Kas kasutate kirjutusvahendit

[Külaline]

Väga ei kasuta. Tipin kõike arvutis, mida vähegi saab. Kui vaja abikaasat paluda, et ta poest piima võtaks, saadan selle talle sms-ga. Või kui tahan lapsele jätta teadet, et supp on külmikus, võtku ja soojendagu, siis panen selle talle messengerisse. Poenimekirju mõnikord kirjutan käsitsi, aga pikemaid olen vahel trükkinud arvutis Wordi ning printinud välja.

Sealjuures olen olnud kogu elu suur raamatute lugeja ning elukutselt filoloog Tahaks siinkohal mainida, et minu jaoks ei seostu käsitsi kirjutamine mitte kuidagi mingi suurema tekstimõistmise või kõrgema ajutööga. Pigem just vastupidi - muutes eneseväljenduse tehniliselt võimalikult kiireks ja lihtsaks, jääb rohkem energiat üle sisu jaoks.

[Külaline]

ei seostu käsitsi kirjutamine mitte kuidagi mingi suurema tekstimõistmise või kõrgema ajutööga.

Filoloog vast ei peagi teadma, aga käeline tegevus on absoluutselt vajalik just "kõrgema ajutegevuse" säilimiseks. Aju-käe koordinatsioon on üks hädavajalikumaid oskus. Ja käte ning keha liigutamine loob ajus uusi närviteid. Lisaks on päevikute jms käsitsi kirjutamine (mitte tippimine) üks teraapiavorm jnejne.
https://epica.com/blogs/articles-by-epi ... 0increases.

[Külaline]

ei seostu käsitsi kirjutamine mitte kuidagi mingi suurema tekstimõistmise või kõrgema ajutööga.

Filoloog vast ei peagi teadma, aga käeline tegevus on absoluutselt vajalik just "kõrgema ajutegevuse" säilimiseks. Aju-käe koordinatsioon on üks hädavajalikumaid oskus. Ja käte ning keha liigutamine loob ajus uusi närviteid. Lisaks on päevikute jms käsitsi kirjutamine (mitte tippimine) üks teraapiavorm jnejne.
https://epica.com/blogs/articles-by-epi ... 0increases.

Nõustun.
Ma hakkasin paberile pliiatsiga uuesti kirjutama ca paar aastat tagasi, kui avastasin mingit dokumenti(ei mäleta mis avaldus oli) käsitsi kirjutades, et ma ei oska enam kirjutada.

Nüüd on lihtsalt harjumus ka seinakalendrisse kirjutada kõik tähtasad asjad(arstid, arvete maksekuupäevad jne). Tänapäeval on seda nutindust nii palju, et ausaltöeldes ma isegi kipun unuatama telefoni märkmeid ja kalendrit. Silma ees on(mul on köögis), jääb palju paremini meelde.

Aga muidu ka lahendan ristsõnu, poe imekirja ja vahel niisama märkmeid ikka paberile pliiatsiga. Eelistan harilikku või tintelpenni.

[Külaline]

ei seostu käsitsi kirjutamine mitte kuidagi mingi suurema tekstimõistmise või kõrgema ajutööga.

Filoloog vast ei peagi teadma, aga käeline tegevus on absoluutselt vajalik just "kõrgema ajutegevuse" säilimiseks. Aju-käe koordinatsioon on üks hädavajalikumaid oskus. Ja käte ning keha liigutamine loob ajus uusi närviteid. Lisaks on päevikute jms käsitsi kirjutamine (mitte tippimine) üks teraapiavorm jnejne.
https://epica.com/blogs/articles-by-epi ... 0increases.

Ma võin sulle siia visata sada ja üks samalaadset "hämmastavat teadusavastust" ükskõik mille kohta. Näiteks liikus internetis veel mõni aeg hulgaliselt nn teadusavastusi, mis üritasid jätta muljet, et kõrgemaks ajutööks olevat võimelised beebina ainuüksi rinnapiima saanud lapsed.

Jah, tean, et üpris levinud on mh ka selline arvamus, mille kohaselt kõrgemaks ajutööks olevat võimeline ainult see, kellel on võimalikult hästi arenenud motoorika. Ma ise pole sellist asja küll eales täheldanud ega usu sellesse eriti. Näiteks minu vanaema oli intellektuaal, väga intelligentne ja arukas inimene, aga käsitööd ta vihkas (tollal oli see hirmus asi, et kuidas siis ometi naisterahvas ei tahagi heegeldada ja kududa!). Tal lihtsalt läksid kõik linikud koledasti pusasse, motoorika polnud tal suurem asi ja töö tulemus rändas kapipõhja. Vanaisa seevastu oli kuldsete kätega töömees, kes oskas valmistada väga häid asju ja tööpuudust polnud tal mitte kunagi. Küll aga ei toimunud tal kupli all kuigi suurt tegevust, hädavaevu suutis lugeda lihtsamat teksti ja kõik, mis temas oli, oligi koondunud kätesse.

Samuti ka mu lapsed - üks hakkas üheaastaselt rääkima, kusjuures hästi selgelt ja täislausetega. Aga motoorika oli tal erakordselt vilets, ta keeldus joonistamast, voolimast ja meisterdamast. Sai sisse kõikidesse katsetega koolidesse, kuhu proovis, ja õpitavat haaras lausa lennult. Siiamaani on tal ladus kõne ja vahe mõistus, kuid motoorika on endiselt halb; kui vahel harva saan ta kööki toimetama, siis lõhub kogemata nõusid ja lusikad kukuvad pidevalt käest maha.

Seevastu teine laps on suur kunstnik meil, meisterdas, voolis ja joonistas (ja teeb seda kõike praegugi) kui kulda. Aga rääkima õppis väga hilja ning praegugi on rääkimine, teksti mõistmine ja oma mõtete väljendamine ükskõik mil viisil suureks komistuskiviks. Nii et mina pole küll näinud, et lapsed, kes jube kõvad meisterdajad on, oleksid sellevõrra ka targemad. Pigem ütleks, et need asjad ei ole omavahel seotud.

Uuringuid ja "uuringuid" võib teha kõigest, aga sama palju kui neid luuakse, lükatakse neid ajale ja uutele tulemustele jalgu jäämisel ümber. Eks kõnealusegi uuringu idee ole ilmselt innustada vanemaid oma lastega rohkem tegelema. Koos joonistamine ja meisterdamine on loomulikult igati head ja mõnusad oskused, aga sihukest alusetut hirmu, et kui minu laps ei armasta meisterdada, siis järelikult on ta peast loll ega saa targaks enne kui meisterdama hakkab, ei ole küll vaja kultiveerida.

[Külaline]

Kirjutan käsitsi väga vähesel määral. Ristsõna, üksikud arvandmed tööl... Ega rohkem vist polegi.

Märkmik on mul telefonis. Terve eraldi leht on puhtalt kalendri jaoks, kust saab kõige kohta hea ja kiire ülevaate, ilma et midagi lahtigi peaks klõpsama. Panen tegevustele lühikesed nimetused, a'la juuksur 17, töö 8-16, buss 14.27, ruum A123.

Samuti saan seal märkida tegevusi tehtuks ning lisada vajadusel sündmuse koos kellaajalise meeldetuletusega. Kui on Zoomi kõne, panen sinna lisainfosse kohe ka Zoomi lingi, et ei peaks pärast otsima, kuna osalen enamasti mobiili kaudu. Märgin sinna ka oma töögraafiku ja absoluutselt kõik. Pole pärast seda kordagi enam ühtegi asja unustanud.

Paberile märkijat minust ei ole, seda märkmikku poleks ilmselt kunagi vajalikul hetkel käepärast ja ma lihtsalt unustaks sinna sisse vaadata. Ühe päeva täidan ja sinnapaika see kasutamine jääb - tehtud, nähtud. Nii et pole mõtet hakata paberit määrimagi. Telefon aga on raudpolt käes ja tipin kiirelt kõik olulise kohe sisse. Lisaks on kalender sünkroonitud meiliga, kust saab ka vajadusel info kätte, kui aku peaks tühjaks saama, telefon ära kaduma vms. Tõesti tänuväärne vidin on see, ma ei saaks ilma selleta mitte kuidagi enam hakkama.