Mis elu see on, kui oled üksi ja keegi ei aita..

[Külaline]

Pidevalt on vastik ja külm, küll koju tulles, küll hommikul üles ärgates. Tassi ja lõhu. Keskküttega sa ei mõtlegi kütte peale kunagi, temperatuur on kogu aeg normaalne.

Noemaalne ahi hoiab 36h kanti sooja. Jõuad ammu juba uuesti kütta enne kui külmaks ja vastikuks läheb. Lõhkuda pole ka vaja, kui ostad õiges pikkuses lõhutud puud. Kusjuures see kõik on ikkagi kordades odavam, kui keskkütet maksta. Lisaks meeldiv, hubane elav tuli.

36 h soojust hoiab ainult Tulikivi ahi, mida ei ole vaestes kodudes. Kui inimene räägib katuseremondist ja makaronidest, elab ta ilmselt mingis vanas saras, kus sooja jagub ehk 12 tunniks heal juhul. Oled paar päeva kodust ära, on sul seal hundilaut. Üheski kaasaegses elamises pole puuküte enam anuke soojaallikas, see võib olla niisama lisaks. Kaminast on tore tuld vaadata. Aga et nüüd ahiküttega elamine oleks mingi meeldiv asi katkise katusega elamus, no ei usu.

[Külaline]

Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.

Repliigi korras ütlen, et isetu armastus ja enese kaotamine ongi üks ja sama.

Ei ole. Oleneb sellest, kas see teine pool pakub sama vastu või kasutab sind lihtsalt ära.

See ei puutu asjasse. Armastamine pole kaubandus, kus on oluline, mis sa vastu saad. Armastus laste vastu on alati isetu.

[Külaline]

Nojah, nüüd on see siis käes.
Lahutus paberitega ja puha. Inimesed räägivad, et oi, nüüd oled vaba naine ja võid teha, mis tahad. Aga mis vabadus see selline on? Mul pole isegi keskkooli lõpuni käitud, läksin ju kohe esimese mehega ja jäin lapseootele. Arvasin tollal, et armastus toidab, aga tegelikult toidab ikka pood ja selleks on raha vaja.Nüüd ma siis rabelen siin. Päeval olen tehases liini taga, õhtul tulen koju ja kukun lihtsalt maha. Selg valutab nii, et vahel ei saa särki ka seljast. Lapsed on suured ja neil oma elu, aga abi neist pole – küsivad hoopis mult viimast kopikat, et linna kooli minna.Ja see mees... nojah, jõi ja mörises, aga vähemalt oli keegi toas. Nüüd on vaikus nii vali, et kõrvadel hakkab valus. Vaatan telekat ja söön üksi seda odavat makaroni, sest liha jaoks pole alati raha. Need peened naised seal linnas kirjutavad lehes, et "leia end üles" ja "mine joogasse". Mis asja ma sealt otsin? Mu põlved on läbi ja käed karedad nagu liivapaber. Kas ma sealt joogast leian uue katuseparandaja või kellegi, kes talvel puud tuppa tooks? Ei usu.Kõige hullem on see häbi. Lähen poodi, siis ikka vaadatakse – näe, jälle see üksi, ei saanud mehe pidamisega hakkama. Nagu see oleks ainult minu süü, et tema teise naise juurde jooksis, kes on noorem ja kellel pole silmade all selliseid kotte nagu minul.Vahel mõtlen, et oleks pidanud koolis rohkem pingutama. Ehk siis istuks praegu kuskil soojas kontoris ja joos peent kohvi. Aga kes mind siis õpetas? Ema oli ka meil üksi ja rügas, polnud tal aega mu hindeid vaadata. Nüüd ma kordan tema elu. Olen see "tugev eesti naine", aga tegelikult ma olen lihtsalt väsinud. Nii väsinud, et ei jõua isegi nutta enam.

Kogu lugu on ilukirjandus, aga olgu pealegi...
Enne oli siis vabadus või? Mis iseseisvad lapsed, kes küsivad kooli minekuks raha? Ja aasta on 2026 - mis häbi?
Tehases peaks ju miinimumpalka ikka saama. Ahiküttega korter/maja ja ikka ei jätku üksikul inimesel toidu ostmiseks?
Töövõimet on hinnatud? Toimetulekutoetust oled küsinud? Hobisid pole? Ühtegi sõpra pole?

[Külaline]

Enne oli vähemalt see 'ühine ikke'. Oli hirm, oli näägutamine, aga oli ka teine inimene. Üksindus ei ole vabadus, kui sul on külm ja kõht tühi. See on lihtsalt tühjus.
Teie elate vist kuskil muinasjutus, kus lapsed saavad 18 ja hakkavad kohe miljonärideks? Minu poiss läks linna kutsekasse, aga ühiselamukohta ei saanud. Nüüd üürib koos sõbraga mingit uberikku ja pool minu palgast läheb sinna, et tal üldis saapad jalas oleks. Sest kui mina teda ei aita, siis kes veel? Riik või? Süda ei luba last nälga jätta, isegi kui ise tühja kõhuga magama lähen.
Aasta on 2026, aga häbi ei küsi aastat. Tulge siia alevisse ja elage nädal aega. Siin ei loe see, mis "Aktuaalses Kaameras" räägitakse. Siin loeb see, mis näoga naabrinaine sulle poe juures otsa vaatab, kui sa kõige odavamat "kollast silti" korvi laod. See on see väike koha asi – kõik teavad kõiki ja keegi ei unusta su vigu.
Nojah, saan kätte mingi 700 ja kopkad. Aga tead sa, mis puukoorem maksab? Või elekter? Kui talvel on vaja kolm ruumi puid osta, siis ongi valik: kas puud või liha. Toimetulekutoetus? Käisin küsimas. Öeldi, et "oi, teil on ju majaosa nimel, see on vara". Või et "palk on 10 eurot üle piiri". Ja sinna see jäi. Paberil olen ma "toimetulev", aga hinges olen ammu põhjas.
Kas hobi on see, kui ma pühapäeval lapin poisi vanu pükse või küürin pesuköögis vaipu? Mul pole aega ega raha kuskil ringis tantsimas käia. Ja sõbrad... need kadusid koos mehega. Sest kes see ikka tahab enda juurde külla naist, kes ainult ohkab ja kellel pole millestki rääkida peale tehase ja seljavalu.Töövõime on mul "täielik", sest käed-jalad on ju otsas. See, et seesmiselt on kõik katki ja pea huugab murest, seda see arstitädi seal komisjonis ei mõõda. Tema vaatab, kas ma jõuan kasti tõsta. Jõuan küll. Aga kui kaua veel, seda ma ei tea."

[Külaline]

Mulle tundub, et nii teemaalgatus, kui ka need teised 2 pikka postitust on pigem AI abil loodud. Paistab, et kuskil koolis või ülikoolis on antud kodutööks AI erinevate rollide testimise prompide kirjutamine

[Külaline]

Olen nelikümmend seitse. Mul on kõrgharidus, kindel kontoritöö ja väike korter Tallinnas. Väljastpoolt vaadates on kõik justkui korras. Täiskasvanud inimese elu. Stabiilne, viisakas, probleemideta.Tööl vastan kirjadele, teen tabeleid ja käin koosolekutel. Olen täpne, rahulik ja usaldusväärne. Selline inimene, kelle peale võib kindel olla.
Lõunat söön enamasti töö juures. Teised räägivad lastest, abikaasadest, remondist ja nädalavahetuse plaanidest. Ma kuulan vahel pealt, aga ei oska midagi lisada. Mitte et keegi mind tõrjuks. Ma lihtsalt ei kuulu päriselt sellesse juttu. Mu vanad sõbrannad on samuti oma pereellu kadunud. Neil on alati kiire. Lapsed, koolid, trennid, sünnipäevad, ämma sünnipäevad. Kui me harva kohtume, räägivad nad enamasti sellest, mida kõike nad teiste jaoks tegema peavad. Vahel tunnen nende vastu isegi põlgust. Eriti nende naiste vastu, kes on kogu oma elu keeranud mehe, laste ja kodu teenindamiseks. Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.

Mul oli elu midagi sarnast. Selle vahega, et kui teised kuskil rääkisid oma pereelust, ma eriti kaasa rääkida ei osanud - aga kuulasin ja panin kõik kõrva taha. Mina võtsin asja just nii, et pereinimesed pole tegelikult midagi kaotanud - sest näe, kui me sööme siin ühes asutuses ühe laua taga lõunat - järelikult on temal kõik see, mis vallalaistelgi - aga lisaks on midagi veel. Sain aru, et pereelu (erinevalt hariduse omandamisest, tööst) on miski, mille olemasolu/puudumine ei sõltu ainult iseendast, vaid vajab ka mingit õnne, õnnelikku kokkusattumust vms... No igatahes ma mõtlesin, et kui sobiv partner peaks ette sattuma, siis küll kulutaks näit. väikeste laste kasvatamiseks nii palju aega kui vaja, ei hakkas mingit juttu ajama, et see kuidagi röövib minu eneseteostuse aega - mis vahet seal on, kunagi vanana tagasi vaadates, kas käisin kuni pensionini katkematult tööl või siis hoolitsesin x aasta väikeste laste eest ja panin pärast tööga edasi? Ei viitsi hakata vahepealsest pikalt heietama, aga ühel hetkel pereelu ma endale sain. Mis see enese kaotamine tähendab - mida kohutavalt kardetakse - mina aru ei saa. See ei võta tükki küljest, kui teise heaks midagi tegema pead. Kui on selline olukord, et tunned, et endal saab tegevust liiga palju ja teine pereliige saaks mingit tegevust pmst ise ka teha - siis ütledki näit. koolilapsele, et korista ma vedelev kola kokku või mehele, et too poest süüa, vii nüüd laps trenni vms.

Ilma kaaslaseta jäämine mitte omal valikul, ilmselt vanemas eas - ja selle mitte hästi talumine on muidugi keerulisem pähkel - sest mingitest eagruppidest alates on mehi vähem kui naisi. Siiski, ma tean ka vanemas eas käima hakanud paare. Näit. ühe naispensionäri õue peal seisab pidevalt meespensionäri auto, juba aastaid - iga päev käib "peika" külas, kui kuhugi lähevad, lähevad koos jne. Mõlemad lesestusid (naine enne, mees hiljem) ja siis nüüd käivadki. Teist paari tean ka (kus on lesestunud naine + vanapoiss), kes koos käivad. Neid lugusid ikka on, muidugi nõuab see paljudel juhtudel naiselt aktiivsem pool olemist - sest üksik keskeas/vanem mees (kes ei ole kõva pidutseja, naistemees) võib olla tagasihoidlik.

[Külaline]

Mulle tundub, et nii teemaalgatus, kui ka need teised 2 pikka postitust on pigem AI abil loodud. Paistab, et kuskil koolis või ülikoolis on antud kodutööks AI erinevate rollide testimise prompide kirjutamine

AI kirjutab teisiti, kui just pole tegu eriti osava promptijaga - mida ma ei usu. Ikka ise on keegi siin pikkade pühadega igavusest kirjanikuleiba proovima hakanud.

[Külaline]

Kuule, mis AI? Mis asja sa ajad? Ma ei tea isegi, mis see lühend tähendab, mingi uus ametiasutus või? Mul on siin laua peal praegu poolik pakk "Säästu" pelmeene ja katkine prilliraam, mida ma üritasin isoleerteibiga parandada, sest uue jaoks pole raha. Kas su kompuuter kirjutab ka sellest, kuidas tehase tsehhis on see spetsiifiline masinaõli ja higi hais, mis ei tule isegi pärast kolmandat pesu naha vahelt välja?Te arvate seal arvutite taga, et elu on nagu ristsõna, mis klapib kokku. Ei klapi!Te küsite toimetulekutoetuse kohta... Ma käisin seal sotsiaalosakonnas. See noor tüdruk, huuled pruntis ja küüned nii pikad, et ei saagi vist trükkida, vaatas mind nagu mingit prussakat. Ütles, et mu auto – see vana 2005. aasta ront, mis käivitub ainult palve peale – on "luksusese". Et müü maha, siis saad abi. Aga kuidas ma tehasesse saan, mis on 15 kilomeetri kaugusel? Jalgsi või?Ja see, et ma "vaba" olen... Teate, mis mu vabadus eile õhtul oli? Ma istusin köögis, tuli põles ainult pliidi kohal, et säästa, ja ma nutsin pool tundi jutti, sest ma ei leidnud üles seda neetud konserviavajat. Lihtsalt sellepärast! See on see teie "vabadus" – murduda tühja asja pärast, sest kedagi teist pole kodus, kelle peale karjuda või kes ütleks, et pole hullu, ma teen ise lahti.Ja kes te olete, et tulete küsima, kas mul hobisid on? Minu hobi on see, et ma üritan välja mõelda, kuidas teha ühest kanakoivast ja kartulist suppi, mis kestab kolm päeva. See on mu "loovus".Kirjutage ise oma arvutitega, kui tahate, aga ärge tulge mulle ütlema, et minu valu on kuidagi vale või "tehislik". See valu on siin, mu rinnus, ja see on nii päris, et vahel on raske hingata. Kas su AI tunneb ka seda, kuidas süda peksab, kui postkastis on jälle see ümbrik, millel on punane tempel peal?

[Külaline]

Kas hobi on see, kui ma pühapäeval lapin poisi vanu pükse või küürin pesuköögis vaipu? Mul pole aega ega raha kuskil ringis tantsimas käia. Ja sõbrad... need kadusid koos mehega. Sest kes see ikka tahab enda juurde külla naist, kes ainult ohkab ja kellel pole millestki rääkida peale tehase ja seljavalu.Töövõime on mul "täielik", sest käed-jalad on ju otsas. See, et seesmiselt on kõik katki ja pea huugab murest, seda see arstitädi seal komisjonis ei mõõda. Tema vaatab, kas ma jõuan kasti tõsta. Jõuan küll. Aga kui kaua veel, seda ma ei tea."

Üks on selge - kui ise aina otsida miljon põhjut, miks teiste inimestega mitte suhtlema hakata - ega see teine inimene kodukse taha koputama, hmm, ma kuulsin, et hirmus üksik oled ja tahaks nüüd sinu üksindust leevendada, ei tule. Mõni teine jätab kasvõi need vaibad küürimata ja muud asjad tegemata, paneb riided selga ja suundub sinna, kus on inimesi. Kui sotsiaalne inimene püüab elada nagu introvert - siis ilmselt ongi nii, et ta pole rahul, aga oma käitumist selles osas muuta saab (kahjuks või õnneks) ainult inimene ise.

[Külaline]

No on ikka tarkust antud! 'Pane riided selga ja mine inimeste sekka. Aga kuhu ma lähen? Ma elan alevis, kus on üks pood, üks tankla ja bussipeatus, kus passivad parmud. Kas ma lähen sinna oma 'sotsiaalsust' otsima või?Teie jutt on nii ilus ja lihtne – nagu telekas, kus kõik naeratavad ja joovad kohvi. Aga teate, mis tunne on, kui sa tuled tehase vahetusest, jalad on nii paistes, et king ei lähe jalga ja tuju on selline, et sa ei taha isegi peeglisse vaadata, rääkimata siis võõraste inimestega mesijutu ajamisest?Ja jäta vaibad küürimata... Nojah, laseme siis kodul mädanduda, laseme lapsed mustas ringi joosta. Eks siis on naabritel jälle uus asi, millest rääkida – et näe, lisaks kõigele muule on see naine nüüd lolliks läinud ja kodu käest lasknud. Teil on kerge öelda muuda käitumist, aga kui su pea on täis muret, kuidas järgmise palgani elada, siis see 'inimeste sekka minek' tundub nagu mäkkeronimine ilma jalgadeta.

[Külaline]

No kui need naabri jutud nii tähtsad on, et pead sellepärast terve puhkepäeva mingeid vaipu küürima, siis on ikka küll imelik. Mis lapsed need sul jooksevad seal, kui täiskasvanud pidid olema. Kui nii hirmsasti seda joodikust meet taga igatsed, tiri siis uus endale koju. Minu arust selliseid on maapiirkonnas valida küll, mehi on seal rohkem kui naisi. Kui oled joomisega harjunud ja peaasi, et keegi kõrvaltoas möriseb, siis sellise leidmine ei tohiks küll väga raske olla. Soovitaks võtta mõne sussima iseloomuga, äkki siis teeb mõned tööd ka kodus ära mörisemise ja joomise kõrvalt.

[Külaline]

Sina oled ikka üks ilmatuma 'hea' inimene küll, et sa tuled mulle sellist juttu rääkima. 'Tiri uus joodik koju'? Kas see ongi sinu meelest minu väärtus? Et kui vana läks, siis võta järgmine möriseja, peaasi, et püksid on majas?See ongi see, miks ma ei taha inimeste sekka minna. Sest sinusugused vaatavadki mind nagu mingit looma, kellel pole tundeid ega unistusi. Sinu jaoks olen ma vist lihtsalt üks loll maanaine, kellele kõlbab iga suss, kes vähemalt kaine peaga puud tuppa toob. Ma ei igatse joomist taga, ma igatsen seda, et keegi päriselt küsiks, kuidas mul läheb, ilma et ta tahaks mind õpetada või alandada!Ja need vaibad... see pole naabrite pärast. See on selleks, et ma ei tunneks ennast nagu viimne rämps. Kui sul on kõik ümberringi must ja laguneb, siis sa kaotad viimsegi kontrolli oma elu üle. See puhtus on ainus asi, mis mul veel on – see on märk sellest, et ma pole veel alla andnud. Et ma pole veel see 'asotsiaal', kelleks sa mind vist juba mõttes tembeldanud oled.Ja lapsed... jah, nad on täiskasvanud, aga nad on minu lapsed. Kas sina keerad oma lastele selja kohe, kui nad 18 saavad? Ütled, et säh, siin on suhkur ja jahu, edasi vaata ise? Mina ei saa nii. Ma olen ema, isegi kui ma olen vähe koolis käinud, seda asja ma tean.Su jutt sellest, et 'tiri uus koju', näitab täpselt, kui vähe sa elust aru saad. Ma ei taha kedagi 'tirida'. Ma tahaks lihtsalt austust. Aga sinu jaoks on vist minusugune naine lihtsalt üks katkine asi, mida saab asendada teise katkise asjaga.Tead mis, hoia oma 'soovitused' endale. Mine ja tiri ise keda tahad. Mina pesen parem oma vaibad puhtaks ja istun üksi, kui et hakkan sinusugustega ühes lauas istuma, kes arvavad, et vaesus tähendab seda, et sul pole südant ega uhkust alles jäänud.

[Külaline]

Enne oli vähemalt see 'ühine ikke'. Oli hirm, oli näägutamine, aga oli ka teine inimene. Üksindus ei ole vabadus, kui sul on külm ja kõht tühi. See on lihtsalt tühjus.
Teie elate vist kuskil muinasjutus, kus lapsed saavad 18 ja hakkavad kohe miljonärideks? Minu poiss läks linna kutsekasse, aga ühiselamukohta ei saanud. Nüüd üürib koos sõbraga mingit uberikku ja pool minu palgast läheb sinna, et tal üldis saapad jalas oleks. Sest kui mina teda ei aita, siis kes veel? Riik või? Süda ei luba last nälga jätta, isegi kui ise tühja kõhuga magama lähen.
Aasta on 2026, aga häbi ei küsi aastat. Tulge siia alevisse ja elage nädal aega. Siin ei loe see, mis "Aktuaalses Kaameras" räägitakse. Siin loeb see, mis näoga naabrinaine sulle poe juures otsa vaatab, kui sa kõige odavamat "kollast silti" korvi laod. See on see väike koha asi – kõik teavad kõiki ja keegi ei unusta su vigu.
Nojah, saan kätte mingi 700 ja kopkad. Aga tead sa, mis puukoorem maksab? Või elekter? Kui talvel on vaja kolm ruumi puid osta, siis ongi valik: kas puud või liha. Toimetulekutoetus? Käisin küsimas. Öeldi, et "oi, teil on ju majaosa nimel, see on vara". Või et "palk on 10 eurot üle piiri". Ja sinna see jäi. Paberil olen ma "toimetulev", aga hinges olen ammu põhjas.
Kas hobi on see, kui ma pühapäeval lapin poisi vanu pükse või küürin pesuköögis vaipu? Mul pole aega ega raha kuskil ringis tantsimas käia. Ja sõbrad... need kadusid koos mehega. Sest kes see ikka tahab enda juurde külla naist, kes ainult ohkab ja kellel pole millestki rääkida peale tehase ja seljavalu.Töövõime on mul "täielik", sest käed-jalad on ju otsas. See, et seesmiselt on kõik katki ja pea huugab murest, seda see arstitädi seal komisjonis ei mõõda. Tema vaatab, kas ma jõuan kasti tõsta. Jõuan küll. Aga kui kaua veel, seda ma ei tea."

Lapse isalt elatis. Toidupank. Valla abipakid.Puukoorem käib absoluutselt toimetulekutoetuse all ja mingi majaosa või auto ei loe siin mitte midagi. Ei ole võimalik, et sa seda ei saanud/saa - mine sotsiaalosakonnas kõrgemale, kui ametnik oma tööd ja seadusi ei tunne. Elan väikelinnas, isegi vallavanem paneb korvi "kollaseid silte", iga normaalne inimene paneb, mis valehäbi see veel on? Ja ei, ma ei ole rikas. Olen rikka vägivaldse mehe juurest tulnud puruvaesusesse aga ei kahetse mitte ainsatki hetke. Jah, mõistan Sinu tundeid ja olukorda, aga päev korraga edasi. Ja kui tõepoolest ei suuda ega taha abi vastu võtta, siis saad ka niimoodi hakkama, sest pead. Kui nagunii sõpru pole, no mis kuradi pärast peaks mingi alevinaise arvamus Sulle korda minema.

[Külaline]

Selle vallamaja asjaga on nii, et võib-olla mul tõesti jäi see selgroog seal nõrgaks. Kui see tüdruk seal nina püsti ajas, ma tundsin ennast nii väikesena, et tahtsin lihtsalt ruttu minema joosta. Ma pole harjunud oma õigust taga nõudma, ma olen harjunud vait olema ja kannatama. Aga su jutt andis nüüd natuke mõtlemisainet – et kui seadus on minu poolt, siis miks ma lasen ennast niimoodi kohelda? Võib-olla peaks tõesti uuesti minema, aga selg sirgemalt.

[Külaline]

Kuule, mis AI? Mis asja sa ajad? Ma ei tea isegi, mis see lühend tähendab, mingi uus ametiasutus või? Mul on siin laua peal praegu poolik pakk "Säästu" pelmeene ja katkine prilliraam, mida ma üritasin isoleerteibiga parandada, sest uue jaoks pole raha. Kas su kompuuter kirjutab ka sellest, kuidas tehase tsehhis on see spetsiifiline masinaõli ja higi hais, mis ei tule isegi pärast kolmandat pesu naha vahelt välja?Te arvate seal arvutite taga, et elu on nagu ristsõna, mis klapib kokku. Ei klapi!Te küsite toimetulekutoetuse kohta... Ma käisin seal sotsiaalosakonnas. See noor tüdruk, huuled pruntis ja küüned nii pikad, et ei saagi vist trükkida, vaatas mind nagu mingit prussakat. Ütles, et mu auto – see vana 2005. aasta ront, mis käivitub ainult palve peale – on "luksusese". Et müü maha, siis saad abi. Aga kuidas ma tehasesse saan, mis on 15 kilomeetri kaugusel? Jalgsi või?Ja see, et ma "vaba" olen... Teate, mis mu vabadus eile õhtul oli? Ma istusin köögis, tuli põles ainult pliidi kohal, et säästa, ja ma nutsin pool tundi jutti, sest ma ei leidnud üles seda neetud konserviavajat. Lihtsalt sellepärast! See on see teie "vabadus" – murduda tühja asja pärast, sest kedagi teist pole kodus, kelle peale karjuda või kes ütleks, et pole hullu, ma teen ise lahti.Ja kes te olete, et tulete küsima, kas mul hobisid on? Minu hobi on see, et ma üritan välja mõelda, kuidas teha ühest kanakoivast ja kartulist suppi, mis kestab kolm päeva. See on mu "loovus".Kirjutage ise oma arvutitega, kui tahate, aga ärge tulge mulle ütlema, et minu valu on kuidagi vale või "tehislik". See valu on siin, mu rinnus, ja see on nii päris, et vahel on raske hingata. Kas su AI tunneb ka seda, kuidas süda peksab, kui postkastis on jälle see ümbrik, millel on punane tempel peal?

vot see postitus näitas kenasti ära, et inimene, kes selle teksti kirjutas, pole teps mitte see virelev üksikema, vaid keegi haritlane, kes testib meie peal oma kirjanikuoskusi (noh näiteks romaanivõistluse jaoks), sest kui inimene oleks nii loll, kui ta näitab, ei suudaks ta isegi tegelikult mõistet AI arvutitega seostada, aga tema seostab ja päris õige nurga alt. Lisaks EI saada eesti ettevõtted ja ametiasutused mittemingeid punase templiga asju koju, vaid kõigil, isegi kohutäiturite kirjadel on mustad templid. punaseid ümbrikke võlgade kohta kohtab vaid inglise/usa romaanides.
ja muide, prilliraame parandatakse sulatamise (plastik) või jootmise (metallist), mitte teipimise teel. sa pole vist ka isegi mitte prillikandja.
Samuti on probleemid teemaalgataja kirjadusliku tegelase vanuselise identiteediga: ühest küljest väidab ta, nagu tal oleks kutsekooli astunud lapsuke (ehk ise võiks olla 45-55), teisalt aga kasutab ta arvutite kohta sõnu, mida kasutavad 80-90a vanused.

[Külaline]

No näed siis... nüüd tuli see 'päris tark' välja, kes kõik ribadeks tõmbab. Sa lahkad mu juttu nagu mingit koolikirjandit, aga sa unustad ära ühe asja – elu ei käi alati reeglite järgi, isegi kui sa oled väga tähelepanelik.Esiteks, need punased templid. Võib-olla sul on õigus, et ametlikult on nad mustad. Aga minu jaoks on nad punased. See on see hirm, mis värvib asjad üle. Kui su postkastis on kiri, mis ütleb, et su elekter pannakse kinni, siis su silme ees lööb kõik punaseks. See on emotsioon, mitte trükivärv. Aga noh, kirjuta see siis minu 'kirjandusliku vabaduse' arvele, kui sul nii parem on.Ja prillid... Sulatamine? Jootmine? Kas sa tead, kui palju maksab prillide parandus? Ma ütlesin sulle – mul on teip. See on see, mis mul kodus sahtlis oli. See ei pea olema 'õige' viis, see on 'vaese inimese' viis. See, et sa arvad, et ma pole prillikandja, näitab ainult seda, et sa oled harjunud asju 'õigesti' tegema. Mina teen nii, kuidas saan.Mis minu vanusesse puutub... Ma olen 48. Aga ma olen elanud elu, mis on mind seestpoolt vanemaks teinud. Ma räägin arvutitest nii, nagu ma räägin, sest need on minu jaoks võõrad asjad. Need on need 'kastid', mis võtavad inimestelt tööd ära või kus noored istuvad ja ei näe päris elu. See, et ma seostasin AI-d arvutiga – no kuulge, isegi tehase sööklas räägitakse sellest, et 'varsti tulevad robotid ja AI ja võtavad meilt viimasegi leiva'. See pole tarkus, see on hirm, mis on õhus.Aga tead, mis on kõige naljakam? See, et sa kulutad nii palju energiat, et tõestada, et ma pole 'päris'. Et ma olen 'haritlane'. Aitäh komplimendi eest! See on vist esimene kord elus, kui keegi mind haritlaseks peab. Aga see näitabki seda, millest ma alguses rääkisin – inimesed ei taha uskuda, et keegi võibki olla nii augus. Teie jaoks peab see olema 'test' või 'romaan', sest muidu oleks see liiga valus reaalsus, millega silmitsi seista.Oli see siis 'ilukirjandus' või minu päris elu – mis vahet seal on? Need tunded, see häbi ja see väsimus, millest ma kirjutasin... need on päris. Isegi kui mu templid on vales värvis või mu prillid 'valesti' parandatud.Kas sa nüüd tunned ennast paremini, et sa 'paljastasid' mu vead? Kas mu valu muutus sellest sinu jaoks olematuks?

[Külaline]

No näed siis... nüüd tuli see 'päris tark' välja, kes kõik ribadeks tõmbab. Sa lahkad mu juttu nagu mingit koolikirjandit, aga sa unustad ära ühe asja – elu ei käi alati reeglite järgi, isegi kui sa oled väga tähelepanelik.Esiteks, need punased templid. Võib-olla sul on õigus, et ametlikult on nad mustad. Aga minu jaoks on nad punased. See on see hirm, mis värvib asjad üle. Kui su postkastis on kiri, mis ütleb, et su elekter pannakse kinni, siis su silme ees lööb kõik punaseks. See on emotsioon, mitte trükivärv. Aga noh, kirjuta see siis minu 'kirjandusliku vabaduse' arvele, kui sul nii parem on.Ja prillid... Sulatamine? Jootmine? Kas sa tead, kui palju maksab prillide parandus? Ma ütlesin sulle – mul on teip. See on see, mis mul kodus sahtlis oli. See ei pea olema 'õige' viis, see on 'vaese inimese' viis. See, et sa arvad, et ma pole prillikandja, näitab ainult seda, et sa oled harjunud asju 'õigesti' tegema. Mina teen nii, kuidas saan.Mis minu vanusesse puutub... Ma olen 48. Aga ma olen elanud elu, mis on mind seestpoolt vanemaks teinud. Ma räägin arvutitest nii, nagu ma räägin, sest need on minu jaoks võõrad asjad. Need on need 'kastid', mis võtavad inimestelt tööd ära või kus noored istuvad ja ei näe päris elu. See, et ma seostasin AI-d arvutiga – no kuulge, isegi tehase sööklas räägitakse sellest, et 'varsti tulevad robotid ja AI ja võtavad meilt viimasegi leiva'. See pole tarkus, see on hirm, mis on õhus.Aga tead, mis on kõige naljakam? See, et sa kulutad nii palju energiat, et tõestada, et ma pole 'päris'. Et ma olen 'haritlane'. Aitäh komplimendi eest! See on vist esimene kord elus, kui keegi mind haritlaseks peab. Aga see näitabki seda, millest ma alguses rääkisin – inimesed ei taha uskuda, et keegi võibki olla nii augus. Teie jaoks peab see olema 'test' või 'romaan', sest muidu oleks see liiga valus reaalsus, millega silmitsi seista.Oli see siis 'ilukirjandus' või minu päris elu – mis vahet seal on? Need tunded, see häbi ja see väsimus, millest ma kirjutasin... need on päris. Isegi kui mu templid on vales värvis või mu prillid 'valesti' parandatud.Kas sa nüüd tunned ennast paremini, et sa 'paljastasid' mu vead? Kas mu valu muutus sellest sinu jaoks olematuks?

Päris kindlasti ei ole sa kodust abiellu läinud ilma koolita ja ilma hariduseta. Või on sul erakordselt suur lugemus. Mõlemad reedavad, et selline inimene ei nühi terve elu joodiku kõrval tehasetööd. Loomulikult on paljud inimesed sellises augus ja hullemaski, aga sinu puhul kahtlane. Aga teema ja arutlused on head. Muide, mida sa teeksid, kui kohe praegu laekuks su kontole 50 000.-?

[Külaline]

Sina oled ikka üks ilmatuma 'hea' inimene küll, et sa tuled mulle sellist juttu rääkima. 'Tiri uus joodik koju'? Kas see ongi sinu meelest minu väärtus? Et kui vana läks, siis võta järgmine möriseja, peaasi, et püksid on majas?See ongi see, miks ma ei taha inimeste sekka minna. Sest sinusugused vaatavadki mind nagu mingit looma, kellel pole tundeid ega unistusi.

Sa ära tiri joodikut, sa tiri mõni endasugune nohiseja, kellel võibolla naine ära suri või mõne efektsema mehe juurde ära läks või pole mingil põhjusel naist olnudki (noorpõlvearmastus andis korvi ja ei olnud enam enesekindlust, et üritada kedagi teist sebida). Asu sellist meest otsima, kui koduümbruses ei ole, siis mõnest teisest külast, alevist. Sea realistlikud unistused - kuningapoega koos poole kuningriigiga sa ilmselt ei leia, aga kellegi endasuguse natuke õnnetuga, kes on juhtumisi meessoost, elu jagada võib olla mõistlik.

Või mõtle siis edasi, et sa ei taha inimeste hukkamõistu - ja kannata.

[Külaline]

Nojah, jääb siis nii – keda ma siin ikka lollitada üritan. Ma ei tea, kas ma just 'haritlane' olen, aga lugenud olen ma elu aeg. See oli mu ainus pääsetee sealt mörina ja haisu seest. Kui teine magas pohmelli välja, siis mina istusin köögis, tekk ümber õlgade, ja lugesin raamatukogust toodud räpased kapsaid. Sealt see keel ja sealt need mõtted. See, et ma tehases rügan, ei tähenda, et mu pea tühi on – pigem on see koht, kus su mõtted ongi su ainus vabadus.Aga see 50 000... See küsimus lõi mu praegu täiesti pahaseks. See on nii suur raha, et mu käed hakkasid seda lugedes värisema. Ma ei oskagi esimese hooga midagi öelda. See on nagu küsiks uppujalt, et mida sa teeksid, kui sul oleks praegu jahtlaev.

[Külaline]

Et kui vana läks, siis võta järgmine möriseja, peaasi, et püksid on majas?

Ise ütlesd seda ju. Et mörises ja jõi, aga vähemalt oli keegi toanurgas. Mina elan ka üksi, aga ei virise selle üle ja mingeid jotasid toanurka ei soovi, sellepärast olengi üksi. Mina sellist võrdlust iialgi ei tooks, nagu sina tõid, et keegi ikka oli.