Grupitöö kui sundlaager

[Külaline]

Sul võib õigus olla, aga minu töökogemus seda ei kinnita. Kolm eri ülikoolides õppivat noort räägivad kõik sama juttu, kui tahad paremat hinnet, teed logardite eest ära, ei hakka keegi seal ennast kehtestama. Igaüks saab aru, et selle kolme aasta pärast pole mõtet tüli üles kiskuda. Päris tööl on jälle teine olukord, seal on küll võimalik õppida ennast kehtestama, aga paljudel on see väga vaevalin ka pikk protsess. Kõik need mainitud läbirääkimise jm oskused, jah, absoluutselt vajalikud, aga selleks pole vaja grupitöid, vaid pigem arendada endas emotsionaalset intelligentsust.

Ei tea, minu tütar küll sai poole ülikooli pealt selgeks, kuidas mitte teiste eest tööd teha, gümnaasiumis ja esimestel kursustel oli ta küll see ülikorralik, kes kõik ära tegi. Ega seda keegi tea, mis teid pidi ta seda õppis, kuid ma arvan, et kui poleks stiimulit grupitööde näol olnud, siis poleks see küll veel ülikoolis tulnud. Vajadus ju õpetab ja kuni vajadust pole, seni ajadki niisama läbi.

TA jätkab. On veel üks vaatenurk: minu laps sõnul tekitab ärevust eelkõige kontrolli puudumine, kardab juba ette, et mis siis kui ei suuda teha piisavalt täiuslikult ja see mõjutab kogu grupi hinnet. Ja teiselt poolt ka see, et kui teised ei tee piisava hoolsusega ja tema saab seetõttu kehvema hinde. Kui ise teed, siis ise vastutad, seega neil pingutajatel on muret topelt.
Kahe aastaga pole ta mitte mingil viisil sellega harjunud ega harjugi, väidetavalt rikub grupiõpe kogu kogemuse (ise gruppi ka valida ei saa, enamasti valmis määratud).

Ma arvan, et su lapsel on just vaja selle probleemi sees olla, et lõpuks ära harjuda. Kaks aastat on väga lühike aeg. Ülikooli lõpuks saab selgeks. Ka psühholoogidel on ärevuse raviks just see meetod, et tuleb teha seda, mis ärevust tekitab. Ainult nii harjud, ainult nii läheb kergemaks. Ka minu tütrel on olnud pikk ärevuse ajalugu, sellega on võimalik toime tulla, kui ei väldi seda, mis ärevust tekitab.

Jah, see kõik on õige, harjutamine aitab vahel, aga mitte alati, mitte kõigil ja eriti siis, kui antidepressante ei soovi kasutada. Mul näiteks tekitab lendamine suurt ärevust ja kuigi ma lendan, olen seda teinud palju, iial pole ära harjunud. Sõbranna on piisavalt palju pidanud esinema või ettekandeid tegema auditooriumi ees, aga pole sellega siiani harjunud. Otse loomulikult on vältimine väga halb, aga halb on ka füüsilise ebamugavuse talumine, seega ainus õige lahendus olekski valikuvõimalus. Kui me saame valida endale sobilikku töökeskkonda, peaks sama laienema ka õpingutele, ise valin, kas teen grupis või üksinda. Aju saab valmiski alles 25-26 eluaastaks, vajalikke oskuseid jõuame arendada endas läbi elu.

[Külaline]

Need grupitööd on üldiselt suure mahuga, nii et tegelikult on abiks küll koormuse jagamisel. Isegi kahepeale tegemine on juba paras ajaline võit. Nii palju, kui olen pidanud grupitöid tegema, on tulnud ikkagi mingil moel märku anda, kes mis osa eest on vastutanud, kui tegemist on hindelise töKui öga.

Jah, küsitakse küll moepärast, et kes kui palju panustas, aga kui see on su enda grupikaaslane, ega siis nii naljalt tülli ei soovi ju minna. Pigem katsud järgmisel korral kedagi teist endale sinna gruppi saada.

Aga miks sa siis nutad, kui ei julge teisele näkku öelda, et sulle ei meeldi, et ta sinu arvelt hinde saab? Seda sulle õpetada vaja ongi, aga sina protestid. Aasta pärast kui kool läbi, siis on sul sama olukord tööl töögrupis ja miski ei muutu, ka seal pead sa ütlema välja, kelle pärast projekt pidurdab, mitte mingi kambajõmluse pärast kaitsma ludrisid (ja pärast ise frustreeritud olema ning, nagu siin teemas näha, teisi süüdistama ebaõigluses).

Töö grupis on pigem ikka haruldane tööviis tegelikus elus. Reeglina on igal oma vastutusala või eesmärgid ja sellega tegelebki. Koosolekul võidakse üldist strateegiat arutada, keegi teeb ettekande suunast ja soovitavast tulemusest ja ülejäänud kuulavad. Sellist grupitööd nagu ülikoolis, et kirjutame akadeemilise essee mikroplastist või sotsiaalmeedia arengust tavatööl enamasti ei esine. Õigus on sellel, kes ütleb, et õppejõul on mugavam 4 tööd üle lugeda kui 24.
Ja ludriduses ei süüdistata naljalt ka töökollektiivis, eestlased üldiselt pole väga innukad kaeblejad, pigem ärakannatajad või vahetavad töökohta. Kui ikka kollektiiv ei meeldi, otsin uue, aga ülikoolis see pole võimalik.

[Külaline]

See jah õppejõudude laiskus, grupis tehakse ehitusel lihttööd, mitte ei tööta kõrgharidusega inimesed grupis.
Minu tütar jäi cum laudest ilma, sest üks jättis enda osa korralikult tegemata ja ei öelnud ka seda teistele.

[Külaline]

See jah õppejõudude laiskus, grupis tehakse ehitusel lihttööd, mitte ei tööta kõrgharidusega inimesed grupis.
Minu tütar jäi cum laudest ilma, sest üks jättis enda osa korralikult tegemata ja ei öelnud ka seda teistele.

Selline olukord pole isegi võimalik, kõik grupiliikmed loevad ikkagi töö üle enne esitamist. Kui jättis lugemata, siis enda probleem.

[Külaline]

Kuidas nad loevad kui viimane tähtaja viimasel minutil alles kirjutab või ei kirjuta.

[Külaline]

Kuidas nad loevad kui viimane tähtaja viimasel minutil alles kirjutab või ei kirjuta.

Kus nad siis enne olid, et keegi huvi ei tundnud ja õppejõule teada ei andnud, et üks liige oma tööd ei tee? Puhas oma viga. Meil on ka ette tulnud seda, et oleme kirjutanud õppejõule, kui keegi šlangib. Enamasti õppejõud saab tudengi kätte ja too hakkab tööle või siis õ.j eemaldab tolle õpilase rühmast ja ongi asi vask.

[Külaline]

Mulle need grupitööd sobivad. Ma olen alati see aktivist, kes gruppi juhib ehk et ma jaotan ülesanded, mahud, tähtajad, vaatan, et kõik oma osa täidaksid, ajan neid laisku taga jne. Pärast toimetan kogu materjali ühtseks ja korralikuks. Ja esitledes toon ausalt välja igaühe panuse (see on ka töös kirjas, kes mida tegi). Mul on küll see kogemus, et hindeid ei panda kõigile ühe puuga (kui just ei ole arvestatud/mittearvestatud), vaid ikka reaalse panuse järgi.

[Külaline]

Kuidas nad loevad kui viimane tähtaja viimasel minutil alles kirjutab või ei kirjuta.

See on grupitöö, seega grupp määrab reeglid. Kui reegleid ei määratud või lasti neid eirata, siis see näitab, et selles grupis pole siiani veel ühelegi osalejale kohale jõudnud, mismoodi grupitöid tehakse. Järelikult on koolides grupitööd vähe, mitte palju.

[Külaline]

See jah õppejõudude laiskus, grupis tehakse ehitusel lihttööd, mitte ei tööta kõrgharidusega inimesed grupis.
Minu tütar jäi cum laudest ilma, sest üks jättis enda osa korralikult tegemata ja ei öelnud ka seda teistele.

Nii ongi - ludrid keeravad taibude hinded pekki. Mingeid valikuid ei anta, kellega grupis olla või keda sealt eemaldada. Grupitöödele ei tohiks üldse hindeid panna või saab igaüks hinde oma osa järgi. Väga ebaõiglane süsteem.

[Külaline]

Aasta pärast kui kool läbi, siis on sul sama olukord tööl töögrupis

Äkki see tõesti siis on vajalik inimestele, kes pole elus tööl käinud, aga tänapäeval on suur osa üliõpilastest juba tööl käivad inimesed. Olen 20 aastat tööl käinud, kohad on keskmisest kõrgemad, aga sellist asja, mis ülikoolis grupitöödega toimub, pole iial ette tulnud. Tööl on koostööoskus oluline, aga see on hoopis teistmoodi, kui ülikoolis mingi grupitöö teha. Tööl on need oskused, mida sa ülikoolis grupitöödega õigupoolest õpid (kuidas kõige paremini see asi kuidagi tehtud saada), ei arenda koostööoskusi absoluutselt.

[Külaline]

Grupitöödega tõmbavadki nõrgad tugevamad alla. Mida see tugevam õpib sellest kogemusest? Ära iialgi kedagi endaga koos töötama võta, seisa ainult enda eest. Mida õpib nõrk? Sokuta ennast kellelegi kaela ja saad mitte midagi tegemata siiski hinde kirja. Grupitööd võivad olla, aga hinnet selle eest panna ei tohiks ja nad peaks olema vaid osa kursusest, mitte 100 protsenti.

[Külaline]

Mulle need grupitööd sobivad. Ma olen alati see aktivist, kes gruppi juhib ehk et ma jaotan ülesanded, mahud, tähtajad, vaatan, et kõik oma osa täidaksid, ajan neid laisku taga jne. Pärast toimetan kogu materjali ühtseks ja korralikuks. Ja esitledes toon ausalt välja igaühe panuse (see on ka töös kirjas, kes mida tegi). Mul on küll see kogemus, et hindeid ei panda kõigile ühe puuga (kui just ei ole arvestatud/mittearvestatud), vaid ikka reaalse panuse järgi.

Ja nad vastu ei vaidle, et "panustasid" rohkem, kui sa välja tood? Ongi päriselt nõus sellise õige tööjaotusega?

[Külaline]

Mulle need grupitööd sobivad. Ma olen alati see aktivist, kes gruppi juhib ehk et ma jaotan ülesanded, mahud, tähtajad, vaatan, et kõik oma osa täidaksid, ajan neid laisku taga jne. Pärast toimetan kogu materjali ühtseks ja korralikuks. Ja esitledes toon ausalt välja igaühe panuse (see on ka töös kirjas, kes mida tegi). Mul on küll see kogemus, et hindeid ei panda kõigile ühe puuga (kui just ei ole arvestatud/mittearvestatud), vaid ikka reaalse panuse järgi.

Ja nad vastu ei vaidle, et "panustasid" rohkem, kui sa välja tood? Ongi päriselt nõus sellise õige tööjaotusega?

Mis seal vaielda peaks olema, kui välja tuuakse õige panus?

[Külaline]

Mulle need grupitööd sobivad. Ma olen alati see aktivist, kes gruppi juhib ehk et ma jaotan ülesanded, mahud, tähtajad, vaatan, et kõik oma osa täidaksid, ajan neid laisku taga jne. Pärast toimetan kogu materjali ühtseks ja korralikuks. Ja esitledes toon ausalt välja igaühe panuse (see on ka töös kirjas, kes mida tegi). Mul on küll see kogemus, et hindeid ei panda kõigile ühe puuga (kui just ei ole arvestatud/mittearvestatud), vaid ikka reaalse panuse järgi.

Ja nad vastu ei vaidle, et "panustasid" rohkem, kui sa välja tood? Ongi päriselt nõus sellise õige tööjaotusega?

Kõik rühmaliikmed ju näevad, palju keegi teinud on või ei ole, nii et mida seal vaielda üksinda terve grupi vastu?

[Külaline]

Kõik rühmaliikmed ju näevad, palju keegi teinud on või ei ole, nii et mida seal vaielda üksinda terve grupi vastu?

Tavaliselt pole ju grupp üksmeelne. Kui mõni teeb vähem, siis alati keegi ütleb nagu siingi, et kahju on vä, et see ka hinde saab. Vabalt võib juhtuda, et see aktivist ja kamandaja, kes seal õigluse eest seisab, jääb ise hoopis alla. Kui liiga palju hüppab, visatakse üldse grupist välja. Olen ka seda näinud. Kamandajaid ja möliseijaid ei salli keegi, isegi kui ta on tark ja teeb kõige rohkem tööd.

[Külaline]

Me ka tegime sellist grupitööd, mida tuli ka esitada.
Kuna neid töid anti mitu korraga, siis jagasime ära, et teeme neljases grupis nii, et 2 teevad ühe ja 2 teise töö.
Hea oli aja kokkuhoid. Samas sellest tööst, mida teigid teised minu ja teise grupiliikme eest ära,ei teadnud me sisuliselt midagi.
Mina tegin koos teisega ühe teise aine töö. Andsime endast parima, aga tulemus polnud õpetaja arust parim ja seega sai kogu grupo kehva hinde.
Kui arvata et õppejõud soovivad aega kokku hoida tööde parandamisel, siis seda soovivad ka õpilased. Nii me jagasimegi grupi kaheks, mitte ei tegelenud neljakesi kahe grupitööga korraga.
Võib-olla et teiste lähenemine oleks hindajale rohkem sobinud. Kui oleks neljakesi teinud, oleks emotsioonid grupis olnud samad. Praegu jäime meie oma grupis ka pahameele alla.

[Külaline]

Mulle need grupitööd sobivad. Ma olen alati see aktivist, kes gruppi juhib ehk et ma jaotan ülesanded, mahud, tähtajad, vaatan, et kõik oma osa täidaksid, ajan neid laisku taga jne. Pärast toimetan kogu materjali ühtseks ja korralikuks. Ja esitledes toon ausalt välja igaühe panuse (see on ka töös kirjas, kes mida tegi). Mul on küll see kogemus, et hindeid ei panda kõigile ühe puuga (kui just ei ole arvestatud/mittearvestatud), vaid ikka reaalse panuse järgi.

Ja nad vastu ei vaidle, et "panustasid" rohkem, kui sa välja tood? Ongi päriselt nõus sellise õige tööjaotusega?

Ei, nad ei vaidle, sest ma jagan peatükid ära ja sa kas teed oma peatükid kõik valmis või ei tee. See vaidlus saab tekkida ainult siis, kui on ebaselge tööjaotus, a la 3 inimest teevad ühte peatükki vmt.

[Külaline]

See jah õppejõudude laiskus, grupis tehakse ehitusel lihttööd, mitte ei tööta kõrgharidusega inimesed grupis.
Minu tütar jäi cum laudest ilma, sest üks jättis enda osa korralikult tegemata ja ei öelnud ka seda teistele.

Nii ongi - ludrid keeravad taibude hinded pekki. Mingeid valikuid ei anta, kellega grupis olla või keda sealt eemaldada. Grupitöödele ei tohiks üldse hindeid panna või saab igaüks hinde oma osa järgi. Väga ebaõiglane süsteem.

No kuule, jutt käib ikkagi täiskasvanutest. Kogu rühm vaatab ikka töö üle ja kui mingeid probleeme on, siis suheldakse õppejõuga. Õppejõud saab ka hinnet diferentseerida, kui see peaks vajalik olema. Olen 6 aastat ülikoolis neid rühmatöid teinud, 1 aasta on veel minna. Natuke nagu kogemust on nende asjadega.

[Külaline]

See jah õppejõudude laiskus, grupis tehakse ehitusel lihttööd, mitte ei tööta kõrgharidusega inimesed grupis.
Minu tütar jäi cum laudest ilma, sest üks jättis enda osa korralikult tegemata ja ei öelnud ka seda teistele.

Nii ongi - ludrid keeravad taibude hinded pekki. Mingeid valikuid ei anta, kellega grupis olla või keda sealt eemaldada. Grupitöödele ei tohiks üldse hindeid panna või saab igaüks hinde oma osa järgi. Väga ebaõiglane süsteem.

No kuule, jutt käib ikkagi täiskasvanutest. Kogu rühm vaatab ikka töö üle ja kui mingeid probleeme on, siis suheldakse õppejõuga. Õppejõud saab ka hinnet diferentseerida, kui see peaks vajalik olema. Olen 6 aastat ülikoolis neid rühmatöid teinud, 1 aasta on veel minna. Natuke nagu kogemust on nende asjadega.

Kas 19-20 aastane, kes läheb ülikooli otse gümnaasiumist (erineva tasemega) ikka on nii täiskasvanud. Pigem mitte. Kui veel arvestada, et tänapäeval on paljudes rühmades muukeelseid inimesi (oskavad kuidagi inglise keelt, aga väga viletsalt eesti keelt), siis on ülepea üpris raske see koostöö. Mida suurem grupp ka tekib, seda keerulisem ülesandeid jagada. Sageli on vaja ka tehnilisi oskuseid, mida õppejõud eeldab juba olemas olevat, seega mõnel puhul on väga keeruline ülepea seda grupitööd edukalt teha. Ja isegi kui mingil moel neid oskuseid juhendatakse , on ikka suur vahe, kas õpid seda grupis kus 2-3 inimest, või grupis, kus 6-7 inimest korraga ringi sebib.
Aga kindlasti, kui õppimine kestnud 6 aastat ja seal kõrval ka juba tööd tehtud, aga kogu maailmapilt ning kogemused täiesti erinevad. Siin paraku just avaldubki see pöördpsühholoogia - kui mina saan, peaksid kõik saama. See siiski ei toimi nii. Kooli ajal ja ka aastaid pärast seda olin väga närviline esineja, mõte jooksis lukku ja närv oli see. Praeguseks võin suvalisel teemal suvalisele auditooriumile külmalt kõnet pidada, aga ma ei arva, et see on tühiasi, igaüks harjub ära!

[Külaline]

Sageli on vaja ka tehnilisi oskuseid, mida õppejõud eeldab juba olemas olevat, seega mõnel puhul on väga keeruline ülepea seda grupitööd edukalt teha. Ja isegi kui mingil moel neid oskuseid juhendatakse , on ikka suur vahe, kas õpid seda grupis kus 2-3 inimest, või grupis, kus 6-7 inimest korraga ringi sebib.

Kõik oleneb juhist - täpselt nagu päriselus tööd tehes on. Kui juht ei oska oma inimeste võimekust kaardistada, ülesandeid õigesti jagada, inimesti tööle innustada ega õigeks ajaks tulemusi nõuda, siis on tõesti tulemuseks kaos.