... Väga tahaks minna.

[Külaline]

Isegi mu lapsele ei meeldi ajastu, kus praegu elame. Revali kaitses seni veel ära kuni pommitajaid lennukeid polnud. Tugevad, paksud müürid pidasid vastu ja vallikraavid aitasid. Kaasaegne sõda, kus häving droonidega taevast alla sajab, on suht õudne. Seega pigem läheks keskaega kui lennukiteaegsesse. Polnud see keskaeg nii jube midagi, abielurikkujad, hoorajad valitsejate hulka ei saanud, pagendati teatud ajaks linnast ja veeti tillipidi mööda linna rahvale vaadata. Vargal õpetuseks mõni sõrm maha või Raekoja platsi häbiposti. Esoteerikute jaoks oli muidugi kehv aeg ja tuleriidale minek. Tapjatel pea maha võllamäel. Kurku raviti nii, et limane konn korraks nööriga kurgust alla. Kõik oli paigas ja toimis ning äkki see aitaski. Ellu jäid tugevamad. Praegune aeg palju hullem, karistused olematud ja kurjategijad vabalt liikvel, 90% inimestest ekraanisõltuvuses.

[Külaline]

Ma leidsin hiljaaegu 1967-nda aasta 5-kopikalise ja mõtlesin täpselt sama, et kui lahe oleks korraks sellesse aega pääseda ja vaadata üle oma lapsepõlvekodu ja kõiki, kes seal siis elasid ja olid noored, aga tänaseks on surnud. Ja maju ja tänavaid ja olmet, käia korra poes ja linna vahel... Väga tahaks minna.

Ma vaatan vahel vanu postkaarte ja no selline nostalgia tuleb peale, et... Eriti, mis puudutab talviseid vaateid, näärideks saadud postkaarte. Panen nina vastu ja peaaegu tunnen sedasama lõhna, mida tookord. See lõhn, mis tuli kaasa talvel külmast postkastist toodud kirjade-postkaartidega. Selline magusvalus tunne valdab mind alati, kui neid vanu postkaarte lehitsen. Eks sellega ongi nii, et lapsepõlves toimunud ilusad sündmused jätavad tugevama jälje, seetõttu ka see soov, et tahaks kõike seda kasvõi korraks jälle kogeda.

[Külaline]

Pirita 1980

[Külaline]

Mina nägin lapsepõlves sageli unes taevas lendavaid monstrumeid. Kodus ikka meenutati kuidas nad oma kraamikoormaga teise külla põgenesid ja nende kohal lendas sõjalennuk. Pommi ei visanud. Nüüd siis ongi käes aeg kus võib selliseid monstrumeid lendamas näha, reaalselt.

[Külaline]

Ma vaatan vahel vanu postkaarte ja no selline nostalgia tuleb peale, et... Eriti, mis puudutab talviseid vaateid, näärideks saadud postkaarte. Panen nina vastu ja peaaegu tunnen sedasama lõhna, mida tookord. See lõhn, mis tuli kaasa talvel külmast postkastist toodud kirjade-postkaartidega. Selline magusvalus tunne valdab mind alati, kui neid vanu postkaarte lehitsen. Eks sellega ongi nii, et lapsepõlves toimunud ilusad sündmused jätavad tugevama jälje, seetõttu ka see soov, et tahaks kõike seda kasvõi korraks jälle kogeda.

Jah, minul ka postkaardid alles ja vahel vaatan neid. Ja mulle tuleb alati meelde, kuidas ma lapsena juba varakult enne nääre nende saatmiseks valmistusin ja kaarte valisin ning luuletusi välja otsisin, et onu Heinole see ja tädile Liidele see ja pinginaabrile see... Siis oli väikestest asjadest palju rõõmu.

[Pille]

Teemaalgataja foto aega ma elama kanduda ei tahaks, miks peaksingi tahtma elada taas Vene impeeriumi võimu all Jurjevis (Tartu praegu). Võim oli vene, rikkad kaupmehed ja rahvastiku eliiti kuulujad võisid kubermangus olla ka saksa kodukeelega, eesti keel tuli kolmandas järjekorras. Kui sellega poes üldse jutule võeti, kui kaupmees oskas. Seda on näha ka apteegi sildilt. Ei aitäh, olen vene võimu all juba elanud. Pildil on minu meelest Яковская улица в Юрьеве millalgi XIX sajandi lõpul, XX sajandi algul.

[Külaline]

Olen TA ja teema on korraks vaatamisest, Tartu oli siis nii väike, et oleksin päevaga läbi kõndinud.

[Külaline]

Nagunii juba vaatan tolle ajastu piltidel olevaid inimesi alati õudusega - "sul pole õrna aimugi, mis sinu ümber 5-10-20 aasta pärast toimub".

Sul pole ka praegu õrna aimugi, mis 5 või 20 aasta pärast toimub. Eladki siis terve elu pidevas õudustundes, äkki midagi juhtub.