Kroonilise petja idioodist abikaasa

[Külaline]

Jah, mina olen see rumal naine, kes on lubadusi uskunud ja jah, vahel ka kaine kaalutlusega olukorda suhtunud, aga millest ma aru ei saa ja ei saa siiamaani - kuidas on võimalik teisele inimesele, inimesele, kellega sa oled loonud kodu, tulnud läbi paljuski tulest ja veest - silma vaadates valetada? Istun siin jälle pärast maisegieiteaenampärastmitmendat ilmsikstulekut ja püüan mõelda. Kui abielu/kooselu, vahet pole, mis vormis see on, jooksul on olnud korduvad ja korduvad petmised - siis jah, päris tobe oleks vist normaalsel inimesel uskuda, et midagi muutub. Aga ütleme, et sa pole siis ilmselt päris "normaalne", sest oled mingil veidral moel vist salamisi alati lootnud, et see jääb järele. Absurd muidugi. Mingi osa mõistusest ütleb, et sa ju tead. Ja mingi osa saab ikkagi kohutavalt haiget.
Lähema nelja aasta jooksul ei koli ma kuhugi mujale, see on fakt. Hea meelega ei koliks muidugi üldse kuskile mujale - siin on mu aed, mu koduloomad, see on mu laste kodu kuigi juriidiliselt ma saavutan kindlasti mingi kompensatsiooni või jagamise, siis mingis mõttes mul puudub jaks. Vanust juba on.
Nüüdseks ma juba oma abikaasat (vist) tunnen - alati valmis valet vanduma, alati valmis (kõrval)suhteid looma ja suurt armastust tõotama. Kogu pettumuse juures on jäänud minusse ka paras kogus sappi ja ma reaalselt ei jõua ära imestada, kui palju neid armastust ihalevaid naisi on, kes kõrvalsuhtesse ihu ja hingega viskuvad. Kuid mis mul siin sapitseda - olen tahtnud uskuda mina, küllap tahavad ka nemad. Või siis tahavad paksu romantikat. Ja seda mu kallis abikaasa O. juba pakkuda oskab.

[level]

Olen siin "külalisena" ja nüüd näen, et korrektori poolt pakutud sõnad on sisse tulnud. Ohjahh. Kes saab aru, see saab, kes ei saa, kerib edasi.

[Külaline]

See inimene ei muutu, see on fakt, ära üldse loo endale illusioone. Sinu variant on leppida, ehk haakida end emotsionaalselt temast lahti või oma eluga edasi minna. Nagu aru saan, ei ole kinnisvara sinu oma?

[Külaline]

Parim soovitus oleks - lõpetagi lootmine. Inimesed ei muutu mitte kunagi, kui just surmahirm seda ei sunni, aga see on ka seni, kuni kindel maa jalge all. Just nagu selle kuulsa lubatud kirikuga, mis kiirelt küünlaks muutus.
Mina tõmbaksin peale väga ratsionaalse suhtumise kõigesse ja seoksin end lahti varasematest emotsioonidest. Asuksin raha kõrvale panema, küll neid kulutusi leiduks, mille arvelt saaks raha juurde küsida, ära põhjendada. Neli aastat olekski päris hea aeg, sellega koguneb nii mõndagi. Ja otse loomulikult suhtuksin ise ka vaba naisena võimalikesse kohtamistesse. Ikka tasa ja targu, aga sihipäraselt.

[Külaline]

Olen saatusekaaslane. Kõik need mõtted ja tunded on tuttavad. Olen materiaalselt küll sõltumatu mehest ja oman ka mitut kinnisvara, aga elan ikka sama katuse all. Vähemalt seni, kuni lapsed on kodust välja lennanud.

Mina lihtsalt otsustasin oma elu elama hakata ning võtsin omale samad õigused, mis temagi. Tema sellest ei tea.Tean, et õige on lahutada ja kodust välja kolida, aga siin on väga palju agasid, miks seda teha ei saa. Õigemini, miks seda on väga keeruline teha.

Mehelt ei looda mitte midagi, ehkki ta väga püüab ja pingutab, et normaalne pereelu taastada. Teadaolevalt ei ole enam viimased 15 aastat ka petnud.

Kuidas mees vahele on jäänud? Kas tunnistas ise üles?

[Külaline]

Nüüdseks ma juba oma abikaasat (vist) tunnen - alati valmis valet vanduma, alati valmis (kõrval)suhteid looma ja suurt armastust tõotama.

Tuleb tuttav ette, ainult sealt "teise poole" pealt.
Tekkis kunagi suhe ühe Pärnu ärimehega. Kohe alguses tegin selgeks, et suhtes meest ma ei otsi ja ka tema üks kriteeriume oli, et naine peab olema vaba, ei mingeid kõrvalsuhteid.

Esimeste kohtingute käigus rääkis, kuidas ta vihkab valetajaid ja susserdajaid. Kenadest romantilistest kohtingutest sai suhe. Kuna mina elasin Tallinnas ja tema Pärnus, siis oli ju selge, et alguses katsetame kaugsuhet. Mingil hetkel hakkasid tekkima märgid- mehel on kaks telefoni. Kohtuda sai vaid nädala sees ja teatud kellaaegadel. Suhte alguskuudel oli muidugi teisiti. Ühel hetkel küsisin, et vasta ausalt, kas sul on kusagil veel keegi. Issand, milline draama sellest tehti! Kas sa ei usalda mind, kuidas sa saad midagi sellist üldse küsida, ma rügan firma nimel ööd ja päevad, jne. Üks selline minupoolne arupärimine päädis temapoolse mitmepäevase solvumisega. Lõpuks tundsingi ennast kohutavalt, et teist niimoodi kahtlustan.

Ja siis saabus laks. Leppisime kokku, et peame mu sünnipäeva kahekesi, romantiliselt minu kodus. Kes aga tulemata jäi, oli Kalev. Nimetagem teda siis nii. Ootasin, olin murest murtud, et äkki midagi juhtunud. Telefonile ta ka ei vastanud. Ja siis hakkasin googeldama. Tema nime ja firmat otsingusse pannes tuli välja ka abikaasa nimi. Sealt edasi FB konto kaudu nägin, et see "vaba mees" oli samal ajal teise naisega abielus ja kahe lapse isa. Loomulikult saatsin talle sõnumi, et tean ta kaksikelust ja vastu tuli sõim, et k*radi nuhk ja jälitaja.

Pikk jutt, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned lihtsalt kohe ei saa ausalt elatud.

[Külaline]

Tänapäeva võimaluste juures te üldse ei uuri tausta? On mingi mõrtsukas ja ok?

[level]

Teemaalgataja olen.

Neid teadasaamisi on aastate jooksul kogunenud erineval moel. Alguses ulgusin silmad peast ja nutsingi sõna otseses mõttes lepikus põlvili poris. No olen selline, noh. Kindlasti on naisi, kes löövad pea selga ja astuvad kõrge kurejalaga selliusest jamast üle, aga mina - uhkust ju nagu on, aga see vist saigi mingiks omamoodi lõksuks - uhkus ei luba avalikult tunnistada. Samas on mul tunne, et kõik niikuinii teavad. Kui ikka oled mustvalgel näinud kirjavahetusi sekskohtingutest, siis on raske kohalikule müüjannale rõõmsalt otsa vaadata. Mul on vahel natuke selline "kuhu kurat ma olen sattunud?" tunne. Arvestades minu abikaasa mastaapi ja süüdimatust, siis ma tegelikult juba tunnen, et tahaks HPV-eestkõnelejaks hakata.

[Külaline]

Tänapäeva võimaluste juures te üldse ei uuri tausta? On mingi mõrtsukas ja ok?

See oli 15 aastat tagasi. Ja vastuseks su küsimusele- ei uurinud, sest esimestel kohtingutel rääkis mees väga palju endast ja siis tõesti ei tekkinud kahtlustki. Taustauuringut tookord tõesti ei teinud.

[Külaline]

Nüüdseks ma juba oma abikaasat (vist) tunnen - alati valmis valet vanduma, alati valmis (kõrval)suhteid looma ja suurt armastust tõotama.

Tuleb tuttav ette, ainult sealt "teise poole" pealt.
Tekkis kunagi suhe ühe Pärnu ärimehega. Kohe alguses tegin selgeks, et suhtes meest ma ei otsi ja ka tema üks kriteeriume oli, et naine peab olema vaba, ei mingeid kõrvalsuhteid.

Esimeste kohtingute käigus rääkis, kuidas ta vihkab valetajaid ja susserdajaid. Kenadest romantilistest kohtingutest sai suhe. Kuna mina elasin Tallinnas ja tema Pärnus, siis oli ju selge, et alguses katsetame kaugsuhet. Mingil hetkel hakkasid tekkima märgid- mehel on kaks telefoni. Kohtuda sai vaid nädala sees ja teatud kellaaegadel. Suhte alguskuudel oli muidugi teisiti. Ühel hetkel küsisin, et vasta ausalt, kas sul on kusagil veel keegi. Issand, milline draama sellest tehti! Kas sa ei usalda mind, kuidas sa saad midagi sellist üldse küsida, ma rügan firma nimel ööd ja päevad, jne. Üks selline minupoolne arupärimine päädis temapoolse mitmepäevase solvumisega. Lõpuks tundsingi ennast kohutavalt, et teist niimoodi kahtlustan.

Ja siis saabus laks. Leppisime kokku, et peame mu sünnipäeva kahekesi, romantiliselt minu kodus. Kes aga tulemata jäi, oli Kalev. Nimetagem teda siis nii. Ootasin, olin murest murtud, et äkki midagi juhtunud. Telefonile ta ka ei vastanud. Ja siis hakkasin googeldama. Tema nime ja firmat otsingusse pannes tuli välja ka abikaasa nimi. Sealt edasi FB konto kaudu nägin, et see "vaba mees" oli samal ajal teise naisega abielus ja kahe lapse isa. Loomulikult saatsin talle sõnumi, et tean ta kaksikelust ja vastu tuli sõim, et k*radi nuhk ja jälitaja.

Pikk jutt, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned lihtsalt kohe ei saa ausalt elatud.

Vabandust, aga kuidas ei tule pähe mõte kõige ESIMESE asjana googeldada seda firma nime ja kontrollida mehe juttu. Ma teadisin juba 18-aastasena, et meeste juttu ei tasu uskuda. Mida suurem oraator, seda põhjalikum kontroll peab olema.
Ja igal juhul oleksin ma sellele naisele teada andnud, mille tõbras ta mees on, et naine teaks ise oma elu juhtida, muudab ta siis midagi või mitte.
Selline tõbras tõmbab oma sohu ka teise poole, sest mitte teadmine pole vabandus, eriti digiajastul.

[Külaline]

Nüüdseks ma juba oma abikaasat (vist) tunnen - alati valmis valet vanduma, alati valmis (kõrval)suhteid looma ja suurt armastust tõotama.

Tuleb tuttav ette, ainult sealt "teise poole" pealt.
Tekkis kunagi suhe ühe Pärnu ärimehega. Kohe alguses tegin selgeks, et suhtes meest ma ei otsi ja ka tema üks kriteeriume oli, et naine peab olema vaba, ei mingeid kõrvalsuhteid.

Esimeste kohtingute käigus rääkis, kuidas ta vihkab valetajaid ja susserdajaid. Kenadest romantilistest kohtingutest sai suhe. Kuna mina elasin Tallinnas ja tema Pärnus, siis oli ju selge, et alguses katsetame kaugsuhet. Mingil hetkel hakkasid tekkima märgid- mehel on kaks telefoni. Kohtuda sai vaid nädala sees ja teatud kellaaegadel. Suhte alguskuudel oli muidugi teisiti. Ühel hetkel küsisin, et vasta ausalt, kas sul on kusagil veel keegi. Issand, milline draama sellest tehti! Kas sa ei usalda mind, kuidas sa saad midagi sellist üldse küsida, ma rügan firma nimel ööd ja päevad, jne. Üks selline minupoolne arupärimine päädis temapoolse mitmepäevase solvumisega. Lõpuks tundsingi ennast kohutavalt, et teist niimoodi kahtlustan.

Ja siis saabus laks. Leppisime kokku, et peame mu sünnipäeva kahekesi, romantiliselt minu kodus. Kes aga tulemata jäi, oli Kalev. Nimetagem teda siis nii. Ootasin, olin murest murtud, et äkki midagi juhtunud. Telefonile ta ka ei vastanud. Ja siis hakkasin googeldama. Tema nime ja firmat otsingusse pannes tuli välja ka abikaasa nimi. Sealt edasi FB konto kaudu nägin, et see "vaba mees" oli samal ajal teise naisega abielus ja kahe lapse isa. Loomulikult saatsin talle sõnumi, et tean ta kaksikelust ja vastu tuli sõim, et k*radi nuhk ja jälitaja.

Pikk jutt, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned lihtsalt kohe ei saa ausalt elatud.

Vabandust, aga kuidas ei tule pähe mõte kõige ESIMESE asjana googeldada seda firma nime ja kontrollida mehe juttu. Ma teadisin juba 18-aastasena, et meeste juttu ei tasu uskuda. Mida suurem oraator, seda põhjalikum kontroll peab olema.
Ja igal juhul oleksin ma sellele naisele teada andnud, mille tõbras ta mees on, et naine teaks ise oma elu juhtida, muudab ta siis midagi või mitte.
Selline tõbras tõmbab oma sohu ka teise poole, sest mitte teadmine pole vabandus, eriti digiajastul.

Jah, ja selliseid teadaandjaid nimetatakse ju "heategijateks". Siingi olnud palju neid teemasid, et teistel pole õigus sekkuda ja midagi öelda või teada anda. Ja palju on ka naisi, kes ütlevad, et ei taha teada.

Mina seda ei mõista. Minu jaoks on jaanalinnu mängimine lausa mõistusevastane. See on ju iseendale valetamine.

[Külaline]

Teemaalgataja olen.

Neid teadasaamisi on aastate jooksul kogunenud erineval moel. Alguses ulgusin silmad peast ja nutsingi sõna otseses mõttes lepikus põlvili poris. No olen selline, noh. Kindlasti on naisi, kes löövad pea selga ja astuvad kõrge kurejalaga selliusest jamast üle, aga mina - uhkust ju nagu on, aga see vist saigi mingiks omamoodi lõksuks - uhkus ei luba avalikult tunnistada. Samas on mul tunne, et kõik niikuinii teavad. Kui ikka oled mustvalgel näinud kirjavahetusi sekskohtingutest, siis on raske kohalikule müüjannale rõõmsalt otsa vaadata. Mul on vahel natuke selline "kuhu kurat ma olen sattunud?" tunne. Arvestades minu abikaasa mastaapi ja süüdimatust, siis ma tegelikult juba tunnen, et tahaks HPV-eestkõnelejaks hakata.

Kas sa seksid temaga edasi? Mina ise viskasin kohe pärast teada saamist mehe voodist välja. Täiesti välistatud! Seda asja teen nüüd teiste meestega.

[Külaline]

Kas sa seksid temaga edasi? Mina ise viskasin kohe pärast teada saamist mehe voodist välja. Täiesti välistatud! Seda asja teen nüüd teiste meestega.

Pole see, kellele vastad, aga kuidas sa tead, et nendele teistele meestele ainuke oled? Nemad vbla ka teevad seda asja ka teistega.

Ei, ma ei ilgu. Olen see, kes kommentaator, kellele heideti ette, et mehe tausta ei uurinud. Olin muidugi naiivne ja armunud, aga pärast seda juhtumit ma enam pimesi ei usalda.

Miks ma mehe naist ei teavitanud? Ei tahtnud jätta endast muljet, et olen see kibestunud naine, kes kättemaksuks rikub ka teise elu. Et näed, ei saanud mina, ei saa ka sina seda meest. Nad läksid aastaid hiljem nagunii lahku ja seda mitte minu tõttu.

[Külaline]

Teemaalgataja olen.

Neid teadasaamisi on aastate jooksul kogunenud erineval moel. Alguses ulgusin silmad peast ja nutsingi sõna otseses mõttes lepikus põlvili poris. No olen selline, noh. Kindlasti on naisi, kes löövad pea selga ja astuvad kõrge kurejalaga selliusest jamast üle, aga mina - uhkust ju nagu on, aga see vist saigi mingiks omamoodi lõksuks - uhkus ei luba avalikult tunnistada. Samas on mul tunne, et kõik niikuinii teavad. Kui ikka oled mustvalgel näinud kirjavahetusi sekskohtingutest, siis on raske kohalikule müüjannale rõõmsalt otsa vaadata. Mul on vahel natuke selline "kuhu kurat ma olen sattunud?" tunne. Arvestades minu abikaasa mastaapi ja süüdimatust, siis ma tegelikult juba tunnen, et tahaks HPV-eestkõnelejaks hakata.

Kas sa seksid temaga edasi? Mina ise viskasin kohe pärast teada saamist mehe voodist välja. Täiesti välistatud! Seda asja teen nüüd teiste meestega.

Oma meest ei taha ja samad oled heameelega võõraste meeste teine või mitmes sekspartner samal ajal. Maailm on ikka imeline.

[Külaline]

Kas sa seksid temaga edasi? Mina ise viskasin kohe pärast teada saamist mehe voodist välja. Täiesti välistatud! Seda asja teen nüüd teiste meestega.

Pole see, kellele vastad, aga kuidas sa tead, et nendele teistele meestele ainuke oled? Nemad vbla ka teevad seda asja ka teistega.

Ei, ma ei ilgu. Olen see, kes kommentaator, kellele heideti ette, et mehe tausta ei uurinud. Olin muidugi naiivne ja armunud, aga pärast seda juhtumit ma enam pimesi ei usalda.

Miks ma mehe naist ei teavitanud? Ei tahtnud jätta endast muljet, et olen see kibestunud naine, kes kättemaksuks rikub ka teise elu. Et näed, ei saanud mina, ei saa ka sina seda meest. Nad läksid aastaid hiljem nagunii lahku ja seda mitte minu tõttu.

Esiteks, need teised mehed ei ole minu abikaasad, kellega ma koos elan ja kellega mul on lapsed. Abikaasaga oli mul suhe, igas mõttes suhe ja temalt ma eeldasin tõesti truudust.

Teised mehed olid lihtsalt sekspartnerid ja ei midagi enamat. Sellepärast ma väga dramaatiliselt ei võtaks seda, et neil võis minu kõrvalt veel partnereid olla.

Hetkel on mul siiski püsipartner ning teda mu sisetunne usaldab, erinevalt eksmehest, kelle puhul tundsin terve elu oma kuklas seda tunnet, et ta valetab mulle.

[Külaline]

Teemaalgataja olen.

Neid teadasaamisi on aastate jooksul kogunenud erineval moel. Alguses ulgusin silmad peast ja nutsingi sõna otseses mõttes lepikus põlvili poris. No olen selline, noh. Kindlasti on naisi, kes löövad pea selga ja astuvad kõrge kurejalaga selliusest jamast üle, aga mina - uhkust ju nagu on, aga see vist saigi mingiks omamoodi lõksuks - uhkus ei luba avalikult tunnistada. Samas on mul tunne, et kõik niikuinii teavad. Kui ikka oled mustvalgel näinud kirjavahetusi sekskohtingutest, siis on raske kohalikule müüjannale rõõmsalt otsa vaadata. Mul on vahel natuke selline "kuhu kurat ma olen sattunud?" tunne. Arvestades minu abikaasa mastaapi ja süüdimatust, siis ma tegelikult juba tunnen, et tahaks HPV-eestkõnelejaks hakata.

Kas sa seksid temaga edasi? Mina ise viskasin kohe pärast teada saamist mehe voodist välja. Täiesti välistatud! Seda asja teen nüüd teiste meestega.

Oma meest ei taha ja samad oled heameelega võõraste meeste teine või mitmes sekspartner samal ajal. Maailm on ikka imeline.

Kas sul on oma mees ja võõrad mehed ühel pulgal? Kas sul on võõrastele meestele samasugused ootused nagu oma mehele? Minul küll mitte! Oma abikaasaga peaks ikka kõige lähedasem, usaldusväärsem, truum ja ausam suhe olema. See, mida mõni tuttav sekspartner, teeb kellega mul muud suhet ei ole, ei ole minu jaoks nii oluline. Samuti ei olnud mul nende meeste suhtes mitte mingeid ootusi.

[Külaline]

Tuleb tuttav ette, ainult sealt "teise poole" pealt.
Tekkis kunagi suhe ühe Pärnu ärimehega. Kohe alguses tegin selgeks, et suhtes meest ma ei otsi ja ka tema üks kriteeriume oli, et naine peab olema vaba, ei mingeid kõrvalsuhteid.

Esimeste kohtingute käigus rääkis, kuidas ta vihkab valetajaid ja susserdajaid. Kenadest romantilistest kohtingutest sai suhe. Kuna mina elasin Tallinnas ja tema Pärnus, siis oli ju selge, et alguses katsetame kaugsuhet. Mingil hetkel hakkasid tekkima märgid- mehel on kaks telefoni. Kohtuda sai vaid nädala sees ja teatud kellaaegadel. Suhte alguskuudel oli muidugi teisiti. Ühel hetkel küsisin, et vasta ausalt, kas sul on kusagil veel keegi. Issand, milline draama sellest tehti! Kas sa ei usalda mind, kuidas sa saad midagi sellist üldse küsida, ma rügan firma nimel ööd ja päevad, jne. Üks selline minupoolne arupärimine päädis temapoolse mitmepäevase solvumisega. Lõpuks tundsingi ennast kohutavalt, et teist niimoodi kahtlustan.

Ja siis saabus laks. Leppisime kokku, et peame mu sünnipäeva kahekesi, romantiliselt minu kodus. Kes aga tulemata jäi, oli Kalev. Nimetagem teda siis nii. Ootasin, olin murest murtud, et äkki midagi juhtunud. Telefonile ta ka ei vastanud. Ja siis hakkasin googeldama. Tema nime ja firmat otsingusse pannes tuli välja ka abikaasa nimi. Sealt edasi FB konto kaudu nägin, et see "vaba mees" oli samal ajal teise naisega abielus ja kahe lapse isa. Loomulikult saatsin talle sõnumi, et tean ta kaksikelust ja vastu tuli sõim, et k*radi nuhk ja jälitaja.

Pikk jutt, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned lihtsalt kohe ei saa ausalt elatud.

Vabandust, aga kuidas ei tule pähe mõte kõige ESIMESE asjana googeldada seda firma nime ja kontrollida mehe juttu. Ma teadisin juba 18-aastasena, et meeste juttu ei tasu uskuda. Mida suurem oraator, seda põhjalikum kontroll peab olema.
Ja igal juhul oleksin ma sellele naisele teada andnud, mille tõbras ta mees on, et naine teaks ise oma elu juhtida, muudab ta siis midagi või mitte.
Selline tõbras tõmbab oma sohu ka teise poole, sest mitte teadmine pole vabandus, eriti digiajastul.

Jah, ja selliseid teadaandjaid nimetatakse ju "heategijateks". Siingi olnud palju neid teemasid, et teistel pole õigus sekkuda ja midagi öelda või teada anda. Ja palju on ka naisi, kes ütlevad, et ei taha teada.

Mina seda ei mõista. Minu jaoks on jaanalinnu mängimine lausa mõistusevastane. See on ju iseendale valetamine.

Absoluutselt. Olen sama meelt, tahaksin teada, sest talumatu on mõte, et keegi sigatseb mu selja taga ja mina olen naiivne petetu. See alles uhkuse peale käiks. Aga kui ma tean, siis saan ise otsustada, mis minule (või lastele) on kõige kasulikum. Kui mul oleksid alaealised lapsed, suure tõenäosusega ma lahku ei läheks, ootaks, kuni lapsed suured ja valmistuks selleks hetkeks hästi. Nagu öeldud, kättemaks tuleb alati serveerida külmalt.

[Külaline]

Teemaalgataja olen.

Neid teadasaamisi on aastate jooksul kogunenud erineval moel. Alguses ulgusin silmad peast ja nutsingi sõna otseses mõttes lepikus põlvili poris. No olen selline, noh. Kindlasti on naisi, kes löövad pea selga ja astuvad kõrge kurejalaga selliusest jamast üle, aga mina - uhkust ju nagu on, aga see vist saigi mingiks omamoodi lõksuks - uhkus ei luba avalikult tunnistada. Samas on mul tunne, et kõik niikuinii teavad. Kui ikka oled mustvalgel näinud kirjavahetusi sekskohtingutest, siis on raske kohalikule müüjannale rõõmsalt otsa vaadata. Mul on vahel natuke selline "kuhu kurat ma olen sattunud?" tunne. Arvestades minu abikaasa mastaapi ja süüdimatust, siis ma tegelikult juba tunnen, et tahaks HPV-eestkõnelejaks hakata.

Kas sa seksid temaga edasi? Mina ise viskasin kohe pärast teada saamist mehe voodist välja. Täiesti välistatud! Seda asja teen nüüd teiste meestega.

Oma meest ei taha ja samad oled heameelega võõraste meeste teine või mitmes sekspartner samal ajal. Maailm on ikka imeline.

Sa siis seksiksid oma mehega edasi, kui tead, et ta käib sinu kõrvalt teiste naistega seksimas? On tõesti imeline maailm! Ma ei tuleks selle pealegi!

[Külaline]

Sa siis seksiksid oma mehega edasi, kui tead, et ta käib sinu kõrvalt teiste naistega seksimas? On tõesti imeline maailm! Ma ei tuleks selle pealegi!

No siis tuleb lahku kolida, mitte pereelu edasi mängida ise silmi pööritades. Rikute laste elu ka ära, arvate, et nad ei saa aru või, kui ema ja isa teineteist ei salli.

[Külaline]

Teemaalgataja olen.

Mul on vahel natuke selline "kuhu kurat ma olen sattunud?" tunne. Arvestades minu abikaasa mastaapi ja süüdimatust, siis ma tegelikult juba tunnen, et tahaks HPV-eestkõnelejaks hakata.

Sa ei ole kuskile "sattunud", sa oled ise sinna sisse astunud ja parim, mis sa teha saaksid, oleks sealt välja astuda. Aga osadele inimestele meeldib märtrioreool, et näete, kui suur kannataja ma olen! No kannata siis edasi, et kõik saaksid kaasa ohkida ja kaasa tunda.