Mis elu see on, kui oled üksi ja keegi ei aita..

[Külaline]

Kas siin on endiste nuhkide kokkutulek käimas?

[Külaline]

Kas siin on endiste nuhkide kokkutulek käimas?

Kas sa oled teemaalgataja ja ei suuda mõista, kuidas aru saadi, et su teema on väljamõeldis? See ei ole keeruline.

[Külaline]

Kurb, et elu nii läinud on. Iseenesest elu ju veel läbi pole sul.

Elav näide sellest, et mitte kunagi ära ela vaid mehele ja lastele/kodule. Iseendale peab elama. Muidu oledki sellise portsu otsas.
Mul ema oli samas olukorras 43 aastasena. Me, lapsed küll üritasime ema toetada aga emal läks kehvasti. Temast sai alkohoolik, kui isa maha jättis. Suri ta 56sena.
Aga nii palju ema teadis, et õpetas meile lastele, et ära mitte kunagi ole mehest sõltuv ja ela vaid kodu/perele.

Ja siis mingid mehed muudkui kurdavad, et naised ei sünnita, tahavad karjääri teha, tahavad õppida, kõik on nende süü, et iive on nullis. Aga kui see naine hätta jääb, siis süüdistavad kõik, et mis kohaga sa mõtlesid, kui lastele ja perele pühendusid, enda süü.

Pole ju küsimus nii palju sünnitamises/mitte sünnitamises. Ega kõik naised, kes on gümnaasiumi lõpetanud ja edasi õppinud ning saanud hariduse, mis võimaldab teha paremat tööd kui lihttöö, ka ei ela tingitama ainult töö jaoks ja lastetuna. "Põhikooli lõpus ebameeldivate eluviisidega mehe juurde elama ja haridustee lõppenud" ja "tõupuhas karjääriinimene, kelle eluplaani lapsed ei mahugi" vahel on veel vaheastmeid piisavalt.

[Külaline]

Hea soovitus, AI aitab ju igas hädas. Mingi aeg tagasi sai lugeda, kuidas AI aitas depressioonis noormehel isegi relva välja valida.

Noormees esitas hüpoteetilise küsimuse, väitis, et kirjutab krimiraamatut ja kaalub, millist relva peaks kurikael kasutama.

[Külaline]

Hingehädadega pöörduge AI poole, sellise kirjaoskusega inimene leiab AI üles küll.

Hea soovitus, AI aitab ju igas hädas. Mingi aeg tagasi sai lugeda, kuidas AI aitas depressioonis noormehel isegi relva välja valida.

Kõik õige. Katsuge nagu aru saada, et ärge küsige küsimusi, mille vastuseid te ei taha saada.

[Külaline]

Olen nelikümmend seitse. Mul on kõrgharidus, kindel kontoritöö ja väike korter Tallinnas. Väljastpoolt vaadates on kõik justkui korras. Täiskasvanud inimese elu. Stabiilne, viisakas, probleemideta.Tööl vastan kirjadele, teen tabeleid ja käin koosolekutel. Olen täpne, rahulik ja usaldusväärne. Selline inimene, kelle peale võib kindel olla.
Lõunat söön enamasti töö juures. Teised räägivad lastest, abikaasadest, remondist ja nädalavahetuse plaanidest. Ma kuulan vahel pealt, aga ei oska midagi lisada. Mitte et keegi mind tõrjuks. Ma lihtsalt ei kuulu päriselt sellesse juttu. Mu vanad sõbrannad on samuti oma pereellu kadunud. Neil on alati kiire. Lapsed, koolid, trennid, sünnipäevad, ämma sünnipäevad. Kui me harva kohtume, räägivad nad enamasti sellest, mida kõike nad teiste jaoks tegema peavad. Vahel tunnen nende vastu isegi põlgust. Eriti nende naiste vastu, kes on kogu oma elu keeranud mehe, laste ja kodu teenindamiseks. Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.
Ja ometi ei tee see teadmine mind kuidagi paremaks ega õnnelikumaks. Mul on vabadus. Oma aeg. Oma kodu. Keegi ei oota minult õhtusööki ega puhtaid sokke. Keegi ei sega mu vaikust. Aga keegi ei oota mind ka.
Õhtuti panen televiisori taustaks käima, kuigi ma ei vaata seda eriti. Lihtsalt mingi hääl peab toas olema. Täielikus vaikuses hakkavad mõtted liiga valjult kõlama.
Mulle meeldib reisida. Enamasti üksi. Ütlen endale ja teistele, et see avardab silmaringi. Käin muuseumides, jalutan võõrastel tänavatel, istun kohvikutes ja teen pilte. Kõik tundub piltidel ilus ja sisukas. Aga õhtuti hotellitoas on ikka sama tunne. Ainult linn akna taga on teine.
Tinderis on mehi, kellega ma vahel kohtun. Mõnega lähen ka voodisse. Enamasti ei tähenda see midagi. Hommikul on natuke piinlik, natuke tühi ja siis jätkub kõik vanaviisi. Ma ei teagi, kas ma otsin sealt lähedust, kinnitust või lihtsalt väikest pausi iseendast.
Mõnikord mõtlen, et mul polegi ju midagi otseselt halvasti. Võib-olla just sellepärast ongi seda nii raske seletada. Kõik on olemas, mis peaks olema piisav. Töö. Kodu. Vabadus. Rahu. Ainult et see rahu meenutab vahel rohkem tühjust.
Päev saab läbi. Homme ärkan jälle, lähen tööle ja teen kõik ära, mis vaja. Nii see läheb.

[Külaline]

Üksinduse vastu aitab omasuguste üksi elavatega naistega läbikäimine - vaevalt, et need hullemat juttu ajavad kui eksmees. Sotsmeedia - näit FB võib liituda ennast huvitavate gruppidega, lugeda, vestelda - ka täidab aega ja ei tunne nii üksi.

Soovitaks ka gruppe, aga mitte chat varianti, kus igaüks kirjutab oma hetkeemotsioonidest ja päeva jooksul tekib tohutul hulgal teksti ja teemasid, et ei jõua lugeda ega reageerida. Chatid on liiga tüütud ja aeganõudvad keskkonnad.

[Külaline]

Olen nelikümmend seitse. Mul on kõrgharidus, kindel kontoritöö ja väike korter Tallinnas. Väljastpoolt vaadates on kõik justkui korras. Täiskasvanud inimese elu. Stabiilne, viisakas, probleemideta.Tööl vastan kirjadele, teen tabeleid ja käin koosolekutel. Olen täpne, rahulik ja usaldusväärne. Selline inimene, kelle peale võib kindel olla.
Lõunat söön enamasti töö juures. Teised räägivad lastest, abikaasadest, remondist ja nädalavahetuse plaanidest. Ma kuulan vahel pealt, aga ei oska midagi lisada. Mitte et keegi mind tõrjuks. Ma lihtsalt ei kuulu päriselt sellesse juttu. Mu vanad sõbrannad on samuti oma pereellu kadunud. Neil on alati kiire. Lapsed, koolid, trennid, sünnipäevad, ämma sünnipäevad. Kui me harva kohtume, räägivad nad enamasti sellest, mida kõike nad teiste jaoks tegema peavad. Vahel tunnen nende vastu isegi põlgust. Eriti nende naiste vastu, kes on kogu oma elu keeranud mehe, laste ja kodu teenindamiseks. Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.
Ja ometi ei tee see teadmine mind kuidagi paremaks ega õnnelikumaks. Mul on vabadus. Oma aeg. Oma kodu. Keegi ei oota minult õhtusööki ega puhtaid sokke. Keegi ei sega mu vaikust. Aga keegi ei oota mind ka.
Õhtuti panen televiisori taustaks käima, kuigi ma ei vaata seda eriti. Lihtsalt mingi hääl peab toas olema. Täielikus vaikuses hakkavad mõtted liiga valjult kõlama.
Mulle meeldib reisida. Enamasti üksi. Ütlen endale ja teistele, et see avardab silmaringi. Käin muuseumides, jalutan võõrastel tänavatel, istun kohvikutes ja teen pilte. Kõik tundub piltidel ilus ja sisukas. Aga õhtuti hotellitoas on ikka sama tunne. Ainult linn akna taga on teine.
Tinderis on mehi, kellega ma vahel kohtun. Mõnega lähen ka voodisse. Enamasti ei tähenda see midagi. Hommikul on natuke piinlik, natuke tühi ja siis jätkub kõik vanaviisi. Ma ei teagi, kas ma otsin sealt lähedust, kinnitust või lihtsalt väikest pausi iseendast.
Mõnikord mõtlen, et mul polegi ju midagi otseselt halvasti. Võib-olla just sellepärast ongi seda nii raske seletada. Kõik on olemas, mis peaks olema piisav. Töö. Kodu. Vabadus. Rahu. Ainult et see rahu meenutab vahel rohkem tühjust.
Päev saab läbi. Homme ärkan jälle, lähen tööle ja teen kõik ära, mis vaja. Nii see läheb.

Millest sa siis puudust tunned?

[Külaline]

Olen nelikümmend seitse. Mul on kõrgharidus, kindel kontoritöö ja väike korter Tallinnas. Väljastpoolt vaadates on kõik justkui korras. Täiskasvanud inimese elu. Stabiilne, viisakas, probleemideta.Tööl vastan kirjadele, teen tabeleid ja käin koosolekutel. Olen täpne, rahulik ja usaldusväärne. Selline inimene, kelle peale võib kindel olla.
Lõunat söön enamasti töö juures. Teised räägivad lastest, abikaasadest, remondist ja nädalavahetuse plaanidest. Ma kuulan vahel pealt, aga ei oska midagi lisada. Mitte et keegi mind tõrjuks. Ma lihtsalt ei kuulu päriselt sellesse juttu. Mu vanad sõbrannad on samuti oma pereellu kadunud. Neil on alati kiire. Lapsed, koolid, trennid, sünnipäevad, ämma sünnipäevad. Kui me harva kohtume, räägivad nad enamasti sellest, mida kõike nad teiste jaoks tegema peavad. Vahel tunnen nende vastu isegi põlgust. Eriti nende naiste vastu, kes on kogu oma elu keeranud mehe, laste ja kodu teenindamiseks. Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.
Ja ometi ei tee see teadmine mind kuidagi paremaks ega õnnelikumaks. Mul on vabadus. Oma aeg. Oma kodu. Keegi ei oota minult õhtusööki ega puhtaid sokke. Keegi ei sega mu vaikust. Aga keegi ei oota mind ka.
Õhtuti panen televiisori taustaks käima, kuigi ma ei vaata seda eriti. Lihtsalt mingi hääl peab toas olema. Täielikus vaikuses hakkavad mõtted liiga valjult kõlama.
Mulle meeldib reisida. Enamasti üksi. Ütlen endale ja teistele, et see avardab silmaringi. Käin muuseumides, jalutan võõrastel tänavatel, istun kohvikutes ja teen pilte. Kõik tundub piltidel ilus ja sisukas. Aga õhtuti hotellitoas on ikka sama tunne. Ainult linn akna taga on teine.
Tinderis on mehi, kellega ma vahel kohtun. Mõnega lähen ka voodisse. Enamasti ei tähenda see midagi. Hommikul on natuke piinlik, natuke tühi ja siis jätkub kõik vanaviisi. Ma ei teagi, kas ma otsin sealt lähedust, kinnitust või lihtsalt väikest pausi iseendast.
Mõnikord mõtlen, et mul polegi ju midagi otseselt halvasti. Võib-olla just sellepärast ongi seda nii raske seletada. Kõik on olemas, mis peaks olema piisav. Töö. Kodu. Vabadus. Rahu. Ainult et see rahu meenutab vahel rohkem tühjust.
Päev saab läbi. Homme ärkan jälle, lähen tööle ja teen kõik ära, mis vaja. Nii see läheb.

Ma ei kujuta ette, et vaataksin kedagi, kes minust erineb põlglikult. Mõtlesid ikka põlglik, põlgama? Kui teisi põlata, võibki sellise elu saada jah.
Mina jälle loen sinu kirjutist ja tunnen tühjust, mida sa mitu korda ka ise mainid ja ka üksluisust. Kas parem on anda end erinevatele Tinderi meestele, kes ei täida su südant ja hinge või lasta oma mehel süüa enda tehtud toitu, mida sa lastele niikuinii teed. See ei ole ju kohe “mehe teenijaks” olemine, peres tehakse neid asju vastastikku.
Ma olen sinu etapis elanud vanuses midagi 24. Mil oli kõik, mis nimetad, aga korterisse jõudes valdas tühjustunne, seda eriti pühade ajal, kui kõik olid kuskil ära, kas vanemate juures või peredega. Elasin teises linnas, kaugel paarist jäänud lähisugulasest. Vanemad kaotasin suht noorelt. Jausalt öelda, olen väga õnnelik, et elu mulle lapsed andis ning mul on perekond. Lapsed on kõige lähimad inimesed, mul on väga kahju, kui keegi otsustab nad mingil levival trendil mitte saada. Ema ja teismelise tütre vahel on näiteks suurim ja usalduslikum sõprussuhe, mida saavutada võimalik või ka pojaga.

[Külaline]

Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.
Ja ometi ei tee see teadmine mind kuidagi paremaks ega õnnelikumaks. Mul on vabadus. Oma aeg. Oma kodu. Keegi ei oota minult õhtusööki ega puhtaid sokke. Keegi ei sega mu vaikust. Aga keegi ei oota mind ka.

Selline elu oleks minu jaoks vist isegi hullem kui teemaalgataja kirjeldatu. Teemaalgatajal on lihtsalt raske hetkel, aga kui on elu, mis justkui ongi tühi ja n.ö. rong on juba läinud, siis on oluliselt keerulisem sinna tähendust luua.

[Külaline]

Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.
Ja ometi ei tee see teadmine mind kuidagi paremaks ega õnnelikumaks. Mul on vabadus. Oma aeg. Oma kodu. Keegi ei oota minult õhtusööki ega puhtaid sokke. Keegi ei sega mu vaikust. Aga keegi ei oota mind ka.

Selline elu oleks minu jaoks vist isegi hullem kui teemaalgataja kirjeldatu. Teemaalgatajal on lihtsalt raske hetkel, aga kui on elu, mis justkui ongi tühi ja n.ö. rong on juba läinud, siis on oluliselt keerulisem sinna tähendust luua.

Ma kõvasti ei hõikaks, aga selle kirjutaja postitus kõlab nagu depressioon. Tühjus, põlgus teiste vastu, eraldatus, puuduvad lähedased, hinge täitvad suhted, kirjeldab elu nagu tunneli lõpus ei paistaks valgust ja ainsaks lohutuseks on jäänud endale sisendamine nagu pereinimestel oleks midagi viga. Ei imesta ka, et see kirjutis ilmus siia pühade tõttu pikenenud nädalavahetuse aegu, mil sellistel inimestel, õnnetukestel jäi paraku rohkem aega sisekaemuseks. Ma väga soovitan tal perearsti poole vaimse tervise testi täitma minna.

[Külaline]

Selline elu oleks minu jaoks vist isegi hullem kui teemaalgataja kirjeldatu. Teemaalgatajal on lihtsalt raske hetkel, aga kui on elu, mis justkui ongi tühi ja n.ö. rong on juba läinud, siis on oluliselt keerulisem sinna tähendust luua.

Mis sellel teemaalgatajal siis parem on. Mees mingi joodik, lapsed suured ja ei hooli, tal pole ka ju kedagi lähedast. Lisaks raha ka veel pole, mingist reisimisest ei saa unistadagi, sööd makarone kuskil maakolkas, kus on veel puuküte ka. Isegi keskkond on negatiivne ja nõme, linnas vähemalt kedagi ei huvita, kus sa käid või mida teed, maal on veel mingi vahtimine ja sosistamine.

[Külaline]

Ja see mees... nojah, jõi ja mörises, aga vähemalt oli keegi toas.

Nii palju naisi on sama mõtlemisega.

[Külaline]

Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.

Repliigi korras ütlen, et isetu armastus ja enese kaotamine ongi üks ja sama.

[Külaline]

Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.

Repliigi korras ütlen, et isetu armastus ja enese kaotamine ongi üks ja sama.

Ei ole. Oleneb sellest, kas see teine pool pakub sama vastu või kasutab sind lihtsalt ära.

[Külaline]

veel puuküte ka.

Mis puuküttel viga, istud ahju ees ja räägid ahjuga nagu sõbraga.

[Külaline]

veel puuküte ka.

Mis puuküttel viga, istud ahju ees ja räägid ahjuga nagu sõbraga.

Pidevalt on vastik ja külm, küll koju tulles, küll hommikul üles ärgates. Tassi ja lõhu. Keskküttega sa ei mõtlegi kütte peale kunagi, temperatuur on kogu aeg normaalne.

[Külaline]

Miskipärast on teistel alati vaja haletseda inimesi, kes nende kaastunnet ei vaja ja elavad oma elu nii, nagu on seda ise soovinud.

Hiljaaegu jäi silma D. Teniste postitus, kus ta pidi olema söömata, et võistluseks lavale minna ning väljendas sisuliselt seda, et inimesed lõpetaks talle kaastundlike kirjade kirjutamise - jah, on raske, aga tühi kõht käib asja juurde, ta on ise selle valiku teinud ega saaks olla rohkem rahul.

Sama lugu on sellega, kui üks ema on seadnud pere oma prioriteediks. Mis ühe jaoks võib tunduda enese kaotamisena, võib teise jaoks olla kõige täitvam ja eesmärgipärasem tegevus üldse, mis ta elule mõtte ja värvi annab. Samuti inimesed, kes on lastetud omal vabal valikul ja parasjagu ka kaaslaseta, võivad soovida seltskonda ja tunda üksindust. See ei tähenda, et nad midagi minevikus kahetseks ja teisiti teha tahaks.

Oleme harjunud kõike oma mätta otsast vaatama ja hindama, aga vahest tasuks mõelda sellele, kas on vaja pidevalt kõigele ja kõigile kaasa tunda. Jah, aeg-ajalt võib ka oma valikute pärast raske olla, elu ongi selline. Kuidagi veider arusaam on mõnel, et kui keegi on valinud oma tee, siis ta jumala pärast ei tohi midagi kurta ega nuriseda ega abi vajada mitte kunagi.

[Külaline]

Miskipärast on teistel alati vaja haletseda inimesi, kes nende kaastunnet ei vaja ja elavad oma elu nii, nagu on seda ise soovinud.

Hiljaaegu jäi silma D. Teniste postitus, kus ta pidi olema söömata, et võistluseks lavale minna ning väljendas sisuliselt seda, et inimesed lõpetaks talle kaastundlike kirjade kirjutamise - jah, on raske, aga tühi kõht käib asja juurde, ta on ise selle valiku teinud ega saaks olla rohkem rahul.

Sama lugu on sellega, kui üks ema on seadnud pere oma prioriteediks. Mis ühe jaoks võib tunduda enese kaotamisena, võib teise jaoks olla kõige täitvam ja eesmärgipärasem tegevus üldse, mis ta elule mõtte ja värvi annab. Samuti inimesed, kes on lastetud omal vabal valikul ja parasjagu ka kaaslaseta, võivad soovida seltskonda ja tunda üksindust. See ei tähenda, et nad midagi minevikus kahetseks ja teisiti teha tahaks.

Oleme harjunud kõike oma mätta otsast vaatama ja hindama, aga vahest tasuks mõelda sellele, kas on vaja pidevalt kõigele ja kõigile kaasa tunda. Jah, aeg-ajalt võib ka oma valikute pärast raske olla, elu ongi selline. Kuidagi veider arusaam on mõnel, et kui keegi on valinud oma tee, siis ta jumala pärast ei tohi midagi kurta ega nuriseda ega abi vajada mitte kunagi.

Loe oma heietus veelkord läbi. Esimene pool ja lõpp ei lähe omavahel kokku.

[Külaline]

Pidevalt on vastik ja külm, küll koju tulles, küll hommikul üles ärgates. Tassi ja lõhu. Keskküttega sa ei mõtlegi kütte peale kunagi, temperatuur on kogu aeg normaalne.

Noemaalne ahi hoiab 36h kanti sooja. Jõuad ammu juba uuesti kütta enne kui külmaks ja vastikuks läheb. Lõhkuda pole ka vaja, kui ostad õiges pikkuses lõhutud puud. Kusjuures see kõik on ikkagi kordades odavam, kui keskkütet maksta. Lisaks meeldiv, hubane elav tuli.