lihttööd terve elu - ainus väljavaade?

[teemaalgataja]

Olen 20ndate esimeses pooles ja lihttööd on vist ainus, mida mul teha. Ega pole viga, saan hakkama, lihtsalt tundub imelik, et milleks need koolid olid ja miks jäeti mulje nagu hästi õppimisel oleks tingimata mingi väärtus. Olin koolis üle keskmise hea õpilane ja kui oleks uuesti kool, eesti keel ja matemaatika, oleks ilmselt ikka tubli, sest natuke pingutamine on iseenesest huvitavam kui lati alt minek.

Väga paljud alad ei sobi, sest suhtlus- ja koostööoskus on segane teema mu jaoks. Sinna alla läheb ka omandatud ülikooliharidus, millega mul pole midagi vist peale hakata. Lisaks ei sooviks ka mingitele nö "meestekesksetele aladele" , nagu elektrik vm, kuigi minu arust on see muidu hea mõte, et mehed ja naised võiksid võrdsed olla, lihtsalt ei taha mingeid lisa segaseid teemasid. Võib-olla mõtlen muidugi üle.

Lapsi ei plaani ja seetõttu ei pea ka tingimata täiskoormusel ja terve aasta oma vahepeal nagu suht mõttetut ja tüütut lihttööd tegema, kui niikuinii ei oska rahaga midagi väga palju peale hakata. (Hetkel töötan täiskoormusel.)

Kui kellelgi on mingeid mõtteid?

[Külaline]

Olen 20ndate esimeses pooles ja lihttööd on vist ainus, mida mul teha. Ega pole viga, saan hakkama, lihtsalt tundub imelik, et milleks need koolid olid ja miks jäeti mulje nagu hästi õppimisel oleks tingimata mingi väärtus. Olin koolis üle keskmise hea õpilane ja kui oleks uuesti kool, eesti keel ja matemaatika, oleks ilmselt ikka tubli, sest natuke pingutamine on iseenesest huvitavam kui lati alt minek.

Väga paljud alad ei sobi, sest suhtlus- ja koostööoskus on segane teema mu jaoks. Sinna alla läheb ka omandatud ülikooliharidus, millega mul pole midagi vist peale hakata. Lisaks ei sooviks ka mingitele nö "meestekesksetele aladele" , nagu elektrik vm, kuigi minu arust on see muidu hea mõte, et mehed ja naised võiksid võrdsed olla, lihtsalt ei taha mingeid lisa segaseid teemasid. Võib-olla mõtlen muidugi üle.

Lapsi ei plaani ja seetõttu ei pea ka tingimata täiskoormusel ja terve aasta oma vahepeal nagu suht mõttetut ja tüütut lihttööd tegema, kui niikuinii ei oska rahaga midagi väga palju peale hakata. (Hetkel töötan täiskoormusel.)

Kui kellelgi on mingeid mõtteid?

Milliseid mõtteid sa ootad? Ega ülikoolidiplom töökohti kandikul kätte too, tegutseda tuleb. Kui suhtlus- ja koostööoskust pole siis võta ses osas midagi ette. Kui ei soovi siis jätka nii nagu on. Ainult iseenda eest ju vastutad.

[Nisu Kuuno]

Mina ütlen, et töö peab olema sinu jaoks kutsumus. Teed seda tööd, mis meeldib. Haridus ei omagi tähtsust. Meeldib olla autojuht, siis tee load ja mine juhi autot, meeldib olla kokk, siis õpi söögitegemist ja hakka kokaks. Ametikoolid on täitsa ok, ülikool ei pea olema eesmärk omaette. Kui teed tööd armastusega ja oled selles osav ja hea, siis hakkab raha nagu iseenesest taskusse voolama.

Seda räägib mees, kes on elus ikka ühte koma teist näinud:)))

[Külaline]

Sooh, et Eestis on elu nii hea, et kui lapsi ei plaani, siis ei pea isegi täiskoormuselt tööle minema.

[Külaline]

Oled tubli olnud, omandanud kõrghariduse (väga paljud jätavad pooleli), püüdnud ennast tööellu sobitada. Kuna tunned, et ikka hästi ei sobi valitud eriala ega täistööaeg, siis tuleks natuke analüüsida, miks nii on. Igaühele on sobiv töö olemas, lihtsalt inimesed ei tee nooruses alati õiget valikut. Kui introvert valib suurt suhtlust nõudva ameti, siis ta põleb kiiresti läbi. Töö lihtsalt ei sobi talle.

Igaühel on huvid ja tugevad küljed, sellest tulebki teha endale amet. Tundub keeruline, aga saan aru, et oled veel väga noor (jah, kõik alla 30-aastased on ülimal noored) ja sul on aega elus muutusi teha. Kasvõi ajutiselt vähesega läbi ajades, paar aastat noorest elust võib tuleviku nimel ka praekartuleid süüa. Õpid endale sobiva eriala, mida saad teha näiteks kodukontoris.

Ma ei tea, milles konkreetselt on probleem, aga siin näiteks räägitakse autismispektris inimestele sobivatest töödest. Sarnaseid videoid ja juhendeid on terve internet täis, natuke vaadata-uurida ise omal käel ja ei peagi kasutama kallist karjäärinõustaja teenust:
https://www.youtube.com/watch?v=jkz5r4atLUw

[Külaline]

Kuule, minul oli samamoodi. Õppisin ülikoolis suht mõttetut asja ja teadsin juba õppides, et erialal iial tööle ei hakka.
Suhtlemine mulle ka ei sobi ja enamus tööd tundusid paras piin. Nii et ma kohe tööle ei läinudki vaid elasin umbes 10 aastat lihtsalt väga vaeselt.
Siis leidsin juhuslikult hobi, mida mulle väga väga meeldib teha ja mis toob ka raha sisse.
Alguses tõi natuke, aga praeguseks on sellest umbes 15 aastat möödas ja sissetulek ca 7000 kuus. Olen ülirahul oma valikutega.
Nii et minu soovitus on: ära kaota lootust. Ja ära karda vaesust. Pigem peaks kartma tööd, mis hinge ei paita.
See on palju hullem kui vaesus

[Külaline]

Oled tubli olnud, omandanud kõrghariduse (väga paljud jätavad pooleli), püüdnud ennast tööellu sobitada.

Iga inimene ja tema juhtum on erinev ja siinkohal ei räägi ma otseselt teemaalgatajast sest selleks on taustainfot liiga vähe.
Küll aga ei ole ma nõus "oled tubli, et omandasid kõrghariduse" selles kontekstis, kui inimene mõistab, et teda see ala üldse ei köida ja ta edaspidises elus sel alal tööle ei hakka. Mis seal tublit on? Puhas ressursi ja oma aja raiskamine! Ikka juhtub, et valitakse algul vale suund ja enne õppima minemist polnud selget pilti mida antud eriala endast kujutab. Kui aga juba selgeks on saanud, et kohe üldse ei sobi, tuleks eriala vahetada. Võtta kasvõi vaheaasta, et endas selgusele jõuda, leida enesele sobivam.

[Külaline]

Ei nõustu. Olen neid eriala vahetajaid näinud piisavalt. Õpib ühe aasta, ei huvita, jätab pooleli. Läheb teise ülikooli/teisele erialale, ei huvita, jätab jälle pooleli. Nii käiakse 3-4 kooli läbi, hulk raha ja aega raisatud, aga tulemust ikka ei ole. Isegi kui ei huvita, siis hariduse omandamine alustamisest kuni lõputöö ja diplomini nõuab palju pühendumist ja enesedistsipliini, tööde õigeaegset esitamist, eksamite tegemist jne. Ükski haridus ei voola mööda külgi maha, oluline on kool lõpetada. Pooleli jätmine on kõige mõttetum tegevus üldse. Uue süsteemi järgi ei saa teist tasuta kõrgharidust enne kui 10 aasta pärast, see loodetavasti motiveerib inimesi kooli mitte pooleli jätma.

[Külaline]

lihttöö võib olla ka suht rahulik nokitsemine. või lihtsalt rahulik töö.
nt mul on üks eakas sugulane, naisterahvas, kes peale keskooli lõppu kõrgkooli ei läinud, aga suurema osa oma elust töötas ühes elektroonikafirmas algul elektroonikaskeemide jootjana, hiljem meistrina. Kui tehas pankrotti läks, siis oli enne pensionile minekut veel mõnda aega ühes kangapoes müüja ning pensionärina töötas ühes riigiasutuses valvuritädina.

[Külaline]

Olen 20ndate esimeses pooles ja lihttööd on vist ainus, mida mul teha. Ega pole viga, saan hakkama, lihtsalt tundub imelik, et milleks need koolid olid ja miks jäeti mulje nagu hästi õppimisel oleks tingimata mingi väärtus. Olin koolis üle keskmise hea õpilane ja kui oleks uuesti kool, eesti keel ja matemaatika, oleks ilmselt ikka tubli, sest natuke pingutamine on iseenesest huvitavam kui lati alt minek.

Väga paljud alad ei sobi, sest suhtlus- ja koostööoskus on segane teema mu jaoks. Sinna alla läheb ka omandatud ülikooliharidus, millega mul pole midagi vist peale hakata.

Teha tuleb seda, mis sulle meeldib. Kui sa terve stuudiumi viitsisid ülikolis ära käia, siis see eriala pidi ometi veidigi pinget pakkuma. Miks sa siis sellel erialal töötada ei soovi?

Mis puudutab suhtlus- ja koosstööoskusi, siis esiteks pole need enamikul eestlastest looduse poolt kuigi tugevad, teiseks on need arendatavad, kolmandaks ei eelda väga paljud tööd üldse mingit erilist suhtlemist. Tänapäeval töötavad paljud ka kodust.

Mina alustaks ikkagi sellest, et mis on sinu unistus? Millega sa tahaksid tegeleda?

[Külaline]

Mida sa lihttöö all silmas pead? Maaler, laotööline, transporttööline, puhastusteenindaja, müüja? Või oled tegelikult siiski näiteks kontoritöötaja?

Minu põhimõte on, et egas haridus matsi riku! Õppimine on alati kasulik, isegi siis, kui sa konkreetselt samal erialal tööle ei hakka. Õppimine aitab luua ajus seoseid, laiendab maailmapilti, arendab visadust (tüütu eksamiteks valmistumine, iseseisvate tööde ärategemine). Kõik see loob paremad eeldused tulevases tööelus hakkama saamiseks. Samuti on kõrgharidus tavaliselt hea alusbaas, mille pinnalt on palju lihtsam teha kannapööre ja õppida täiendkoolitusena juurde mingi muu amet. Põhi- või keskhariduse baasilt see sama lihtne tihti ei ole.

Tänapäeva inimesed küpsevadki mõnes mõttes pisut kauem ja elukestev õpe on tavapärane nähtus. 20-ndate alguses olija alles otsib ennast, kõik on talle võimalik.

Kui ma ise ülikooli lõpetasin, siis ei teadnud ka mina, millisena oma tulevikku ja tööd näha tahaksin. Lihtsalt läksin tasapisi edasi, samm korraga. Olin ka alguses lihttöödel. Pikapeale taipasin, et minu jaoks ei sobi kellast kellani tööpäev, no ei meeldi lihtsalt. Tundsin end ahistatuna kontoris, kus pidin täpselt kl 8.00 platsis olema. Tulin sealt ära. Hakkasin tööle kaugtöö vormis, tekitasin endale koju kodukontori ja sain aru, et see on täpselt see, mis minule meeldib ja sobib. Töötan oma erialal, suurt sissetulekut pole, kuid saan hakkama ja peaasi - tunnen end rahulikult ja töö meeldib.

Ja lastega on lugu nõnda, et noor inimene ei peagi sellele mõtlema. Kui see soov lapsi saada mingil hetkel tuleb, siis ta tuleb. Ise ei plaaninud nooruses samuti üldse lapsi, aga nüüd on mul neid kaks.

[Külaline]

Mis eriala sa siis õppinud oled, siis saaks ehk soovitada mingeid ameteid.

[Külaline]

kui omandatud eriala ei huvita, peret ei loo, täiskoormusega tööd ei taha, siis mine välismaale.
saad kogemuse karmist maailmast ja tõdemuse, kuidas sa ise selles vastu pead.

[Külaline]

Kui haridus oli vale valik, siis mine uuesti õppima ja õpi midagi, mis tõeliselt meeldib. Muidu on tõesti nii, et kui ise firmat ei asuta, siis teed teistele lihttöid - ja nii on ka loogiline, kui sa midagi kasulikku ei oska (peale keskkoolimatemaatika ja emakeele), siis polegi muud tööd.

[Külaline]

kui sa midagi kasulikku ei oska (peale keskkoolimatemaatika ja emakeele), siis polegi muud tööd.

No neid ei oska päris paljud inimesed, seega see oleks juba kõva sõna küll. Kui keskkoolimatemaatika on hästi selge, siis saaks minna näiteks magistrisse statistikat või majandusanalüüsi õppima, millega saab päris hea töö. Raportite kirjutamisel on hea eesti keel väga oluline. Ma olin magistris taolist asja õppimas ja õppejõud olid väga hädas, sest mitmed ei osanud keskkooli tasemel matemaatikatki.

[Külaline]

Mul oli samuti pärast gümnaasiumi lõppu segadus, mida õppima minna. See on täiesti normaalne ning sa ei ole oma esimese valiku külge aheldatud. Näiteks mina asusin õppima puhtalt kasulikkuse järgi otsustades majandusvaldkonna erialal, mis mind aga üldse ei huvitanud. 1,5 a pidasin hambad ristis vastu, aga kaugele sa ikka 0 motivatsiooniga purjetad, kui sellel, mis sa teed, puudub igasugune perspektiiv. Olen ka inimene, kes ei jäta muidu asju pooleli, aga see hakkas juba vaimsele tervisele. Pärast praktikal käimist teadsin nagunii, et ma ei hakka iialgi sellel alal tööle. Poolteist raisatud aastat, aga vähemalt sai selgeks, mis suunas edasi liikuda.

Jätsin õpingud pooleli talvel, nii et jäi natuke järelemõtlemisaega, mida edasi teha. Tegelikult oli mul juba lapsest saati üks unistuste amet, aga vahetult enne ülikoolidesse kandideerimist tuli kuskilt tohutu ebakindlus, et kuidas minusugune rumal inimene sellise eriala valib. Mingil põhjusel ei adunud ma seda, et kool ongi õppimiseks, mitte ma ei pea juba varem midagi tohutult oskama ega teadma. Kui hakkasin hiljem analüüsima oma tugevusi ja isikuomadusi, siis jõudsin ikka ringiga tagasi selleni, mida teadsin tegelikult juba ammu. Lihtsalt kaldusin vahepeal rajalt kõrvale ja tekkis selline identiteedikriis. Üheksa kuud täitsin aega tööl käimisega ning sügisel läksin uuele erialale. Praeguseks on mul omandatud magistrikraad ning töötan oma alal viiendat aastat, alustasin juba bakalaureuse tegemise ajal. Õigemat valikut poleks saanud teha. Tunnen, et minu amet on minu kutsumus ja armastan seda, mida teen.

Ka minul ei ole suhtlemine üldises mõttes tugev (tüüpiline eestlane), aga ametialane suhtlus on hoopis midagi muud, eriti kui tunned end omas elemendis ja pädevana. Muidu ei naudi ma üldse vestlemist, aga tööl tuleb minus välja teine külg. 100% ideaalset ametit ei pruugi leida ning kui takerdud suhtlemisoskusese taha, siis ei jäägi väga palju variante sinna sõelale. Kui mina oleks oma hirmu põhjal tegutsenud, siis oleks võib-olla siiamaani segaduses ja otsiks ikka veel iseennast. Muide, olen ise ka 20ndates.

[Külaline]

Maailm on muutunud. Varsti on pooled inimesed sellised, kes ei soovi vestelda ja suhelda teiste inimestega. Kui mina noor olin, siis sellist asja nii hullusti ei olnud.

[ann]

Milles probleem on? Nn lihttööd on väga vajalikud. Kui inimene teeb seda hästi ja talle meeldib, siis onju kõik korras. Ei saagi kõik olla tippspetsialistid. Ülikooliharidus võib olla, aga see pole kõige tähtsam. Vaata ringi kutsehariduses, ehk leiad sealt midagi.

[Külaline]

Maailm on muutunud. Varsti on pooled inimesed sellised, kes ei soovi vestelda ja suhelda teiste inimestega. Kui mina noor olin, siis sellist asja nii hullusti ei olnud.

Tänapäeval on üsna lihtne vestlemist ja suhtlemist vältida. Mulle endale ka ei meeldi, aga täiskasvanuks saamise üks osa on see, et vahel lihtsalt tuleb ka telefon võtta ja helistada või muus vormis inimestega suhelda. Nautima ei ole hakanud ja vahel siiani mõne tegevuse eel võtan hoogu ning hingan kolm korda sügavalt sisse kui ära teen.

[Külaline]

Tegelikult see suhtlemisasi pole üldse probleem. Mulle ka ei meeldi suhelda, aga teen suhtlemist nõudvat tööd. Aga see on nagu roll, millel pole minuga pistmist. Ma tean, kuidas peab minu ametikohal käituma, teen seda ja see polegi nagu suhtlemine üldse. Väljaspool tööd ei saa meiligi saadetud teisele inimesele, aga tööalaselt esinen, koolitan, pöördun inimeste poole iga päev ja raskusi pole.