Mis elu see on, kui oled üksi ja keegi ei aita..

[Tolmukübe]

Kui sul selg pidevalt valutab ja jalad on kehvad, siis vbl oleks mõttekas proovida invaliidsust taotleda. Antakse siis puuduv töövõime või osaliselt puuduv töövõime, või ei anta kumbagi, aga proovima peab, kaotada ei ole midagi. Ja kui laps on ikkagi 18+ ja käib üüriraha küsimas, see on küll paha. Tema sinu peale ei mõtle, et sul toiduraha ei jätku ja elektriarved maksmata, tema käib ainult saama peal. Seal tuleb süda kõvaks teha. On ju osalise tööajaga õhtul paar tundi ehk mõni koristajakoht saadaval, saab sealt kasvõi osa omast üürist. Sina mõtled teise peale, aga teine peaks mõtlema ka sinu peale, see on õiglane. Ei ole nii, et ema peab nüüd igavesti oma täiskasvanud võsukest orjama hakkama. Sest võib juhtuda, et selline jääbki kaela peale. Vaatab, et ema käest saab, ja...

[Külaline]

Nojah, jääb siis nii – keda ma siin ikka lollitada üritan. Ma ei tea, kas ma just 'haritlane' olen, aga lugenud olen ma elu aeg. See oli mu ainus pääsetee sealt mörina ja haisu seest. Kui teine magas pohmelli välja, siis mina istusin köögis, tekk ümber õlgade, ja lugesin raamatukogust toodud räpased kapsaid. Sealt see keel ja sealt need mõtted. See, et ma tehases rügan, ei tähenda, et mu pea tühi on – pigem on see koht, kus su mõtted ongi su ainus vabadus.Aga see 50 000... See küsimus lõi mu praegu täiesti pahaseks. See on nii suur raha, et mu käed hakkasid seda lugedes värisema. Ma ei oskagi esimese hooga midagi öelda. See on nagu küsiks uppujalt, et mida sa teeksid, kui sul oleks praegu jahtlaev.

Tule nüüd sellest rollist välja, sul ei õnnestu eriti. Pane see sulanud pelmeenipakk tagasi sügavkülma ja vii prill parandusse.

[Külaline]

Nojah, jääb siis nii – keda ma siin ikka lollitada üritan. Ma ei tea, kas ma just 'haritlane' olen, aga lugenud olen ma elu aeg. See oli mu ainus pääsetee sealt mörina ja haisu seest. Kui teine magas pohmelli välja, siis mina istusin köögis, tekk ümber õlgade, ja lugesin raamatukogust toodud räpased kapsaid. Sealt see keel ja sealt need mõtted. See, et ma tehases rügan, ei tähenda, et mu pea tühi on – pigem on see koht, kus su mõtted ongi su ainus vabadus.Aga see 50 000... See küsimus lõi mu praegu täiesti pahaseks. See on nii suur raha, et mu käed hakkasid seda lugedes värisema. Ma ei oskagi esimese hooga midagi öelda. See on nagu küsiks uppujalt, et mida sa teeksid, kui sul oleks praegu jahtlaev.

Nüüd pingutad üle. Ükski raamatuhull ei ütleks "räpaseid kapsaid".

[Külaline]

Nojah, jääb siis nii – keda ma siin ikka lollitada üritan. Ma ei tea, kas ma just 'haritlane' olen, aga lugenud olen ma elu aeg. See oli mu ainus pääsetee sealt mörina ja haisu seest. Kui teine magas pohmelli välja, siis mina istusin köögis, tekk ümber õlgade, ja lugesin raamatukogust toodud räpased kapsaid. Sealt see keel ja sealt need mõtted. See, et ma tehases rügan, ei tähenda, et mu pea tühi on – pigem on see koht, kus su mõtted ongi su ainus vabadus.Aga see 50 000... See küsimus lõi mu praegu täiesti pahaseks. See on nii suur raha, et mu käed hakkasid seda lugedes värisema. Ma ei oskagi esimese hooga midagi öelda. See on nagu küsiks uppujalt, et mida sa teeksid, kui sul oleks praegu jahtlaev.

Nüüd pingutad üle. Ükski raamatuhull ei ütleks "räpaseid kapsaid".

Kõva raamatuhull, kellel ei pidanud olema minutitki vaba aega oma vaipade pesemise kõrvalt. Kui luuletada, siis võiks ikkagi jääda usutavuse piiresse, mitte hakata päris kägu ajama.

[Külaline]

Olgu. Mida sa teeks kui sul oleks 100 ekstra eurot?
Ma annan sulle mõtteid ka:
Vaata kodus ringi. On sul ehk kodus midagi, mis üleliigne. Noukaajast nt. Aega paistab sul olevat, internetinühendust on ka. Saad müüa ebays (nt noukaaegsed asjad) voi Vintedis (roivad). Vintedis ostavad palju nt poolakad ja leedukad, nende maitse on erinev (juhuks kui tahad öelda, et su kaltse pole kellelgi vaja).
Kui sul on roivastumise osas maitset, void kohaliku kaltsuka eurose leiu eest paarkümmend saada. (Reselling)
Äkki on moni sobranna, kes kotitäie roivaid kuskile klnteinerisse paneks - votad endale ja paned müüki.

Kui elad alevis, kus on pood, on seal ka bussiühendus veidi suuremasse linna. Midagi seal kevadel-suvel ometi toimub. Laat näiteks. Lähed ja jalutad, ostma ei pea.
Äkki on linnas muuseum? Millal on tasuta külastuspäev, uuri. Kodulehel olemas. Muuseumid jm asutuses otsivad vahel ka vabatahtlikke abilisi. Tasu, tõsi ei pakuta, aga olles ühes teises valdkonnas vabatahtlike punti hallanud, kinnitan, et sellisest aja annetamisest voib olla su enda vaimsele tervisele turgutust. Öeldakse hea sona, oodatakse ja hooaja / aasta lopus on väike koosviibimine.
Oled tehases liinitööd teinud terve elu ja tervis kehva. Voimalik, et kontoritööle keeruline saada (aga mitte voimatu!) Hakka näiteks koristamas käima - saan aru, et puhtusele sul silma on. Ega see kerge ei ole, aga sul on auto ja veidigi suuremates linnades otsitakse tikutulega usaldusväärset koristajat ja ollakse valmis töö eest ka maksma. Kuulutused sotsiaalmeedia gruppidesse. Saad ehk tehasetöölt end peatselt vabaks votta ja töötada nt 3-4 päeva nädalas ja nt 1 objekt päevas (see ei ole koristaja kuskil firmas, eksju)
Kui oled usinalt teinud moose vm hoidiseid void proovida neidki veebi vahendusel müüa. Saan aru, et sul on iga eiro oluline.
Voin veel kaasa moelda, ehk leidsid motteid.

[Külaline]

Olen nelikümmend seitse. Mul on kõrgharidus, kindel kontoritöö ja väike korter Tallinnas. Väljastpoolt vaadates on kõik justkui korras. Täiskasvanud inimese elu. Stabiilne, viisakas, probleemideta.Tööl vastan kirjadele, teen tabeleid ja käin koosolekutel. Olen täpne, rahulik ja usaldusväärne. Selline inimene, kelle peale võib kindel olla.
Lõunat söön enamasti töö juures. Teised räägivad lastest, abikaasadest, remondist ja nädalavahetuse plaanidest. Ma kuulan vahel pealt, aga ei oska midagi lisada. Mitte et keegi mind tõrjuks. Ma lihtsalt ei kuulu päriselt sellesse juttu. Mu vanad sõbrannad on samuti oma pereellu kadunud. Neil on alati kiire. Lapsed, koolid, trennid, sünnipäevad, ämma sünnipäevad. Kui me harva kohtume, räägivad nad enamasti sellest, mida kõike nad teiste jaoks tegema peavad. Vahel tunnen nende vastu isegi põlgust. Eriti nende naiste vastu, kes on kogu oma elu keeranud mehe, laste ja kodu teenindamiseks. Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.
Ja ometi ei tee see teadmine mind kuidagi paremaks ega õnnelikumaks. Mul on vabadus. Oma aeg. Oma kodu. Keegi ei oota minult õhtusööki ega puhtaid sokke. Keegi ei sega mu vaikust. Aga keegi ei oota mind ka.
Õhtuti panen televiisori taustaks käima, kuigi ma ei vaata seda eriti. Lihtsalt mingi hääl peab toas olema. Täielikus vaikuses hakkavad mõtted liiga valjult kõlama.
Mulle meeldib reisida. Enamasti üksi. Ütlen endale ja teistele, et see avardab silmaringi. Käin muuseumides, jalutan võõrastel tänavatel, istun kohvikutes ja teen pilte. Kõik tundub piltidel ilus ja sisukas. Aga õhtuti hotellitoas on ikka sama tunne. Ainult linn akna taga on teine.
Tinderis on mehi, kellega ma vahel kohtun. Mõnega lähen ka voodisse. Enamasti ei tähenda see midagi. Hommikul on natuke piinlik, natuke tühi ja siis jätkub kõik vanaviisi. Ma ei teagi, kas ma otsin sealt lähedust, kinnitust või lihtsalt väikest pausi iseendast.
Mõnikord mõtlen, et mul polegi ju midagi otseselt halvasti. Võib-olla just sellepärast ongi seda nii raske seletada. Kõik on olemas, mis peaks olema piisav. Töö. Kodu. Vabadus. Rahu. Ainult et see rahu meenutab vahel rohkem tühjust.
Päev saab läbi. Homme ärkan jälle, lähen tööle ja teen kõik ära, mis vaja. Nii see läheb.

Mulle tundub see väga igav ja sisutu elu.

Isiklikult arvan, et mehe ja laste teenindamise ja täieliku üksiolemise vahepeale jääb veel variante, mis on kahtlemata palju meeldivamad kui need kaks äärmust.

[Külaline]

Olen nelikümmend seitse. Mul on kõrgharidus, kindel kontoritöö ja väike korter Tallinnas. Väljastpoolt vaadates on kõik justkui korras. Täiskasvanud inimese elu. Stabiilne, viisakas, probleemideta.Tööl vastan kirjadele, teen tabeleid ja käin koosolekutel. Olen täpne, rahulik ja usaldusväärne. Selline inimene, kelle peale võib kindel olla.
Lõunat söön enamasti töö juures. Teised räägivad lastest, abikaasadest, remondist ja nädalavahetuse plaanidest. Ma kuulan vahel pealt, aga ei oska midagi lisada. Mitte et keegi mind tõrjuks. Ma lihtsalt ei kuulu päriselt sellesse juttu. Mu vanad sõbrannad on samuti oma pereellu kadunud. Neil on alati kiire. Lapsed, koolid, trennid, sünnipäevad, ämma sünnipäevad. Kui me harva kohtume, räägivad nad enamasti sellest, mida kõike nad teiste jaoks tegema peavad. Vahel tunnen nende vastu isegi põlgust. Eriti nende naiste vastu, kes on kogu oma elu keeranud mehe, laste ja kodu teenindamiseks. Nad räägivad sellest nagu armastusest, aga mulle tundub see tihti lihtsalt enese kaotamisena. Nagu nad oleksid aastatega oma mõtted, huvid ja arengu vaikselt kõrvale pannud.
Ja ometi ei tee see teadmine mind kuidagi paremaks ega õnnelikumaks. Mul on vabadus. Oma aeg. Oma kodu. Keegi ei oota minult õhtusööki ega puhtaid sokke. Keegi ei sega mu vaikust. Aga keegi ei oota mind ka.
Õhtuti panen televiisori taustaks käima, kuigi ma ei vaata seda eriti. Lihtsalt mingi hääl peab toas olema. Täielikus vaikuses hakkavad mõtted liiga valjult kõlama.
Mulle meeldib reisida. Enamasti üksi. Ütlen endale ja teistele, et see avardab silmaringi. Käin muuseumides, jalutan võõrastel tänavatel, istun kohvikutes ja teen pilte. Kõik tundub piltidel ilus ja sisukas. Aga õhtuti hotellitoas on ikka sama tunne. Ainult linn akna taga on teine.
Tinderis on mehi, kellega ma vahel kohtun. Mõnega lähen ka voodisse. Enamasti ei tähenda see midagi. Hommikul on natuke piinlik, natuke tühi ja siis jätkub kõik vanaviisi. Ma ei teagi, kas ma otsin sealt lähedust, kinnitust või lihtsalt väikest pausi iseendast.
Mõnikord mõtlen, et mul polegi ju midagi otseselt halvasti. Võib-olla just sellepärast ongi seda nii raske seletada. Kõik on olemas, mis peaks olema piisav. Töö. Kodu. Vabadus. Rahu. Ainult et see rahu meenutab vahel rohkem tühjust.
Päev saab läbi. Homme ärkan jälle, lähen tööle ja teen kõik ära, mis vaja. Nii see läheb.

Olen täiesti kindel, et kõik suhtes inimesed haletsevad sind salaja. Sulle nad seda välja ei näita.

[Külaline]

Sina oled ikka üks ilmatuma 'hea' inimene küll, et sa tuled mulle sellist juttu rääkima. 'Tiri uus joodik koju'? Kas see ongi sinu meelest minu väärtus? Et kui vana läks, siis võta järgmine möriseja, peaasi, et püksid on majas?See ongi see, miks ma ei taha inimeste sekka minna. Sest sinusugused vaatavadki mind nagu mingit looma, kellel pole tundeid ega unistusi. Sinu jaoks olen ma vist lihtsalt üks loll maanaine, kellele kõlbab iga suss, kes vähemalt kaine peaga puud tuppa toob. Ma ei igatse joomist taga, ma igatsen seda, et keegi päriselt küsiks, kuidas mul läheb, ilma et ta tahaks mind õpetada või alandada!Ja need vaibad... see pole naabrite pärast. See on selleks, et ma ei tunneks ennast nagu viimne rämps. Kui sul on kõik ümberringi must ja laguneb, siis sa kaotad viimsegi kontrolli oma elu üle. See puhtus on ainus asi, mis mul veel on – see on märk sellest, et ma pole veel alla andnud. Et ma pole veel see 'asotsiaal', kelleks sa mind vist juba mõttes tembeldanud oled.Ja lapsed... jah, nad on täiskasvanud, aga nad on minu lapsed. Kas sina keerad oma lastele selja kohe, kui nad 18 saavad? Ütled, et säh, siin on suhkur ja jahu, edasi vaata ise? Mina ei saa nii. Ma olen ema, isegi kui ma olen vähe koolis käinud, seda asja ma tean.Su jutt sellest, et 'tiri uus koju', näitab täpselt, kui vähe sa elust aru saad. Ma ei taha kedagi 'tirida'. Ma tahaks lihtsalt austust. Aga sinu jaoks on vist minusugune naine lihtsalt üks katkine asi, mida saab asendada teise katkise asjaga.Tead mis, hoia oma 'soovitused' endale. Mine ja tiri ise keda tahad. Mina pesen parem oma vaibad puhtaks ja istun üksi, kui et hakkan sinusugustega ühes lauas istuma, kes arvavad, et vaesus tähendab seda, et sul pole südant ega uhkust alles jäänud.

Kui sulle seni sobis joodik, siis miks enam ei võiks sobida? Just kirjutasid, et teil seal bussipeatuses istub neid mitmeid. Mine vea sealt üks omale koju.

[Külaline]

Ma saan aru, et see teemaalgatus ja teemaalgataja teised kommentaarid ei ole AI-ga tehtud. Pigem on siin tegemist sarkasmiga ja elu kõverpeegli kirjeldusega, aga natukene liiga üle võlli.

TA väljendumislaad on väga kummaline - vanainimeselik. Suhtumine endasse ja hoiak nagu mingil nõukogude naisel - kõik on alati halvasti, aga see tuleb ära kannatada.

[Külaline]

See nälja kirjeldamine on küll kummaline.

Minul on Eesti keskmine palk ja toidupoest ma saan vist pea kõike omale lubada, mida ise soovin, aga ometi ma ostan peaaegu ainult sooduskampaania tooteid. Ja alati, kui on, siis ka allahinnatud kaupa.

Pole selle pealegi tulnud, et see on miski häbiasi.

Ja süüa on võimalik teha endale ikka ülisoodsalt, kui vähegi viitsid ise teha. Viis liitrit suppi maksab kokku 5 eurot või vähemgi. Sellest saab mitu päeva süüa. Pakk makarone mõnikümmend senti. Tatar, kruup, kartul... no ei maksa suurt midagi. Ainus asi, et odavalt saab siis, kui ikka ise teed süüa, mitte ei käi väljas söömas ega telli omale kullerit.

[Külaline]

Võib-olla ma tõesti räägin nagu vanainimene. Aga see on sellepärast, et mu hing on väsinud. Kui sa oled aastakümneid elanud režiimil 'kanna ja kannata', siis sa ei hakkagi üleöö rääkima nagu positiivsusest pakatav elustiiliblogija.

[Külaline]

Võib-olla ma tõesti räägin nagu vanainimene. Aga see on sellepärast, et mu hing on väsinud. Kui sa oled aastakümneid elanud režiimil 'kanna ja kannata', siis sa ei hakkagi üleöö rääkima nagu positiivsusest pakatav elustiiliblogija.

Mulle tundub küll joodkust lahtisaamine päris suur õnn.

[Külaline]

Võib-olla ma tõesti räägin nagu vanainimene. Aga see on sellepärast, et mu hing on väsinud. Kui sa oled aastakümneid elanud režiimil 'kanna ja kannata', siis sa ei hakkagi üleöö rääkima nagu positiivsusest pakatav elustiiliblogija.

Sa ei räägi, nagu vanainimene. Sa räägid nagu keegi, kes üritab rääkida nagu vanainimene.

[Külaline]

Probleem on hariduse puudumises. Peaaegu 50-aastasel pole sellest teadmisest ilmselt eriti enam midagi kasu.
Kõva haridusega inimestel ei teki iialgi 50+ vanuses seda probleemi, et pole tööd või sissetulekut.
TA peab vaatama peeglisse ja lihtsalt järeldused tegema ja mingi lihttöö peal edasi vegeteerima.

[Külaline]

Aga miks peaks keegi aitama?

[Külaline]

Probleem on hariduse puudumises. Peaaegu 50-aastasel pole sellest teadmisest ilmselt eriti enam midagi kasu.
Kõva haridusega inimestel ei teki iialgi 50+ vanuses seda probleemi, et pole tööd või sissetulekut.
TA peab vaatama peeglisse ja lihtsalt järeldused tegema ja mingi lihttöö peal edasi vegeteerima.

Mina läksin 50 aastaselt eripedadgoogikat õppima ja sain kohe kooli tööle, 55 aastaselt sain magistrikraadi kätte ja nüüd on 2500 palk. Rikkaks ei saa, aga minu arust ikkagi palju parem kui mingi tehasetöö.

[Külaline]

Sellepärast, et täna oled sina see 'tark ja tubli', aga homme võid sa olla see, kellel on prillid teibitud ja käsi väriseb. Keegi ei peaks aitama selleks, et ma 'mugavalt' elaks, vaid selleks, et su oma süda ei läheks täiesti pudedaks sellest külmusest, millega sa teisi mõõdad. Kui me üksteist enam ei aita, siis mis vahet seal on, kas me oleme robotid või inimesed

[Külaline]

Probleem on hariduse puudumises. Peaaegu 50-aastasel pole sellest teadmisest ilmselt eriti enam midagi kasu.
Kõva haridusega inimestel ei teki iialgi 50+ vanuses seda probleemi, et pole tööd või sissetulekut.
TA peab vaatama peeglisse ja lihtsalt järeldused tegema ja mingi lihttöö peal edasi vegeteerima.

Mis riigis sa elad?

[Külaline]

Kui sul selg pidevalt valutab ja jalad on kehvad, siis vbl oleks mõttekas proovida invaliidsust taotleda. Antakse siis puuduv töövõime või osaliselt puuduv töövõime, või ei anta kumbagi, aga proovima peab, kaotada ei ole midagi. Ja kui laps on ikkagi 18+ ja käib üüriraha küsimas, see on küll paha. Tema sinu peale ei mõtle, et sul toiduraha ei jätku ja elektriarved maksmata, tema käib ainult saama peal. Seal tuleb süda kõvaks teha. On ju osalise tööajaga õhtul paar tundi ehk mõni koristajakoht saadaval, saab sealt kasvõi osa omast üürist. Sina mõtled teise peale, aga teine peaks mõtlema ka sinu peale, see on õiglane. Ei ole nii, et ema peab nüüd igavesti oma täiskasvanud võsukest orjama hakkama. Sest võib juhtuda, et selline jääbki kaela peale. Vaatab, et ema käest saab, ja...

Miks sellel on all tekst:
Viimati muutis Tolmukübe, 03 Mai 2026 14:21, muudetud 1 kord kokku.

[Külaline]

Kui sul selg pidevalt valutab ja jalad on kehvad, siis vbl oleks mõttekas proovida invaliidsust taotleda. Antakse siis puuduv töövõime või osaliselt puuduv töövõime, või ei anta kumbagi, aga proovima peab, kaotada ei ole midagi. Ja kui laps on ikkagi 18+ ja käib üüriraha küsimas, see on küll paha. Tema sinu peale ei mõtle, et sul toiduraha ei jätku ja elektriarved maksmata, tema käib ainult saama peal. Seal tuleb süda kõvaks teha. On ju osalise tööajaga õhtul paar tundi ehk mõni koristajakoht saadaval, saab sealt kasvõi osa omast üürist. Sina mõtled teise peale, aga teine peaks mõtlema ka sinu peale, see on õiglane. Ei ole nii, et ema peab nüüd igavesti oma täiskasvanud võsukest orjama hakkama. Sest võib juhtuda, et selline jääbki kaela peale. Vaatab, et ema käest saab, ja...

Miks sellel on all tekst:
Viimati muutis Tolmukübe, 03 Mai 2026 14:21, muudetud 1 kord kokku.

Äkki esitad kasutajaabisse sellised küsimused ja ei solgiks teemat.