Hüpoteetiline dialemma

[iiR]

Minu meelest tähendaks punase valimine olukorras, kus suure tõenäosusega osa inimesi sama ei valiks, seda, et vähendan reaalselt nende ellujäämislootust, kes minust erinevalt valisid, ja mul oleks väga vastik sellist otsust teha. See pole mingi kangelasemäng või eneseohverdus, vaid mul oleks ju punast valides tegelikult ka vastutus nende teisitivalinute elu/surma osas. Mina ei soovi oma tegevusega kedagi surmale määrata.

Selle asemel annaksid siis oma elu ja surma üle otsustamise teiste kätesse?
Ma arvan, et kui tegelikult ka selliseks valikuks läheb, siis enamus, kes teoorias arvavad, et nad vajutavad sinist nuppu, valivad siiski punase. Seda nimetatakse ellujäämisinstinktiks.

Ei, ma isegi ei öelnud ju, kumba nuppu ma päriselt vajutaksin, kui olekski selline olukord. Ma saan mõistusega loomulikult aru, et kui kõik vajutaksid punast, polekski mingit probleemi ega dilemmat. Aga erinevalt siin osast vastajatest, kes pläuhti punast vajutaks ja veel lisavad umbes nagu et "las lollid siis surevad, mis see minu asi on, kuni mu oma pere terveks jääks" - siis selle mõtteviisiga ma ei nõustu ühelgi juhul ja ma arvan, et enamikule empaatiavõimega inimestest oleks säärane tegu - enese päästmine, teades, et see võib viia kellegi teise surmani, kui tegelikult oleks ka võimalus teistmoodi valides garanteerida KÕIGI ellujäämine - üpriski raske. Jah, enamik inimesi ilmselt ikkagi valiks enese elu enne teisi ja see on normaalne ellujäämisinstinkt, mis paneb nii tegutsema, aga see dilemma ju sellepärast dilemma ongi, et (suurele osale inimestest) oleks teadmine kellegi surmale kaasa aitamisest siiski väga häiriv.

[Külaline]

Minu meelest tähendaks punase valimine olukorras, kus suure tõenäosusega osa inimesi sama ei valiks, seda, et vähendan reaalselt nende ellujäämislootust, kes minust erinevalt valisid, ja mul oleks väga vastik sellist otsust teha. See pole mingi kangelasemäng või eneseohverdus, vaid mul oleks ju punast valides tegelikult ka vastutus nende teisitivalinute elu/surma osas. Mina ei soovi oma tegevusega kedagi surmale määrata.

Selle asemel annaksid siis oma elu ja surma üle otsustamise teiste kätesse?
Ma arvan, et kui tegelikult ka selliseks valikuks läheb, siis enamus, kes teoorias arvavad, et nad vajutavad sinist nuppu, valivad siiski punase. Seda nimetatakse ellujäämisinstinktiks.

Ei, ma isegi ei öelnud ju, kumba nuppu ma päriselt vajutaksin, kui olekski selline olukord. Ma saan mõistusega loomulikult aru, et kui kõik vajutaksid punast, polekski mingit probleemi ega dilemmat. Aga erinevalt siin osast vastajatest, kes pläuhti punast vajutaks ja veel lisavad umbes nagu et "las lollid siis surevad, mis see minu asi on, kuni mu oma pere terveks jääks" - siis selle mõtteviisiga ma ei nõustu ühelgi juhul ja ma arvan, et enamikule empaatiavõimega inimestest oleks säärane tegu - enese päästmine, teades, et see võib viia kellegi teise surmani, kui tegelikult oleks ka võimalus teistmoodi valides garanteerida KÕIGI ellujäämine - üpriski raske. Jah, enamik inimesi ilmselt ikkagi valiks enese elu enne teisi ja see on normaalne ellujäämisinstinkt, mis paneb nii tegutsema, aga see dilemma ju sellepärast dilemma ongi, et (suurele osale inimestest) oleks teadmine kellegi surmale kaasa aitamisest siiski väga häiriv.

Minu ja sinu erinevus ei ole mitte empaatiavõime mahus, vaid selles, kuidas me ülesannet tõlgendame. Mina tõlgendan seda kui hüpoteetilist ülesannet (nagu on pealkirjas) ehk kui midagi matemaatilist ja teoreetilist. Seega otsin ma õiget, optimaalset lahendust, matemaatiliselt maksimaalset positiivsete lahenduste summat. Sina tõlgendad seda ülesannet aga kui päriselulist, mitte hüpoteetilist dilemmat, seega arvestad sa juurde emotsioone, järelaistinguid jne ja arvestad ka üksikute äärmustega, kes äkki on toredad inimesed ja saavad surma.
Ja sellest, kas mõte teiste surmast on häiriv või mitte, ei olnud osa ülesandest.

[iiR]

Minu ja sinu erinevus ei ole mitte empaatiavõime mahus, vaid selles, kuidas me ülesannet tõlgendame. Mina tõlgendan seda kui hüpoteetilist ülesannet (nagu on pealkirjas) ehk kui midagi matemaatilist ja teoreetilist. Seega otsin ma õiget, optimaalset lahendust, matemaatiliselt maksimaalset positiivsete lahenduste summat. Sina tõlgendad seda ülesannet aga kui päriselulist, mitte hüpoteetilist dilemmat, seega arvestad sa juurde emotsioone, järelaistinguid jne ja arvestad ka üksikute äärmustega, kes äkki on toredad inimesed ja saavad surma.
Ja sellest, kas mõte teiste surmast on häiriv või mitte, ei olnud osa ülesandest.

Aga miks peaks "hüpoteetiline dilemma" tähendama midagi (eelkõige) matemaatilist? See "hüpoteetiline" tähendab ju lihtsalt seda, et päriselus keegi sellist katset ei tee, tegu on hüpoteetilise ehk oletusliku ehk välja mõeldud olukorraga. Eetiline või moraalne dilemma ei vaja ju tingimata matemaatilist lahendust, minu jaoks teevad dilemma huvitavaks pigem just "valemisse" lisatavad väärtushinnangud, moraalsed kõhklused, eetilised tõekspidamised jne. Muidugi võibki läheneda nii üht kui teist viisi ja kmbki viis pole automaatselt vale, lihtsalt huvitav, et miks sa mitte üksnes ise ei välista kõike "elulist" mis sellise otsuse tegemisega kaasneks, vaid seda ka teistele, kes teisiti arvavad, mitmekihilisemalt kaaluvad, mitte üksnes matemaatiliselt, justkui ette heidad

[Külaline]

Minu ja sinu erinevus ei ole mitte empaatiavõime mahus, vaid selles, kuidas me ülesannet tõlgendame. Mina tõlgendan seda kui hüpoteetilist ülesannet (nagu on pealkirjas) ehk kui midagi matemaatilist ja teoreetilist. Seega otsin ma õiget, optimaalset lahendust, matemaatiliselt maksimaalset positiivsete lahenduste summat. Sina tõlgendad seda ülesannet aga kui päriselulist, mitte hüpoteetilist dilemmat, seega arvestad sa juurde emotsioone, järelaistinguid jne ja arvestad ka üksikute äärmustega, kes äkki on toredad inimesed ja saavad surma.
Ja sellest, kas mõte teiste surmast on häiriv või mitte, ei olnud osa ülesandest.

Aga miks peaks "hüpoteetiline dilemma" tähendama midagi (eelkõige) matemaatilist? See "hüpoteetiline" tähendab ju lihtsalt seda, et päriselus keegi sellist katset ei tee, tegu on hüpoteetilise ehk oletusliku ehk välja mõeldud olukorraga. Eetiline või moraalne dilemma ei vaja ju tingimata matemaatilist lahendust, minu jaoks teevad dilemma huvitavaks pigem just "valemisse" lisatavad väärtushinnangud, moraalsed kõhklused, eetilised tõekspidamised jne. Muidugi võibki läheneda nii üht kui teist viisi ja kmbki viis pole automaatselt vale, lihtsalt huvitav, et miks sa mitte üksnes ise ei välista kõike "elulist" mis sellise otsuse tegemisega kaasneks, vaid seda ka teistele, kes teisiti arvavad, mitmekihilisemalt kaaluvad, mitte üksnes matemaatiliselt, justkui ette heidad

Ma ei heida seda rohkem ette kui need, kes punase nupu valijaid nartsissistideks, psühhopaatideks jms nimetavad. Mina arvan, et teie lähenemine on mõttetu, eriti just seepärast, et reaalses ohuolukorras nagunii käitute hoopis teisiti, ellujäämisinstinktist oli juba juttu. Seega näen mõtet siin arutleda ainult matemaatika tasemel.

[Külaline]

Valikut võib mõjutada ka veel näiteks see kui keegi on juba päris depressiivne niikuinii, siis ta vist valiks sinise sest midagi kaotada niikuinii pole. Surma saamine ei tundu mingi risk. Mingi lisa PTSD oleks aga küll risk, kui ta punast valiks, näiteks kui juba niigi igast asjad elus väga valesti läinud ja poleks niikuinii valmis edasi elama maailmas kus osad surid mingi tobeda dilemma pärast. (sest ikka ju ebareaalne et kõik nii loogiliselt mõtleks ja punast valiks ja kui kõik pigem sinist valiks jääks samamoodi kõik ellu)

Punase võivad valida näiteks kindlalt inimesed kellest keegi väga sõltub, näteks väikelaste vanemad (kui lapsed on mängust väljas ja ise valima ei pea).