40+ naised, kel lapsi pole, kas olete kahetsenud?

[Külaline]

TA on hoopis millestki muust

TA küsis konkreetselt, kas on neid, kes on kahetsenud laste mittesaamist? Sina ei ole lapsi tahtnud ja otsust ka ei kahetse, mille üle sa siin teemas vaidled ja sõna võtad? Sa näed igas lauses rünnakut enda vastu, viisaka argumenteerimise asemel provotseerid, muutud isiklikuks ja esitad jaburaId küsimusI, nagu kas sa teed lapsi, et suguvõsa kokkutulekul sugulased sinust taga ei räägiks või sa võiksid olla üldse vait. Maru igav peab olema, et siin lehekülgede kaupa jaurata.

Vabandust, aga sa oled tõesti idioot.

[Külaline]

Vabandust, aga tõesti idioot.

Jamasti küll, et SA ennast kõigele lisaks idioodina tunned.

[Külaline]

Meil on erinevad definitsioonid rõõmust.

Su arusaam rõõmust on fantaseerida pikast vallatlemisest, sest kui see oleks päriselt juhtunud, siis kümbleksid õnnehormoonides, mitte ei pritsiks anünüümselt sappi. Söö parem tikreid edasi ja hoia näpud klaviatuurist eemal, paistab vähem idiootsem välja.

[Külaline]

Ma pole siin teemas varem kommenteerinud ja kogu seda arutelu siin läbi ei jaksa lugeda ega soovigi. Vaielda annab lõputult, aga keegi loomulikult selle tulemusena oma seisukohti ei muuda. Kui nüüd proovida asja võimalikult objektiivselt vaadata, siis minu meelest on üsna selged järgmised asjaolud. Iga lapsevanem oskab tõenäoliselt päris täpselt ette kujutada, milline oleks tema elu ilma lasteta. Ta on seda ise kogenud ja elu oma võimaluste ja kõige muuga on igaühel nagunii teada ja silme ees. Lastetu inimene ei oska aga iial ette kujutada, milline oleks tema elu lapse/lastega. Isegi siis, kui ta on mõne lapsega kokku puutunud, olnud lapsehoidja, näinud lähedalt lastega perede elu jne. Ta võib isegi kinnitada, et teab täpselt, mida lapse kasvatamine endast kujutab ja oma ellu ta seda ei soovi, aga tegelikult ei tea ta seda. Põhjusel, et kõigist nendest teadmistest ja ettekujutustest on just nimelt puudu see emotsionaalne komponent, see, mida üks lapsevanem OMA lapse vastu tunneb. Ma arvan, et paljud lapsevanemad nõustuksid, et seda on isegi raske kirjeldada, mis see täpselt on. See, et oma laps on sulle kõige-kõige kallim maailmas; lapse jaoks oled sa absoluutselt kõigeks valmis ja ei loobuks temast iialgi - isegi kui elu temaga võib vahepeal olla raske ja kurnav. Isegi kui see laps on saadud täiesti vale inimesega, keda sa oma elus enam kunagi näha ei taha. See on looduse poolt päris võimsalt nii "kodeeritud", et inimesed raskuste kiuste oma järeltulijate eest hoolitseksid ja nad üles kasvataksid. Muidugi on ka neid, kes mis iganes põhjusel absoluutselt ei sobi lapsevanemaks ja ei tohikski seetõttu järglasi saada, aga ma arvan, et neid on kokkuvõttes vähe. Suurem osa vabatahtlikult lastetuse valinutest kindlasti sobiksid tegelikult väga hästi lapsevanemateks. Nad lihtsalt ei tea seda ja loomulikult nad enamasti ei kahetse oma otsust lapsi mitte saada, sest kuidas nad oskaksidki kahetseda, st tunda puudust millestki, mida nad pole kunagi kogenud ja mida kõrvaltvaatajana pole kuidagi võimalik kogeda ega ettegi kujutada?! Seetõttu ei saa neid ka kahetsuse puudumise pärast hukka mõista ega üritada kuidagi ümber veenda ja üldse pole mõtet sellel teemal vaielda.

Kahjuks on nii, et rumalatest ja halbadest inimestest ei tee lapsevanemaks saamine veel head ega tarka inimest. Ta on ikka see, kes ta oli, halvemal juhul toodab veel uusi endasuguseid juurde, egoiste, piiratud silmaringiga tegelasi. Selliseid perekondi saab kahjuks igal pool "imetleda", mina ja minu lapsed, fa-fa-faa - enne oli lihtsalt mina, ilma lasteta, aga olemus on sama. Lapsed juba viieaastaselt tigedad kui herilased - kodus on ju hea eeskuju, klats, naabrite kadestamine, omavahel karjumine, silmakirjalikkus, jne.

On palju ka teisi, toredaid perekondi, aga seal olid vanemad juba enne laste saamist normaalsed inimesed.

Head ja targad inimesed peaksid jah rohkem lapsi saama. Lapsevanemaks saamine aga ei too paraku mingit automaatselt uut kvaliteeti inimesena.

See tundub ka trollimisena, et lastetu alles vanadekodus avastab, et ohoo, mul polegi lapsi ega lapselapsi, kes mind vaatama tuleksid. Tal oli ju 20, 30 aastat aega selleks ette valmistada, see teadmine ei tule talle lambist. Pigem on selline suhtumine neil, kelle lapsed neid ignoreerivad ega tule vaatama nii tihti, kui sooviks, ja nad pole osanud sellega arvestada.

[Külaline]

Need lapselised on siin miskipärast jube närvi läinud. Ei tule, ei tule lastetud teie tittesid ära võtma. Olge parem rõõmsad, et on lastetud, kes maksavad solidaarselt makse, et teie lapsed saaksid tasuta kooliharidust.

[Külaline]

Need lapselised on siin miskipärast jube närvi läinud. Ei tule, ei tule lastetud teie tittesid ära võtma. Olge parem rõõmsad, et on lastetud, kes maksavad solidaarselt makse, et teie lapsed saaksid tasuta kooliharidust.

Meie lapsed maksavad makse, et sina saaksid hooldekodu koha.

[Külaline]

Ei, sina ei saa aru, kuidas sa tegelikult annad välja mingeid signaale. Keegi pole palunudki sul vaielda. TA on hoopis millestki muust ja sa võiksid olla üldse vait, aga ikka tuled rääkima oma emotsioonidest oma laste vastu. No kuidas see teemasse puutub? Mitte kuidagi. Aga sedamoodi sa ikka halvustad. Nagu minul ei ole ega saaks olla emotsioone, kuna ma ei ole ema.

Need signaalid, veenmised on sinu enda peas, me ei saa sinna midagi parata, et kui keegi räägib lastest, siis sina tunned ennast pidevalt ja kohe survestatuna. SEE ON SINU ENDA MURE. Hoopis sina korrutad pidevalt oma luulusid, kuidas kõik veenavad ja vaatavad ja... ei veena, ei vaata, ei halvusta ka- selleks peaks võhivõõrast inimesest jubedalt midagi arvama, ei viitsi tegelikult. Kedagi ei huvita su elu niipalju. Peale su enda. Kuskohas on kitsaskoht, mis sind iga detaili üle kompenseerima paneb, mõtle ise välja. Kui sa jääksid vait, poleks kellelegi mitte piuksugi kosta sinu pihta siin. Aga sa ei jää. Miks?

[Külaline]

Ei, sina ei saa aru, kuidas sa tegelikult annad välja mingeid signaale. Keegi pole palunudki sul vaielda. TA on hoopis millestki muust ja sa võiksid olla üldse vait, aga ikka tuled rääkima oma emotsioonidest oma laste vastu. No kuidas see teemasse puutub? Mitte kuidagi. Aga sedamoodi sa ikka halvustad. Nagu minul ei ole ega saaks olla emotsioone, kuna ma ei ole ema.

Need signaalid, veenmised on sinu enda peas, me ei saa sinna midagi parata, et kui keegi räägib lastest, siis sina tunned ennast pidevalt ja kohe survestatuna. SEE ON SINU ENDA MURE. Hoopis sina korrutad pidevalt oma luulusid, kuidas kõik veenavad ja vaatavad ja... ei veena, ei vaata, ei halvusta ka- selleks peaks võhivõõrast inimesest jubedalt midagi arvama, ei viitsi tegelikult. Kedagi ei huvita su elu niipalju. Peale su enda. Kuskohas on kitsaskoht, mis sind iga detaili üle kompenseerima paneb, mõtle ise välja. Kui sa jääksid vait, poleks kellelegi mitte piuksugi kosta sinu pihta siin. Aga sa ei jää. Miks?

Sest see on teema, kus küsiti lastevabadelt küsimus. Mitte sinult.

[Külaline]

Meil on erinevad definitsioonid rõõmust.

Su arusaam rõõmust on fantaseerida pikast vallatlemisest, sest kui see oleks päriselt juhtunud, siis kümbleksid õnnehormoonides, mitte ei pritsiks anünüümselt sappi. Söö parem tikreid edasi ja hoia näpud klaviatuurist eemal, paistab vähem idiootsem välja.

Räägid jälle vale inimesega.
Eile oli puhkepäev, täna tööpäev.

[Külaline]

Sest see on teema, kus küsiti lastevabadelt küsimus. Mitte sinult.

Ja mitu korda sa oma vastust oled korrutanud, pooled? Oma eluga polegi midagi mõttekamat peale hakata, kui tõestada ...

[Külaline]

Sest see on teema, kus küsiti lastevabadelt küsimus. Mitte sinult.

Ja mitu korda sa oma vastust oled korrutanud, pooled? Oma eluga polegi midagi mõttekamat peale hakata, kui tõestada ...

Kaks korda.
Ja sina mölised siin mispärast?

[Külaline]

Lugesin läbi esimesed 4 lehekülge ja peab ütlema, et päris jube teema. Ma ei teadnudki, kui palju noori naisi on peast nii läbinisti pestud, pealiskaudsed ja otse öelda, tühised.
Reisida (loe: kuskil palmi all lebada), pidutseda, mingit nõmedat tibikarjääri teha tundub neile mõttekam kui lapsi kasvatada. Redditis halavad, kui õudne, köök on segi, hirmus depressioon, oma aega üldse pole, sünnitada oli nii valus, uuuuu. Inimesed räägivad, et nad raiskavad oma elu laste peale jne. Krt, nagu hullumajja oleks sattunud. Mis maailmaga juhtunud on?

Lastetud tibimõistusega olendid näevad ainult seda, et kolmeaastane lõugab ja ajab piima ümber. Nõuavad, et emad kirjeldaksid, mis täpselt neid õnnelikuks teeb???

Tegelikult on laps kvalitatiivselt teine asi, see on terve uus huvitav universum. Keegi ei eita, et on magamata öid ja rohkem koristamist ja muret, aga need Redditi omad seal on küll täiesti ärapestud ajudega, kellele on sisendatud, kui kohutav on olla ema, ja nüüd nad usuvad ja vinguvad.

Laps annab inimesele midagi, mida põhimõttelistele lastetutele, eriti elu esimeses pooles, nagunii ära seletada pole võimalik. Nad on sellest ilma ja jäävadki ilma. See mõjub nende isiksusele juba praegu hävitavalt, nagu näeme, ja elu teises pooles saavad nad karmilt tunda, mida see tähendab ka neile endile. Ootame lihtsalt ära. Sõnadega seda seletada ei saa. Laps on SINU INIMENE. Keegi, kes tõesti kõik andestab, tingimusteta armastab, kui sa just eriline siga ei ole, siis jääb see surmani nii. Ei, see ei ole igapäevane idüll, see on nähtus, mis eksisteerib hoolimata probleemidest. Ja millest ilma olemine tähendab, et inimene ei õpi iialgi teistega arvestama, kellegi heaks elama selles mõttes, et sa TAHAD kellegi heaks elada. Selline hoiak mõtlemises omakorda aga lööb elu teises pooles sellise pauguga tagasi, et kogu ühiskond kannatab. Kohutavad ajad ootavad ees, terve põlvkond barbimõtlemisega egoiste kasvab peale.

[Külaline]

Lugesin läbi esimesed 4 lehekülge ja peab ütlema, et päris jube teema. Ma ei teadnudki, kui palju noori naisi on peast nii läbinisti pestud, pealiskaudsed ja otse öelda, tühised.
Reisida (loe: kuskil palmi all lebada), pidutseda, mingit nõmedat tibikarjääri teha tundub neile mõttekam kui lapsi kasvatada. Redditis halavad, kui õudne, köök on segi, hirmus depressioon, oma aega üldse pole, sünnitada oli nii valus, uuuuu. Inimesed räägivad, et nad raiskavad oma elu laste peale jne. Krt, nagu hullumajja oleks sattunud. Mis maailmaga juhtunud on?

Lastetud tibimõistusega olendid näevad ainult seda, et kolmeaastane lõugab ja ajab piima ümber. Nõuavad, et emad kirjeldaksid, mis täpselt neid õnnelikuks teeb???

Tegelikult on laps kvalitatiivselt teine asi, see on terve uus huvitav universum. Keegi ei eita, et on magamata öid ja rohkem koristamist ja muret, aga need Redditi omad seal on küll täiesti ärapestud ajudega, kellele on sisendatud, kui kohutav on olla ema, ja nüüd nad usuvad ja vinguvad.

Laps annab inimesele midagi, mida põhimõttelistele lastetutele, eriti elu esimeses pooles, nagunii ära seletada pole võimalik. Nad on sellest ilma ja jäävadki ilma. See mõjub nende isiksusele juba praegu hävitavalt, nagu näeme, ja elu teises pooles saavad nad karmilt tunda, mida see tähendab ka neile endile. Ootame lihtsalt ära. Sõnadega seda seletada ei saa. Laps on SINU INIMENE. Keegi, kes tõesti kõik andestab, tingimusteta armastab, kui sa just eriline siga ei ole, siis jääb see surmani nii. Ei, see ei ole igapäevane idüll, see on nähtus, mis eksisteerib hoolimata probleemidest. Ja millest ilma olemine tähendab, et inimene ei õpi iialgi teistega arvestama, kellegi heaks elama selles mõttes, et sa TAHAD kellegi heaks elada. Selline hoiak mõtlemises omakorda aga lööb elu teises pooles sellise pauguga tagasi, et kogu ühiskond kannatab. Kohutavad ajad ootavad ees, terve põlvkond barbimõtlemisega egoiste kasvab peale.

A mine küsi nende barbide vanemate ja vanavanemate käest järgi, et mis nad valesti tegid. Ei armastanud oma lapsi? Sest neil barbidel on ju ka esivanemad olemas...

[Külaline]

Ei, sina ei saa aru, kuidas sa tegelikult annad välja mingeid signaale. Keegi pole palunudki sul vaielda. TA on hoopis millestki muust ja sa võiksid olla üldse vait, aga ikka tuled rääkima oma emotsioonidest oma laste vastu. No kuidas see teemasse puutub? Mitte kuidagi. Aga sedamoodi sa ikka halvustad. Nagu minul ei ole ega saaks olla emotsioone, kuna ma ei ole ema.

Päris suur empaatiline auk on lasteta inimesel nagunii.

Ei ole, seda armastavad lastega inimesed endale öelda et tunda end ülevana ja paremana. Samm edasi on superiority complex.

On küll. Te ise ei näe seda. Just nagu siis, kui hull oled, ega siis ka ise aru ei saa. Teised saavad. Empaatiapuue on lastetute seas täiesti tõsine nähtus, aga nad ise ei arva, et neil midagi puudu on. Lastetu naise tunneb oleku ja suhtumiste järgi kaugelt ära, tõsiselt. Isegi seltskonnatibid, kellel ikkagi on laps või kaks, on teistmoodi inimesed kui lastetud. Positiivses mõttes.
Ma ei halvusta loomulikult naisi, kes mingil põhjusel last ei saa. Lastevihkajad ja ise (ilmselt elu lõpuni) lapse mõtlemisega inimesed ei tohikski neid saada, selles mõttes õigesti teevad. Aga ärgu tulgu seletama, kui toredad nad sellepärast on. Ei ole. Ma pole lastetute hulgas mitte ühtki tõeliselt südamlikku ja empaatilist inimest kohanud. See pole eelarvamus, vaid kogemus, varem ma ei mõelnud nii, kuid ühtäkki märkasin, et see on praktiliselt sada protsenti fakt. Nad ei saa elule pihta, mingi kalkuse ja egotsentrismi aura ümbritseb neid. Nendega pole millestki rääkida.

[Külaline]

Päris suur empaatiline auk on lasteta inimesel nagunii.

Ei ole, seda armastavad lastega inimesed endale öelda et tunda end ülevana ja paremana. Samm edasi on superiority complex.

On küll. Te ise ei näe seda. Just nagu siis, kui hull oled, ega siis ka ise aru ei saa. Teised saavad. Empaatiapuue on lastetute seas täiesti tõsine nähtus, aga nad ise ei arva, et neil midagi puudu on. Lastetu naise tunneb oleku ja suhtumiste järgi kaugelt ära, tõsiselt. Isegi seltskonnatibid, kellel ikkagi on laps või kaks, on teistmoodi inimesed kui lastetud. Positiivses mõttes.
Ma ei halvusta loomulikult naisi, kes mingil põhjusel last ei saa. Lastevihkajad ja ise (ilmselt elu lõpuni) lapse mõtlemisega inimesed ei tohikski neid saada, selles mõttes õigesti teevad. Aga ärgu tulgu seletama, kui toredad nad sellepärast on. Ei ole. Ma pole lastetute hulgas mitte ühtki tõeliselt südamlikku ja empaatilist inimest kohanud. See pole eelarvamus, vaid kogemus, varem ma ei mõelnud nii, kuid ühtäkki märkasin, et see on praktiliselt sada protsenti fakt. Nad ei saa elule pihta, mingi kalkuse ja egotsentrismi aura ümbritseb neid. Nendega pole millestki rääkida.

Kahjuks olen kohtunud paljude empaatiapuudega lastevanematega, ainult mina ja minu lapsed, vsjoo, sellega maailm piirdubki. Mentaliteet, mis kandub edasi lastele. Sina ise esindad seda ilmekalt, kliseesid pildudes. OK, saan aru, et trollid, aga sa saad ju ise ka aru, et su jutt on vastuolus, kui sa just ise see nn. lastetu tibi pole.

See, mida sina kirjeldad, on elukogemuse puudumine. See on midagi muud. Elukogemus ei ole sama, mis laste saamine. Elukogemus tekib erinevaid olukordi kogedes, erinevate inimestega suheldes. Need ei pea olema seotud lastega, kuigi, miks mitte ka nendega. Sageli inimesed, kellel on selja taga mingi raske elamus, trauma, on emapaatilisemad ja saavad asjade eri tahkudest paremini aru. Tihti taandub see labaselt intelligentsusele, mis ei ole kuidagi lastega ega lastetusega seotud. On ju viielapselisi intelligente, ja on lastetuid.

[Külaline]

Sest see on teema, kus küsiti lastevabadelt küsimus.

Loe pealkirjast kaugemale, vähemalt esimest kommentaari. Küsiti lastevabadelt inimestelt, kes on kahetsenud laste mittesaamist. Teema autor kirjutab, et tal pole lapsi, sest see oli pooleldi pealesunnitud otsus tervislikel põhjustel, mitte et ta teadlikult kunagi lapsi ei tahtnud. Lehekülgede kaupa kirjutab mõni selline, kes lastesaamist ei kahetse, toonitab igal võimalikul juhul, kui tüütud on väikesed lapsed ja sõimab kõiki teisi ja teine hulk kirjutajaid on need, kes on juba lapsed saanud.

[Külaline]

Päris suur empaatiline auk on lasteta inimesel nagunii.

Ei ole, seda armastavad lastega inimesed endale öelda et tunda end ülevana ja paremana. Samm edasi on superiority complex.

On küll. Te ise ei näe seda. Just nagu siis, kui hull oled, ega siis ka ise aru ei saa. Teised saavad. Empaatiapuue on lastetute seas täiesti tõsine nähtus, aga nad ise ei arva, et neil midagi puudu on. Lastetu naise tunneb oleku ja suhtumiste järgi kaugelt ära, tõsiselt. Isegi seltskonnatibid, kellel ikkagi on laps või kaks, on teistmoodi inimesed kui lastetud. Positiivses mõttes.
Ma ei halvusta loomulikult naisi, kes mingil põhjusel last ei saa. Lastevihkajad ja ise (ilmselt elu lõpuni) lapse mõtlemisega inimesed ei tohikski neid saada, selles mõttes õigesti teevad. Aga ärgu tulgu seletama, kui toredad nad sellepärast on. Ei ole. Ma pole lastetute hulgas mitte ühtki tõeliselt südamlikku ja empaatilist inimest kohanud. See pole eelarvamus, vaid kogemus, varem ma ei mõelnud nii, kuid ühtäkki märkasin, et see on praktiliselt sada protsenti fakt. Nad ei saa elule pihta, mingi kalkuse ja egotsentrismi aura ümbritseb neid. Nendega pole millestki rääkida.

Äkki tahad mind põlema ka panna või kividega surnuks loopida? Aga kelle tagakiusamise sa siis ette võtaksid?

[Külaline]

Sest see on teema, kus küsiti lastevabadelt küsimus.

Loe pealkirjast kaugemale, vähemalt esimest kommentaari. Küsiti lastevabadelt inimestelt, kes on kahetsenud laste mittesaamist. Teema autor kirjutab, et tal pole lapsi, sest see oli pooleldi pealesunnitud otsus tervislikel põhjustel, mitte et ta teadlikult kunagi lapsi ei tahtnud. Lehekülgede kaupa kirjutab mõni selline, kes lastesaamist ei kahetse, toonitab igal võimalikul juhul, kui tüütud on väikesed lapsed ja sõimab kõiki teisi ja teine hulk kirjutajaid on need, kes on juba lapsed saanud.

Lol.
"Kas" küsimusele saab vastata, jah, kahetsen või ei, ei kahetse. Või, kahetsen natuke vms

[Külaline]

Sest see on teema, kus küsiti lastevabadelt küsimus. Mitte sinult.

Ja mitu korda sa oma vastust oled korrutanud, pooled? Oma eluga polegi midagi mõttekamat peale hakata, kui tõestada ...

See foorum hakkab vist minema juba Perekooli nägu. Samad, eluga kimpus olevad, ebaviisakad inimesed, kelle elul puudub sisu, kes ei suuda, ei taha ega oska argumenteerida, need on nüüd siia kolinud ja elavad ennast välja, tõmbavad lauseid kontekstist välja, et provotseerida, valimatute sõnadega teisi sõimata ja kõik jätkub täpselt samamoodi, ainult foorumi nimi on nüüd teine.

[Külaline]

Sest see on teema, kus küsiti lastevabadelt küsimus.

Lol.
"Kas" küsimusele saab vastata, jah, kahetsen või ei, ei kahetse. Või, kahetsen natuke vms

Kui loed esimest kommentaari, siis küsimus kõlab, kas siin on neid, kes on kahetsenud laste mittesaamist? Kui suures auditooriumis hõigatakse välja, palun vajutage nuppu need, kes on kahetsenud laste mittesaamist, siis eeldatakse, et reageerivad need, kes kahetsevad, mitte ei kahetse. Kõige agaramalt tahavad siin vastata mitte kahetsejad ja lapsed saanud inimesed.