Lähedase viinaviga

[Külaline]

Peresuhted, kui pereliige on alkohoolik.
Kuidas oleks õige suhtuda alkoholismi?
On see jooja Haigus? Sõltuvushaigus.
Või on see vähene hoolimine teistest pereliikmetest?
Parem on katkestada või viia suhted miinimumi?
Minu ema jõi ja on nüüd surnud.palju aastaid. Aga kogu mu lapsepõlve ja noore täiskasvanu ea oli meil see joomine teemaks. Tülid tülide otsa. Pettumus. Meeleheide.
Nüüd olen ma juba ämma staatuses. Minu minia ema joob. Teda valdab sama viha ja ja meeleheide. Etteheited oma lapsepõlve osas ja praegu ka.
Mina olen ajaga oma ema joomisest peaaegu üle saanud ja mõtlen, et ta oligi haige. Sõltuvushaige. Enamus tema headuse nullis ära joomine.
Kuidas lohutada oma miniat. Ta on ka oma ema peale praegu väga vihane.
Aga kas on mõtet olla haige peale vihane? Või on põhjust, sest ema on iseloomutu, ei mõtle mida ta oma lähedastele on teinud.
Kui minu ema suri, oli suhtumine joomisesse üsna ühene- joodik.
Nüüd ajaga on aga suhtumine vaimsesse tervisesse üldse muutunud. Ja ka minu enda suhtumine. Aga ehk seepärast, et kokkupuudet enam pole, ma ei saa haiget. Ma suudan juba olla nagu kõrvaltvaataja või teoreetik.
Kuidas te suhtute praegu joomisesse? Haigus või enesekesksus, iseloomutus?

[Külaline]

Minu ema oli ka alkohoolik aga mitte terve mu lapsepõlve. Viimased 15 aastat alles. Suri 56aastasena. See on minu silmis haigus. Kõige parem on ennast võimalikult palju distantseerida. Viha tundmine on täitsa normaalne. Ma tagantjärgi tean, et ma käisin läbi kõik leina etapid, kuhu kuulusid ka see sama viha, juba tema eluajal. Kui ema suri, olin ta põhimõtteliselt juba ära leinanud aastaid tagasi(sest endist ema enam ei eksisteerinud tänu alkoholile) ja surmaga tuli kergendustunne mõnesmõttes(jah, see võib inetuna tunduda nii öelda aga nii ma tundsin).

[Külaline]

Alkohoolik valib alati alkoholi, sellest ei tohi tunda end isiklikult puudutatuna, sest inimene on haige. Üks minu vanem on ka kaotanud oma elus kõik: pere, töö, tervise. Jätkab endiselt samas vaimus. Kõige hullem on, et selline jääb ju pärast laste kantseldada. Juba mõni aasta tagasi arvas ta, et lapsed peaksid tema arveid maksma. Ise joob oma tööturaha maha. Pigem see on see osa, mis viha teeb, et hakka veel joodikut ülal pidama, et ta saaks rahus end surnuks juua.

[Külaline]

Mu minia on praegu seal etapis, kus ta tunneb kui palju on tema saanud haiget, kannatanud, kurvastanud, pettunud.
Viha ongi ainus mis hoiab tema vaimu püsti. Viha selle kõige kogemise ees ema vastu.
Ma ei tea kui ma hakkaks teda nö nõustama, tundub talle ilmselt, et tema kannatusi ei peeta miskiks, sest ema on ju haige.
Kuidas sellest punktist edasi minna.
Mina kandsin endas sama viha palju aastaid. Ja see andis mulle tegelikult jõu sellest üle saada. Peale ema surma.
Aga äkki nemad saaks kuidagi tega omavahel rahu veel ema elu ajal? Ma ainult ei tea mida öelda. Praegu hoiab teda üleval viha ema vastu. Kui ta aga mõistaks et see on haigus, siis on tal nagu 2 kaotust. Ta on kaotanud lapsepõlve, mis peaks olema ilus aeg. Ja peab hakkama mõistma et ema on hoopis haige.
Ehk siis tuleb talle ka mõistmine. Aga ja tunne, et emal on justkui õigus olla haige. Ja haigused... sinna ei saa midagi parata. Lisaks rikutud lapsepõlv.

[Külaline]

Sa tegelikult ei peagi midagi ütlema või nõu andma. Ole lihtsalt talle olemas ja kuula ta ära. Juba see, et tal on võimalus ennast vajadusel tühjaks rääkida on suur asi. Seda enam, et sul on sama asi endal läbi tehtud ja kogemus alkohoolikuga olemas.

Seal polegi midagi palju targutada, tean, sest mu parim sõbranna on alkohoolik. Tema kõrval olen palju läbi elanud. Algul käitusin nagu kaassõltlane, hiljem proovisin aidata, aga alkohoolikut saab aidata vaid tema ise. Sunniviisil ei saavuta midagi. Ja mingil hetkel tuleb osata alla anda, kui näed, et enam miski ei aita. Enda tervis on ka tähtis ja seda ei tohi teise aitamise tuhinas ära unustada.

[Külaline]

(sest endist ema enam ei eksisteerinud tänu alkoholile) ja surmaga tuli kergendustunne mõnesmõttes(jah, see võib inetuna tunduda nii öelda aga nii ma tundsin).

Vaevalt küll, et "tänu alkoholile", vast ikka "alkoholi tõttu"!

[Külaline]

Ma ei tea, kas sellel on mingit vahet, kas alkoholi liigtarbija on joodik või on tal haigus, sest lapsepõlv ja peresuhted on ikkagi rikutud, ebameeldivaid mälestusi see olematuks ei tee. Seda enam, et see "haigus" ei alga ju üleöö, päris pikalt on aega joomisest vabaneda, kuni see veel täielikuks sõltuvuseks ei ole saanud. Miks siis, kui see veel on võimalik, ei sea inimene omale piiri ette ega vali alkoholi asemel pere ja lapsi? Joodik on joodik, õilistage teda palju tahate oma haigusejutuga.

[Külaline]

Ka alkohoolik on enda peale vihane, võib ka öelda, et see on tunne, mis tema alkoholismi toidab ja joomas hoiab. See ongi kinnine ring, kust välja saamiseks ei piisa väga tugev olemisest, pigem on abi mingist erilisest elusündmusest, mis annab joodiku elule teise perspektiivi. Kuskil muidugi on ka piir, kust enam ei olegi ka selle uue perspektiivi abil võimalik tagasi tulla.
Minu isa jaoks oli selleks hetkeks minu lapse sünd. Lapselapsi oli tal küll juba ennegi, aga minu laps sündis just sel hetkel, kus isal oli kadunud töö, oli jäämas tsüklisse, murdumas. Lapselapse sünniga tekkis vajadus tema abi järele ja ta tundis selle ära, pakkus oma abi ja suutis jätta joomise selleks, et iga päev käia lapselapsega jalutamas (selleks tuli ka autoga sõita). See oli imeline juhus, isa pole nüüd joonud enam üle 20 aasta.
Sinule ja miniale soovitan, et lülitage see ema oma elust välja. Kui temast on ellu tagasi tulijat, siis just selle peale ta tuleb tagasi. Kui temast tagasi tulijat ei ole, siis ei tule ta ka hoolitsemise ja nunnutamise peale. See on raske, aga teie endi jaoks hädavajalik.

[Külaline]

Sama võib öelda igasuguste krooniliste enesehaletsejate ja depressiivikute jms “enesetapumõtetega” isikute kohta, kes on lähedastele ja sõpradele vaimseks ja füüsiliseks koormaks. Terveks nad justkui saadaka eriti ei soovi, tuhandeid vabadusi alati -raske lapsepõlv, ajukeemia paigast ära, sitt elu, hingeline trauma jne. Äravahetmiseni sama jutt, mis keskmisel joodikul või mōnel muul sõltlasel põhimõtteliselt. Midagi mõistlikku soovitada, siis oled loll, kes ei mõista nende rasket haigust ja nende keerulist hingeelu.

[Külaline]

Alkohoolik valib alati alkoholi, sellest ei tohi tunda end isiklikult puudutatuna, sest inimene on haige. Üks minu vanem on ka kaotanud oma elus kõik: pere, töö, tervise. Jätkab endiselt samas vaimus. Kõige hullem on, et selline jääb ju pärast laste kantseldada. Juba mõni aasta tagasi arvas ta, et lapsed peaksid tema arveid maksma. Ise joob oma tööturaha maha. Pigem see on see osa, mis viha teeb, et hakka veel joodikut ülal pidama, et ta saaks rahus end surnuks juua.

Alkohooliku lapsed ei pea oma vanemat ülal pidama.

[Külaline]

MIs kuradi haigus! Perekoolis olid sageli reedeti teemad: hakkame nüüd jooma ja kui keegi kriitilise sõna julges kirjutada, siis vastati: aga sa luba kaaa endale.

[Tolmukübe]

Eks haigus muidugi, aga teine asi on, kas haige tahab haige olla, või mitte. Ega inimene ainult oma haigusest ei koosne, ta on ise ka olemas. Viinaravid erinevad olemas, mine ja proovi, kas aitab, või mitte. No aga kui lahti saada ei taha, siis proovima ei lähe, tinutab aga edasi... Aga siin ainult haigust süüdistada ei ole mõtet, inimesele peab endale ka meeldima see asi. Telekas näitas ühte meest, tal oli sõber, joodik, ütles, et küll sai räägitud nii ja naa, aga see joodik oli rõõmus, kui topka hinge alla läks, tahtiski nii olla pidevalt heas tujus, ja jõigi ennast lõpuks surnuks. Rääkimine ei aita, kui inimene ise lahti saada ei taha. Hea tuju võib millestki muust ka tekkida.

[Külaline]

MIs kuradi haigus! Perekoolis olid sageli reedeti teemad: hakkame nüüd jooma ja kui keegi kriitilise sõna julges kirjutada, siis vastati: aga sa luba kaaa endale.

Mis sellel alkoholismiga pistmist on? Repliigi, et "nii see algab" võid ütlemata jätta, sest see ei vasta tõele - suuremast osast regulaarsetest alkoholitarvitajatest ei saa alkohoolikuid.

[Külaline]

Pingutus viib sihile. Saab ikka!

[Külaline]

MIs kuradi haigus! Perekoolis olid sageli reedeti teemad: hakkame nüüd jooma ja kui keegi kriitilise sõna julges kirjutada, siis vastati: aga sa luba kaaa endale.

Mis selles siis halba on, kui seda sotsiaalselt teha? Saad sõbrannaga kokku, lobisete, dringite ja ventileerite-tulemuseks null stressi ja null depressiooni.

[Külaline]

Kas selle sõbrannaga jooksma, treeningule või jalutama ei või joomise asemel minna?

[Külaline]

Alkohoolik valib alati alkoholi, sellest ei tohi tunda end isiklikult puudutatuna, sest inimene on haige. Üks minu vanem on ka kaotanud oma elus kõik: pere, töö, tervise. Jätkab endiselt samas vaimus. Kõige hullem on, et selline jääb ju pärast laste kantseldada. Juba mõni aasta tagasi arvas ta, et lapsed peaksid tema arveid maksma. Ise joob oma tööturaha maha. Pigem see on see osa, mis viha teeb, et hakka veel joodikut ülal pidama, et ta saaks rahus end surnuks juua.

Alkohooliku lapsed ei pea oma vanemat ülal pidama.

Perekonnaseadus ütleb midagi muud.

[Külaline]

Mis selles siis halba on, kui seda sotsiaalselt teha? Saad sõbrannaga kokku, lobisete, dringite ja ventileerite-tulemuseks null stressi ja null depressiooni.

Lapsed peavad emme ja ta sõbrannade plämisemist vaatama, kuulama.

[Külaline]

Pingutus viib sihile. Saab ikka!

Ei saa.

[Külaline]

Kas selle sõbrannaga jooksma, treeningule või jalutama ei või joomise asemel minna?

Võib. Aga võib ka dringile.