Lapsed ja järelvalve

[Külaline]

4 last on tõesti palju. Mu 12-aastase kooliaja jooksul suri üks laps. Väidetavalt kukkus rõdult alla. Põdes pikalt vähki. No ei tea, kas kukkus või hüppas, midagi ei räägitud.
Ülikooli ajal sattus üks kursusekaaslane mootorrattaõnnetusse ja hukkus. Üsna samal ajal tapeti ka üks endine klassikaaslane. Aga nemad polnud enam lapsed.

[Külaline]

Ei jäänud kõik ellu. See on üks ülimalt nõme ütlemine. Lapsi sai kordades rohkem õnnetuste tõttu hukka, lihtsalt polnud internetti ja see info ei jõudnud mõne tunniga üle terve riigi kõigile kohale.

[Külaline]

Ei jäänud kõik ellu. See on üks ülimalt nõme ütlemine. Lapsi sai kordades rohkem õnnetuste tõttu hukka, lihtsalt polnud internetti ja see info ei jõudnud mõne tunniga üle terve riigi kõigile kohale.

TA olen. tõepoolest "kõik ei jäänud ellu" KÕIK ei jäägi kunagi ellu - alati sureb keegi vähki, rõdult alla hüpates, üledoosi ja tõepoolest ka liivakoopas varingu alla jäädes. Ma ei arvanud, et nii täht tähelt tõlgendatakse. Tegelikult oli iva looduses hängimise ja toas ülikaitstud kinnises keskkonnas veedetud lapsepõlve vahel.

[Külaline]

Ei jäänud kõik ellu. See on üks ülimalt nõme ütlemine. Lapsi sai kordades rohkem õnnetuste tõttu hukka, lihtsalt polnud internetti ja see info ei jõudnud mõne tunniga üle terve riigi kõigile kohale.

Statistika oli ka salastatud. Õnnetusi juhtus lastega ülimalt palju ja see näitaja on järk-järgult paranenud, kuigi arenenud riikidega võrreldes on õnnetusi lastega ikkagi palju rohkem. See on otseselt seotud järelvalvega. Meil on maakohtades ikka tavaline, et kolme-neljased hulguvad suurematega koos ringi, nii juhtub ka õnnetusi.

[Külaline]

Tegelikult oli iva looduses hängimise ja toas ülikaitstud kinnises keskkonnas veedetud lapsepõlve vahel.

See on ainult osa tõest. Mina kasvasin veekogu ääres ja esimene asi, mida vanemad meile õpetasid oli, et üksinda veeäärde ei lähe- võid sisse kukkuda ja ära uppuda. Samuti ei tohtinud me lapsed üksi metsa minna, aga seda keeldu me küll eirasime ja suurem osa päevast möödus just metsas kolades. Minu lapsepõlves räägiti lastele ohtudest, aga neil lubati siiski väga palju omapead olla. Olen kunagi jäämineku ajal jääkamakal mööda jõge sõitnud ja kui mu vanemad sellest teada said, järgnes korralik peapesu. See muidugi ei vähendanud mu soovi uusi, põnevaid asju proovida.

Tänapäeva lapsed istuvad oma nutitelefonidega toas, on ängistuses ja masenduses ning neelavad peotäitega rahusteid.

[Külaline]

Tegelikult oli iva looduses hängimise ja toas ülikaitstud kinnises keskkonnas veedetud lapsepõlve vahel.

Tegelikult ei ole ainult need kaks varianti olemas, et kas hulgud üksi ringi või istud kodus arvuti taga ja ei käi kuskil. On ka variant oma lastega koos seal looduses hängida ja palju põnevat ette võtta, mitte neid omapäi hulkuma saata. Imelik, et selline asi pähe ei karga.

[Külaline]

Tegelikult oli iva looduses hängimise ja toas ülikaitstud kinnises keskkonnas veedetud lapsepõlve vahel.

See on ainult osa tõest. Mina kasvasin veekogu ääres ja esimene asi, mida vanemad meile õpetasid oli, et üksinda veeäärde ei lähe- võid sisse kukkuda ja ära uppuda. Samuti ei tohtinud me lapsed üksi metsa minna, aga seda keeldu me küll eirasime ja suurem osa päevast möödus just metsas kolades. Minu lapsepõlves räägiti lastele ohtudest, aga neil lubati siiski väga palju omapead olla. Olen kunagi jäämineku ajal jääkamakal mööda jõge sõitnud ja kui mu vanemad sellest teada said, järgnes korralik peapesu. See muidugi ei vähendanud mu soovi uusi, põnevaid asju proovida.

Tänapäeva lapsed istuvad oma nutitelefonidega toas, on ängistuses ja masenduses ning neelavad peotäitega rahusteid.

No mis sul siis nii eeskujuks tuua on. Et räägiti küll, aga teie nagunii ei kuulanud. Vanemad võiks natuke ise ka olma lastega aega veeta, aga ei viitsi vist, et selline asi nagu ei tule kellelegi pähe, et järelvalve all seigelda.

[Külaline]

Ma oma lapsepõlvest (80ndad) mäletan mitut õnnetust, sh vähemalt ühte surmajuhtumit sõjaaegsete lõhkekehade tõttu. St lapsed uitasid igal pool, leidsid ja näppisid. Vabalt kulgeti ringi tõesti ja oligi selline aeg, et ega vanemad iga hetk saanudki teada, kus täpselt laps parasjagu viibib, polnud ju mingeid sidevahendeid. Muidugi oli ka siis neid, kes hulljulgemad ja neid, kes alalhoidlikumad ja ettevaatlikumad. Vanemad samuti, oli ükskõiksemaid ja neid, kes lastele sõnu peale lugesid ja ohtude eest hoiatasid. Eks see tänapäevalgi nii.

[Külaline]

Lastega aega veetma, on ka täitsa erinev varasemast. Vanasti veedeti lastega aega nii, et tehti koduseid töid koos. Kui sa ei viitsinud tööd teha, ei vingunud sa et on igav. Muidu kohe leiti mingi kodune töö. No ja vahel harva, minu arust harva, tegeleti lastega, mängiti.
A tänapäeval on lastega tegelemine ainult mängimine. Tööd koos ei tehta. Või on neid nii raske tööle saada. Nad siis räägivad sulle lapstööjõust. Ja kui nad vinguvad, et igav on, siis vanem peab midagi leiutama, muidu nad kaovad nutiseadmesse.
Aga ega tea sedagi, kas vanem taluks seda ise, et laps on kuskil päev läbi, teadmata mida ta teeb või kus on, nagu vanasti oli. Söögiks või õhtuks tuli laps koju. Tänapäeval saab seda nimetada, et laps on järelvalveta.

[Külaline]

Tegelikult oli iva looduses hängimise ja toas ülikaitstud kinnises keskkonnas veedetud lapsepõlve vahel.

Tegelikult ei ole ainult need kaks varianti olemas, et kas hulgud üksi ringi või istud kodus arvuti taga ja ei käi kuskil. On ka variant oma lastega koos seal looduses hängida ja palju põnevat ette võtta, mitte neid omapäi hulkuma saata. Imelik, et selline asi pähe ei karga.

TA olen. Ei, kindlasti on variante rohkem, kui kas need olid kaks äärmust, mille välja tõin. Tegelikult on tänapäeval veel kolmas variant, mis täitsa arvestatv on. lapsed "tegeletakse surnuks". Vudilad, mudilad, lõbustuspargid, reisid, lademetes mänguasju, mängutosd, mänguväljakud ja mis peamine - laps ei tohi hetkekski üksi jääda ega silmist kaduda ja jumal hoidku, kui tal peaks igav hakkama.

[Külaline]

Tegelikult oli iva looduses hängimise ja toas ülikaitstud kinnises keskkonnas veedetud lapsepõlve vahel.

Tegelikult ei ole ainult need kaks varianti olemas, et kas hulgud üksi ringi või istud kodus arvuti taga ja ei käi kuskil. On ka variant oma lastega koos seal looduses hängida ja palju põnevat ette võtta, mitte neid omapäi hulkuma saata. Imelik, et selline asi pähe ei karga.

TA olen. Ei, kindlasti on variante rohkem, kui kas need olid kaks äärmust, mille välja tõin. Tegelikult on tänapäeval veel kolmas variant, mis täitsa arvestatv on. lapsed "tegeletakse surnuks". Vudilad, mudilad, lõbustuspargid, reisid, lademetes mänguasju, mängutosd, mänguväljakud ja mis peamine - laps ei tohi hetkekski üksi jääda ega silmist kaduda ja jumal hoidku, kui tal peaks igav hakkama.

See on ikka täiesti vanema kasvatuse viga, kui ta mingi vingatsi kasvatab. Väga hästi võib lapsega koos teha tavalisi koduseid toimetusi. See algab kaheselt pihta, kui laps väga tahab kõike koos teha. Aga vanem ei lase, sest endal läheb kiiremini ja paremini. Aga kui sa väikese lapse kaasad kõigesse, siis ta teeb seda ka suuremana hea meelega. Ei ole mingit vajadust ainult mööda lõbustusasutusi hängida, vaid võib vabalt käia matkamas, telkimas, viibida looduses. See on kõik vanema enda viitsimatus ja siis pärast virisetakse, et laps ei taha midagi teha. Aga see algab sellest, et vanem ei viitsi ise midagi teha. Paneb lapse liivakasti mängima või ekraani ette, et ise saaks nutikas istuda. Tegelikult võiks lapsega rääkida, koos liivakooke ehitada, kodus toimetada. Lapsed õpivad eeskuju kaudu ja vanemad on need lapsed ise ära rikkunud, sest ise ei viitsi midagi teha.

[Külaline]

TA olen. tõepoolest "kõik ei jäänud ellu" KÕIK ei jäägi kunagi ellu - alati sureb keegi vähki, rõdult alla hüpates, üledoosi ja tõepoolest ka liivakoopas varingu alla jäädes. Ma ei arvanud, et nii täht tähelt tõlgendatakse. Tegelikult oli iva looduses hängimise ja toas ülikaitstud kinnises keskkonnas veedetud lapsepõlve vahel.

Kuidas siis su arust inimesed peaksid tõlgenadama su lauset "Kõik jäid ellu."? "Kõik jäid ellu, välja arvatud need, kes ei jäänud"? "Peaaegu kõik jäid ellu"?
Pole sul seal mingit iva. Üritad lihtsalt vastandada kaht äärmust, aga on olemas ka vahepealne variant, kus ei pea õhtul lapsi üle lugema, et kes jäid nüüd ellu ja kes mitte ja ei pea lapsi toas nutiseadme vangistuses hoidma.

[Külaline]

Paneb lapse liivakasti mängima või ekraani ette, et ise saaks nutikas istuda. Tegelikult võiks lapsega rääkida, koos liivakooke ehitada, kodus toimetada. Lapsed õpivad eeskuju kaudu ja vanemad on need lapsed ise ära rikkunud, sest ise ei viitsi midagi teha.

Tegelikult on kasulikum lapsele anda tema oma aega mil ta ise omale tegevuse välja mõtleb, ise liivakooki teeb.

[Külaline]

Ei jäänud kõik ellu. See on üks ülimalt nõme ütlemine. Lapsi sai kordades rohkem õnnetuste tõttu hukka, lihtsalt polnud internetti ja see info ei jõudnud mõne tunniga üle terve riigi kõigile kohale.

TA olen. tõepoolest "kõik ei jäänud ellu" KÕIK ei jäägi kunagi ellu - alati sureb keegi vähki, rõdult alla hüpates, üledoosi ja tõepoolest ka liivakoopas varingu alla jäädes. Ma ei arvanud, et nii täht tähelt tõlgendatakse. Tegelikult oli iva looduses hängimise ja toas ülikaitstud kinnises keskkonnas veedetud lapsepõlve vahel.

Mul on kolm last. Olen alati imestanud, kuidas mõni saab nii külmalt suhtuda sellesse, et ah - kui mõni laps üksi hulkudes surma saab - no mis sellest ikka on, juhtub, noh Lapsevanema jaoks - ma ei kujuta ette, et keegi järelvalve puudumise tõttu juhtunud lapse hukkumist või invaliidistumist nii kergelt võtaks.... Oma lapsepõlves, muidugi, jah olime palju õues, aga väiksemate lastena hoovis, kus ema või vanaema sai aknast vaadata, üksi hoovist lahkuda ei tohtinud. Maal suvitasime suguvõsa talus, kus väiksemad lapsed olid samuti hoovi peal ja keegi aias toimetav täiskasvanu hoidis silma peal. Metsas ja järve ääres käimine oli esialgu koos täiskasvanuga. Teismelisena käisime küll oma kambaga metsas ja jalgratastega sõitmas, aga need olid väiksed põldudevahelised metsasalud, kuhu ära ei eksi ja külavaheteed, kus autosid liikus vähe ja sõidukiirused polnud suured. Ikka ütlesime täiskasvanule, kuhu läheme ja umbes millal tuleme. Päris suvalist "me üldse ei tea, kus lapsed on ja täitsa savi, millal tulevad" suhtumist täiskasvanutel oma lapsepõlvest ei mäleta. Täiskasvanute kõrvalt õppisin vikatiga niitma, kirvega puid lõhkuma. Tegin neid asju teismelisena suvevaheajal ajaviiteks. Vahel sain noaga näppu või virutatasin haamriga enda sõrme pihta. Oma lapsed on - enne kooli ma neil üldse isiklikku telefoni polnud ja algklassides nutikas - õues olnud küll, aga järelvalvet olen pidanud oluliseks. Päris nii " las hulgub kus tahes ja kui ta enam tagasi ei tule - no mis seal ikka" - vot ei suuda nii kergelt suhtuda. Oma lapse puhul tahaks nagu, et ta alles jääks... Õnneks on perekonnas vanema, kes algklassilastel koolivaheajal, kui vanem tööl, silma saab peal pidada- et ei oleks kogu aeg ainult arvutis, vaid käiks õues ka ( oma õues). Lapsed saavad üldiselt ise omavahel mängitud ja aja täidetud, iga minut meeletut " tegelemist ja aja sisustamist" ei vaja, jälgima peabki põhiliselt, et mingit ohtlikku lollust ei teeks. Kodust kaugemal käin vabal ajal ise koos lastega. Kõige suurem, teismeline, käib ka sõbal külas ja toob vanemale toidu poest koju, aitab peenart rohida ja marju korjata jne., aga no ta päis suvaliselt ei hulgu.

[elke]

Tegelikult oli iva looduses hängimise ja toas ülikaitstud kinnises keskkonnas veedetud lapsepõlve vahel.

See on ainult osa tõest. Mina kasvasin veekogu ääres ja esimene asi, mida vanemad meile õpetasid oli, et üksinda veeäärde ei lähe- võid sisse kukkuda ja ära uppuda. Samuti ei tohtinud me lapsed üksi metsa minna, aga seda keeldu me küll eirasime ja suurem osa päevast möödus just metsas kolades. Minu lapsepõlves räägiti lastele ohtudest, aga neil lubati siiski väga palju omapead olla. Olen kunagi jäämineku ajal jääkamakal mööda jõge sõitnud ja kui mu vanemad sellest teada said, järgnes korralik peapesu. See muidugi ei vähendanud mu soovi uusi, põnevaid asju proovida.

Tänapäeva lapsed istuvad oma nutitelefonidega toas, on ängistuses ja masenduses ning neelavad peotäitega rahusteid.

No mis sul siis nii eeskujuks tuua on. Et räägiti küll, aga teie nagunii ei kuulanud. Vanemad võiks natuke ise ka olma lastega aega veeta, aga ei viitsi vist, et selline asi nagu ei tule kellelegi pähe, et järelvalve all seigelda.

Oi appikene, mul olid just sellised vanemad (80-ndatel aastatel), kes mul üksinda ei lubanud peaegu üldse väljas käia, ainult koos nendega. Erandiks oli veel kaks klassiõde, kellega mind välja lubati- aga kindlatesse kohtadesse vaid (muidugi võite kolm korda arvata, kas me neist piiridest kinni ka pidasime ) Kõige nõmedam asi minu jaoks oli 9-10 aastasena või hiljemgi perega koos väljas käimine. Ükskõik mis koht või üritus, kõik oli rikutud minu jaoks, kui ma ei saanud seal üksi või mõne sõbraga olla.

[Külaline]

Vanasti karjatas küla koos lapsi, ka võõrale lapsele julgeti midagi öelda kui ta ohtu sattus või paha tegi. Nüüd oleksid kohe ahistaja.

[Külaline]

Kuidas siis vanasti oli? Kui lasti õues kolada, vanemad ei teadnud kus oled, oli see tore? Tundub et oli.
Aga kas siis vanemad ei muretsenud, kus lapsed on?

[Külaline]

Vanasti karjatas küla koos lapsi, ka võõrale lapsele julgeti midagi öelda kui ta ohtu sattus või paha tegi. Nüüd oleksid kohe ahistaja.

Jaa, vanasti oli kõik palju parem. Nüüd on mingid nutikas istuvad lumehelbekesed, kes neelavad rahusteid. Ilmselgelt inimesed lihtsalt ei mäleta, mis oli või lustavad oma noorust. Lastega juhtus väga palju õnnetusi, nuusutati liimi, joodi, hulguti ringi. Lastega seonduv on läinud ikka palju tsiviliseeritumks, aga ikka on mingi ving, kuidas vanasti oli kõik parem.

[Külaline]

Vanasti karjatas küla koos lapsi, ka võõrale lapsele julgeti midagi öelda kui ta ohtu sattus või paha tegi. Nüüd oleksid kohe ahistaja.

Jaa, vanasti oli kõik palju parem. Nüüd on mingid nutikas istuvad lumehelbekesed, kes neelavad rahusteid. Ilmselgelt inimesed lihtsalt ei mäleta, mis oli või lustavad oma noorust. Lastega juhtus väga palju õnnetusi, nuusutati liimi, joodi, hulguti ringi. Lastega seonduv on läinud ikka palju tsiviliseeritumks, aga ikka on mingi ving, kuidas vanasti oli kõik parem.

No liimi ikka enamuses ei nuusutanud, see oli mõnes ringkonnas kombeks ja no muidugi võis igaüks sellisesse punti sattuda oma tuttavate kaudu. Ja suuresti sõltub see ikka ka lapse isikupärast, kas ta hakkab sama tegema, või mitte. Mul nt olid ka teismelisena sõbrad ,kes olid liiminuusutajad, asula suurimad pätid ja vargad jne. Mina aga ei käinud nendega koos mingeid seaduserikkumisi tegemas, liimi isegi ei proovinud, alkost vahel mõne õlle võtsin, ainus mis külge jäi, oli suitsetamine. Joomist tuleb praegu mitte vähem ette alaealiste hulgas, aga väga palju vist eelistatakse juba teisi aineid selle asemel. Ja õnnetusi on alati juhtunud ja juhtub ka edaspidi!

[Külaline]

Ja õnnetusi on alati juhtunud ja juhtub ka edaspidi!

Ja praegu juhtub lastega õnnetusi kordades vähem kui nõuka ajal, selles on vahe. Küsi chat gpt käest, kui sa mind ei usu. Ja see tuleneb otseselt paremast järelvalvest.