40+ naised, kel lapsi pole, kas olete kahetsenud?

[Külaline]

Ma arvan, et pigem on see selline kahjutunne, aga mitte niivõrd kahetsus.

Arvan ka, et laste mittesamise üle tunnevad paljud (kindlasti mitte kõik) kahjutunnet siis, kui pole enam piisavalt head tervist ja jaksu, et igalpool käia, oma hobidega tegeleda ja elukaaslane, sõbrad ümberringi ära kaovad või kui ollakse juba hooldekodus. Kui on tööd, tuttavaid, kes sind kõikjale kutsuvad, külastavad, siis on päevad tegemisi täis ja pole aega pikalt elu üle järele mõelda ja analüüsida. 40+ vanus võib olla sellisteks mõtisklusteks veel liiga vara.

Minu arust ka see kahetsus tuleb alles siis, kui ollakse vanad ja mõeldakse, et näe, sellel laps aitab, mul võiks ju ka keegi olla, kes külastab ja hoolib. Mõnel vanainimesel käib kodus kõva seltsielu, pole kunagi üksi ega igav, küll käivad lapsed, küll lapselapsed. Siis mõeldakse, et mul võiks ka ju see ideaalvariant olla, mõtlemata, et ilmselt see praegune vanainimene andis ka ise lastele ülipalju oma aega, hoolimist, raha ja aitas neid igati, kui oli noor. Siis on suhted lähedased ja armastus. Samas ega kõigil ei ole seda lapse tuge ju siis ka, kui on lapsed. Elatakse välismaal, ei tulda enda elugagi toime, suhted pole head, laps on äpardus. Igasuguseid asju ju on.

[Külaline]

Ma arvan, et pigem on see selline kahjutunne, aga mitte niivõrd kahetsus.

Arvan ka, et laste mittesamise üle tunnevad paljud (kindlasti mitte kõik) kahjutunnet siis, kui pole enam piisavalt head tervist ja jaksu, et igalpool käia, oma hobidega tegeleda ja elukaaslane, sõbrad ümberringi ära kaovad või kui ollakse juba hooldekodus. Kui on tööd, tuttavaid, kes sind kõikjale kutsuvad, külastavad, siis on päevad tegemisi täis ja pole aega pikalt elu üle järele mõelda ja analüüsida. 40+ vanus võib olla sellisteks mõtisklusteks veel liiga vara.

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

[Külaline]

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Pole elus kahetsenud seda, et pole saanud piisavalt reisida või pidutseda. Vaatan siin kõrvalmaja noori, iga õhtu mingi pidu, lärmatakse, võetakse pilve, juuakse ja lällatakse. Hommikul siis tuiavad siin ringi, paha olla ja oksendavad. Mis selles nii toredat on siis. Kui see vanaema ja vanaisa natuke perekonda aitavad, saab ka piisavalt reisida ja pidutseda. Lapsed ei takista tegelikult mitte millegi tegemist nagu lastetud arvavad.

[Külaline]

Mul on tädi lastetu ja meie teada ei ole suhet ka olnud. Otse küsinud ei ole miks(inetu sorkida mu meelest) aga ilmselt liiga võimuka ema pärast. Olen kuulnud, et ema ei lubanud. Ja nii siis elupäevade lõpuni elaski ta emaga(minu vanaema) koos ja hoolitses tema eest.
Nüüd on tädi üksik. Aga tal on palju sõbrannasid hobisid ja meiega, oma vennatütardega suhtleb palju. Ta on 68. Üksi kodus ei konuta. Käib teatrites ja reisidel vaat et rohkem, kui me noored.
Ma arvan, et kahetseb aga otse ta seda välja öelnud ei ole. Mõnikord on ikka jutust läbi kumanud teatud asjad.

Mina jälle arvan, et sa eeldad ja arvad oma tädi kohta ekslikult liiga palju. Sa tegelikult ei tea midagi. Üks võimalus on tädi käest küsida tema elu kohta, aga pole kindel, kas saad ausa vastuse või vastatakse midagi üldist. Inimesed võivad elada väga kummalist ja varjatud elu, mida kõrvalseisjad, isegi lähedased pereliikmed ei oska aimatagi.

[Külaline]

Minul on olnud kaks vanemat sugulast, kes lapsi ei saanud. Üks oli elupõline vanatüdruk, kes meestega üldse läbi ei käinud (pole aimugi, miks), tema õdedel oli palju lapsi ja hoolitses rõõmuga kõigi nende eest. Kunagi ei kurtnud, et tal endal pole. Hoidis neid kõiki igas vanuses, aitas ka rahaliselt. Ja töötas terve elu lasteaias.

Võibolla sellel elupõlisel vanatüdrukul olid naistega suhted, millest lähedased lihtsalt teadlikud pole.

[Külaline]

Ma arvan, et pigem on see selline kahjutunne, aga mitte niivõrd kahetsus.

Arvan ka, et laste mittesamise üle tunnevad paljud (kindlasti mitte kõik) kahjutunnet siis, kui pole enam piisavalt head tervist ja jaksu, et igalpool käia, oma hobidega tegeleda ja elukaaslane, sõbrad ümberringi ära kaovad või kui ollakse juba hooldekodus. Kui on tööd, tuttavaid, kes sind kõikjale kutsuvad, külastavad, siis on päevad tegemisi täis ja pole aega pikalt elu üle järele mõelda ja analüüsida. 40+ vanus võib olla sellisteks mõtisklusteks veel liiga vara.

Ma ei ole kunagi aru saanud miks just siis peaks kahetsema? Siis on su lastel nagunii oma elu ja nad ei saa sinu juures seal hooldekodus passida. Oh oleks mul laps, siis ta aina lõbustaks mind siin hooldekodus? Tegelikult on hooldekodudes tegevust ja seltsilisi külluses. Mul üks hooldekodusse pandud eakas sugulane ei mallanud külla tulnud lastega väga pikalt suhtlemagi, sest lõpuks ometi oli ta omasuguste seltsis ja rääkimist kui palju. Ka omas kodus elad sa nagunii üksi, kus vahel käiakse vaatamas, aga need on lühikesed hetked. Tegelikult ei tahagi see vanainimene kogu aeg nooremate inimeste kisa ja kära keskel olla. Pigem tasub panustada abikaasasse, kes on tervislike eluviisidega ja meeldiv seltsiline ja elab sinuga võimalikult pika elu koos. Lapse kolivad noorelt kodust minema ja tagasi nad sinna ei tule. Helistavad, kirjutavad, kuidas neil läheb, aga noh paljuks see kellegi üksindustunnet leevendab? Ka vanas eas peavad ikka oma huvid ja hobid olema, mitte elada oma laste eludes ja kedrata peas aina nende tegemisi.

Ma ei ole näinud seost, et lapsi pole neil inimestel, kes olid noorena hullud ringi sahmijad, pidutsejad ja sõbrustajad. Need on tavaliselt esimesed, kes lapsed saavad, sest seltsielu juurde käib ka palju tutvuseid ja suhteid. Pigem võib lastetuks jääda see, kes eriti ei käi kusagil ja seega ei kohta ka sobivat partnerit. Tema aga on harjunud rahu, vaikuse ja üksindusega ja ei hakka see teda häirima ka vanas eas.

[Külaline]

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Pole elus kahetsenud seda, et pole saanud piisavalt reisida või pidutseda. Vaatan siin kõrvalmaja noori, iga õhtu mingi pidu, lärmatakse, võetakse pilve, juuakse ja lällatakse. Hommikul siis tuiavad siin ringi, paha olla ja oksendavad. Mis selles nii toredat on siis. Kui see vanaema ja vanaisa natuke perekonda aitavad, saab ka piisavalt reisida ja pidutseda. Lapsed ei takista tegelikult mitte millegi tegemist nagu lastetud arvavad.

See oled sina, mina kahetseks. Kahju kui inimene arvab pidu = lällamine, narkots, okse ja ojadena alkoholi. Sa pole siis päriselt heal peol käinudki? Ainult tudengite joomapidudel? Selliseid pidusid on, kus alkohol ei ole peo keskmes ja ei jooda ennast laua alla. Kuni 10 aastased lapsed takistaks mul tõsiselt reisimist ja vaba aja nautimist.

[Külaline]

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Pole elus kahetsenud seda, et pole saanud piisavalt reisida või pidutseda. Vaatan siin kõrvalmaja noori, iga õhtu mingi pidu, lärmatakse, võetakse pilve, juuakse ja lällatakse. Hommikul siis tuiavad siin ringi, paha olla ja oksendavad. Mis selles nii toredat on siis. Kui see vanaema ja vanaisa natuke perekonda aitavad, saab ka piisavalt reisida ja pidutseda. Lapsed ei takista tegelikult mitte millegi tegemist nagu lastetud arvavad.

Oh jah me kõik oleme lennukis istunud mõne röökivad tite kõrval, kelle vanemate arvates lapse olemasolu ei tohi takistada nende reisimist. Lastega reisimine on nii palju tülikam. Lennujaamas lastega perekondi vaadates ei tunne ma kunagi, et viitsiks sellise rändtsirkusega ringi käia. Metsik energiakulu. Jääks pigem koju.

[Külaline]

Ma ei ole kunagi aru saanud miks just siis peaks kahetsema? Siis on su lastel nagunii oma elu ja nad ei saa sinu juures seal hooldekodus passida. Oh oleks mul laps, siis ta aina lõbustaks mind siin hooldekodus? Tegelikult on hooldekodudes tegevust ja seltsilisi külluses. Mul üks hooldekodusse pandud eakas sugulane ei mallanud külla tulnud lastega väga pikalt suhtlemagi, sest lõpuks ometi oli ta omasuguste seltsis ja rääkimist kui palju. Ka omas kodus elad sa nagunii üksi, kus vahel käiakse vaatamas, aga need on lühikesed hetked. Tegelikult ei tahagi see vanainimene kogu aeg nooremate inimeste kisa ja kära keskel olla. Pigem tasub panustada abikaasasse, kes on tervislike eluviisidega ja meeldiv seltsiline ja elab sinuga võimalikult pika elu koos. Lapse kolivad noorelt kodust minema ja tagasi nad sinna ei tule. Helistavad, kirjutavad, kuidas neil läheb, aga noh paljuks see kellegi üksindustunnet leevendab? Ka vanas eas peavad ikka oma huvid ja hobid olema, mitte elada oma laste eludes ja kedrata peas aina nende tegemisi.

Küsimus polegi lõbustamises ja pidevalt juures passimises, vaid teadmises, et sul on lähedased, kes vahel külastavad, helistavad ja heal juhul ka aitavad. Üksikul vanainimesel pole kedagi oodata, kui omaealisi sõpru, sugulasi, elukaaslast enam pole.

Arvata võib igattpidi, aga parima ülevaate saavad anda inimesed, kes töötavad igapäevaslet vanade inimestega. Ühes sarnases teemas keegi kirjutas, Need lastetud vanainimesed, keda mina tean, on eranditult KÕIK kahetsenud, et neil pole lapsi. Hooldekodus töötades ei jõudnud ära kuulata nende lastetute naiste hala. Tõsi on ka see, et vanemad mehed, isegi kui nad on laste jaoks olnud joodikud ja emapeksjad, hakkavad vanas eas oma lastele külje alla ujuma.

[Külaline]

Ma arvan, et pigem on see selline kahjutunne, aga mitte niivõrd kahetsus.

Arvan ka, et laste mittesamise üle tunnevad paljud (kindlasti mitte kõik) kahjutunnet siis, kui pole enam piisavalt head tervist ja jaksu, et igalpool käia, oma hobidega tegeleda ja elukaaslane, sõbrad ümberringi ära kaovad või kui ollakse juba hooldekodus. Kui on tööd, tuttavaid, kes sind kõikjale kutsuvad, külastavad, siis on päevad tegemisi täis ja pole aega pikalt elu üle järele mõelda ja analüüsida. 40+ vanus võib olla sellisteks mõtisklusteks veel liiga vara.

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Mis seal reisimises nii enneolematut ja ahvatlevat on - igal pool elavad suht tavalised inimesed, kes elavad nende jaoks tavalist elu. Kasvatavad oma lapsi ja teevad oma tööd. Isegi väga heal tasemel reisisaateid on teinekord paras katsumus vaadata, kuigi seal seletatakse kõike ja on oskusi kohalikesse teemadesse süvitsi minna. Vast kõige ekstreemsamad on isegi huvitavad, aga ise ei sooviks elu sees selliseid asju kogeda. Keskmine turist ei jaga millesti väga matsu, sõelub lihtsalt ühest kohast teise, otsib randa, wc-d ja head toidukohta jms. Ja seoses sotsiaalmeediaga on need “imelised reisid” järjest banaalsemaks ja ühetaolisemaks muutunud, kui nende kirjeldusi lugeda. Paljud ei puutugi kohalikega peaaegu üldse kokku ja kulgevad mingis turistimullis - see võib ka tore olla, aga kindlasti mitte piisav, et sellepärast lapsed saamata jätta. Igal juhul pakub suvi ühe kaheaastasega rohkem tähendust, rohkem väljakutseid, avastusi inimloomusest ja iseendast, kui sama pikk reis. Reisile minnaksegi tihti iseennast avastama, aga sama ja tunduvalt intensiivsemalt pakub lapse kasvatamine. Kui ma peaks järgmises elus valima- kas palju reise või palju lapsi, siis valiks viimase. Praegune elu on mahutanud õnneks mõlemaid.

[Külaline]

Ma ei ole kunagi aru saanud miks just siis peaks kahetsema? Siis on su lastel nagunii oma elu ja nad ei saa sinu juures seal hooldekodus passida. Oh oleks mul laps, siis ta aina lõbustaks mind siin hooldekodus? Tegelikult on hooldekodudes tegevust ja seltsilisi külluses. Mul üks hooldekodusse pandud eakas sugulane ei mallanud külla tulnud lastega väga pikalt suhtlemagi, sest lõpuks ometi oli ta omasuguste seltsis ja rääkimist kui palju. Ka omas kodus elad sa nagunii üksi, kus vahel käiakse vaatamas, aga need on lühikesed hetked. Tegelikult ei tahagi see vanainimene kogu aeg nooremate inimeste kisa ja kära keskel olla. Pigem tasub panustada abikaasasse, kes on tervislike eluviisidega ja meeldiv seltsiline ja elab sinuga võimalikult pika elu koos. Lapse kolivad noorelt kodust minema ja tagasi nad sinna ei tule. Helistavad, kirjutavad, kuidas neil läheb, aga noh paljuks see kellegi üksindustunnet leevendab? Ka vanas eas peavad ikka oma huvid ja hobid olema, mitte elada oma laste eludes ja kedrata peas aina nende tegemisi.

Küsimus polegi lõbustamises ja pidevalt juures passimises, vaid teadmises, et sul on lähedased, kes vahel külastavad, helistavad ja heal juhul ka aitavad. Üksikul vanainimesel pole kedagi oodata, kui omaealisi sõpru, sugulasi, elukaaslast enam pole.

Arvata võib igattpidi, aga parima ülevaate saavad anda inimesed, kes töötavad igapäevaslet vanade inimestega. Ühes sarnases teemas keegi kirjutas, Need lastetud vanainimesed, keda mina tean, on eranditult KÕIK kahetsenud, et neil pole lapsi. Hooldekodus töötades ei jõudnud ära kuulata nende lastetute naiste hala. Tõsi on ka see, et vanemad mehed, isegi kui nad on laste jaoks olnud joodikud ja emapeksjad, hakkavad vanas eas oma lastele külje alla ujuma.

Äraleierdatud plaat. https://www.reddit.com/r/regretfulparents kes lapsesaamist, lapsevanemlust kahetsevad on hulgim, see on siiski tabuteema ja sellepärast halatakse onlines.
Vanainimesed halavadki, nii mitmedki kurdavad laste ja lastelaste eluvalikute üle. Vaevalt nad lastega õnnelikumad oleks, oleks midagi muud mille üle halada

[Külaline]

Arvan ka, et laste mittesamise üle tunnevad paljud (kindlasti mitte kõik) kahjutunnet siis, kui pole enam piisavalt head tervist ja jaksu, et igalpool käia, oma hobidega tegeleda ja elukaaslane, sõbrad ümberringi ära kaovad või kui ollakse juba hooldekodus. Kui on tööd, tuttavaid, kes sind kõikjale kutsuvad, külastavad, siis on päevad tegemisi täis ja pole aega pikalt elu üle järele mõelda ja analüüsida. 40+ vanus võib olla sellisteks mõtisklusteks veel liiga vara.

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Mis seal reisimises nii enneolematut ja ahvatlevat on - igal pool elavad suht tavalised inimesed, kes elavad nende jaoks tavalist elu. Kasvatavad oma lapsi ja teevad oma tööd. Isegi väga heal tasemel reisisaateid on teinekord paras katsumus vaadata, kuigi seal seletatakse kõike ja on oskusi kohalikesse teemadesse süvitsi minna. Vast kõige ekstreemsamad on isegi huvitavad, aga ise ei sooviks elu sees selliseid asju kogeda. Keskmine turist ei jaga millesti väga matsu, sõelub lihtsalt ühest kohast teise, otsib randa, wc-d ja head toidukohta jms. Ja seoses sotsiaalmeediaga on need “imelised reisid” järjest banaalsemaks ja ühetaolisemaks muutunud, kui nende kirjeldusi lugeda. Paljud ei puutugi kohalikega peaaegu üldse kokku ja kulgevad mingis turistimullis - see võib ka tore olla, aga kindlasti mitte piisav, et sellepärast lapsed saamata jätta. Igal juhul pakub suvi ühe kaheaastasega rohkem tähendust, rohkem väljakutseid, avastusi inimloomusest ja iseendast, kui sama pikk reis. Reisile minnaksegi tihti iseennast avastama, aga sama ja tunduvalt intensiivsemalt pakub lapse kasvatamine. Kui ma peaks järgmises elus valima- kas palju reise või palju lapsi, siis valiks viimase. Praegune elu on mahutanud õnneks mõlemaid.

Loetust järeldan - kas te ei oska reisida? Keegi ei sunni turisti hotspotidesse ronima? Saab külastada vähemkäidavamaid kohti ning linnu. Kui mul on valida euroopa avastamine või auvi kaheaastasega, no sajal juhul sajast on minu valik esimene. Inimesi erinevaid, mind ei sega absoluutaelt mitte kuidagi kui keegi valib emaduse, lastega tegelemise. Minule selline elustiil ei sobi ja mina seal juures õnnelik ei oleks.

[Külaline]

Loetust järeldan - kas te ei oska reisida? Keegi ei sunni turisti hotspotidesse ronima? Saab külastada vähemkäidavamaid kohti ning linnu. Kui mul on valida euroopa avastamine või auvi kaheaastasega, no sajal juhul sajast on minu valik esimene. Inimesi erinevaid, mind ei sega absoluutaelt mitte kuidagi kui keegi valib emaduse, lastega tegelemise. Minule selline elustiil ei sobi ja mina seal juures õnnelik ei oleks.

Mitte et ma sind kuidagi lapsi saama õhutaks, igaühe oma asi, aga laste kasvatamisest on sul imelik arusaam. Need on vaid mõned aastad, mis on raskemad ja need ei tundu ka rasked, sest harjud sellega tasapisi, see ei kuku sulle korraga kaela. Kunagi ma üldse ei saanud aru, kuidas saab mingi kaheaastasega koos elada, sest kogu aeg on teda vaja valvata. Aga see on nii lühike periood elus ja elu on võimalik korraldada nii, et see pole ka kuidagi raske või koormav. Nüüd hakkavad lapsed suureks saama ja mul on hoopis sellest väga kahju. Lapsed on elu nii palju rikastanud ja palju pakkunud, mida muidu mu elus poleks. Lapsed on elust tegelikult nii vähe aega oma vanemate juures, et see pole üldse kõneväärtki, veel lühema aja on nad väikesed.

[Külaline]

Loetust järeldan - kas te ei oska reisida? Keegi ei sunni turisti hotspotidesse ronima? Saab külastada vähemkäidavamaid kohti ning linnu. Kui mul on valida euroopa avastamine või auvi kaheaastasega, no sajal juhul sajast on minu valik esimene. Inimesi erinevaid, mind ei sega absoluutaelt mitte kuidagi kui keegi valib emaduse, lastega tegelemise. Minule selline elustiil ei sobi ja mina seal juures õnnelik ei oleks.

Mitte et ma sind kuidagi lapsi saama õhutaks, igaühe oma asi, aga laste kasvatamisest on sul imelik arusaam. Need on vaid mõned aastad, mis on raskemad ja need ei tundu ka rasked, sest harjud sellega tasapisi, see ei kuku sulle korraga kaela. Kunagi ma üldse ei saanud aru, kuidas saab mingi kaheaastasega koos elada, sest kogu aeg on teda vaja valvata. Aga see on nii lühike periood elus ja elu on võimalik korraldada nii, et see pole ka kuidagi raske või koormav. Nüüd hakkavad lapsed suureks saama ja mul on hoopis sellest väga kahju. Lapsed on elu nii palju rikastanud ja palju pakkunud, mida muidu mu elus poleks. Lapsed on elust tegelikult nii vähe aega oma vanemate juures, et see pole üldse kõneväärtki, veel lühema aja on nad väikesed.

Olles suurpere, 4 last, vanim laps on mul üsnagi hea ettekujutus väikeste lastega igapäevaelust. Vanemate elu koosnes lastest ja tööst, seda alates teisest lapsest. Ei tahaks anda elu magusamaid aastaid tööle ja lastele ära. Tahan ise kogeda, avastada, õppida. Ei leia, et lapsed mu elu kuidagi rikastaksid, põhjustaksid vaid stressi, rabelemist ja probleeme. Väikeste laste vanematel alati tüdinenud olek, näha on seda “rikastavat kogemust”. Rikastagu kedagi teist.

[Külaline]

Olles suurpere, 4 last, vanim laps on mul üsnagi hea ettekujutus väikeste lastega igapäevaelust.

Okei, isiklik trauma siis. Sinu vanemad said enda toimetulekut arvestades liiga palju lapsi ja sina jäid tähelepanust ilma. Arusaadav. Eks kõigi hoiakud kujunevad enda lapsepõlve ja kogemuste põhjal.

[Külaline]

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Mis seal reisimises nii enneolematut ja ahvatlevat on - igal pool elavad suht tavalised inimesed, kes elavad nende jaoks tavalist elu. Kasvatavad oma lapsi ja teevad oma tööd. Isegi väga heal tasemel reisisaateid on teinekord paras katsumus vaadata, kuigi seal seletatakse kõike ja on oskusi kohalikesse teemadesse süvitsi minna. Vast kõige ekstreemsamad on isegi huvitavad, aga ise ei sooviks elu sees selliseid asju kogeda. Keskmine turist ei jaga millesti väga matsu, sõelub lihtsalt ühest kohast teise, otsib randa, wc-d ja head toidukohta jms. Ja seoses sotsiaalmeediaga on need “imelised reisid” järjest banaalsemaks ja ühetaolisemaks muutunud, kui nende kirjeldusi lugeda. Paljud ei puutugi kohalikega peaaegu üldse kokku ja kulgevad mingis turistimullis - see võib ka tore olla, aga kindlasti mitte piisav, et sellepärast lapsed saamata jätta. Igal juhul pakub suvi ühe kaheaastasega rohkem tähendust, rohkem väljakutseid, avastusi inimloomusest ja iseendast, kui sama pikk reis. Reisile minnaksegi tihti iseennast avastama, aga sama ja tunduvalt intensiivsemalt pakub lapse kasvatamine. Kui ma peaks järgmises elus valima- kas palju reise või palju lapsi, siis valiks viimase. Praegune elu on mahutanud õnneks mõlemaid.

Loetust järeldan - kas te ei oska reisida? Keegi ei sunni turisti hotspotidesse ronima? Saab külastada vähemkäidavamaid kohti ning linnu. Kui mul on valida euroopa avastamine või auvi kaheaastasega, no sajal juhul sajast on minu valik esimene. Inimesi erinevaid, mind ei sega absoluutaelt mitte kuidagi kui keegi valib emaduse, lastega tegelemise. Minule selline elustiil ei sobi ja mina seal juures õnnelik ei oleks.

See kuidas ja milliselt enamik reisib, kajastub ju kenasti statistikas, mis see minu reisimine sellesse puutub? Sinu jutust jälle tundub, et “suvest kaheaastase” on sul väga piiratud nägemus. Mida näiteks ühest vähemkäidavast Euroopa linnast siis sellist avastada on, et selle pärast oma päris elu tasuks elamata jätta.

[Külaline]

Ma ei ole kunagi aru saanud miks just siis peaks kahetsema? Siis on su lastel nagunii oma elu ja nad ei saa sinu juures seal hooldekodus passida. Oh oleks mul laps, siis ta aina lõbustaks mind siin hooldekodus? Tegelikult on hooldekodudes tegevust ja seltsilisi külluses. Mul üks hooldekodusse pandud eakas sugulane ei mallanud külla tulnud lastega väga pikalt suhtlemagi, sest lõpuks ometi oli ta omasuguste seltsis ja rääkimist kui palju. Ka omas kodus elad sa nagunii üksi, kus vahel käiakse vaatamas, aga need on lühikesed hetked. Tegelikult ei tahagi see vanainimene kogu aeg nooremate inimeste kisa ja kära keskel olla. Pigem tasub panustada abikaasasse, kes on tervislike eluviisidega ja meeldiv seltsiline ja elab sinuga võimalikult pika elu koos. Lapse kolivad noorelt kodust minema ja tagasi nad sinna ei tule. Helistavad, kirjutavad, kuidas neil läheb, aga noh paljuks see kellegi üksindustunnet leevendab? Ka vanas eas peavad ikka oma huvid ja hobid olema, mitte elada oma laste eludes ja kedrata peas aina nende tegemisi.

Küsimus polegi lõbustamises ja pidevalt juures passimises, vaid teadmises, et sul on lähedased, kes vahel külastavad, helistavad ja heal juhul ka aitavad. Üksikul vanainimesel pole kedagi oodata, kui omaealisi sõpru, sugulasi, elukaaslast enam pole.

Arvata võib igattpidi, aga parima ülevaate saavad anda inimesed, kes töötavad igapäevaslet vanade inimestega. Ühes sarnases teemas keegi kirjutas, Need lastetud vanainimesed, keda mina tean, on eranditult KÕIK kahetsenud, et neil pole lapsi. Hooldekodus töötades ei jõudnud ära kuulata nende lastetute naiste hala. Tõsi on ka see, et vanemad mehed, isegi kui nad on laste jaoks olnud joodikud ja emapeksjad, hakkavad vanas eas oma lastele külje alla ujuma.

Äraleierdatud plaat. https://www.reddit.com/r/regretfulparents kes lapsesaamist, lapsevanemlust kahetsevad on hulgim, see on siiski tabuteema ja sellepärast halatakse onlines.
Vanainimesed halavadki, nii mitmedki kurdavad laste ja lastelaste eluvalikute üle. Vaevalt nad lastega õnnelikumad oleks, oleks midagi muud mille üle halada

Mis sa topid koguaeg seda inglise keelset redditit siia? Me räägime praegu siiski Eesti kontekstis. Maailm on suur ja lai ning mõistagi elab ilmas väga palju imelikke inimesi.

[Külaline]

Loetust järeldan - kas te ei oska reisida? Keegi ei sunni turisti hotspotidesse ronima? Saab külastada vähemkäidavamaid kohti ning linnu. Kui mul on valida euroopa avastamine või auvi kaheaastasega, no sajal juhul sajast on minu valik esimene. Inimesi erinevaid, mind ei sega absoluutaelt mitte kuidagi kui keegi valib emaduse, lastega tegelemise. Minule selline elustiil ei sobi ja mina seal juures õnnelik ei oleks.

Mitte et ma sind kuidagi lapsi saama õhutaks, igaühe oma asi, aga laste kasvatamisest on sul imelik arusaam. Need on vaid mõned aastad, mis on raskemad ja need ei tundu ka rasked, sest harjud sellega tasapisi, see ei kuku sulle korraga kaela. Kunagi ma üldse ei saanud aru, kuidas saab mingi kaheaastasega koos elada, sest kogu aeg on teda vaja valvata. Aga see on nii lühike periood elus ja elu on võimalik korraldada nii, et see pole ka kuidagi raske või koormav. Nüüd hakkavad lapsed suureks saama ja mul on hoopis sellest väga kahju. Lapsed on elu nii palju rikastanud ja palju pakkunud, mida muidu mu elus poleks. Lapsed on elust tegelikult nii vähe aega oma vanemate juures, et see pole üldse kõneväärtki, veel lühema aja on nad väikesed.

Kuidas nad on rikastanud ja mida siis pakkunud?

[Külaline]

Küsimus polegi lõbustamises ja pidevalt juures passimises, vaid teadmises, et sul on lähedased, kes vahel külastavad, helistavad ja heal juhul ka aitavad. Üksikul vanainimesel pole kedagi oodata, kui omaealisi sõpru, sugulasi, elukaaslast enam pole.

Arvata võib igattpidi, aga parima ülevaate saavad anda inimesed, kes töötavad igapäevaslet vanade inimestega. Ühes sarnases teemas keegi kirjutas, Need lastetud vanainimesed, keda mina tean, on eranditult KÕIK kahetsenud, et neil pole lapsi. Hooldekodus töötades ei jõudnud ära kuulata nende lastetute naiste hala. Tõsi on ka see, et vanemad mehed, isegi kui nad on laste jaoks olnud joodikud ja emapeksjad, hakkavad vanas eas oma lastele külje alla ujuma.

Äraleierdatud plaat. https://www.reddit.com/r/regretfulparents kes lapsesaamist, lapsevanemlust kahetsevad on hulgim, see on siiski tabuteema ja sellepärast halatakse onlines.
Vanainimesed halavadki, nii mitmedki kurdavad laste ja lastelaste eluvalikute üle. Vaevalt nad lastega õnnelikumad oleks, oleks midagi muud mille üle halada

Mis sa topid koguaeg seda inglise keelset redditit siia? Me räägime praegu siiski Eesti kontekstis. Maailm on suur ja lai ning mõistagi elab ilmas väga palju imelikke inimesi.

Arvad, Eestu kontekstis pole inimesi kes lapsevanemlust kahetsevad? Ja pole mittemiskit imelikku selles kui inimesed mõistavad kuidas laste saamine oli viga ja ülejõu käiv. Sina oled suur ütleja, kes on imelik? Rahu, maailma kuninganna koht on täitmata.

[Külaline]

Mis seal reisimises nii enneolematut ja ahvatlevat on - igal pool elavad suht tavalised inimesed, kes elavad nende jaoks tavalist elu. Kasvatavad oma lapsi ja teevad oma tööd. Isegi väga heal tasemel reisisaateid on teinekord paras katsumus vaadata, kuigi seal seletatakse kõike ja on oskusi kohalikesse teemadesse süvitsi minna. Vast kõige ekstreemsamad on isegi huvitavad, aga ise ei sooviks elu sees selliseid asju kogeda. Keskmine turist ei jaga millesti väga matsu, sõelub lihtsalt ühest kohast teise, otsib randa, wc-d ja head toidukohta jms. Ja seoses sotsiaalmeediaga on need “imelised reisid” järjest banaalsemaks ja ühetaolisemaks muutunud, kui nende kirjeldusi lugeda. Paljud ei puutugi kohalikega peaaegu üldse kokku ja kulgevad mingis turistimullis - see võib ka tore olla, aga kindlasti mitte piisav, et sellepärast lapsed saamata jätta. Igal juhul pakub suvi ühe kaheaastasega rohkem tähendust, rohkem väljakutseid, avastusi inimloomusest ja iseendast, kui sama pikk reis. Reisile minnaksegi tihti iseennast avastama, aga sama ja tunduvalt intensiivsemalt pakub lapse kasvatamine. Kui ma peaks järgmises elus valima- kas palju reise või palju lapsi, siis valiks viimase. Praegune elu on mahutanud õnneks mõlemaid.

Loetust järeldan - kas te ei oska reisida? Keegi ei sunni turisti hotspotidesse ronima? Saab külastada vähemkäidavamaid kohti ning linnu. Kui mul on valida euroopa avastamine või auvi kaheaastasega, no sajal juhul sajast on minu valik esimene. Inimesi erinevaid, mind ei sega absoluutaelt mitte kuidagi kui keegi valib emaduse, lastega tegelemise. Minule selline elustiil ei sobi ja mina seal juures õnnelik ei oleks.

See kuidas ja milliselt enamik reisib, kajastub ju kenasti statistikas, mis see minu reisimine sellesse puutub? Sinu jutust jälle tundub, et “suvest kaheaastase” on sul väga piiratud nägemus. Mida näiteks ühest vähemkäidavast Euroopa linnast siis sellist avastada on, et selle pärast oma päris elu tasuks elamata jätta.

Issand jumal millest sa aru ei saa. Ma eelistan reisimist kaheaastasele lapsele! Mulle meeldib enne kõige viletsamat euroopa kolgast linna külastada kui suve kaheaastasega veeta. Oma elu elamata jätmine oleks minu jaoks laste saamine kes kogu mu aja ja õnne võtavad. Saad aru, see mida sina tahad, seda mina EI taha.