Hambutu Eesti

[Külaline]

Vaatasin ETV-st seda kordussaadet.

Kas ma sain õigesti aru, et saates esinenud mees kaotas oma hambad sellepärast, et ta töötas sealaudas? Vahepeal hästi ei kuulnud, aga kuidas see võimalik on? Kas hais võib hammaste tervisele niimoodi mõjuda, et hambad kukuvad suust?

Saates esinenud naisest oli keeruline aru saada. Tal oli sada põhjust, miks ta ei saanud õigel ajal oma hammaste raviga tegeleda. Tunnistas, et mõnikord ei pesnud mitu päeva järjest hambaid. Kuidas see võimalik on, kui sa käid tööl ja inimeste hulgas?

Pealtnäha tervel naisel oli töövõimetus antud sellepärast, et tal on depressioon. Depressioon aga oli sel põhjusel, et oli ebakindel oma hammaste pärast. Kas tõesti nii lihtsalt jagatakse töövõimetust?

Mingis kaadris näitas välgumihklit ta näppude vahel. Järelikult, suitsetab ja suitsude jaoks raha sellistel inimestel jätkub. Vist korraks ise ka tunnistas, et tegelikult saaks inimesed hambaravi raha kokku küll, kui jätaks suitsu ja gini ostmata.

Nii et tundub, et pigem kipub see "hambutus" olema suhtumise küsimus.

[Maasikas]

On suhtumise küsimus küll. Ma tean mitut inimest, kellel pole rahaprobleemi, aga osad hambad suust puudu. Ja ega need hambaarstid ei ole ka kõik väga tasemel, maal polegi neid väga valida. Mul oli vaja panna üks keerulisem implantaat ja nelja arsti juures käisin sellepärast, tegemist oli esihambaga. Oleks esimese arsti juttu kuulanud, et implantaati sinna panna ei saa, tuleb panna sild, siis oleks varsti kõrvalhambad ka hakanud lagunema ja nii läheb muudkui edasi see probleem. Kui raha ka veel napib, siis kuhjuvad need probleemid. Mina muidugi paneks kasvõi mingid odavad plastmasshambad, aga ega need pole mugavad, võivad katki minna jne. See hambaarsti juures käimine on maal suur ettevõtmine ja kui siis jälle midagi viltu keeratakse, siis inimesed loobuvad. Nagu see sealauda mees ütles, et on mitmed proteesid teinud, ei istu, ei saa kanda, sest temal lõualuud sellised ja teistsugused. Kindlasti saab teha ka normaalsed hambad, aga kõik arstid ei ole keerulisemate asjadega võimelised hakkama saama ka tallinnas, mis sellest maa-arstist tahta siis. Siis lüüaksegi käega lõpuks.

[Külaline]

Mul oli aastaid väga hea arst. Aga ma kolisin ja seetõttu pidin ka hambaarsti vahetama. Ma olen nii mitu korda neid vahetanud ja iga kord ikkagi pettuma pidanud. Polnud õrna aimugi, et sellega võib probleeme tulla. Üks annulleeris arve, kuna keeras suure jama kokku aga mina pidin teise arsti juures ju seda jama ringi käima tegemas.

[taivopalm]

Ma arvan, et sealaudas töötamine otseselt ei ole seotud hammaste kaotamisega. Kaudselt küll. Hambaarst ei ole odav lõbu ja paljudel ei ole selleks raha. Kui sinna lisanduvad veel halvad geenid (loe kergesti lagunevad hambad), siis ongi tulemuseks hambutu suu viiekümne aastaselt. Ideaalis võiks leida endale korraliku hambaarsti, kes teeb head tööd ja kelle juures sa siis käima hakkad. Mul õnneks on selline arst olemas.

[Nätakas]

Tahan kommenteerida seda prioriteetide juttu. Olen üks neist, kel oma hambaid on vaid mõni üksik ja sellel on kaks põhjust - aastaid kartsin paaniliselt hambaarsti, kuna lapsena sain hullusti haiget ja kui meie maale saabus selline asi nagu tuimestus, saabusid ka tohutud arved. Ma olen terve elu käinud tööl ja saanud palka, vaatame siis, kus ma selle raha kõik panin? Kuna meil pere luues elukohta polnud, ostsime vana maja, mida oleme pool elu renoveerinud. Sinna on läinud päris palju. Laps on käinud ülikoolis, seegi maksis. Nüüd, kus maja hakkab valmis saama ja laps saab ise hakkama, peaks nagu raha üle jääma - aga näe, kaev jäi tühjaks ja tuleb puurkaev teha. Seejärel korralik kanalisatsioon. Laristanud olen ka tõesti, aastas korra välisreisil käinud, nii umbes tuhande sellele kulutanud. Karsklane ma ka ei ole, seda raha, mis ma maha olen joonud, on raske hinnata, aga hambaarstile sellest küll poleks jagunud. Minu hambaravi, kui oleksin valinud implantaadid ja või muud peened asjad, oleks maksnud kümneid tuhandeid. Mille arvel ma selle kokku oleksin pidanud hoidma? Hetkel on mul plaatproteesid ja olen nendega rahul. Aga mõistan täiesti inimesi, kellel on päritud kehvad hambad ja raha arstile ei jagu.

[Muta]

Tahan kommenteerida seda prioriteetide juttu. Olen üks neist, kel oma hambaid on vaid mõni üksik ja sellel on kaks põhjust - aastaid kartsin paaniliselt hambaarsti, kuna lapsena sain hullusti haiget ja kui meie maale saabus selline asi nagu tuimestus, saabusid ka tohutud arved. Ma olen terve elu käinud tööl ja saanud palka, vaatame siis, kus ma selle raha kõik panin? Kuna meil pere luues elukohta polnud, ostsime vana maja, mida oleme pool elu renoveerinud. Sinna on läinud päris palju. Laps on käinud ülikoolis, seegi maksis. Nüüd, kus maja hakkab valmis saama ja laps saab ise hakkama, peaks nagu raha üle jääma - aga näe, kaev jäi tühjaks ja tuleb puurkaev teha. Seejärel korralik kanalisatsioon. Laristanud olen ka tõesti, aastas korra välisreisil käinud, nii umbes tuhande sellele kulutanud. Karsklane ma ka ei ole, seda raha, mis ma maha olen joonud, on raske hinnata, aga hambaarstile sellest küll poleks jagunud. Minu hambaravi, kui oleksin valinud implantaadid ja või muud peened asjad, oleks maksnud kümneid tuhandeid. Mille arvel ma selle kokku oleksin pidanud hoidma? Hetkel on mul plaatproteesid ja olen nendega rahul. Aga mõistan täiesti inimesi, kellel on päritud kehvad hambad ja raha arstile ei jagu.

Kui vana sa oled? Ma olen 52 ja vähemalt 35 aastat on korralik tuimestus kindlasti olemas olnud. Jooksev hambaravi pole mitte kunagi kallis olnud. Veel mõni kuu tagasi maksin plommimise eest vaid 42 eurot, ülejäänu maksis hambaravihüvitis. Kui läksin omal ajal kõrgkooli ja tekkis võimalus 10 000 krooni olematu intressiga laenu võtta, võtsin ja vahetasin selle raha eest kõik hõbeplommid valgeteks. Kogu raha sinna kindlasti ei kulunud. Sul on lihtsalt prioriteedid paigast ära. Esmajärjekorras panustatakse tervisele ja alles siis kõigele muule. Mitte midagi poleks juhtunud, kui oleksid aasta hiljem pere loonud. Halba eeskuju annad oma lastele.

[Külaline]

Tahan kommenteerida seda prioriteetide juttu. Olen üks neist, kel oma hambaid on vaid mõni üksik ja sellel on kaks põhjust - aastaid kartsin paaniliselt hambaarsti, kuna lapsena sain hullusti haiget ja kui meie maale saabus selline asi nagu tuimestus, saabusid ka tohutud arved. Ma olen terve elu käinud tööl ja saanud palka, vaatame siis, kus ma selle raha kõik panin? Kuna meil pere luues elukohta polnud, ostsime vana maja, mida oleme pool elu renoveerinud. Sinna on läinud päris palju. Laps on käinud ülikoolis, seegi maksis. Nüüd, kus maja hakkab valmis saama ja laps saab ise hakkama, peaks nagu raha üle jääma - aga näe, kaev jäi tühjaks ja tuleb puurkaev teha. Seejärel korralik kanalisatsioon. Laristanud olen ka tõesti, aastas korra välisreisil käinud, nii umbes tuhande sellele kulutanud. Karsklane ma ka ei ole, seda raha, mis ma maha olen joonud, on raske hinnata, aga hambaarstile sellest küll poleks jagunud. Minu hambaravi, kui oleksin valinud implantaadid ja või muud peened asjad, oleks maksnud kümneid tuhandeid. Mille arvel ma selle kokku oleksin pidanud hoidma? Hetkel on mul plaatproteesid ja olen nendega rahul. Aga mõistan täiesti inimesi, kellel on päritud kehvad hambad ja raha arstile ei jagu.

Kui vana sa oled? Ma olen 52 ja vähemalt 35 aastat on korralik tuimestus kindlasti olemas olnud. Jooksev hambaravi pole mitte kunagi kallis olnud. Veel mõni kuu tagasi maksin plommimise eest vaid 42 eurot, ülejäänu maksis hambaravihüvitis. Kui läksin omal ajal kõrgkooli ja tekkis võimalus 10 000 krooni olematu intressiga laenu võtta, võtsin ja vahetasin selle raha eest kõik hõbeplommid valgeteks. Kogu raha sinna kindlasti ei kulunud. Sul on lihtsalt prioriteedid paigast ära. Esmajärjekorras panustatakse tervisele ja alles siis kõigele muule. Mitte midagi poleks juhtunud, kui oleksid aasta hiljem pere loonud. Halba eeskuju annad oma lastele.

Tõesti prioriteetide küsimus. Hambad ei kuku suust üleöö, selleks peab hambaarsti mitukümmend aastat ignoreerima. Ka selleks, et kümneid tuhandeid kuluks, peab suu olema täiesti käest ära. Mina pole rikas, aga neli implantaati olen lasknud panna. Kuna nende ravile kulus ikkagi aastaid, siis korraga ei ole kunagi pidanud väga suuri summasid välja käima. Eks alati on kohti, kuhu raha kulutada, aga mina näiteks jätaks reisimata, aga hambutuna ringi ei käiks. Ka majaremont lükkuks edasi. Aga nii inimesed käituvadki, alati on mingi vabandus, miks raha ei jätku. Samas on nendel samadel inimestel kallid autod, käivad reisimas, teevad remonti jne, jne, samas hammaste raviks nende sõnul raha pole. Mõni läheb koguni iluoperatsioonile, endal hambad kõik puudu, sest hammaste olukorda keegi ei näe (vähemalt inimesed ise arvavad nii), aga muu paistab välja.

[Külaline]

Mäletan lapsepõlvest ema juttu, et "meie peres on kõigil kehvad hambad" ja peeti loomulikuks, et hambad ongi kogu aeg auklikud. Mäletan, et umbes 9-10-aastaselt oli mul esihammastes kaaries, aga vanemad sellele tähelepanu ei pööranud, hambaarstile minemist ei peetud oluliseks. Koolis pidi küll vahepeal käima hambaarsti juures ja mäletan, et minul oli klassis alati kõige rohkem auke hammastes... Tagantjärgi saan muidugi aru, et asi oli lihtsalt kehvas hambahügieenis. Hambaid sai ju pestud, aga ilmselt halvasti ja mitte regulaarselt. Mul oli tore lapsepõlv ja on siiani väga armsad vanemad, kuidagi ei mõista, kuidas nad ometi sellest teemast nii vähe teadlikud olid. Eks nad pidasidki loomulikuks, et juba enne 40. eluaastat inimesel oma hambaid enam suus pole, nagu neil endilgi...
Esimese õppelaenuga, mida ülikooli minnes sain võtta, lasin hambad korda teha. Käisin seal arsti juures oma pool aastat järjest vähemalt, ilmselt veel kauem. Viimased paarkümmend aastat on kulu hambaravile olnud suurusjärgus kolmkümmend eurot aastas ja sedagi mitte igal aastal. Uusi auke pole praktiliselt tekkinud, aegajalt vajab mõni täidis vahetamist. Vot siis "meie pere kehvad hambad". Oma lastel olen alati rangelt jälginud, et nad korralikult hambaid peseksid ja hambaarsti juures käivad ka nemad regulaarselt kontrollis.

Ehk siis minu kogemus ja jutu mõte, et teadlikkus on kõige alus, mis aitab ka neid prioriteete paika panna. Kui hambaid jooksvalt korras hoida, siis ei ole hambaravi üldjuhul kallis, ka mõnele potentsiaalselt suuremale probleemile aegsasti jälile saades on see ka tõenäoliselt palju vähesema kuluga lahendatav. Ja ikka väga palju saab alguse lapsepõlvest, st jällegi vanemate teadlikkusest.

[Külaline]

Tahan kommenteerida seda prioriteetide juttu. Olen üks neist, kel oma hambaid on vaid mõni üksik ja sellel on kaks põhjust - aastaid kartsin paaniliselt hambaarsti, kuna lapsena sain hullusti haiget ja kui meie maale saabus selline asi nagu tuimestus, saabusid ka tohutud arved. Ma olen terve elu käinud tööl ja saanud palka, vaatame siis, kus ma selle raha kõik panin? Kuna meil pere luues elukohta polnud, ostsime vana maja, mida oleme pool elu renoveerinud. Sinna on läinud päris palju. Laps on käinud ülikoolis, seegi maksis. Nüüd, kus maja hakkab valmis saama ja laps saab ise hakkama, peaks nagu raha üle jääma - aga näe, kaev jäi tühjaks ja tuleb puurkaev teha. Seejärel korralik kanalisatsioon. Laristanud olen ka tõesti, aastas korra välisreisil käinud, nii umbes tuhande sellele kulutanud. Karsklane ma ka ei ole, seda raha, mis ma maha olen joonud, on raske hinnata, aga hambaarstile sellest küll poleks jagunud. Minu hambaravi, kui oleksin valinud implantaadid ja või muud peened asjad, oleks maksnud kümneid tuhandeid. Mille arvel ma selle kokku oleksin pidanud hoidma? Hetkel on mul plaatproteesid ja olen nendega rahul. Aga mõistan täiesti inimesi, kellel on päritud kehvad hambad ja raha arstile ei jagu.

TA olen. Seega, ikka suhtumise küsimus.

Kui mul väike kild mõnest hambast eraldub, jooksen tulistvalu hambaarstile. Ma ei ole üldse rikas. Vastupidi - olen paljulapseline, kelle peres kasvab kaks puudega last. Aga hambad... Nende korrashoid on a ja o! Üldse mingit küsimustki ei ole. Mul on lapsest saati ülikehvad hambad. Oma laste hammastega samamoodi - ülim tähelepanu neile!

Lihtsalt õudsed on need naised, kel lagunenud hambad suus, kuid suitsu ja alko jaoks jätkub alati.

[Külaline]

Tahan kommenteerida seda prioriteetide juttu. Olen üks neist, kel oma hambaid on vaid mõni üksik ja sellel on kaks põhjust - aastaid kartsin paaniliselt hambaarsti, kuna lapsena sain hullusti haiget ja kui meie maale saabus selline asi nagu tuimestus, saabusid ka tohutud arved. Ma olen terve elu käinud tööl ja saanud palka, vaatame siis, kus ma selle raha kõik panin? Kuna meil pere luues elukohta polnud, ostsime vana maja, mida oleme pool elu renoveerinud. Sinna on läinud päris palju. Laps on käinud ülikoolis, seegi maksis. Nüüd, kus maja hakkab valmis saama ja laps saab ise hakkama, peaks nagu raha üle jääma - aga näe, kaev jäi tühjaks ja tuleb puurkaev teha. Seejärel korralik kanalisatsioon. Laristanud olen ka tõesti, aastas korra välisreisil käinud, nii umbes tuhande sellele kulutanud. Karsklane ma ka ei ole, seda raha, mis ma maha olen joonud, on raske hinnata, aga hambaarstile sellest küll poleks jagunud. Minu hambaravi, kui oleksin valinud implantaadid ja või muud peened asjad, oleks maksnud kümneid tuhandeid. Mille arvel ma selle kokku oleksin pidanud hoidma? Hetkel on mul plaatproteesid ja olen nendega rahul. Aga mõistan täiesti inimesi, kellel on päritud kehvad hambad ja raha arstile ei jagu.

Kui vana sa oled? Ma olen 52 ja vähemalt 35 aastat on korralik tuimestus kindlasti olemas olnud. Jooksev hambaravi pole mitte kunagi kallis olnud. Veel mõni kuu tagasi maksin plommimise eest vaid 42 eurot, ülejäänu maksis hambaravihüvitis. Kui läksin omal ajal kõrgkooli ja tekkis võimalus 10 000 krooni olematu intressiga laenu võtta, võtsin ja vahetasin selle raha eest kõik hõbeplommid valgeteks. Kogu raha sinna kindlasti ei kulunud. Sul on lihtsalt prioriteedid paigast ära. Esmajärjekorras panustatakse tervisele ja alles siis kõigele muule. Mitte midagi poleks juhtunud, kui oleksid aasta hiljem pere loonud. Halba eeskuju annad oma lastele.

Just! Märksõna ongi "jooksev hambaravi"! Kui sa käid ikka vähegi tööl ja palk on olemas, siis saad ka regulaarselt hambaarstil käia. Loomulikult, kui sa ei ole hambaarstil 30 a käinud ja kõik hambad on suust välja kukkunud, on uute hammaste panemine üliraske. Vaesemale ühiskonnakihile võimatu.

[Külaline]

Tahan kommenteerida seda prioriteetide juttu. Olen üks neist, kel oma hambaid on vaid mõni üksik ja sellel on kaks põhjust - aastaid kartsin paaniliselt hambaarsti, kuna lapsena sain hullusti haiget ja kui meie maale saabus selline asi nagu tuimestus, saabusid ka tohutud arved. Ma olen terve elu käinud tööl ja saanud palka, vaatame siis, kus ma selle raha kõik panin? Kuna meil pere luues elukohta polnud, ostsime vana maja, mida oleme pool elu renoveerinud. Sinna on läinud päris palju. Laps on käinud ülikoolis, seegi maksis. Nüüd, kus maja hakkab valmis saama ja laps saab ise hakkama, peaks nagu raha üle jääma - aga näe, kaev jäi tühjaks ja tuleb puurkaev teha. Seejärel korralik kanalisatsioon. Laristanud olen ka tõesti, aastas korra välisreisil käinud, nii umbes tuhande sellele kulutanud. Karsklane ma ka ei ole, seda raha, mis ma maha olen joonud, on raske hinnata, aga hambaarstile sellest küll poleks jagunud. Minu hambaravi, kui oleksin valinud implantaadid ja või muud peened asjad, oleks maksnud kümneid tuhandeid. Mille arvel ma selle kokku oleksin pidanud hoidma? Hetkel on mul plaatproteesid ja olen nendega rahul. Aga mõistan täiesti inimesi, kellel on päritud kehvad hambad ja raha arstile ei jagu.

Kui vana sa oled? Ma olen 52 ja vähemalt 35 aastat on korralik tuimestus kindlasti olemas olnud. Jooksev hambaravi pole mitte kunagi kallis olnud. Veel mõni kuu tagasi maksin plommimise eest vaid 42 eurot, ülejäänu maksis hambaravihüvitis. Kui läksin omal ajal kõrgkooli ja tekkis võimalus 10 000 krooni olematu intressiga laenu võtta, võtsin ja vahetasin selle raha eest kõik hõbeplommid valgeteks. Kogu raha sinna kindlasti ei kulunud. Sul on lihtsalt prioriteedid paigast ära. Esmajärjekorras panustatakse tervisele ja alles siis kõigele muule. Mitte midagi poleks juhtunud, kui oleksid aasta hiljem pere loonud. Halba eeskuju annad oma lastele.

Tõesti prioriteetide küsimus. Hambad ei kuku suust üleöö, selleks peab hambaarsti mitukümmend aastat ignoreerima. Ka selleks, et kümneid tuhandeid kuluks, peab suu olema täiesti käest ära. Mina pole rikas, aga neli implantaati olen lasknud panna. Kuna nende ravile kulus ikkagi aastaid, siis korraga ei ole kunagi pidanud väga suuri summasid välja käima. Eks alati on kohti, kuhu raha kulutada, aga mina näiteks jätaks reisimata, aga hambutuna ringi ei käiks. Ka majaremont lükkuks edasi. Aga nii inimesed käituvadki, alati on mingi vabandus, miks raha ei jätku. Samas on nendel samadel inimestel kallid autod, käivad reisimas, teevad remonti jne, jne, samas hammaste raviks nende sõnul raha pole. Mõni läheb koguni iluoperatsioonile, endal hambad kõik puudu, sest hammaste olukorda keegi ei näe (vähemalt inimesed ise arvavad nii), aga muu paistab välja.

Mõni läheb koguni iluoperatsioonile, endal hambad kõik puudu, sest hammaste olukorda keegi ei näe (vähemalt inimesed ise arvavad nii), aga muu paistab välja.

Hehh! Just paar päeva tagasi nägin mingit saadet (nime hetkel ei oska öelda), kus üks hambaarst ütles, et temalt soovis hambakaunistust üks inimene, kellel olid eest kõik hambad läinud. Külgedel olid paar hammast ja kodanik soovis, et nendele pandaks hambakaunistused.

[Muta]

Tahan kommenteerida seda prioriteetide juttu. Olen üks neist, kel oma hambaid on vaid mõni üksik ja sellel on kaks põhjust - aastaid kartsin paaniliselt hambaarsti, kuna lapsena sain hullusti haiget ja kui meie maale saabus selline asi nagu tuimestus, saabusid ka tohutud arved. Ma olen terve elu käinud tööl ja saanud palka, vaatame siis, kus ma selle raha kõik panin? Kuna meil pere luues elukohta polnud, ostsime vana maja, mida oleme pool elu renoveerinud. Sinna on läinud päris palju. Laps on käinud ülikoolis, seegi maksis. Nüüd, kus maja hakkab valmis saama ja laps saab ise hakkama, peaks nagu raha üle jääma - aga näe, kaev jäi tühjaks ja tuleb puurkaev teha. Seejärel korralik kanalisatsioon. Laristanud olen ka tõesti, aastas korra välisreisil käinud, nii umbes tuhande sellele kulutanud. Karsklane ma ka ei ole, seda raha, mis ma maha olen joonud, on raske hinnata, aga hambaarstile sellest küll poleks jagunud. Minu hambaravi, kui oleksin valinud implantaadid ja või muud peened asjad, oleks maksnud kümneid tuhandeid. Mille arvel ma selle kokku oleksin pidanud hoidma? Hetkel on mul plaatproteesid ja olen nendega rahul. Aga mõistan täiesti inimesi, kellel on päritud kehvad hambad ja raha arstile ei jagu.

Kui vana sa oled? Ma olen 52 ja vähemalt 35 aastat on korralik tuimestus kindlasti olemas olnud. Jooksev hambaravi pole mitte kunagi kallis olnud. Veel mõni kuu tagasi maksin plommimise eest vaid 42 eurot, ülejäänu maksis hambaravihüvitis. Kui läksin omal ajal kõrgkooli ja tekkis võimalus 10 000 krooni olematu intressiga laenu võtta, võtsin ja vahetasin selle raha eest kõik hõbeplommid valgeteks. Kogu raha sinna kindlasti ei kulunud. Sul on lihtsalt prioriteedid paigast ära. Esmajärjekorras panustatakse tervisele ja alles siis kõigele muule. Mitte midagi poleks juhtunud, kui oleksid aasta hiljem pere loonud. Halba eeskuju annad oma lastele.

Just! Märksõna ongi "jooksev hambaravi"! Kui sa käid ikka vähegi tööl ja palk on olemas, siis saad ka regulaarselt hambaarstil käia. Loomulikult, kui sa ei ole hambaarstil 30 a käinud ja kõik hambad on suust välja kukkunud, on uute hammaste panemine üliraske. Vaesemale ühiskonnakihile võimatu.

Ehk jõudsime sinna, et pole mitte ühtki põhjust olla ravimata hammastega. V.a. et konkreetsele inimesele nii sobib. Kohutav.

[Kukesupp]

Tahan kommenteerida seda prioriteetide juttu. Olen üks neist, kel oma hambaid on vaid mõni üksik ja sellel on kaks põhjust - aastaid kartsin paaniliselt hambaarsti, kuna lapsena sain hullusti haiget ja kui meie maale saabus selline asi nagu tuimestus, saabusid ka tohutud arved. Ma olen terve elu käinud tööl ja saanud palka, vaatame siis, kus ma selle raha kõik panin? Kuna meil pere luues elukohta polnud, ostsime vana maja, mida oleme pool elu renoveerinud. Sinna on läinud päris palju. Laps on käinud ülikoolis, seegi maksis. Nüüd, kus maja hakkab valmis saama ja laps saab ise hakkama, peaks nagu raha üle jääma - aga näe, kaev jäi tühjaks ja tuleb puurkaev teha. Seejärel korralik kanalisatsioon. Laristanud olen ka tõesti, aastas korra välisreisil käinud, nii umbes tuhande sellele kulutanud. Karsklane ma ka ei ole, seda raha, mis ma maha olen joonud, on raske hinnata, aga hambaarstile sellest küll poleks jagunud. Minu hambaravi, kui oleksin valinud implantaadid ja või muud peened asjad, oleks maksnud kümneid tuhandeid. Mille arvel ma selle kokku oleksin pidanud hoidma? Hetkel on mul plaatproteesid ja olen nendega rahul. Aga mõistan täiesti inimesi, kellel on päritud kehvad hambad ja raha arstile ei jagu.

TA olen. Seega, ikka suhtumise küsimus.

Kui mul väike kild mõnest hambast eraldub, jooksen tulistvalu hambaarstile. Ma ei ole üldse rikas. Vastupidi - olen paljulapseline, kelle peres kasvab kaks puudega last. Aga hambad... Nende korrashoid on a ja o! Üldse mingit küsimustki ei ole. Mul on lapsest saati ülikehvad hambad. Oma laste hammastega samamoodi - ülim tähelepanu neile!

Lihtsalt õudsed on need naised, kel lagunenud hambad suus, kuid suitsu ja alko jaoks jätkub alati.

Ka mehed. Heal järjel majanduslikult, kallis auto, paks kuldkett, reisid. Aga hulk hambaid puudu. Ma lihtsalt ei suuda mõista.

[Nätakas]

Lugesin kommentaare ja sain aru, et ma polnud oma esimeses postituses täpne. Nimelt ma OLEN suurema osa elust (sealt maalt, kus tekkis Eestis tuimestuse võimalus) hambaarstide juures käinud. Ikkagi olin lõpuks sealmaal, et paar hammast tuli välja tõmmata ja õnnitlen end siiani selle eest, et mul oli tarkust lasta teha plaatprotees, mitte lasta midagi luusse istutama hakata või muud sellist. Tasapisi, aastatega (ikka jätkuvalt käies arsti juures) olen jõunud selleni, et enamus hambaid ei ole enam minu enda omad. Ma ei ole kunagi elus käinud ringi tühjad augud suus, aga olen saanud seda endale lubada ainult tänu sellele, et valisin odavama, plaatproteesi tee. Minu palk jääb alla Eesti keskmise. Mida ma tegelikult tahan öelda, on see, et minust veelgi madalama palgaga inimestele on hamaarst väga suur väljaminek! Kas see on valikute küsimus? Jah, muidugi on! Küsimus on aga selles, mille vahel see valik tuleb teha. Mu kolleegi hambaravi maksis eelmisel aastal kokku 12 000 eurot, kus juures ei olnud hooldmata suuga inimene. Mingi sild või ma ei tea mis imeasi läks katkti. Tema tegigi valiku pere plaanide arvelt. Aga ma tõesti ei kujuta ette, kust võtaks sellise summa lastega pere, kus ema on maapoe müüja ja isa kohalikus töökojas mehaanik. Hambaravi on kallis ja mina suudan mõista inimesi, kes seda muude oluliste kulutuste kõrval üha edasi lükkavad, kuni olukord on juba päris hull ja summad päris võimatud. Kui enamus siin ei suuda, siis mis seal ikka.

[Maasikas]

Lugesin kommentaare ja sain aru, et ma polnud oma esimeses postituses täpne. Nimelt ma OLEN suurema osa elust (sealt maalt, kus tekkis Eestis tuimestuse võimalus) hambaarstide juures käinud. Ikkagi olin lõpuks sealmaal, et paar hammast tuli välja tõmmata ja õnnitlen end siiani selle eest, et mul oli tarkust lasta teha plaatprotees, mitte lasta midagi luusse istutama hakata või muud sellist. Tasapisi, aastatega (ikka jätkuvalt käies arsti juures) olen jõunud selleni, et enamus hambaid ei ole enam minu enda omad. Ma ei ole kunagi elus käinud ringi tühjad augud suus, aga olen saanud seda endale lubada ainult tänu sellele, et valisin odavama, plaatproteesi tee. Minu palk jääb alla Eesti keskmise. Mida ma tegelikult tahan öelda, on see, et minust veelgi madalama palgaga inimestele on hamaarst väga suur väljaminek! Kas see on valikute küsimus? Jah, muidugi on! Küsimus on aga selles, mille vahel see valik tuleb teha. Mu kolleegi hambaravi maksis eelmisel aastal kokku 12 000 eurot, kus juures ei olnud hooldmata suuga inimene. Mingi sild või ma ei tea mis imeasi läks katkti. Tema tegigi valiku pere plaanide arvelt. Aga ma tõesti ei kujuta ette, kust võtaks sellise summa lastega pere, kus ema on maapoe müüja ja isa kohalikus töökojas mehaanik. Hambaravi on kallis ja mina suudan mõista inimesi, kes seda muude oluliste kulutuste kõrval üha edasi lükkavad, kuni olukord on juba päris hull ja summad päris võimatud. Kui enamus siin ei suuda, siis mis seal ikka.

No sellega võib muidugi nõustuda, et võib valida ka odavamaid variante, vahet pole, ei pea just implantaadid olema, kui raha pole. Peaasi, et tühjus vastu ei vahi või poolmädanenud hambad.

[vaimuhaige]

Roaldi reisid sarjas oli ka üks episood "Hambutu Eesti". Kõik saates osalejad oli sama mustriga - neil oli terve elu olnud hammastega probleemid, siis tuli rasedus mis tegi olukorra 10x hullemaks, ja kõik hambad mädanesid üldse suust. See on ju õpikunäide vitamiinipuudulikkusest. Rasedus imes viimasedki mahlad. Saade oli aga üles ehitatud kalli hambaravi ümber nagu ETV oma. ???? Täiesti valelik lähenemine ja rahva eksitamine. Hambaarsti juures tegeletakse tagajärgede silumisega ainult. Katkised hambad on 100% vale toitumise tulemus.

[Külaline]

Roaldi reisid sarjas oli ka üks episood "Hambutu Eesti". Kõik saates osalejad oli sama mustriga - neil oli terve elu olnud hammastega probleemid, siis tuli rasedus mis tegi olukorra 10x hullemaks, ja kõik hambad mädanesid üldse suust. See on ju õpikunäide vitamiinipuudulikkusest. Rasedus imes viimasedki mahlad. Saade oli aga üles ehitatud kalli hambaravi ümber nagu ETV oma. ???? Täiesti valelik lähenemine ja rahva eksitamine. Hambaarsti juures tegeletakse tagajärgede silumisega ainult. Katkised hambad on 100% vale toitumise tulemus.

Ei ole päris nii. See on kombinatsioon eelsoodumusest ja harjumustest. Paljud, kes peaks hambaid niiditama, seda ei tee ja hambapesugi ei tehta nii tihti kui vaja oleks. Loomulikult on ka toitumine ülioluline, aga kindlasti mitte peamine.

[vaimuhaige]

Ei ole päris nii. See on kombinatsioon eelsoodumusest ja harjumustest. Paljud, kes peaks hambaid niiditama, seda ei tee ja hambapesugi ei tehta nii tihti kui vaja oleks. Loomulikult on ka toitumine ülioluline, aga kindlasti mitte peamine.

Mis on eelsoodumused? Hambapesu ja niiditamise vajadus on tehniliselt ka vale toitumise tagajärg. Naturaalne inimene vabas looduses ei pese hambaid, nii nagu ei pestud enne hambaharja leiutamist ja nagu ei pese ükski loom looduses. See selleks. Korraliku suuhooldusega saame meile mitteomase toidu negatiivsed mõjud neutraliseerida, aga see ei lahenda vitamiinide ja mineraalide defitsiiti. Ilma vajalike toitaineteta lagunevad hambad ikka ära. Ja vastupidi.

[Külaline]

Raseduse ajal on hammaste lagunemise põhjus kaltsiumi puudus, sest keha võtab lapse luustiku ehitusmaterjali emalt ja hambad on ka luukude. Nii et raseduse ajal peaks tarbima kaltsiumirikkaid toiduaineid, eelkõige täispiimatooteid, sest rasvatist piimatootest organism kaltsiumit väga ei omasta. Samas kaltsiumi võtmisel toidulisandina tuleks olla ettevaatlik, see võib olla toksiline. Kasutada ainult rasedatele mõeldud vitamiine ja mineraale komplekvitamiinina.

[kurari]

Ei ole päris nii. See on kombinatsioon eelsoodumusest ja harjumustest. Paljud, kes peaks hambaid niiditama, seda ei tee ja hambapesugi ei tehta nii tihti kui vaja oleks. Loomulikult on ka toitumine ülioluline, aga kindlasti mitte peamine.

Mis on eelsoodumused? Hambapesu ja niiditamise vajadus on tehniliselt ka vale toitumise tagajärg. Naturaalne inimene vabas looduses ei pese hambaid, nii nagu ei pestud enne hambaharja leiutamist ja nagu ei pese ükski loom looduses. See selleks. Korraliku suuhooldusega saame meile mitteomase toidu negatiivsed mõjud neutraliseerida, aga see ei lahenda vitamiinide ja mineraalide defitsiiti. Ilma vajalike toitaineteta lagunevad hambad ikka ära. Ja vastupidi.

Naturaalne inimene vabas loodudses - kas see on nagu tsivilisatsiooniga kokkupuuteid mitteomav Amazonase hõim? Seal mõned sellised veel on jah. Kas neid eeskujuks peaks võtma, on iseküsimus.