Vanainimesele ajaleht ukse taha

[Külaline]

Noh, aga on ju soovitatud, et keegi naabritest tooks memmele lehe ukse taha, ehk leiaks ta nii uue tuttavagi. Teine samasugune memmekene, kel kiiremad jalad, oleks variant. Hea ja lihtne. Neid elab ju igas kortermajas. Ta ei pruugi isegi tasu tahta.

Aga miski ei sobi. Tundub, et libateema. Teine variant, et on soov postiljoni kallal norida, et miks ta igasuguseid erisoove ei rahulda nipsu peale. Aga postiljon ei ole toidukuller, tal on palju suurem ring teha kui kulleril, kellel on ainult kindlad aadressid. Postiljon ei saa lambist viiendale korrusele ronida, kiirus on peal. Sealsamas keegi teine samasugune proua pole rahul, et tema leht sp hiljem toodi.

Teine asi oleks muidugi ametlikult, raha eest, kui see ongi lepingus kirjas, et nendele-ja-nendele aadressidele tuleb leht korteriukse juurde viia. Aga sellist varianti, nagu ma aru saan, praegu pole.

Suurim lumehelbeke selles teemas on ikka see kapriisne memmeke ja tema oskamatud, aga see-eest sama kapriissed nooremad sugulased. Keegi ei pea vallandamise riski all teile teeneid osutama tasuta ega kommiraha eest. Postiljone on niigi raske leida.

Miinustage, palju tahate.

[Külaline]

Üks asjakohane luuletus siia

Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõi ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.

Ole, palun, vait.

[Külaline]

Noh, aga on ju soovitatud, et keegi naabritest tooks memmele lehe ukse taha, ehk leiaks ta nii uue tuttavagi. Teine samasugune memmekene, kel kiiremad jalad, oleks variant. Hea ja lihtne. Neid elab ju igas kortermajas. Ta ei pruugi isegi tasu tahta.

Aga miski ei sobi. Tundub, et libateema. Teine variant, et on soov postiljoni kallal norida, et miks ta igasuguseid erisoove ei rahulda nipsu peale. Aga postiljon ei ole toidukuller, tal on palju suurem ring teha kui kulleril, kellel on ainult kindlad aadressid. Postiljon ei saa lambist viiendale korrusele ronida, kiirus on peal. Sealsamas keegi teine samasugune proua pole rahul, et tema leht sp hiljem toodi.

Teine asi oleks muidugi ametlikult, raha eest, kui see ongi lepingus kirjas, et nendele-ja-nendele aadressidele tuleb leht korteriukse juurde viia. Aga sellist varianti, nagu ma aru saan, praegu pole.

Suurim lumehelbeke selles teemas on ikka see kapriisne memmeke ja tema oskamatud, aga see-eest sama kapriissed nooremad sugulased. Keegi ei pea vallandamise riski all teile teeneid osutama tasuta ega kommiraha eest. Postiljone on niigi raske leida.

Miinustage, palju tahate.

Ma pole kindel, kui palju TA siin teemas enam sõna võtnud ongi, need iga pakutud variandi peale virisejad on pigem mingid muud inimesed, kes siin lihtsalt targutada tahavad. Ma pole kogu teemat täpselt jälginud, aga minu meelest kirjutas teemaalgataja üks hetk, et paneb kuulutuse trepikotta üles. Võibolla on abiline juba leitud ja kõik korras.

[Külaline]

kui ta tahab seda ajalehte kohe, kui see saabub, siis peab ta ise seda ikka toomas käima.
Omniva lepingutes on sees, et ajaleht peab olema postkastis hiljemalt kell 7:30.
Umbes 80% tõenäosusega on see leht tõesti siis, kui ma kella 8 paiku postkasti juurde lähen, seal olemas, aga vahel pole.
Meie tänaval käib postiljon (koer teavitab) üldjuhul vahemikus 5:15 - 9:00. Aga on ka üsna tavaline, et kui ma mõnel päeval alles kell 9 kodunt välja lähen, siis postkastis lehte veel pole.
Kui lehti peaks tooma mõni laps, siis:
- kas ta peab tõesti juba kell 5 tõusma ja aknal passima
- kui reedel pole leht selleks ajaks tulnud, kui see laps peaks juba kooli minema, kas ta jääb siis selle lehe pärast koolist koju?

[Külaline]

Kas lapsele see ooteaeg ka tasustatakse?

[Külaline]

Kas lapsele see ooteaeg ka tasustatakse?

Ikka ikka tahvel shokolaadi kuu aja peale

[Külaline]

Kas lapsele see ooteaeg ka tasustatakse?

Ikka ikka tahvel shokolaadi kuu aja peale

Nüüd on siis ka isegi sellest lapsele kommist või šokolaaditahvlist tehtud mingi suur skandaal, mis väidetavalt nagu pidavat näitama mingisugust koledat ihnsust või ärakasutamist. Vanasti, kui inimestel oli veel mõistust, sujusid need asjad kuidagi iseenesest. Inimesed oskasid siis veel omavahel suhelda, asju läbi rääkida, kokkuleppeid teha.

Mäletan, kui olin 16-aastane, tekkis mulle kuulsus hea haavade sidujana. Mul oli koer, kes ennast üsna hullult vigastanud oli, ja ravisin ta terveks. Mu ema rääkis üle aia seda naabrinaisele, ja kui too millalgi viga sai, siis palus mind ennast siduma. Haav oli üsna keeruline, roosi moodi lahtine verine marrastus jala peal. Sai küll arstilt rohud, kuid jalga tuli iga päev puhastada ja vanainimene ei saanud iga päev linna arstile sõita. Käisingi iga päev tema juures, mingi 3 nädalat. Ma ei mõelnud kordagi, et küsin talt selle eest raha. Pigem oli auasi teist inimest natukegi aidata, tal olemine kergemaks teha.

Umbes aasta pärast seda olime emaga reisil, kui vanaema (eakas, elas meiega koos) kukkus üksi kodus olles ja murdis käeluu. Ta viidi kiirabiga haiglasse, pandi käsi kipsi ja saadeti siis koju tagasi. Tollal polnud mobiile olemaski ja polnud võimalik reisil olijatele teatadagi. Jõudsime lennukiga koju alles nädal pärast õnnetust. Kogu selle aja oli naabrinaine iga päev käinud meie vanaema juures ja hoidnud majapidamist toimimas - koerad ja kass ilusti söödetud, vanaemalegi toit valmis, külmik täis, ahi köetud. Ja ei küsinud temagi meilt sentigi tasu. Ema muidugi pakkus ja sai lõpuks ka antud, kuid sellest tähtsamgi oli mõlemale poolele teadmine, et abi ja tugi on vajadusel olemas.

[Hatik]

Väga ilusasti kirjutatud. Ma olen ka mõelnud, et vähemasti minu esimene reaktsioon on aidata ja mis tasu ma selle eest siis peaksin võtma, see oleks ju tobe. Teed selle teo ja unustad. Muidugi asi kisub jamaks siis, kui sinu mõnekordset abi hakataksegi enesestmõistetavaks pidama ja seda nõudma, vaat siis see enam mulle ei meeldi, sest see on tõesti juba ärakasutamine. Kui ma seda teha ei taha, siis ei teeks ma seda ka raha eest. Aga tõesti, kui lapsel nt endal midagi selle vastu ei ole, et mutikesele nv see ajaleht viia ja ta selle eest sokolaadi vm sümboolse tasu saab, siis miks mitte.

[Külaline]

Kas see ajalehe viimine on ühekordne, et teed ära ja kõik?

[Külaline]

No kus ta siis ühekordne on. Ikka igal reede ja laupäeva hommikul vaja tuua.

[Külaline]

Kas lapsele see ooteaeg ka tasustatakse?

Ikka ikka tahvel shokolaadi kuu aja peale

Nüüd on siis ka isegi sellest lapsele kommist või šokolaaditahvlist tehtud mingi suur skandaal, mis väidetavalt nagu pidavat näitama mingisugust koledat ihnsust või ärakasutamist. Vanasti, kui inimestel oli veel mõistust, sujusid need asjad kuidagi iseenesest. Inimesed oskasid siis veel omavahel suhelda, asju läbi rääkida, kokkuleppeid teha.

Mäletan, kui olin 16-aastane, tekkis mulle kuulsus hea haavade sidujana. Mul oli koer, kes ennast üsna hullult vigastanud oli, ja ravisin ta terveks. Mu ema rääkis üle aia seda naabrinaisele, ja kui too millalgi viga sai, siis palus mind ennast siduma. Haav oli üsna keeruline, roosi moodi lahtine verine marrastus jala peal. Sai küll arstilt rohud, kuid jalga tuli iga päev puhastada ja vanainimene ei saanud iga päev linna arstile sõita. Käisingi iga päev tema juures, mingi 3 nädalat. Ma ei mõelnud kordagi, et küsin talt selle eest raha. Pigem oli auasi teist inimest natukegi aidata, tal olemine kergemaks teha.

Umbes aasta pärast seda olime emaga reisil, kui vanaema (eakas, elas meiega koos) kukkus üksi kodus olles ja murdis käeluu. Ta viidi kiirabiga haiglasse, pandi käsi kipsi ja saadeti siis koju tagasi. Tollal polnud mobiile olemaski ja polnud võimalik reisil olijatele teatadagi. Jõudsime lennukiga koju alles nädal pärast õnnetust. Kogu selle aja oli naabrinaine iga päev käinud meie vanaema juures ja hoidnud majapidamist toimimas - koerad ja kass ilusti söödetud, vanaemalegi toit valmis, külmik täis, ahi köetud. Ja ei küsinud temagi meilt sentigi tasu. Ema muidugi pakkus ja sai lõpuks ka antud, kuid sellest tähtsamgi oli mõlemale poolele teadmine, et abi ja tugi on vajadusel olemas.

Ka täna on inimesed tegelikult lahked ja abivalmid. Kindlasti läheksin isegi eakat naabrinaist aitama, kui see käeluumurruga abituna kodus on. Kindlasti viiksin eakale naabrile lehe tuppa, kui see paluks, et ma seda teeksin. Aga ma ei soovi, et seda võetakse enesestmõistetavalt, et sellega kaasneks mingid vihjed kui pole saanud lehte naabrile viia a la "no sul ka nii kiire, et lehtegi ei jaksa kaasa võtta". Ma ei soovi ka sunnitud suhtlust, et pean aegajalt vanainimesele külla minema juttu rääkima või mingit tänu raha või šokkolaadi näol. Ma teen kõike seda, omast vabast tahtest ja nii kaua, kui saan ja suudan. Kui üks hetk enam ei saa, siis ei soovi ka mingit solvunud naabri probleemiga tegeleda. Ma soovin, et minu abi teistele ei muutuks mulle tüütavaks kohustuseks ja ei hakkaks segama minu enda elu.

[Külaline]

Ikka ikka tahvel shokolaadi kuu aja peale

Nüüd on siis ka isegi sellest lapsele kommist või šokolaaditahvlist tehtud mingi suur skandaal, mis väidetavalt nagu pidavat näitama mingisugust koledat ihnsust või ärakasutamist. Vanasti, kui inimestel oli veel mõistust, sujusid need asjad kuidagi iseenesest. Inimesed oskasid siis veel omavahel suhelda, asju läbi rääkida, kokkuleppeid teha.

Mäletan, kui olin 16-aastane, tekkis mulle kuulsus hea haavade sidujana. Mul oli koer, kes ennast üsna hullult vigastanud oli, ja ravisin ta terveks. Mu ema rääkis üle aia seda naabrinaisele, ja kui too millalgi viga sai, siis palus mind ennast siduma. Haav oli üsna keeruline, roosi moodi lahtine verine marrastus jala peal. Sai küll arstilt rohud, kuid jalga tuli iga päev puhastada ja vanainimene ei saanud iga päev linna arstile sõita. Käisingi iga päev tema juures, mingi 3 nädalat. Ma ei mõelnud kordagi, et küsin talt selle eest raha. Pigem oli auasi teist inimest natukegi aidata, tal olemine kergemaks teha.

Umbes aasta pärast seda olime emaga reisil, kui vanaema (eakas, elas meiega koos) kukkus üksi kodus olles ja murdis käeluu. Ta viidi kiirabiga haiglasse, pandi käsi kipsi ja saadeti siis koju tagasi. Tollal polnud mobiile olemaski ja polnud võimalik reisil olijatele teatadagi. Jõudsime lennukiga koju alles nädal pärast õnnetust. Kogu selle aja oli naabrinaine iga päev käinud meie vanaema juures ja hoidnud majapidamist toimimas - koerad ja kass ilusti söödetud, vanaemalegi toit valmis, külmik täis, ahi köetud. Ja ei küsinud temagi meilt sentigi tasu. Ema muidugi pakkus ja sai lõpuks ka antud, kuid sellest tähtsamgi oli mõlemale poolele teadmine, et abi ja tugi on vajadusel olemas.

Ka täna on inimesed tegelikult lahked ja abivalmid. Kindlasti läheksin isegi eakat naabrinaist aitama, kui see käeluumurruga abituna kodus on. Kindlasti viiksin eakale naabrile lehe tuppa, kui see paluks, et ma seda teeksin. Aga ma ei soovi, et seda võetakse enesestmõistetavalt, et sellega kaasneks mingid vihjed kui pole saanud lehte naabrile viia a la "no sul ka nii kiire, et lehtegi ei jaksa kaasa võtta". Ma ei soovi ka sunnitud suhtlust, et pean aegajalt vanainimesele külla minema juttu rääkima või mingit tänu raha või šokkolaadi näol. Ma teen kõike seda, omast vabast tahtest ja nii kaua, kui saan ja suudan. Kui üks hetk enam ei saa, siis ei soovi ka mingit solvunud naabri probleemiga tegeleda. Ma soovin, et minu abi teistele ei muutuks mulle tüütavaks kohustuseks ja ei hakkaks segama minu enda elu.

Inimesed on küllaltki nõmedad ja mina vabatahtlikult võõrast pidevalt aitama ei hakkaks. Endalgi tegemist ja siis kellegi võõra kohustus võtta, ei. Valusad kogemused nende aitamistega, pärast sülitatakse näkku.

[Külaline]

Siin natukene võrreldakse võrreldamatuid asju. Üks asi on inimese aitamine mingi piiratud aja jooksul. Nagu see käeluu ja kipsi juhtum. Teine asi on vanainimesele lehe viimine aastaringi mitu korda nädalas ja see võib kesta aastaid. Ma neid nii ühele pulgale ei asetaks.

[Hatik]

Novat
Mulle meenub üks juhtum, kus ma viisin ka ühele vanurile piima. Kord nädalas pidin hommikul vara minema linna teise otsa piimasappa, et kodupiima osta. Endale võtsin 2 l, temale viisin 1 l, seega mul oli 3-liitrine mannerg. Siis pidin veel tööle jõudma ja vahel, kui olid pikad päevad, sain alles umbes 8 ajal tema juurde minna. Krt ma olin surmväsinud, jalatallad ümmargused, silmad kirjud peas ja tukk tuli peale. Oleks selle piima talle kähku ära andnud ja koju sööma ja magama läinud. Aga tema oli mulle ka söögi teinud ja tahtis, et ma temaga suhtlen, kärataski mulle kord, et mis sa magad, kui mul enam silmad lahti ei seisnud. Ja vahepeal oli veel kelleltki piima saanud, niiet ma tundsin, et milleks ma sedasi pungestan. Ja siis oli mutt veel surmani solvunud, kui ma ütlesin, et olen päev otsa ainult suhelnud, no ma tõesti enam ei jaksa ja silmadki ei seisa lahti. Peale seda ma enam päevapealt sinna ei läinud. Muidu oli ju algul kena inimene, ja eks ta tahtiski suhelda, aga kui mina puht füüsiliselt ei suutnud, selle peale siis solvuda ... ! Tal neid sõbrannasid oli muidu küll, see ei pidanud mina olema. Aga lihtsalt mitu asja jooksis kokku ja ma ühel hetkel enam ei kannatanud seda. Ehk siis oligi parem selline järsk lõpp.
Mis ma tahan öelda, et abi abiks, aga pirtsaka vanainimesega on ikka ükstükk raske asju ajada - see on selle asja teine külg. Kui laps tahab aidata, see on ju kena, aga jama hakkabki siis, kui see vanur hakkab nõudma ja tingimusi seadma ja solvuma, siis tulebki lõpp teha. Selles mõttes olekski kõige parem, kui postiljon seda teenust osutaks, tema on ametiisik ja temaga vast sedasi isiklikuks ei minda. Seda enam, kui saab nii, et panebki lehe sinna ukse külge korvi ja annab kella ja ise läheb minema, siis ei saa muti tuututada ka, isegi kui tahaks

[Külaline]

Miks te kogu aeg usute, et postiljon seda teenust saab/hakkab osutama. Ei hakka. Postiljonil on teised tööülesanded. Aga sellega ma nõustun, et vanainimene võib olla ettearvamatu. Jääb lapsuke mingi päev hiljemaks kui muidu ja saab sõimata nagu voorimehe käest. Halvemal juhul veel harjavareega. ja seda kõike tahvli shokolaadi eest kuus.

[Külaline]

Miks te kogu aeg usute, et postiljon seda teenust saab/hakkab osutama. Ei hakka. Postiljonil on teised tööülesanded. Aga sellega ma nõustun, et vanainimene võib olla ettearvamatu. Jääb lapsuke mingi päev hiljemaks kui muidu ja saab sõimata nagu voorimehe käest. Halvemal juhul veel harjavareega. ja seda kõike tahvli shokolaadi eest kuus.

Sul oli vist mingi paus vahepeal, mitu päeva ei olnud seda harjavarre jura. Nüüd hakkab jälle sama plaat peale.

[Külaline]

Täpselt nii oli paus jah. Kordamine on tarkuse ema nagu vanarahvas ütles.

[Külaline]

Teemaalgataja olen. Seis selline, et panime kuulutuse, vastas üks naine, kes ütles, et ta võib tuua, aga mitte igal reedel ja laupäeval, vaid nii nagu ta ise tahab ja siis kui tal aega on. Tädi tänas, aga ütles ära, sest ta ei taha sellisest naabri armust teenust saada. Ju siis kooserdab ise alla, kuni veel saab ja kui enam ei saa, siis peab leppima, et lehe toob talle laps, kui tema juurde tuleb.
Aga mõni firma võiks sellist teenust siiski pakkuda, sest nõudlust tegelikult oleks.

[Külaline]

Teemaalgataja olen. Seis selline, et panime kuulutuse, vastas üks naine, kes ütles, et ta võib tuua, aga mitte igal reedel ja laupäeval, vaid nii nagu ta ise tahab ja siis kui tal aega on. Tädi tänas, aga ütles ära, sest ta ei taha sellisest naabri armust teenust saada. Ju siis kooserdab ise alla, kuni veel saab ja kui enam ei saa, siis peab leppima, et lehe toob talle laps, kui tema juurde tuleb.
Aga mõni firma võiks sellist teenust siiski pakkuda, sest nõudlust tegelikult oleks.

Nõudlust võib olla aga mis see tädi nõus maksma sellise teenuse eest on? Pensionärid ei taha maksta palju

[Külaline]

Raha on tal piisavalt. Maksaks küll. Muidugi mitte 200 nagu keegi siin pakkus. See ei oleks ok.