Mingi trauma või mis?

[Külaline]

Kõike on nagu moodne nimetada traumadeks või lapsepõlvetraumadeks. Ei taha seda naeruvääristada. Aga ei saa endast aru. Äkki te saate.
Miks on nii, et kui mina midagi kodus toimetan kodu heaks, keegi mind ei aita, ei märka et ma üksi teen.
Kui keegi teine teeb, lähen ma appi. Ei taha ega viitsi küll, aga lähen. Muidugi kui kodus keegi midagi teeb, mõtlen ma peamiselt meest. Nt tulid puud.
Lapsed nagunii ei märka midagi ise teha.
Aga kui ma teen aiatöid või koristan keegi ei tule appi ega paku abi. Nad vist arvavad et teen sest tahan teha.
Miks on nii et teised suudavad istuda, kui mina teen kodutöid. Aga mina ei suuda.

[Külaline]

Eks sa teed teistele seda, mida sa tahad, et sullegi tehtaks ja ilmselt oled ka keskmisest empaatilisem.
Mõistlik oleks oma vajadusi kommunikeerida, teised ei oska sinu mõtteid lugeda.
Märkamine on õpitav ja õpetatav.

[Külaline]

Miks on nii et teised suudavad istuda, kui mina teen kodutöid. Aga mina ei suuda.

Selles ongi su probleem. Sa rabad ringi nagu orav rattas, sest sa teistmoodi ei suuda. Mina näiteks suudan täiesti vabalt mitte lillegi liigutada. Mul on kodus terve kari mehi (mees ja pojad) - ma suunan hoopis nemad tööle. Ma ei ole selline, kellel kõik peab läikima, aga kui mulle tundub, et põrandad vajaksid tolmuimejaga tegemist, siis annan mõnele neist käsu kätte. Ja mitte nii, et tõuse ja hakka tegema. Vaid ütlengi, et lähema kahe päeva sees palun tee see asi ära endale sobival ajal. Kõik asjad saavad tehtud. Konkreetne tuleb olla. Kui sa midagi tahad, siis tuleb seda öelda, mitte eeldada, et inimesed su mõtteid loevad. Meestele sobivad selged ja konkreetsed jutud. Õnneks mulle samuti.

[Külaline]

Olles aus, ma pole virk. Elamine võib olla segi, aias tööd ootamas. Ei ole üldse oravrattas. Vabalt võin istuda. Seni, kuni keegi midagi tegema hakkab.
Aga kui ma ei tee, siis teised ka ei tee. Seega teen ikka mina üksi ja teised suudavad ikka edasi istuda.

[Külaline]

Jube häiriv on minu jaoks selline inimtüüp, kes sööstab mingit tööd-tegevust tegema, jättes mulje, nagu ta õudselt tahaks seda ise teha - ja siis pärast hiljem kukub kurtma, et keegi ei tulnud appi.
Kui tahad mingit tööd koos pereliikmetega kambakesi teha, siis tuleb sellest selge sõnaga teda anda ja jagada töökäsud kätte: " Vannituba vajab koristamist - aga ma ei taha teha seda üksi, vaid teie peaksite ka aitama - sina, Karl, küürid seinad puhtaks ja sina, Kristjan, pesed põranda." (ja muidugi, kui soovivad, võivad tegevused omavahel ringi vahetada, see polegi tähtis, aga vähemalt oled selge sõnaga välja öelnud, et soovid neilt panust).
Nagu juba eelnevad on öelnud - eriti mehed ei saa sellest aru, et kui sina sööstad hoogsalt mingit mingi töö kallale, oli see nüüd vihje, et peaks appi minema. Kui ei taha mingit tööd üksi teha - siis tulebki alustada konkreetsest väljaütlemisest, et sa ei pea õigeks, et sa teed mingit asja üksi - vaid soovid, et töö tehtaks nö. "talgukorras" , ühiste jõududega. Kui hakatakse vinguma: "Ei taha, ei viitsi..." - siis ütle vastu: " Mina ka võibolla ei viitsi, aga kui asi tuleb ära teha, võtan ennast kokku ja teen. Aga kuna me siin kõik koos elame, te olete noored ja terved inimesed - siis ma ei pea tegema kõike üksi. Saate teie ka ennast kokku võetud, see vingumine võtab teil rohkem aega/ energiat, kui asi väärt" . St. sa ei nääguta " alati te olete sellised laisad, kunagi te ei märka, et mina pingutan, kunagi te ei tule appi" ( mis minevikus oli, seda enam muuta ei saa), vaid võtabki sellise asjaliku hoiaku, et nüüd, mehed, pange vaim valmis - näit. homme ( või ükõik mis ajal) hakkame seda tööd tegema ja keegi ei viili - kõigi panus on vajalik! Vastasel korral - kui sa teed üksi ja lihtsalt ootad, et keegi pakub abi, sa võidki jääda ootama - sest teised pereliikmed on ära harjunud, et sina teed ja nad ei hakka analüüsima " ei tea, kas ta nüüd tahab seda tööd üksi teha või ei taha" - eeldavad, et kui sa ei vingu, järelikult on sinu jaoks ok üksi teha.

[Külaline]

Olles aus, ma pole virk. Elamine võib olla segi, aias tööd ootamas. Ei ole üldse oravrattas. Vabalt võin istuda. Seni, kuni keegi midagi tegema hakkab.
Aga kui ma ei tee, siis teised ka ei tee. Seega teen ikka mina üksi ja teised suudavad ikka edasi istuda.

Hea asjaga harjutakse ära: "Ah, ta teeb selle töö ära, järelikult ei pea mina sellele üldse täheldanu pöörama." Paljud inimesed on mugavad - just nii mugavad, kui neil olla lastakse. Jah, on ka väga empaatilisi - kuid kaugeltki kõik pole sellised.

[Külaline]

Ma olen ka selline, kes ei oska niisama kõrvalt vaadata aga ma samas ei kurda ka(kõva häälega), kui keegi appi ei tule. Kurdan vaid siis, kui ma olen ekstra abi palunud ja hoolimata sellest appi ei tulda.

[Külaline]

Kõike on nagu moodne nimetada traumadeks või lapsepõlvetraumadeks. Ei taha seda naeruvääristada. Aga ei saa endast aru. Äkki te saate.
Miks on nii, et kui mina midagi kodus toimetan kodu heaks, keegi mind ei aita, ei märka et ma üksi teen.
Kui keegi teine teeb, lähen ma appi. Ei taha ega viitsi küll, aga lähen. Muidugi kui kodus keegi midagi teeb, mõtlen ma peamiselt meest. Nt tulid puud.
Lapsed nagunii ei märka midagi ise teha.
Aga kui ma teen aiatöid või koristan keegi ei tule appi ega paku abi. Nad vist arvavad et teen sest tahan teha.
Miks on nii et teised suudavad istuda, kui mina teen kodutöid. Aga mina ei suuda.

Sest sind on kasvatatud heaks ja tubliks lapseks. Kui mees põrandat pühib, tunned nagu see oleks etteheide sinu tegemata tööle, onju? Ise midagi üksi tehes oled sisimas solvunud, et keegi appi ei tule ja kui mees või laps üksi näiteks puid veab, arvad, et ta tunneb sama. Seega tunned end koheselt süüdi ja tõttad samuti tööle. Tuttavad sümptomid, tere tulemast!

[Külaline]

Kõike on nagu moodne nimetada traumadeks või lapsepõlvetraumadeks. Ei taha seda naeruvääristada. Aga ei saa endast aru. Äkki te saate.
Miks on nii, et kui mina midagi kodus toimetan kodu heaks, keegi mind ei aita, ei märka et ma üksi teen.
Kui keegi teine teeb, lähen ma appi. Ei taha ega viitsi küll, aga lähen. Muidugi kui kodus keegi midagi teeb, mõtlen ma peamiselt meest. Nt tulid puud.
Lapsed nagunii ei märka midagi ise teha.
Aga kui ma teen aiatöid või koristan keegi ei tule appi ega paku abi. Nad vist arvavad et teen sest tahan teha.
Miks on nii et teised suudavad istuda, kui mina teen kodutöid. Aga mina ei suuda.

Sest sind on kasvatatud heaks ja tubliks lapseks. Kui mees põrandat pühib, tunned nagu see oleks etteheide sinu tegemata tööle, onju? Ise midagi üksi tehes oled sisimas solvunud, et keegi appi ei tule ja kui mees või laps üksi näiteks puid veab, arvad, et ta tunneb sama. Seega tunned end koheselt süüdi ja tõttad samuti tööle. Tuttavad sümptomid, tere tulemast!

See pole headus ja tublidus, vaid allaheitlikuks. Teda on kasvatatud nii, et naine on kodumasin ja meestel on tähtsamatki teha.

[Külaline]

Kõike on nagu moodne nimetada traumadeks või lapsepõlvetraumadeks. Ei taha seda naeruvääristada. Aga ei saa endast aru. Äkki te saate.
Miks on nii, et kui mina midagi kodus toimetan kodu heaks, keegi mind ei aita, ei märka et ma üksi teen.
Kui keegi teine teeb, lähen ma appi. Ei taha ega viitsi küll, aga lähen. Muidugi kui kodus keegi midagi teeb, mõtlen ma peamiselt meest. Nt tulid puud.
Lapsed nagunii ei märka midagi ise teha.
Aga kui ma teen aiatöid või koristan keegi ei tule appi ega paku abi. Nad vist arvavad et teen sest tahan teha.
Miks on nii et teised suudavad istuda, kui mina teen kodutöid. Aga mina ei suuda.

Sest sind on kasvatatud heaks ja tubliks lapseks. Kui mees põrandat pühib, tunned nagu see oleks etteheide sinu tegemata tööle, onju? Ise midagi üksi tehes oled sisimas solvunud, et keegi appi ei tule ja kui mees või laps üksi näiteks puid veab, arvad, et ta tunneb sama. Seega tunned end koheselt süüdi ja tõttad samuti tööle. Tuttavad sümptomid, tere tulemast!

See pole headus ja tublidus, vaid allaheitlikuks. Teda on kasvatatud nii, et naine on kodumasin ja meestel on tähtsamatki teha.

Ei. See on justnimelt tubli tüdruku sündroom. Asi pole ju meestes, teise naise puhul on samuti.

[Külaline]

Minu ema on ka selline, ei taha kellelgi tüli teha, rabab üksinda, kuigi on meesperet piisavalt.
Minul sellega probleeme pole, mulle ei meeldi ükski töö ( ei koristamine, söögi tegemine, triikimine ega aiatöö - ok, kasvuhoones tegutsen meeleldi). Loomulikult teen ma neid kõiki, aga ei arva, et see peaks kuidagi minu eluülesanne olema. Olen rohkem tegutsenud pere finantside kasvatamisega, kui füüsilise tööga ja kuulekat töölooma minust ei saa. Selle tulemusena on tööd ära jagatud. Mees rohib enamuse aiast, muru ajavad mõlemad pojaga, vahel küll aitan, poeg koristab ühte korrust, mees teist korrust, mina teen süüa, laos nõud ja riided masinasse ja tellin toitu, broneerin reise ka tegelen lepingutega. Kui mehel mingi uus projekt -näiteks värvib midagi- ei tunne ma mingit vajadust appi tormata. Kui vajab abi (vahel seda juhtub), siis kutsub ja loomulikult abistan sellisel juhul.

Teemaalgataja peaks ohvrirolli unustama ja õiglasele tööde jagamisele mõtlema. Selle asemel, et palumata appi tormata, saaks enda töid teha ja vaba aega rohkem juurde tekitada.

[Külaline]

Sest sind on kasvatatud heaks ja tubliks lapseks. Kui mees põrandat pühib, tunned nagu see oleks etteheide sinu tegemata tööle, onju? Ise midagi üksi tehes oled sisimas solvunud, et keegi appi ei tule ja kui mees või laps üksi näiteks puid veab, arvad, et ta tunneb sama. Seega tunned end koheselt süüdi ja tõttad samuti tööle. Tuttavad sümptomid, tere tulemast!

See pole headus ja tublidus, vaid allaheitlikuks. Teda on kasvatatud nii, et naine on kodumasin ja meestel on tähtsamatki teha.

Ei. See on justnimelt tubli tüdruku sündroom. Asi pole ju meestes, teise naise puhul on samuti.

Pidasin silmas seda, et kodustest keegi ei tee midagi ja inimene ennast ei kehtesta ka.