Kooselu täiskasvanud lapsega?

[Külaline]

Itaallastel (ülepea Vahemeremaades) tavaline asi, elatakse kaua koos perega ja kui varast abiellumist ei toimu, siis veel edasigi. Põhjamaades kipuvad noored pigem varakult ära kolima, kuigi viimasel ajal on ka tekkinud lugusid, et jäädakse pikemaks vanemate juurde, kui ruumi on.
Kuidas meil? Kas see on taunitav või sõltub asjaoludest? Selge see, et kui vanematel korter väike, toimub liikumine kiiremini, aga kui pole? Kui näiteks vanematel suur maja, kus lapsel paar oma tuba, koolid lõpetatud ja valmistub tööle minema, mida teeksite? Julgustaksite korterit üürima või pigem kutsuksite tulevase minija ka majja?

[Külaline]

Itaallastel (ülepea Vahemeremaades) tavaline asi, elatakse kaua koos perega ja kui varast abiellumist ei toimu, siis veel edasigi. Põhjamaades kipuvad noored pigem varakult ära kolima, kuigi viimasel ajal on ka tekkinud lugusid, et jäädakse pikemaks vanemate juurde, kui ruumi on.
Kuidas meil? Kas see on taunitav või sõltub asjaoludest? Selge see, et kui vanematel korter väike, toimub liikumine kiiremini, aga kui pole? Kui näiteks vanematel suur maja, kus lapsel paar oma tuba, koolid lõpetatud ja valmistub tööle minema, mida teeksite? Julgustaksite korterit üürima või pigem kutsuksite tulevase minija ka majja?

kuhu minija siis mineb ? "iroonia"

[Külaline]

Itaallastel (ülepea Vahemeremaades) tavaline asi, elatakse kaua koos perega ja kui varast abiellumist ei toimu, siis veel edasigi. Põhjamaades kipuvad noored pigem varakult ära kolima, kuigi viimasel ajal on ka tekkinud lugusid, et jäädakse pikemaks vanemate juurde, kui ruumi on.
Kuidas meil? Kas see on taunitav või sõltub asjaoludest? Selge see, et kui vanematel korter väike, toimub liikumine kiiremini, aga kui pole? Kui näiteks vanematel suur maja, kus lapsel paar oma tuba, koolid lõpetatud ja valmistub tööle minema, mida teeksite? Julgustaksite korterit üürima või pigem kutsuksite tulevase minija ka majja?

kuhu minija siis mineb ? "iroonia"

Väga vabandan, kipub ülelööke tekkima, eriti telefonis toksides. Loodan, et ei saanud tõsisemat traumat!

[Külaline]

Mu kolleeg räägib veel õudsamini, ütleb minijas. Püha taevas.

[Külaline]

Naisinimene veel kuidagi võib, aga kui poeg "üle aja" kodus elab, oh seda halvustamist siis!

[Külaline]

Eks see sõltub ikka päris palju ka sellest, millised on perekonnas suhted ja majanduslik seis.
Nt mina elasin emaga koos kuni ca 30 eluaastani ja ka siis ei kolinud välja mitte mina vaid ema läks teist korda mehele ja kolis abikaasaga kokku. Minu (ja ka ema) meelest oli täiesti normaalne, kui 2 üksikut töötavat naisterahvast jagasid 2-toalist korterit, mõlemad panustasime võrdselt nii korteri ja toidu eest tasumisse, tegime kordamööda süüa, käsime koeraga jalutamas, tegime koduseid toimetusi. Koos elades oli meil kahekesi odavam, kui oleks olnud meil eraldi kolides.
Sama meil praegu omas peres: poeg on natuke alla 30, ülikool läbi, käib tööl ja teenib hästi. Meil on oma maja, ruumi jätkub, poeg tasub ca 1/3 maja kuludest, lisaks ostab tihti ka toidupoolist, oma isiklikud kulud, sh tema auto kulud, maksab kõik ise, kodustes töödes annab oma panuse ka. Pruuti pole talle veel tekkinud, seega väljakolimisel nagu mõtet poleks. Kui ta tahab välja kolida, siis korteri ostuks pangalaenu saab ta kindlasti ja 15% omafinantseering peaks tal ka olemas olema.
Endal on seni suht mõnus, kui saame mehega rahus väliskomandeeringusse sõita või puhkusele ja tead, et kodus on kõik kontrolli all ning koer toidetud ja jalutatud. Eile nt tulime mehega hilja õhtul teatrist, poeg oli meile pizzat teinud.
Lihtsalt kodunt välja, üürikasse kolimisest, pole ma elu sees aru saanud: ma ise pole elus päevagi üürikas elanud ega tea ka oma suguvõsast oma põlvkonnast mittekedagi, kes seda teinud oleks.

[Külaline]

Tundub et oleks vaja noorel ka üksi elada.

Aga tundub täiesti ebapraktiline maksta kulusid ja makse kahe eluaseme eest, kui koos ühe eest saaks neid jagada.

[Külaline]

Eks see sõltub ikka päris palju ka sellest, millised on perekonnas suhted ja majanduslik seis.
Nt mina elasin emaga koos kuni ca 30 eluaastani ja ka siis ei kolinud välja mitte mina vaid ema läks teist korda mehele ja kolis abikaasaga kokku. Minu (ja ka ema) meelest oli täiesti normaalne, kui 2 üksikut töötavat naisterahvast jagasid 2-toalist korterit, mõlemad panustasime võrdselt nii korteri ja toidu eest tasumisse, tegime kordamööda süüa, käsime koeraga jalutamas, tegime koduseid toimetusi. Koos elades oli meil kahekesi odavam, kui oleks olnud meil eraldi kolides.
Sama meil praegu omas peres: poeg on natuke alla 30, ülikool läbi, käib tööl ja teenib hästi. Meil on oma maja, ruumi jätkub, poeg tasub ca 1/3 maja kuludest, lisaks ostab tihti ka toidupoolist, oma isiklikud kulud, sh tema auto kulud, maksab kõik ise, kodustes töödes annab oma panuse ka. Pruuti pole talle veel tekkinud, seega väljakolimisel nagu mõtet poleks. Kui ta tahab välja kolida, siis korteri ostuks pangalaenu saab ta kindlasti ja 15% omafinantseering peaks tal ka olemas olema.
Endal on seni suht mõnus, kui saame mehega rahus väliskomandeeringusse sõita või puhkusele ja tead, et kodus on kõik kontrolli all ning koer toidetud ja jalutatud. Eile nt tulime mehega hilja õhtul teatrist, poeg oli meile pizzat teinud.
Lihtsalt kodunt välja, üürikasse kolimisest, pole ma elu sees aru saanud: ma ise pole elus päevagi üürikas elanud ega tea ka oma suguvõsast oma põlvkonnast mittekedagi, kes seda teinud oleks.

Põhimõtteliselt kõik õige, aga on tõsine oht, et seda pruuti pojal ei tekigi, kui siiani tekkinud pole. Elu on tal ju praegu mugav - miks ta peaks veel kedagi otsima! Ja mida vanemaks saab, seda suurem on tõenäosus, et üksinda jääbki, sest on niimoodi juba harjunud.

[Külaline]

Põhimõtteliselt kõik õige, aga on tõsine oht, et seda pruuti pojal ei tekigi, kui siiani tekkinud pole. Elu on tal ju praegu mugav - miks ta peaks veel kedagi otsima! Ja mida vanemaks saab, seda suurem on tõenäosus, et üksinda jääbki, sest on niimoodi juba harjunud.

Miks ta peaks kedagi otsima? Ikka kepi pärast ka muidu ka naise pärast. Arvad, et ta naist ei taha saada?
Tal lihtsalt pole teda. Ei ole selline mees keda naised tahaks võibolla.

[kana]

minu pesamunast poeg elab kodus. meil on teine kodu maal, kus enamuse ajast oleme. poeg on siis linnas. meile väga meeldib. pruutidega kohtub mujal ja kui naisele plaanib minna, siis vast tuleb oma elamine leida, aga hetkel on kõik osapooled väga rahu.

[Külaline]

Põhimõtteliselt kõik õige, aga on tõsine oht, et seda pruuti pojal ei tekigi, kui siiani tekkinud pole. Elu on tal ju praegu mugav - miks ta peaks veel kedagi otsima! Ja mida vanemaks saab, seda suurem on tõenäosus, et üksinda jääbki, sest on niimoodi juba harjunud.

Mina ja mu mees olime mõlemad 32, kui teineteist "leidsime", abiellumine ja esiklaps tulid aasta hiljem.
Seega tal aega ju veel on, tänapäeval ei ole juba ammu "22, viimane taks", pigem naistel 32 ja meestel 42

[Külaline]

Põhimõtteliselt kõik õige, aga on tõsine oht, et seda pruuti pojal ei tekigi, kui siiani tekkinud pole. Elu on tal ju praegu mugav - miks ta peaks veel kedagi otsima! Ja mida vanemaks saab, seda suurem on tõenäosus, et üksinda jääbki, sest on niimoodi juba harjunud.

Hmm, suhted vastassoolisega tekivad tavaliselt ikka sellepärast, et tahetakse intiimsuhet ja paljud ka lapsi. Ei intiimsuhet ega ka laste saamist ei saa vanematega ühes eluasemes elamine kuidagi asendada.

[Külaline]

Põhimõtteliselt kõik õige, aga on tõsine oht, et seda pruuti pojal ei tekigi, kui siiani tekkinud pole. Elu on tal ju praegu mugav - miks ta peaks veel kedagi otsima! Ja mida vanemaks saab, seda suurem on tõenäosus, et üksinda jääbki, sest on niimoodi juba harjunud.

Kui õige armastus tekib, siis mugav elu vanemate juures pole enam üldse tähtis! Selline mõte kaob peast kui tuul. Aga jah, kui kedagi ei leiagi, no mis siis ikka. Kui ruumi on piisavalt, keegi kedagi ei sega ja oma kulud kaetakse, milleks raha kulutada oma korteri peale, kui võib ka vanematega ühes majas elada ja sellesse panustada?
Mul on paar sõpra, kes on küll kolinud omaette elama, on mitukümmend aastat proovinud ühe ja teise ja kolmandaga kooselu, aga pole siiski sobinud. Veedavad palju aega vanematega, toimetavad majas, osalevad talupidamises, ööseks vahel sõidavad oma koju magama.
Kui kõigile sobib koos vanematega elada, pole ühiskonna survel küll vaja kiiresti minema kolida.
Küll jõuab, kui vajadus tekib.
Mul on ka tuttav perekond, kelle väimees kolis peretütre vanematekoju. Elasid mõned aastad, noorpaar soovis hakata maja ümber ehitama. Vanemad tundsid, et nemad enam seal pika remondi keskel elada ei soovi, ostsid koos tütre pere rahalise abiga endale lähedusse mõnusa väikese maamaja.
Ja veetsid ca 30 aastat seal, väga meeldis. Ütlesid ise ka, et ega nad ise oma esimese maja eest täies mahus enam hoolitseda poleks suutnud, liiga suur.

[Külaline]

Kui õige armastus tekib, siis mugav elu vanemate juures pole enam üldse tähtis! Selline mõte kaob peast kui tuul.

Mida vanemaks inimene saab, seda väiksem on tõenäosus sellise armastuse tekkeks, et jätan kõik ja lähen või maailma otsa. Vanusega lisandub kalkuleerimine, plusside ja miinuste kaalumine, kaine mõistus. Selline tuline armastus, et midagi pole enam tähtis, peaasi, et saaks käest kinni hoida, on ainult noorte teema. Kahjuks.

[Külaline]

Miks peaks noor inimene kolima välja, kui nt on suur maja ja kõigile ruumi enam kui küll. Mõtetu raha raiskamine üüri peale. Kui juba on võimalik osta oma kodu, siis on õige aeg kolida. Samas kui kõik on sellise koos elamisega rahul, siis on ju hästi.

[Külaline]

Miks ta peaks kedagi otsima? Ikka kepi pärast

Võimalik on see variant, et poiss ei ole k*pimees ja naised teda ei huvita.

[Külaline]

Meil on suur maja ja vabalt laseks elada seni, kuni laps õpib, oma kinnisvara sissemaksu kogub vm eesmärk on. Kui niisama vedeleb ja ei tahagi midagi muuta, siis lükkaks viisakalt pesast välja.

[Külaline]

Ega see omaette elaminegi seda pruuti koju ei too, kui lugeda foorumitest, siis paljud noored nii siin, kui Soomes, elavad rõõmsalt oma väikeses korteris ega soovigi mingit suhet. Ei soovita kohustusi ega lapsi, vaid mugavat elu. Mul sõbrannal kaks last, poiss ostis korteri 30-aastaselt ja tütar elab emaga koos suuremas korteris. Nüüd mõlemad neljakümnesed, aga kumbki pole peret loonud ja elavad üksi.
Nii palju on muutunud, et milleski ei või kindel olla.

[Külaline]

Mina arvan, et lapsed peaks vähemalt esialgu minema oma teed. Ma tahan ükskord pesta oma ja mehe pesu ja teha süüa kahele. Üksi elades tekib vastutus, toimetuleku oskus, majandamine. Mul on suur maja, ruumi jaguks, aga toesti tahan, et nad välja lendaks. Kui aga elu läheb nässu, siis jah voi mone aja möödudes, jah, palun.
Ma toesti ei taha, et nad kolmekümne viieselt ikka veel ilma iseseisva elu kogemuseta mu sohval mämm-mämm nõusks.

[Külaline]

Mina arvan, et lapsed peaks vähemalt esialgu minema oma teed. Ma tahan ükskord pesta oma ja mehe pesu ja teha süüa kahele. Üksi elades tekib vastutus, toimetuleku oskus, majandamine. Mul on suur maja, ruumi jaguks, aga toesti tahan, et nad välja lendaks. Kui aga elu läheb nässu, siis jah voi mone aja möödudes, jah, palun.
Ma toesti ei taha, et nad kolmekümne viieselt ikka veel ilma iseseisva elu kogemuseta mu sohval mämm-mämm nõusks.

Siis sa oled küll om kasvatusega puuse pannud, kui sinu täiskasvanud lapsed istuvad ainult diivanil ja nõuavad emme käest süüa.