Elu läbi laste - alatiseks?

[Külaline]

Paarkümmend aastat meie elust keerleb elukorraldus ümber laste, kellel vähem, kellel rohkem, aga enamus ootab ilmselt seda hetke, kui nad ise hakkama saavad. See annab vanematele võimaluse jälle oma elu ja harrastuste juurde tagasi pöörduda, minna ja tulla mõtlemata, kuidas söök ja trenniriided, transport ja õppimine. Aga paistab, et paljudel see nii lihtsalt ei lähegi.
Kohtudes 50+ vanustes tuttavate ja sõpradega, kellega igapäevaselt ei suhtle, pigem mõned korrad aastas, tekib huvitav vestlus:
"Kuidas sul läheb, pole tükk aega rääkinud?"
"Mis siin minna, näed X lõpetas ülikooli cum laude, ta oli...., ta tegi.... ja X sai väga hea töö....firmas, talle usaldatakse ja plaanib siis....."
"Jah, väga hea, aga ma tahtsin teada, kuidas SINUL läheb?"
"Ei minul ei ole midagi erilist, ikka töö ja aed ja mehel ka terviseprobleemid ......, peab minema ja tegema ja siis tuleks....."

Pool aastat hiljem kordub samalaadne vestlus. Ikka ja jälle ning haritud täiesti heal järjel inimestega.
Mis võiks olla põhjuseks, et on tungiv vajadus elada endiselt läbi oma laste, kes on täiskasvanud ja küsitlejat huvitavad täpselt sama vähe, kui suvalise töökaaslase lapsed. Arusaadav, kui lapsi juhtud paremini tundma, küsid ise ja saad lühikese ülevaata, üks kord, aga tegelikult huvitab ju ikka see vana sõber või tuttav. Mida tema ise teeb ja mõtleb, mida harrastab või kuidas on elu muutunud, nüüd, kui lapsed on suured. Ja kui tõesti mitte midagi ei tee, siis miks mitte? Kuhu siis kaob kogu see aeg, mis kulus enne lastele? Kas kuidagi kaob enda elu ära pere eest hoolitsemise rutiinis, nii et lapsed ja mees ongi igavesti kogu elu sisu?

Ennetades ütlen kohe ära, et pole siin mingeid hapusid viinamarju, laps täiesti olema ja õpib ka edukalt, aga ei tunne mingit tungi temast ise juttu teha, omad hobid täiesti olemas ja olen väga õnnelik selle vabanenud aja üle.
Niisiis, kuidas teil mõtted ja kogemused selles vallas?

[Külaline]

Mina olen 50+, abielus, 2 last, aga pole iialgi end defineerinud läbi teiste inimeste. Ma ei tuleks isegi selle peale, et kui keegi minult küsib, kuidas mul läheb, et ma hakkan selle asemel oma mehest või lastest rääkima. Ma räägiks ikka oma õpingutest või töödest või saavutustest vmt.

[Külaline]

Tundub, et sul ei ole oma elu, kui uurid teistelt kuidas nemad elavad. Kui oleks oma tegemised, siis teed oma tegemisi ja oma hobisid nendega, kes sama teevad ja nemad ongi need tuttavad kellega suhelda. Mõistlikum on otsida endale sarnaste huvidega inimesi kui end sõbraks osta.

Vanemad elavadki oma elud laste eludega kokku ja see ongi perekond. Osadel on see hea pereelu, teistel tülitsev pereelu, kolmandad lasevad lastel oma elu elada ja suheldakse harva.

[Külaline]

Aga mis ootused sul siis 50+ inimeste vastuste suhtes on? Selge ju, et kui te just südamesõbrannad pole, siis pole midagi rääkida: tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju... Millest nad peaksid siis sinuga rääkima ometi? Millest sul endal on rääkida inimestega, kellega kohtud paar korda aastas?

[Külaline]

Aga mis ootused sul siis 50+ inimeste vastuste suhtes on? Selge ju, et kui te just südamesõbrannad pole, siis pole midagi rääkida: tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju... Millest nad peaksid siis sinuga rääkima ometi? Millest sul endal on rääkida inimestega, kellega kohtud paar korda aastas?

Miks sa arvad, et kõik 50+ inimesed nii ebahuvitavat elu elavad? Üks mu tuttav avaldas just raamatu. Teisel on kontsert tulemas. Kolmas läks uut eriala õppima ja teeb huvitavat uurimust. Neljas hakkas just oma esivanemate talu taastama. Viies käis Gaudeamusel. Jne. Juttu jätkub kauemaks ja mind küll huvitab, kuidas neil need asjad edenevad.

[Külaline]

Aga mis ootused sul siis 50+ inimeste vastuste suhtes on? Selge ju, et kui te just südamesõbrannad pole, siis pole midagi rääkida: tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju... Millest nad peaksid siis sinuga rääkima ometi? Millest sul endal on rääkida inimestega, kellega kohtud paar korda aastas?

Miks sa arvad, et kõik 50+ inimesed nii ebahuvitavat elu elavad? Üks mu tuttav avaldas just raamatu. Teisel on kontsert tulemas. Kolmas läks uut eriala õppima ja teeb huvitavat uurimust. Neljas hakkas just oma esivanemate talu taastama. Viies käis Gaudeamusel. Jne. Juttu jätkub kauemaks ja mind küll huvitab, kuidas neil need asjad edenevad.

Mida kõike sina ja sinu tuttavad ei tee.

[Külaline]

Aga mis ootused sul siis 50+ inimeste vastuste suhtes on? Selge ju, et kui te just südamesõbrannad pole, siis pole midagi rääkida: tööle-koju-väike puhkusereis-tööle-koju... Millest nad peaksid siis sinuga rääkima ometi? Millest sul endal on rääkida inimestega, kellega kohtud paar korda aastas?

Miks sa arvad, et kõik 50+ inimesed nii ebahuvitavat elu elavad? Üks mu tuttav avaldas just raamatu. Teisel on kontsert tulemas. Kolmas läks uut eriala õppima ja teeb huvitavat uurimust. Neljas hakkas just oma esivanemate talu taastama. Viies käis Gaudeamusel. Jne. Juttu jätkub kauemaks ja mind küll huvitab, kuidas neil need asjad edenevad.

Mida kõike sina ja sinu tuttavad ei tee.

Sina ei tee siis mitte midagi peal tööl käimise ja kodus magamise, ma saan nii aru.

[Külaline]

Miks sa arvad, et kõik 50+ inimesed nii ebahuvitavat elu elavad? Üks mu tuttav avaldas just raamatu. Teisel on kontsert tulemas. Kolmas läks uut eriala õppima ja teeb huvitavat uurimust. Neljas hakkas just oma esivanemate talu taastama. Viies käis Gaudeamusel. Jne. Juttu jätkub kauemaks ja mind küll huvitab, kuidas neil need asjad edenevad.

Mida kõike sina ja sinu tuttavad ei tee.

Sina ei tee siis mitte midagi peal tööl käimise ja kodus magamise, ma saan nii aru.

Ma tõesti ei ela teiste inimeste elusid.

[Külaline]

Jah, sa räägid minust, mina olen see, kes särasilmil oma lastest räägib, kuid endast vaikib. Oma osa on siin muidugi sellel, et ma olengi tüüp, kes endast eriti ei räägi, küsimus "kuidas sul läheb" liigitub pigem viisakusvormelite hulka ning selle peale ma küll oma muredest-rõõmudest pikemalt rääkima ei hakka. Kuid kindlasti on oluline ka see, et ma tõesti olengi nende 25 aasta jooksul, mil lastele elasin, harjunud just läbi nende oma elu nägema ja oma edukust mõõtma. Olen selle teadvustanud ja võtan vaikselt ka iseenda elu tagasi, olen taaselustanud mõne hobi ning panen oluliselt rohkem iseendasse aega ja raha. Kui sinu küsimuse juurde tagasi tulles - võõrastele (ja kunagised head tuttavad nüüdseks paraku seda on) ma sellest siiski ei räägi ning sellele küsimusele "kuidas läheb" nad jäävadki uduseid või lastest rääkivaid vastuseid saama.

[Külaline]

Paarkümmend aastat meie elust keerleb elukorraldus ümber laste, kellel vähem, kellel rohkem, aga enamus ootab ilmselt seda hetke, kui nad ise hakkama saavad. See annab vanematele võimaluse jälle oma elu ja harrastuste juurde tagasi pöörduda, minna ja tulla mõtlemata, kuidas söök ja trenniriided, transport ja õppimine. Aga paistab, et paljudel see nii lihtsalt ei lähegi.
Kohtudes 50+ vanustes tuttavate ja sõpradega, kellega igapäevaselt ei suhtle, pigem mõned korrad aastas, tekib huvitav vestlus:
"Kuidas sul läheb, pole tükk aega rääkinud?"
"Mis siin minna, näed X lõpetas ülikooli cum laude, ta oli...., ta tegi.... ja X sai väga hea töö....firmas, talle usaldatakse ja plaanib siis....."
"Jah, väga hea, aga ma tahtsin teada, kuidas SINUL läheb?"
"Ei minul ei ole midagi erilist, ikka töö ja aed ja mehel ka terviseprobleemid ......, peab minema ja tegema ja siis tuleks....."

Pool aastat hiljem kordub samalaadne vestlus. Ikka ja jälle ning haritud täiesti heal järjel inimestega.
Mis võiks olla põhjuseks, et on tungiv vajadus elada endiselt läbi oma laste, kes on täiskasvanud ja küsitlejat huvitavad täpselt sama vähe, kui suvalise töökaaslase lapsed. Arusaadav, kui lapsi juhtud paremini tundma, küsid ise ja saad lühikese ülevaata, üks kord, aga tegelikult huvitab ju ikka see vana sõber või tuttav. Mida tema ise teeb ja mõtleb, mida harrastab või kuidas on elu muutunud, nüüd, kui lapsed on suured. Ja kui tõesti mitte midagi ei tee, siis miks mitte? Kuhu siis kaob kogu see aeg, mis kulus enne lastele? Kas kuidagi kaob enda elu ära pere eest hoolitsemise rutiinis, nii et lapsed ja mees ongi igavesti kogu elu sisu?

Ennetades ütlen kohe ära, et pole siin mingeid hapusid viinamarju, laps täiesti olema ja õpib ka edukalt, aga ei tunne mingit tungi temast ise juttu teha, omad hobid täiesti olemas ja olen väga õnnelik selle vabanenud aja üle.
Niisiis, kuidas teil mõtted ja kogemused selles vallas?

Sellisest kirjeldusest järeldub, et sa pole päris kindlasti nendele inimestele sõber, heal juhul mingi teretuttav. Aga suvalisele tuttavale ei olegi ju vajadust oma tegemisi või mõtteid jagada. Ma räägib ka sellistega neutraalsetel teemadel- olmest või avalikumast peresündmusest - nagu lapse lõpetamine seda ju on. Minu sõber mulle seda ka rääkida, mida ta kana armastab süüa ja meil on ikka lõbus ja huvitav.

[Külaline]

Hea teema. Mul on ka selle asjaga küsimusi. Kas see kui küsitakse, et kuidas läheb, ootab üldse mingit vastust.
kui küsitakse veel,et kuidas sul päriselt läheb, ootab küll vastust. Aga näib nagu pinnimine.

[Külaline]

Paar korda aastas kohatavale tuttavale ei oskakski midagi eriti rääkida. No mis ma ikka seletan, kui uhke ma mingi projekti lõpetamise üle olen, kui ta sellest midagi ei tea ja seletamine oleks üsna keeruline.
Või mis haigus mul oli ja kui pikalt diagnoos aega võttis ja kuidas ravi läks. Mida ikka jahuda, kui nüüd kõik korras. Ei taha meenutadagi.
Kas mul mehega on mõni tüli olnud - no kelle asi.
Käisin just reisimas, väga äge oli, emotsioone maailm - aga no kes seda kuulata viitsiks?
Lapsed hea neutraalne teema sellise veidi võõraks jäänud sõbraga, kellega harva kohtud.
TA - mida sa ise oma elust räägid sel kohtumisel?

[Külaline]

Paar korda aastas kohatavale tuttavale ei oskakski midagi eriti rääkida. No mis ma ikka seletan, kui uhke ma mingi projekti lõpetamise üle olen, kui ta sellest midagi ei tea ja seletamine oleks üsna keeruline.
Või mis haigus mul oli ja kui pikalt diagnoos aega võttis ja kuidas ravi läks. Mida ikka jahuda, kui nüüd kõik korras. Ei taha meenutadagi.
Kas mul mehega on mõni tüli olnud - no kelle asi.
Käisin just reisimas, väga äge oli, emotsioone maailm - aga no kes seda kuulata viitsiks?
Lapsed hea neutraalne teema sellise veidi võõraks jäänud sõbraga, kellega harva kohtud.
TA - mida sa ise oma elust räägid sel kohtumisel?

TA olen. Vastan siin paarühtlasi ka paarile vingatsile, kes kahtlustavad, et oma elu mul pole - kuigi ekstra mainisin, et on ja vägagi vilgas. Ja - tegemist pole võõraste inimestega, vaid heade tuttavate/sõpraedega, aga kes ei ela lähedal, seega füüsiline kohtumine ei toimu tihedalt, kuigi tunneme üksteist väga hästi.
VIimasele - mind näiteks just huvitaks sinu lõpetatud projekt, ka terviseprobleemi süveneksin (kui sooviksid rääkida), sest oman selles vallas palju teadmisi ja sinu reisimuljeid kuulaksin lausa vaimustusega.

See, et inimesed ei räägi peale ilma suurt midagi kunagisele kolleegile, on normaalne. Vaevalt ma isegi küsiksin, aga kui on tegemist inimestega, keda hästi tead ja tunned, on aegu, kus on saanud palju suhelda, siis see küsimus pole viisakusest esitatud. Ja viiski mind mõttele, et kui lihtne on unustadagi ennast nn "perehooldaja" rolli, kus kõik käigud ja tegevused on suunatud nii, et kõigil pereliikmetel oleks maksimaalselt endine mugav elu.

[Külaline]

Hea teema. Mul on ka selle asjaga küsimusi. Kas see kui küsitakse, et kuidas läheb, ootab üldse mingit vastust.
kui küsitakse veel,et kuidas sul päriselt läheb, ootab küll vastust. Aga näib nagu pinnimine.

TA. Ma arvan, et see sõltub küsijast. Ma saan küll aru, kui küsitakse viisakusest ja tegelikult vastus ei huvitagi. Mul on üks sõbranna, kellega harva kohtume, aga tal on nii palju rääkida oma probleemidest, et aeg saab enne otsa, kui tal tuleb meelde küsida, kuidas minul läheb. Ja kui küsibki, siis näen ta näost, et mõtted on mujal. Ma siis ei raiska ta aega, kuulan ja annan nõud tema teemadel. Tunnen teda nii kaua, et see ei häiri mind.

Samas selliste tuttavatega kohtudes, kellega on ametialaselt koostööd teinud, valides neid neutraalseid teemasid, ei tuleks ikka pähe rääkida järeltulijast, pigem siis juba tööst, ilmast või maksudest.

[Külaline]

Meil on peretuttavad, kes suhtlevad oma kahe täiskasvanud lapsega igapäevaselt. Nad on uhkelt teatanud, et vahel helistavad isegi mitu korda päevas. Minu jaoks on see täielik müstika. Kui see teema meil jutuks tuli ja mehega uurisime, et millest te oma lastega iga jumala päev räägite, siis vastati, kõigest. Absoluutselt kõik päevasündmused hekseldatakse läbi ja sekka muud juttu ka.

Minu jaoks oleks selline suhe ahistav. Igapäevane kohustus vanemate kõnedele vastata ja nendega kõik oma supitegemised ja majavärvimised läbi arutada.

[Külaline]

Ja viiski mind mõttele, et kui lihtne on unustadagi ennast nn "perehooldaja" rolli, kus kõik käigud ja tegevused on suunatud nii, et kõigil pereliikmetel oleks maksimaalselt endine mugav elu.

Tegelikult vist ainult räägitakse sel neutraalsel pere teemal, mitte pole inimesed vaid "perehooldajad".
Kõigil on ka muud huvid, tööd ja tegemised, aga nendest räägitakse pigem inimestega, kellega iga päev/väga tihti suheldakse.

[Külaline]

Meil on peretuttavad, kes suhtlevad oma kahe täiskasvanud lapsega igapäevaselt. Nad on uhkelt teatanud, et vahel helistavad isegi mitu korda päevas. Minu jaoks on see täielik müstika. Kui see teema meil jutuks tuli ja mehega uurisime, et millest te oma lastega iga jumala päev räägite, siis vastati, kõigest. Absoluutselt kõik päevasündmused hekseldatakse läbi ja sekka muud juttu ka.

Minu jaoks oleks selline suhe ahistav. Igapäevane kohustus vanemate kõnedele vastata ja nendega kõik oma supitegemised ja majavärvimised läbi arutada.

Minu jaoks on pigem müstika siin see, et keegi igapäevaselt helistab, mitte ei kirjuta? Kui vanadest inimestest me räägime? Kui üks osapool on 80+, siis ehk küll.
Oma lastega vahetan messengeris samuti iga päev sõnumeid, vahel ka helistame.

[Külaline]

Minu jaoks on pigem müstika siin see, et keegi igapäevaselt helistab, mitte ei kirjuta? Kui vanadest inimestest me räägime? Kui üks osapool on 80+, siis ehk küll.
Oma lastega vahetan messengeris samuti iga päev sõnumeid, vahel ka helistame.

Nad on 50+ mõlemad. Helistavad ja vahel teevad ka Watsappiga videokõnesid. Mina, kes ma räägin oma täiskasvanud lastega heal juhul korra nädalas, olen nende arvates ilmselt täielik rongaema.

[Külaline]

Mida tema ise teeb ja mõtleb, mida harrastab või kuidas on elu muutunud, nüüd, kui lapsed on suured. Ja kui tõesti mitte midagi ei tee, siis miks mitte? Kuhu siis kaob kogu see aeg, mis kulus enne lastele? Kas kuidagi kaob enda elu ära pere eest hoolitsemise rutiinis, nii et lapsed ja mees ongi igavesti kogu elu sisu?

Ennetades ütlen kohe ära, et pole siin mingeid hapusid viinamarju, laps täiesti olema ja õpib ka edukalt, aga ei tunne mingit tungi temast ise juttu teha, omad hobid täiesti olemas ja olen väga õnnelik selle vabanenud aja üle.
Niisiis, kuidas teil mõtted ja kogemused selles vallas?

Vaata, üks üsna proosaline põhjus, miks mõnel keskealisel ei muutu elu enneolematult hoogsaks ja värviliseks, on see, et inimeste energiatase on erinev - kõiki ei õnnistatud (isegi, kui mingit väga tervist rikkuvat eluviisi ei viljele) kõrge energiatasemega, mis võimaldaks päevad täis panna igasugu suuri muutusi ja tegemisi, millest oleks tuttavale kohutavalt palju pajatada. Millele kulub nö. pere eest hoolitsemisest ülejääv aeg? Madalama energiatasemega keskealisel võib see hakata kuluma passiivsele puhkamisele - teleka vaatamine, nentis kerimine ja lugemine jne Ehk siis inimene endiselt (see oli ju ka nooremana, laste üleskasvatamise ajal) püüab ära teha oma ametitöö, vältimatud kodused kohustused (eks kodu korras hoida tuleb ikka, poes käia ka, süüa ka) , mingid elupõlised hobid (aed, teatris käimine või mis iganes) - aga, sa pead arvestama, et mingit suurt energiapahvakut, et ohhh- vohh, kus ma hakkan nüüd ette võtma ja kus ma hakkan nüüd ringi lehvima ja oma elu muutma - seda ei tarvitse kõik keskealised üldsegi tunda. Ja nii ongi, et paljud puhkavad selle nö. lastest ülejäänud aja lihtsalt maha. Ja alateadlikult (kuna ühiskonnas hinnatakse rohkem energiast pulbitsevaid) viiakse siis jutt iseendalt nooruslikuma/energilisema isiku peale, kelle elus toimub rohkem igasugu muutusi ja murrangulisi sündmusi kui enda elus. Kusjuures, elu ei pruugi olla tingimata kuidagi vilets või õnnetu - lihtsalt, väga murrangulisi ja põrutavad sündmusi, mida tuttavale rääkida, et, ooo...., iga keskealine ei pruugi jaksata oma ellu planeerida.

[Külaline]

Minu jaoks on pigem müstika siin see, et keegi igapäevaselt helistab, mitte ei kirjuta? Kui vanadest inimestest me räägime? Kui üks osapool on 80+, siis ehk küll.
Oma lastega vahetan messengeris samuti iga päev sõnumeid, vahel ka helistame.

Nad on 50+ mõlemad. Helistavad ja vahel teevad ka Watsappiga videokõnesid. Mina, kes ma räägin oma täiskasvanud lastega heal juhul korra nädalas, olen nende arvates ilmselt täielik rongaema.

Kes "nad" on üle 50? Lapsed ka?