Kas nooremana ootasite printsi valgel hobusel?

[Külaline]

olen eluaeg maksimalist olnud. ootasin printsi valgel hobusel ja millegi vähemaga ei leppinud.

A oskab siis ratsutada ja omas valget hobust ka?

[Külaline]

Muidugi, Liivimaa parim ratsutaja

[kana]

olen eluaeg maksimalist olnud. ootasin printsi valgel hobusel ja millegi vähemaga ei leppinud.

A oskab siis ratsutada ja omas valget hobust ka?

ikka

[kana]

olen eluaeg maksimalist olnud. ootasin printsi valgel hobusel ja millegi vähemaga ei leppinud.

No said siis ikka või?
Kuigi ene peaks defineerima, mis sinu jaoks just selle õige printsi teeb....

olen nõus. mõeldud ongi seda, et sain minu jaoks "printsi valgel hobusel".

[Külaline]

Mina abiellusin 24 aastaselt, armastusest, kuue aasta pärast lahutasin. Nüüd kümneid aastaid hiljem olen mõelnud, et küllap see ikka liiga vara oli, aga armastus oli ja tookord tundus kõik nii õige. Abielluti sel ajal tihti selles vanuses.

Mina abiellusin samuti 24-aastaselt ja olen siiani abielus (hetkeseisuga 28 aastat). Ei läinud ka esimesele ettejuhtuvale, vaid ikka sellele, kellesse armunud olin. Aga vara oli see küll, kui sellele täna mõelda. Siin ongi kaks võimalust: sa kas saad aru, et see oli liiga vara ja te kumbki pole tegelikult pereeluks veel valmis, või siis pressite sellest hoolimata edasi läbi paksu ja vedela, kuni lõpuks tunnete, et olete koos nii paljuga hakkama saanud, et ei kujuta enam oma elu teisiti ettegi kui just sellises koosluses, nagu see on.

[Külaline]

Ma ei esitanud mehele suuri tingimusi selles mõttes, et mees ise oleks pidanud olema teab mis eriline prints.

Eeldasin küll, et mees oleks arukas, hea iseloomuga, sõbralik (kurja ja konfliktset inimest kindlasti ei taha), kelle kõrval oleks mõnus elada. Need ei ole ilmselt väga kõrged ega erilised nõudmised? Sest palju neid ikka on, kes väga rumalat meest või kurja meest tahaks, eks?

Veel oli mul tingimus, et mees peab taluma naist, kes ennast meikida ja sättida ei armasta (kes tahab hoolega sätitud daami, siis ilmselgelt mina see pole). Mis on selline natuke kummalisem - sest paljudele naistele endale meikimine/sättimine meeldib, aga mulle mitte.

Mõtlesin, et kui selline mees leidub, kes kõigile tingimustele vastab - palun väga, ma olen nõus pere looma. Kui sellist meest ei leidu - siis ei loo ma mingit peret, elan üksi.

Mehega juhtusime kokku, kui olin üle kolmekümne.

Kas sa ennast siis üldse ei meigi? Sõrmeküüned-varbaküüned lakkimata ja juukseid ei värvi? Riided suvalised seljas?

Esimesele ja teisele küsimusele on vastus: ei

Riided... Noh, ma poes proovikabiinis vaatan, kas istuvad ja värvitoon sobib. Kohtades, kus teised on pidulikumas riides, panen ka midagi pidulikumat selga. Samas, nende hulka, kellele riietumine on eneseteostus ja väga tähtis, ma ei kuulu. Lihtsalt pole huvi nii palju.

Stiilitunnetus (riietumine) ja eneseteostus on kaks erinevat asja. Kui kumbki huvi ei paku, siis tekib ettekujutu lillelises kleidis mammist, kes kodus ja aias tööd rügab, õppimist või erialaseid oskuseid väärtustamata. Milles pole muidugi mitte midagi halba, vanasti nii elatigi ja inimesed on erinevad, samas erialane eneseteostus toob iseseisvuse. Tuttav naine, kes elas ämma majas, abielus nad polnud, rügas seal majas ja aias kakskümmend aastat, siis sai mees insuldi ja mõne aja pärast suri maha. Äi andis teada, et ootab maja tühjendamist kuu jooksul. Naisel puudus korralik koolitus, töötas klienditeenindajana suht väikse palgaga. Teise sarnase näite naisel polnud vaja tööl käia ja väga ei viitsinud ka, seega ei käinud tööl aastakümneid, kuni mees maha suri ja naisel polnud ei ametit ega raha, pensionifondist rääkimata.

[Külaline]

Kas sa ennast siis üldse ei meigi? Sõrmeküüned-varbaküüned lakkimata ja juukseid ei värvi? Riided suvalised seljas?

Esimesele ja teisele küsimusele on vastus: ei

Riided... Noh, ma poes proovikabiinis vaatan, kas istuvad ja värvitoon sobib. Kohtades, kus teised on pidulikumas riides, panen ka midagi pidulikumat selga. Samas, nende hulka, kellele riietumine on eneseteostus ja väga tähtis, ma ei kuulu. Lihtsalt pole huvi nii palju.

Stiilitunnetus (riietumine) ja eneseteostus on kaks erinevat asja. Kui kumbki huvi ei paku, siis tekib ettekujutu lillelises kleidis mammist, kes kodus ja aias tööd rügab, õppimist või erialaseid oskuseid väärtustamata. Milles pole muidugi mitte midagi halba, vanasti nii elatigi ja inimesed on erinevad, samas erialane eneseteostus toob iseseisvuse. Tuttav naine, kes elas ämma majas, abielus nad polnud, rügas seal majas ja aias kakskümmend aastat, siis sai mees insuldi ja mõne aja pärast suri maha. Äi andis teada, et ootab maja tühjendamist kuu jooksul. Naisel puudus korralik koolitus, töötas klienditeenindajana suht väikse palgaga. Teise sarnase näite naisel polnud vaja tööl käia ja väga ei viitsinud ka, seega ei käinud tööl aastakümneid, kuni mees maha suri ja naisel polnud ei ametit ega raha, pensionifondist rääkimata.

Kuule, tõmba lesta!

[Külaline]

Kas sa ennast siis üldse ei meigi? Sõrmeküüned-varbaküüned lakkimata ja juukseid ei värvi? Riided suvalised seljas?

Esimesele ja teisele küsimusele on vastus: ei

Riided... Noh, ma poes proovikabiinis vaatan, kas istuvad ja värvitoon sobib. Kohtades, kus teised on pidulikumas riides, panen ka midagi pidulikumat selga. Samas, nende hulka, kellele riietumine on eneseteostus ja väga tähtis, ma ei kuulu. Lihtsalt pole huvi nii palju.

Stiilitunnetus (riietumine) ja eneseteostus on kaks erinevat asja. Kui kumbki huvi ei paku, siis tekib ettekujutu lillelises kleidis mammist, kes kodus ja aias tööd rügab, õppimist või erialaseid oskuseid väärtustamata. Milles pole muidugi mitte midagi halba, vanasti nii elatigi ja inimesed on erinevad, samas erialane eneseteostus toob iseseisvuse. Tuttav naine, kes elas ämma majas, abielus nad polnud, rügas seal majas ja aias kakskümmend aastat, siis sai mees insuldi ja mõne aja pärast suri maha. Äi andis teada, et ootab maja tühjendamist kuu jooksul. Naisel puudus korralik koolitus, töötas klienditeenindajana suht väikse palgaga. Teise sarnase näite naisel polnud vaja tööl käia ja väga ei viitsinud ka, seega ei käinud tööl aastakümneid, kuni mees maha suri ja naisel polnud ei ametit ega raha, pensionifondist rääkimata.

Ma mõtlen, et kui riietumine kujuneb eneseteostuseks, ei pruugi muid vahvaid asju elus märgata. Kui eneseteostus kujuneb elus põhitegevuseks, jäävad ka paljud asjad elus nägemata ja kogemata. Ma loen antud postitusest välja just sellist piiratud ettekujutlust. Ma ise ei kibele väga selliste inimeste seltskonda, vestlusteemad jäävad piiritletuks, ei ole huvitav.
Inimesed, kes õpivad, tegutsevad, käivad ringi, tegelevad erinevate asjadega, nende sisemaailm on piisavalt huvitav raiskamaks aega teistele, tihti igavatele inimestele, mulje avaldamiseks. Nende stiil kujuneb iseenesest välja vastavalt nende elustiilile.
Olen neid õppimud inimesi näinud küllaga, kel puudub absoluutne loomingulisus mingite asjade käitlemises, ajavad sõrmega järge selles kuidas kõik olema peab, ei suuda lihtsates asjades üht pluss ühte kokku panna.
Alati kui ma loen siin mingist hariduse esiletoomisest, adun ma mingit tõsist pingutust. Mis vajadus on inimesel seda rõhutada, eriti veel, teist mõnitada sel teemal? Tülgastav on lugeda, kui keegi rõhutab siin ülikoolis käimist. Julgen inimest, kes on peale ülikooli läinud kutsekooli, palju enam hinnata. Olles ise sujuvalt, loomuliku jätkuna käinud läbi kõik õppevormid, ei mõtle ma üldse sellele, mis haridus mul on. Selline õppimine on lihtsalt väga loomulik vajadus. Seostades seda nüüd riietumisega, pingutab ikka see muljeavaldaja, kes seestpoolt võib üsna tühi nähtus olla.

[Külaline]

Tuttav naine, kes elas ämma majas, abielus nad polnud, rügas seal majas ja aias kakskümmend aastat, siis sai mees insuldi ja mõne aja pärast suri maha. Äi andis teada, et ootab maja tühjendamist kuu jooksul. Naisel puudus korralik koolitus, töötas klienditeenindajana suht väikse palgaga. Teise sarnase näite naisel polnud vaja tööl käia ja väga ei viitsinud ka, seega ei käinud tööl aastakümneid, kuni mees maha suri ja naisel polnud ei ametit ega raha, pensionifondist rääkimata.

Kusjuures ei ole nali jah, mul samuti sugulane töötas umbes 20 aastat ühe maja juures, majaomanik oli mees, kõigiti tore inimene oli. Siis sai mees südamerabanduse ja naine pidi majast kähku välja kolima. Õnneks oli tal oma maja ja sai sinna kolida, elu läks rõõmsalt edasi. Kõige nõmedam asja juures oli see et ega seda mehe maja kellelegi vaja ei olnudki, jäeti lihtsalt seisma, aga ikka paari nädalaga pidi sugulane välja kolima.

[Külaline]

Mina küll ootasin. Kas just valgel hobusel, aga kusagil pidi olema ilus kutt, kellega saavad kõik mu mured kui peoga pühitud.

[Tolmukübe]

Tuttav naine, kes elas ämma majas, abielus nad polnud, rügas seal majas ja aias kakskümmend aastat, siis sai mees insuldi ja mõne aja pärast suri maha. Äi andis teada, et ootab maja tühjendamist kuu jooksul. Naisel puudus korralik koolitus, töötas klienditeenindajana suht väikse palgaga. Teise sarnase näite naisel polnud vaja tööl käia ja väga ei viitsinud ka, seega ei käinud tööl aastakümneid, kuni mees maha suri ja naisel polnud ei ametit ega raha, pensionifondist rääkimata.

Kusjuures ei ole nali jah, mul samuti sugulane töötas umbes 20 aastat ühe maja juures, majaomanik oli mees, kõigiti tore inimene oli. Siis sai mees südamerabanduse ja naine pidi majast kähku välja kolima. Õnneks oli tal oma maja ja sai sinna kolida, elu läks rõõmsalt edasi. Kõige nõmedam asja juures oli see et ega seda mehe maja kellelegi vaja ei olnudki, jäeti lihtsalt seisma, aga ikka paari nädalaga pidi sugulane välja kolima.

Ju see mees ikka nii tore inimene ei olnud, kui lasi naisel 20a maja juures töötada, seltsidaam ja voodisoendaja veel peale kauba, aga tänutäheks naist ära ei kindlustanud. Oleks testamendi ka töölise nimele teinud, siis oleks tore inimene olnud. Et inimene vaeva näinud ja seltsi pakkunud, et seda siis oleks kuidagi tasustatud tänutäheks.

[Külaline]

Teate, kui paljud inimesed selle peale üldse ei mõtle, mis saab nende eluasemetest peale nende surma. Et ei ole vahet, kui kaua koos eland olend, kas või 20a või rohkem, kui ikka elukohale õigust pole, siis visatakse julmalt välja.

[Külaline]

Sain oma printsi jah. Vett on 20a merre voolanud, koorin paksu mehe köôgis kartuleid ja olen eluga rahul.

[Külaline]

Et ei ole vahet, kui kaua koos eland olend, kas või 20a või rohkem, kui ikka elukohale õigust pole, siis visatakse julmalt välja.

Aga kes selles süüdi on, et need paljud inimesed ńiimoodi mõtlevad? Kui täiearuline täiskasvanu aastakümneid niimoodi elab, tuleb välja kolides ikka peeglisse vaadata, mitte väljaajajate poole, ei?

[Külaline]

Kunagi sai printsi oodatud. Ei teda tulnud. Minu ainuke nõue oli, et ei oleks eelnevalt suhteid ja lapsi. Minul ju ei olnud neid ette näidata.
Mõne aasta pärast saan 70a ja enam teda ei tule ka. Kah asi, suren vanatüdrukuna.

[Külaline]

Tuttav naine, kes elas ämma majas, abielus nad polnud, rügas seal majas ja aias kakskümmend aastat, siis sai mees insuldi ja mõne aja pärast suri maha. Äi andis teada, et ootab maja tühjendamist kuu jooksul. Naisel puudus korralik koolitus, töötas klienditeenindajana suht väikse palgaga. Teise sarnase näite naisel polnud vaja tööl käia ja väga ei viitsinud ka, seega ei käinud tööl aastakümneid, kuni mees maha suri ja naisel polnud ei ametit ega raha, pensionifondist rääkimata.

Kusjuures ei ole nali jah, mul samuti sugulane töötas umbes 20 aastat ühe maja juures, majaomanik oli mees, kõigiti tore inimene oli. Siis sai mees südamerabanduse ja naine pidi majast kähku välja kolima. Õnneks oli tal oma maja ja sai sinna kolida, elu läks rõõmsalt edasi. Kõige nõmedam asja juures oli see et ega seda mehe maja kellelegi vaja ei olnudki, jäeti lihtsalt seisma, aga ikka paari nädalaga pidi sugulane välja kolima.

Ju see mees ikka nii tore inimene ei olnud, kui lasi naisel 20a maja juures töötada, seltsidaam ja voodisoendaja veel peale kauba, aga tänutäheks naist ära ei kindlustanud. Oleks testamendi ka töölise nimele teinud, siis oleks tore inimene olnud. Et inimene vaeva näinud ja seltsi pakkunud, et seda siis oleks kuidagi tasustatud tänutäheks.

Naisel oli oma maja olemas, seega oli naine kindlustatud. Vaevalt selle naise maja seni tühjana seisis, ikka kasud olid see.

[Külaline]

Kas sa ennast siis üldse ei meigi? Sõrmeküüned-varbaküüned lakkimata ja juukseid ei värvi? Riided suvalised seljas?

Esimesele ja teisele küsimusele on vastus: ei

Riided... Noh, ma poes proovikabiinis vaatan, kas istuvad ja värvitoon sobib. Kohtades, kus teised on pidulikumas riides, panen ka midagi pidulikumat selga. Samas, nende hulka, kellele riietumine on eneseteostus ja väga tähtis, ma ei kuulu. Lihtsalt pole huvi nii palju.

Stiilitunnetus (riietumine) ja eneseteostus on kaks erinevat asja. Kui kumbki huvi ei paku, siis tekib ettekujutu lillelises kleidis mammist, kes kodus ja aias tööd rügab, õppimist või erialaseid oskuseid väärtustamata. Milles pole muidugi mitte midagi halba, vanasti nii elatigi ja inimesed on erinevad, samas erialane eneseteostus toob iseseisvuse. Tuttav naine, kes elas ämma majas, abielus nad polnud, rügas seal majas ja aias kakskümmend aastat, siis sai mees insuldi ja mõne aja pärast suri maha. Äi andis teada, et ootab maja tühjendamist kuu jooksul. Naisel puudus korralik koolitus, töötas klienditeenindajana suht väikse palgaga. Teise sarnase näite naisel polnud vaja tööl käia ja väga ei viitsinud ka, seega ei käinud tööl aastakümneid, kuni mees maha suri ja naisel polnud ei ametit ega raha, pensionifondist rääkimata.

Jutt kellestki lillelises kleidis mammist, kellel polnud erialaseid oskusi - kuidas seostub see minu kommenaariga?

Või kuidas seostub riietumine hariduse omandamisega/mitte omandamisega? Ülikooli ei võeta, kui igavalt riietud?

[Külaline]

Kunagi sai printsi oodatud. Ei teda tulnud. Minu ainuke nõue oli, et ei oleks eelnevalt suhteid ja lapsi. Minul ju ei olnud neid ette näidata.
Mõne aasta pärast saan 70a ja enam teda ei tule ka. Kah asi, suren vanatüdrukuna.

Vanatüdruk valmistub siit ilmast lahkuma. Lähedasi ju kedagi pole, eks peab ise selle eest hoolitsema, et kirsturaha oleks olemas ja kena kivi hauale saab. Läheb siis kiviraiduri juurde, valib kivi välja.

"Noh, mis me kivi peale kirjutame?"

"Neitsina sündinud, neitsina elanud, neitsina surnud."

Kiviraidur loeb tähed kokku, rehkendab ja ütleb hinna. Vaene vanatüdruk ehmub suisa ära - nii kallis tuli. Eks siis kiviraidur soovitab teksti lühemaks teha. Vanatüdruk püüab küll seda, küll teist ära jätta ... Aga no ei ole nagu see. Lõpuks lepivad kokku, et maksab ära, mis tal anda on ja raidur ise vaatab, mis selle raha eest kivile saab panna.

Kui siis lõpuks Kõigevägevam oli vanatüdruku ära kutsunud, püstitati ta hauale kivi, millel oli ainult kaks sõna: Avamata tagasi.

[Külaline]

Ei jõudnud ootama hakatagi. Kui mina koolimajja jõudsin, ootas tema juba kõrvalpingis ees.

[Külaline]

Kunagi sai printsi oodatud. Ei teda tulnud. Minu ainuke nõue oli, et ei oleks eelnevalt suhteid ja lapsi. Minul ju ei olnud neid ette näidata.
Mõne aasta pärast saan 70a ja enam teda ei tule ka. Kah asi, suren vanatüdrukuna.

Kas sa ei ole mitte kunagi mitte kellegagi koos elanud?