Noorusaja sõprade otsimine 53 aastaselt

[Külaline]

53 pole küll veel selline vanus, kus peaks mõnekümne aasta tagusest perioodist rääkima kui mingist ammumöödunud noorusajast. Mul on küll tunne, et see oli suht nagu eile.

Kuidas see saab olla nagu eile?! Vaata, kui palju maailm selle ajaga muutunud on! Riigikord on teine, kõik väärtused ja tõekspidamised on kardinaalselt teised, internet, mobiiltelefonid ja muu tehnoloogia, millest lugesime ulmekirjanduses, isegi kliima on erinev sellest, mis oli 70-80-ndatel. Elu oli siis hoopis teistsugune. Mulle tundub, et mu noorus oli nagu teises elus, nii teistmoodi oli kõik.

53 on pool elu. Uus mees, rahaline vabadus, lapselapsed.

No vaat, ma ka 53, aga mul on sama mees ja teismelised lapsed. Tark ei torma.

[Külaline]

53 pole küll veel selline vanus, kus peaks mõnekümne aasta tagusest perioodist rääkima kui mingist ammumöödunud noorusajast. Mul on küll tunne, et see oli suht nagu eile.

Kuidas see saab olla nagu eile?! Vaata, kui palju maailm selle ajaga muutunud on! Riigikord on teine, kõik väärtused ja tõekspidamised on kardinaalselt teised, internet, mobiiltelefonid ja muu tehnoloogia, millest lugesime ulmekirjanduses, isegi kliima on erinev sellest, mis oli 70-80-ndatel. Elu oli siis hoopis teistsugune. Mulle tundub, et mu noorus oli nagu teises elus, nii teistmoodi oli kõik.

Riigikord oli 98-2000 aastail ikka seesama, kuigi elu oli lihtsam ja igal pool polnud paranoiat- ahistamine, lapsi ei tohi karistada, igal pool mingi ökojura ja ei tohi avalikustada kaabakate või nende ohvrite nimesid, kannatanute vigastusi õnnetuste puhul jne. Mobiilid olid tol ajal juba pea kõigil, internet kindlasti ka oli kättesaadav suurele osale -ise õppisin seda kasutama 2001 aastal. Kliima oli küll suht sama, mis praegu

[Külaline]

Kõik su jutt oli ilus ja inspireeriv. Mis postkaarte ja asju? Sa oled kuskil 70-80?

Sa ikka tead sõna "inspireeriv" tähendust? Ilmselt mitte.

Postitus on kustutatud

Unustasin ennast "külaliseks" märkida...
Nüüd siis teame, kes neid lollusi kirjutab.

[Külaline]

Kuidas see saab olla nagu eile?! Vaata, kui palju maailm selle ajaga muutunud on! Riigikord on teine, kõik väärtused ja tõekspidamised on kardinaalselt teised, internet, mobiiltelefonid ja muu tehnoloogia, millest lugesime ulmekirjanduses, isegi kliima on erinev sellest, mis oli 70-80-ndatel. Elu oli siis hoopis teistsugune. Mulle tundub, et mu noorus oli nagu teises elus, nii teistmoodi oli kõik.

Aga toonased sõbrasuhted on ikka samad. Ei puutu siia ei riigikord ega tehnoloogia.
Inimeste psüühika ega olemus pole tegelikult muutunud tuhandete aastate jooksul.

[Külaline]

Aga toonased sõbrasuhted on ikka samad. Ei puutu siia ei riigikord ega tehnoloogia.
Inimeste psüühika ega olemus pole tegelikult muutunud tuhandete aastate jooksul.

Nii see on jah. Klassikokkutulekul kokku saades viskame omavahel nalja, nagu vahepealset 30 aastat poleks olnudki. Lapsepõlves sõlmitud sõprussuhted on püsivamad ja ehedamad. Koos kasvatud, mitu puuda soola koos ära söödud ja tead, mida neilt oodata.

[Külaline]

Mobiilid olid tol ajal juba pea kõigil, internet kindlasti ka oli kättesaadav suurele osale -ise õppisin seda kasutama 2001 aastal. Kliima oli küll suht sama, mis praegu

Aastal 1998-2000 olid mobiilid juba peaaegu kõigil?!

[Külaline]

Mobiilid olid tol ajal juba pea kõigil, internet kindlasti ka oli kättesaadav suurele osale -ise õppisin seda kasutama 2001 aastal. Kliima oli küll suht sama, mis praegu

Aastal 1998-2000 olid mobiilid juba peaaegu kõigil?!

No minu tuttavatel olid küll peaaegu kõigil, kuigi keegi meist polnud rikas. Mobiilifirmad tegid sel ajal tihti pakkumisi, et kui meiega liitud, saad telefoni tasuta või mõne krooni eest..tähtajalise lepingu korral. Nii said telefoni omale isegi viimased parmud.

[Külaline]

Aastal 1998-2000 olid mobiilid juba peaaegu kõigil?!

Kas sa oma mõtet veidi viisakamalt tõesti ei oska väljendada?
Mind sa ei tsiteerinud, aga vastik on pidevalt midagi nõmedat ja halvustavat lugeda.
Kõigil tõesti veel polnud sel ajal kodus ei netti ega omanud nad mobiile, levi oli ka väga nigel.

[Külaline]

Kõigil tõesti veel polnud sel ajal kodus ei netti ega omanud nad mobiile, levi oli ka väga nigel.

Ja kõneminut oli ulmekallis! Mina läksin 2006 EMT- sse tööle ja mäletan väga hästi, et mobiilikõned olid inimestele arvestatav väljaminek. Minut oli ca 2.50 krooni, mõni aasta hiljem hakati pakkuma lühinumbritega perekõnesid odavama hinnaga, 1.40 oli äkki? Ei olnud parmudel mingeid mobiile siis, proua tõesti peksab segast.

[Külaline]

Kõigil tõesti veel polnud sel ajal kodus ei netti ega omanud nad mobiile, levi oli ka väga nigel.

Ja kõneminut oli ulmekallis! Mina läksin 2006 EMT- sse tööle ja mäletan väga hästi, et mobiilikõned olid inimestele arvestatav väljaminek. Minut oli ca 2.50 krooni, mõni aasta hiljem hakati pakkuma lühinumbritega perekõnesid odavama hinnaga, 1.40 oli äkki? Ei olnud parmudel mingeid mobiile siis, proua tõesti peksab segast.

Jaa, kõneminut maksis ,aga siis hakkasid ka tulema mingid simpel kõnekaardid mingil ajal. Ja kui olid oma kohstusliku aja mingis firmas ära olnud, said hakata neid kasutama, või- vot seda ma täpselt ei mäleta. Leviga oli ka jama, eriti hull oli Q GSM ,sellega oli pidevalt jama.
Aga parmudel olid telefonid, kuid tõesti äkki oli see juba paar aastat hiljem.. 1998-2000 olid meie külas küll enamusel mobiilid juba olemas, ka joodikutel, aga mingit moodi olid juba ka kõnekaardid siis minu arust. No vot seda täpselt ei mäleta, ei olnud järelikult nii oluline teema minu jaoks, et meelde oleks jäänud.

[Külaline]

Leviga oli ka jama, eriti hull oli Q GSM ,sellega oli pidevalt jama.

See oli sinu peas jama. Mul oli Qgsm ja igalpool toimis.
Enne oli EMT NMT ja sellega oli jama. Olid levikaardid ja levi oli asulates üldjuhul. Siis sõitsid kaardi järgi levialasse ja tegid kõne.

[Külaline]

53 pole küll veel selline vanus, kus peaks mõnekümne aasta tagusest perioodist rääkima kui mingist ammumöödunud noorusajast. Mul on küll tunne, et see oli suht nagu eile.

Kuidas see saab olla nagu eile?! Vaata, kui palju maailm selle ajaga muutunud on! Riigikord on teine, kõik väärtused ja tõekspidamised on kardinaalselt teised, internet, mobiiltelefonid ja muu tehnoloogia, millest lugesime ulmekirjanduses, isegi kliima on erinev sellest, mis oli 70-80-ndatel. Elu oli siis hoopis teistsugune. Mulle tundub, et mu noorus oli nagu teises elus, nii teistmoodi oli kõik.

53 on pool elu. Uus mees, rahaline vabadus, lapselapsed.

106 aastaseks elavad siiski vähesed. Reaalsem on, et sul on ees nii 30 aastat.

[Külaline]

Mina ostsin esimese mobiili 1998. aastal, Nokia 3110. Mu elukaaslasel oli juba mitu aastat mobiil töökohast, Nokia 2110. Ja mina olin siis üliõpilane, ei käinud töölgi, seega mingi rikas kindlasti mitte. Ja ma ei olnud sugugi esimeste seas, kellel mobiil oli.

[Külaline]

Mina ostsin esimese mobiili 1998. aastal, Nokia 3110. Mu elukaaslasel oli juba mitu aastat mobiil töökohast, Nokia 2110. Ja mina olin siis üliõpilane, ei käinud töölgi, seega mingi rikas kindlasti mitte. Ja ma ei olnud sugugi esimeste seas, kellel mobiil oli.

Päris rikas üliõpilane olid siis. 3110 maksis toona kuskil 4000 krooni, mis oli selline korralik ühe kuu palk.

[Külaline]

Mina ostsin esimese mobiili 1998. aastal, Nokia 3110. Mu elukaaslasel oli juba mitu aastat mobiil töökohast, Nokia 2110. Ja mina olin siis üliõpilane, ei käinud töölgi, seega mingi rikas kindlasti mitte. Ja ma ei olnud sugugi esimeste seas, kellel mobiil oli.

Päris rikas üliõpilane olid siis. 3110 maksis toona kuskil 4000 krooni, mis oli selline korralik ühe kuu palk.

Tol ajal oli tavaline omada teise ringi moblasid. Mul endal oli ka tuttava käest ülisoodsalt saadud klapiga Eriksson.

[Külaline]

Ma olen 56 ja just täna tuli selline nostalgiaigatsus peale, lappasin vanu postkaarte üle mitmekümne aasta ja korraks olin jälle laps. Klassikaaslaste, sugulaste ja naabrite saadetud naistepäeva-, sünnipäeva- ja näärikaardid tuletasid meelde inimesi, kellega enam aastakümneid suhelnud ei ole. Kahjuks päris arvestatav osa kaardisaatjatest on surnud.

Kõik su jutt oli ilus ja inspireeriv. Mis postkaarte ja asju? Sa oled kuskil 70-80?

56-aastane inimese lapsepõlves olid loomulikult postkaardid. Kui vana sa ise oled, et arvad, et ainult 70-80-aastased inimesed postkaarte mäletavad? mina olen 55 ja laps olin seitsmekümendatel-kaheksakümnendatel. Sulle võib see üllatus olla, aga internetti siis Eestis veel ei olnud ja telefonidki ei olnud mitte igas peres olemas. Loomulikult saadeti siis postkarte. Ka mu tudengipõlve alguses oli suhtlus veel postkaartide-kirjade tasemel. Mina jõudsin internetti aastal 93, 22-aastasena, see oli interneti algusaeg Eestis (jah, on ka neid, kes jõudsid aastake varem, aga massiliskes muutus see ikka mitu aastat hiljem). Nii et ma tõesti ei saa aru, miks vanus 56 ja postkaardid sind imestama paneb?

Teemaalgatajat oskan ainult julgustada, et ega suhtluskatse ju sul midagi ära ei võta. Kui inimesed suhelda ei taha, siis pole mõtet solvuda. Aga võibolla tahavad, proovida ju võid.

[Külaline]

Mina nüüd Eestis tagasi olles olen juhuslikult kohtunud kunagiste pikaajaliste/lähedaste töökaaslastega. Mind ei tunta ära, kui seletan kes olen, siis on ka vastus möö-mää ei mäleta, ei teaaa.

[Külaline]

Tol ajal oli tavaline omada teise ringi moblasid. Mul endal oli ka tuttava käest ülisoodsalt saadud klapiga Eriksson.

Eks ma isegi ostan ainult teise ringi telefone ka praegu. 3110 oli toona võrdlemisi uus ja kõva mudel, mis tuli välja 1997.

[Külaline]

Mina nüüd Eestis tagasi olles olen juhuslikult kohtunud kunagiste pikaajaliste/lähedaste töökaaslastega. Mind ei tunta ära, kui seletan kes olen, siis on ka vastus möö-mää ei mäleta, ei teaaa.

Mul on tulnud ette olukordi, kus keegi hõikab rõõmsalt tere ja ma ei tunne seda teretajat ära. Ja siis selgub, et tegu vana klassikaaslasega, kes pärast põhikooli teise keskkooli läks. Isegi oma keskaaegseid kaaslasi ei pruugi ära tunda, sest mõni on ikka ajaga tundmatuseni muutunud. Ma arvan, et ma ise olen ka.

[Külaline]

Ma olen 56 ja just täna tuli selline nostalgiaigatsus peale, lappasin vanu postkaarte üle mitmekümne aasta ja korraks olin jälle laps. Klassikaaslaste, sugulaste ja naabrite saadetud naistepäeva-, sünnipäeva- ja näärikaardid tuletasid meelde inimesi, kellega enam aastakümneid suhelnud ei ole. Kahjuks päris arvestatav osa kaardisaatjatest on surnud.

Kõik su jutt oli ilus ja inspireeriv. Mis postkaarte ja asju? Sa oled kuskil 70-80?

56-aastane inimese lapsepõlves olid loomulikult postkaardid. Kui vana sa ise oled, et arvad, et ainult 70-80-aastased inimesed postkaarte mäletavad? mina olen 55 ja laps olin seitsmekümendatel-kaheksakümnendatel. Sulle võib see üllatus olla, aga internetti siis Eestis veel ei olnud ja telefonidki ei olnud mitte igas peres olemas. Loomulikult saadeti siis postkarte. Ka mu tudengipõlve alguses oli suhtlus veel postkaartide-kirjade tasemel. Mina jõudsin internetti aastal 93, 22-aastasena, see oli interneti algusaeg Eestis (jah, on ka neid, kes jõudsid aastake varem, aga massiliskes muutus see ikka mitu aastat hiljem). Nii et ma tõesti ei saa aru, miks vanus 56 ja postkaardid sind imestama paneb?

Teemaalgatajat oskan ainult julgustada, et ega suhtluskatse ju sul midagi ära ei võta. Kui inimesed suhelda ei taha, siis pole mõtet solvuda. Aga võibolla tahavad, proovida ju võid.

Olen sinuga samaealine, aga kas keegi hoiab tõesti selliseid asju alles? Asi pole selles, et ma postkaarte ei mäletaks, vana träni hoiavad alles pigem vanad inimesed, kes midagi ära ei raatsi visata.