Elu läbi laste - alatiseks?

[Külaline]

Müün oma värskelt renoveeritud korterit, milles ise elada ei taha, see kõik selgus pärast renoveerimist, mis kestis pool aastat ja kuhu ma panin tohutu aja, energia ja raha. Nüüd müük.

Ära pahaks pane, et küsin, aga miks värskelt renoveeritud korteris elada ei taha? Olen umbes sarnase teemaga dilemmas, et kas panustada kinnisvarasse, kuhu võib kuluda liiga palju aega, energiat ja raha või see on liiga riskantne ja äkki valida lihtsam variant.

Sest kui renoveerimine oli tehtud ja sisse kolisin, siis selgusid asjaolud, miks mulle seal ei sobi. Neid asju mul enne teada polnud. Need asjaolud olid selle konkreetse korteriga seotud ja sinu kinnisvara puhul vbl neid tegureid ei ole. Märksõnad: temperatuur, naabrid. Asjad, mida ma ise muuta ei saa, kuid mis on mulle pikas perspektiivis talumatud.

Selge, naabreid ei saa tõesti valida ja kui korter on liiga külm, kuigi küte on põhja keeratud, siis ka jama. Mida täna teistmoodi teeksid? Kõigepealt üüriksid ja prooviksid, kas enam-vähem sobib?

[Külaline]

Ära pahaks pane, et küsin, aga miks värskelt renoveeritud korteris elada ei taha? Olen umbes sarnase teemaga dilemmas, et kas panustada kinnisvarasse, kuhu võib kuluda liiga palju aega, energiat ja raha või see on liiga riskantne ja äkki valida lihtsam variant.

Sest kui renoveerimine oli tehtud ja sisse kolisin, siis selgusid asjaolud, miks mulle seal ei sobi. Neid asju mul enne teada polnud. Need asjaolud olid selle konkreetse korteriga seotud ja sinu kinnisvara puhul vbl neid tegureid ei ole. Märksõnad: temperatuur, naabrid. Asjad, mida ma ise muuta ei saa, kuid mis on mulle pikas perspektiivis talumatud.

Selge, naabreid ei saa tõesti valida ja kui korter on liiga külm, kuigi küte on põhja keeratud, siis ka jama. Mida täna teistmoodi teeksid? Kõigepealt üüriksid ja prooviksid, kas enam-vähem sobib?

Ei, mul olid asjaolud teised, see polnud minu jaoks uus korter. See polnud ka minu praegune tegelik kodu. Mul oli valikuid. Kunagine kodu, ripakile jäänud.

[Külaline]

Sest kui renoveerimine oli tehtud ja sisse kolisin, siis selgusid asjaolud, miks mulle seal ei sobi. Neid asju mul enne teada polnud. Need asjaolud olid selle konkreetse korteriga seotud ja sinu kinnisvara puhul vbl neid tegureid ei ole. Märksõnad: temperatuur, naabrid. Asjad, mida ma ise muuta ei saa, kuid mis on mulle pikas perspektiivis talumatud.

Selge, naabreid ei saa tõesti valida ja kui korter on liiga külm, kuigi küte on põhja keeratud, siis ka jama. Mida täna teistmoodi teeksid? Kõigepealt üüriksid ja prooviksid, kas enam-vähem sobib?

Ei, mul olid asjaolud teised, see polnud minu jaoks uus korter. See polnud ka minu praegune tegelik kodu. Mul oli valikuid. Kunagine kodu, ripakile jäänud.

Mul ka valikuid, aga korteri puhul võib ette tulla nüansse, mida esialgu ei oska oodata. Kui renoveerimisse on veel ka palju aega, energiat ja raha panustatud, siis seda enam ei taha hiljem pettuda. Sama on tegelikult ka renoveeritud korteri puhul, mis on lihtsalt kallim, aga hirmud on ikka sarnased, et kas korter on piisavalt soe, milline on läbikostvus, naabrid jne.

[Külaline]

Ära pahaks pane, et küsin, aga miks värskelt renoveeritud korteris elada ei taha? Olen umbes sarnase teemaga dilemmas, et kas panustada kinnisvarasse, kuhu võib kuluda liiga palju aega, energiat ja raha või see on liiga riskantne ja äkki valida lihtsam variant.

Sest kui renoveerimine oli tehtud ja sisse kolisin, siis selgusid asjaolud, miks mulle seal ei sobi. Neid asju mul enne teada polnud. Need asjaolud olid selle konkreetse korteriga seotud ja sinu kinnisvara puhul vbl neid tegureid ei ole. Märksõnad: temperatuur, naabrid. Asjad, mida ma ise muuta ei saa, kuid mis on mulle pikas perspektiivis talumatud.

Selge, naabreid ei saa tõesti valida ja kui korter on liiga külm, kuigi küte on põhja keeratud, siis ka jama. Mida täna teistmoodi teeksid? Kõigepealt üüriksid ja prooviksid, kas enam-vähem sobib?

Abslouutselt, et naabreid ei saa kunagi valida. Super, kui on valida kahe kodu vahel! Paljudel seda võimalust pole.

[Külaline]

Mulle siiski tundub, et teemaalgatajal pole lapsi, kuigi ta väidab vastupidist. Kui oleks, siis huvitaksid teda ka tuttavate laste käekäigud, eriti, kui tegu on enam-vähem oma laste eakaaslastega. Samuti nagu koerapidajad kuulavad hea meelega teiste koeramuljeid või alpinistid ekspeditsioonimuljeid. Ja kui inimene, kellega kokku saadi, on vana hea tuttav, siis ei saa need lapsed ka ju kuidagi nii võõrad olla, et varem pole nähtud ega kuuldud ega huvita üldse, mis nad teevad.

Mina olen vähem tuttavate inimeste puhul eelistanud, et mis iganes teema puhul inimene rohkem jutuhoogu satub, seda kuulangi. Jah, ma võibolla ei tunne ta lapsi, aga kui tema valik on neist rääkida, siis minupoolest rääkigu.

Arvan, et ei ole vaja olla jututeemade osas nii pirtsakas, et kohe, kui keegi nö. mitte-sinulikul teemal rääkima hakkab, võtad tauniva hoiaku. Parem suhtu neutraalselt, lase inimesel esialgu selle teemal, mille puhul tal jutt kergemalt jooksma hakkab, ära rääkida. Ja siis vaata edasi, kas annab mõne küsimusega juttu ka teisele teemale suunata. Kui kohe kuidagi ei anna, siis lõpetad viisakalt ja lähed oma teed.

Vastasel korral, kui paljud teemad (lapsed, see, teine, kolmas teema...) põlu alla pannakse, on tulemuseks krampis inimesed ("oi, see teema vist ei sobi... see vist ka ei sobi..."), kes räägivad igaks juhuks ainult ilmast Või süvenevad ekraani.

[Külaline]

Mulle siiski tundub, et teemaalgatajal pole lapsi, kuigi ta väidab vastupidist. Kui oleks, siis huvitaksid teda ka tuttavate laste käekäigud, eriti, kui tegu on enam-vähem oma laste eakaaslastega. Samuti nagu koerapidajad kuulavad hea meelega teiste koeramuljeid või alpinistid ekspeditsioonimuljeid. Ja kui inimene, kellega kokku saadi, on vana hea tuttav, siis ei saa need lapsed ka ju kuidagi nii võõrad olla, et varem pole nähtud ega kuuldud ega huvita üldse, mis nad teevad.

Mina olen vähem tuttavate inimeste puhul eelistanud, et mis iganes teema puhul inimene rohkem jutuhoogu satub, seda kuulangi. Jah, ma võibolla ei tunne ta lapsi, aga kui tema valik on neist rääkida, siis minupoolest rääkigu.

Arvan, et ei ole vaja olla jututeemade osas nii pirtsakas, et kohe, kui keegi nö. mitte-sinulikul teemal rääkima hakkab, võtad tauniva hoiaku. Parem suhtu neutraalselt, lase inimesel esialgu selle teemal, mille puhul tal jutt kergemalt jooksma hakkab, ära rääkida. Ja siis vaata edasi, kas annab mõne küsimusega juttu ka teisele teemale suunata. Kui kohe kuidagi ei anna, siis lõpetad viisakalt ja lähed oma teed.

Vastasel korral, kui paljud teemad (lapsed, see, teine, kolmas teema...) põlu alla pannakse, on tulemuseks krampis inimesed ("oi, see teema vist ei sobi... see vist ka ei sobi..."), kes räägivad igaks juhuks ainult ilmast Või süvenevad ekraani.

Mul ka täitsa savi, millest inimene räägib, igal teemal vestlemist nimetataksegi heaks suhtlemisoskuseks.

[Külaline]

See otse küsimine ei ole alati kõige parem variant, siis vastataksegi sageli midagi üldist. Perest rääkimine on alati selline safe play, mis sobib sellistel hetkedel lauale toomiseks, kui jutt pole veel üleski soojenenud. Kui nii harva suhelda, siis ei hakka ju rääkima poole või terve aasta jagu elulugu tagantjärele. Kui pikemalt vestlema jääda ja lasta suhtlusel minna oma rada (mitte filtreerida, mis teemad meeldivad ja mis mitte), siis kuuled ka inimese jaoks olulisematest asjadest.

[Külaline]

Miks sa arvad, et kõik 50+ inimesed nii ebahuvitavat elu elavad? Üks mu tuttav avaldas just raamatu. Teisel on kontsert tulemas. Kolmas läks uut eriala õppima ja teeb huvitavat uurimust. Neljas hakkas just oma esivanemate talu taastama. Viies käis Gaudeamusel. Jne. Juttu jätkub kauemaks ja mind küll huvitab, kuidas neil need asjad edenevad.

Miks mind teise inimese sellised tegevused huvitama peaks? Loomulikult räägime sellest/nendest keda mina ka tunnen/tean.

[Külaline]

Minu vaba aeg ja vaba energiaressurss tekkis siiski alles peale kõigi laste oma elu peale minekut, ülikooli minek teise linna polnud piisav, siis ikka oli kontakt koduga tihe. Peale ülikooli lõppu ja omaette elamise hankimist tekkis minul vaba aeg, mitte enne.

Sina lapselastega ei tegele?

[Külaline]

Millest sobib rääkida?
Räägid lastest, ta leiab, et elu keerleb ikka ümber laste.
Räägid tööst, ta leiab, et ainult töö. Elu polegi?
Räägid reisist. No kelgib kindlasti.
Aiandusest. Appi no ei huvita üldse see pöösad ja mullas sonkimine.
Millest rääkida, et teine ei kritiseeriks ega mõtleks et elad valesti?
Äkki polegi asi siis rääkijas vaid kuulajas, kes hindab, imestab ja kritiseerib teist oma peas?
Eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Aga kas on vaja nii hinnangulline olla?
Ta väärtustab oma peret, suhteid, on uhke oma täiskasvanud laste üle, sellest räägibki. Kas nii ei anna seda mõelda?

[Külaline]

Millest sobib rääkida?
Räägid lastest, ta leiab, et elu keerleb ikka ümber laste.
Räägid tööst, ta leiab, et ainult töö. Elu polegi?
Räägid reisist. No kelgib kindlasti.
Aiandusest. Appi no ei huvita üldse see pöösad ja mullas sonkimine.
Millest rääkida, et teine ei kritiseeriks ega mõtleks et elad valesti?
Äkki polegi asi siis rääkijas vaid kuulajas, kes hindab, imestab ja kritiseerib teist oma peas?
Eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Aga kas on vaja nii hinnangulline olla?
Ta väärtustab oma peret, suhteid, on uhke oma täiskasvanud laste üle, sellest räägibki. Kas nii ei anna seda mõelda?

Ma mõtlesin just sama
Ilmast ja poliitikast on ka vale rääkida eks. Lemmikloomad? Siis arvatakse, et mingi hull kassi/koeratädi. Jne

[Külaline]

Millest sobib rääkida?
Räägid lastest, ta leiab, et elu keerleb ikka ümber laste.
Räägid tööst, ta leiab, et ainult töö. Elu polegi?
Räägid reisist. No kelgib kindlasti.
Aiandusest. Appi no ei huvita üldse see pöösad ja mullas sonkimine.
Millest rääkida, et teine ei kritiseeriks ega mõtleks et elad valesti?
Äkki polegi asi siis rääkijas vaid kuulajas, kes hindab, imestab ja kritiseerib teist oma peas?
Eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Aga kas on vaja nii hinnangulline olla?
Ta väärtustab oma peret, suhteid, on uhke oma täiskasvanud laste üle, sellest räägibki. Kas nii ei anna seda mõelda?

Ma mõtlesin just sama
Ilmast ja poliitikast on ka vale rääkida eks. Lemmikloomad? Siis arvatakse, et mingi hull kassi/koeratädi. Jne

Täpselt. Sõbralik ja sinusse hästi suhtuv inimene ei halvusta sind. vahet Temaga pole vahet, millest rääkida, ikka on tore. Ja teisega näed, et ta kogu aeg kritiseerib, halvustab, sellisega väga suhelda ei tahagi. Kui ma mõne sõbranna paele hakkan mõtlema, et millest me räägime üldse, isegi ei mäleta. Sest sellel polegi tähtsust, me lihtsalt naudime koosveedetud aega.

[Külaline]

Mul on 23-aastane kolleeg, kellel ema mitu korda päevas helistab. See paistab valja kui vastumeelne see noorele on, et kogu oma elu iga päev peab raporteerima. Küsis minu käest kord, kui tihti mina oma lastega telefonitsi räägin. Minu vastus oli, et siis kui lapsed mind vajavad, harvem helistan ise. Mul on täiskasvanud lapsed ja nad saavad oma eludega väga hästi hakkama. Muresid ja rõõme jagavad, aegajalt saame kõik kokku ja see on eriti tore, puhkuse eest suisa.

[Külaline]

On ju ka nii, et kui mõelda, et millest sobib üldse rääkida, siis ikka vaid endast.
Mitte teistest. See oleks klatsh.
Ja ka mitte oma laste isiklikust elust, see oleks ka klatsh.
Aga laste neist tegemistest, mis on nagunii nö avalik teave. Koolid. Ametid. Saavutused. Nende laste sünd.
See võiks olla ju sobiv jutt?
Ma näen ikka fb mingeid nalju, kuidas eestlane kohtub teise eestlasega. St väldib kohtumist. Poeb peitu. Ootab et teine läheks mööda. Selkeks et ei peaks rääkima. Miks ei taheta omavahel rääkida? Kas selle kriitika pärast, mida tead et teine hakkab mõtlema? Mis põhjusel see kohtumise mittesoovimine tekib, mis on me rahvusele omane?

[Külaline]

minu jaoks on ka paljude harvanähtavate tuttavatega kohtumise rõõm nii suur, et pole üldse vahet millest räägime! On lihtsalt tore jälle koos olla ja suudame intelligentsete inimestena üksteist päris hästi "lugeda" ka ilma täpse aruandeta.
Ja see on ka väga hästi aru saada, kui teine mind kuulates mõtleb "issand kui tüütu, miks ta XXX-st räägib kas muud elu polegi".

[Külaline]

Mäletate üht sotsmeedia trendi - ma kuulan ja ei mõista kohut.
Mind väga huvitab see, mis toimub inimeste peas. Ja selle trendi puhul tekkis mul küsimus, kas kõigil tekib teise jutu peale mingi hindamine oma peas? Millest see sõltub? Ilmselt tema enda hoiakutest ja tõdedest.
On need vaja aga ka teisele üle kanda, või pidada neid paremaks ja õigemaks teise omast?

[Külaline]

Mul on 23-aastane kolleeg, kellel ema mitu korda päevas helistab. See paistab valja kui vastumeelne see noorele on, et kogu oma elu iga päev peab raporteerima. Küsis minu käest kord, kui tihti mina oma lastega telefonitsi räägin. Minu vastus oli, et siis kui lapsed mind vajavad, harvem helistan ise. Mul on täiskasvanud lapsed ja nad saavad oma eludega väga hästi hakkama. Muresid ja rõõme jagavad, aegajalt saame kõik kokku ja see on eriti tore, puhkuse eest suisa.

Kui on nii, et üks pool teisele seda suhtlemist peale surub, tema seda ei vaja, on muidugi tegemist ahistamisega. Kui mõlemale poolele meeldib, pole selles midagi valet. Aga mitte nii, et ainult ühtmoodi on õige, kas siis olla väga kauged või suhelda igapäevaselt.

[Külaline]

Ma näen ikka fb mingeid nalju, kuidas eestlane kohtub teise eestlasega. St väldib kohtumist. Poeb peitu. Ootab et teine läheks mööda. Selkeks et ei peaks rääkima. Miks ei taheta omavahel rääkida? Kas selle kriitika pärast, mida tead et teine hakkab mõtlema? Mis põhjusel see kohtumise mittesoovimine tekib, mis on me rahvusele omane?

Mingit põhjust pole vaja, miks ei taheta suhelda. Eestlased lihtsalt ongi sellised individualistid. Suhelda ei meeldi, kõik on ahistamine. Kunagi oli kas siin või Perekoolis mingi jutt, kuidas üks inimene tuleb autoga koju ja kui näeb, et keegi väljub majast, siis istub seni autos, kui see inimene on möödunud, sest muidu peab tere ütlema. Minu arust on see ikka päris häire juba, aga see sai väga palju plusse, nagu nii peakski olema. Siis hakkas igaüks seal oma vedirustest rääkima, et kuidas nemad ikka kedagi vahvasti väldivad. Tegelikult oleneb see ka palju keskkonnast, kus inimene on. Kui on sotsiaalsem ühiskond, olen näinud, et pole eestlastel ka häda midagi, kohanevad ilusti suhtlemisega ära. Ja ei kurda, et nii õudne on, vaatavad, et täitsa tore.

[Külaline]

Ja mina olen sageli mõelnud miks mõni inimene sõidab koju ja siis istub ja istub maja ees autos

[Külaline]

Ja mina olen sageli mõelnud miks mõni inimene sõidab koju ja siis istub ja istub maja ees autos

Ma pole see, keda tsiteerid, aga olen ka vahel teisi teadlikult vältinud.

Töötan inimestega. Mu töö on väga intensiivne, nõuab palju suhtlemist ja 100% kohalolu. Annan endast tööl maksimumi ja tihti juhtub, et tööpäeva lõpus olen tühi kui sidrun. Sellistel päevadel väldin suhtlust ja hoian pigem omaette. Naabrile ütlen loomulikult sõbralikult tere ja vajalikele telefonikõnedele vastan samuti, aga kuhugile seltskonda ei kipu ja isegi poodi minekut väldin.