Mees ei mõtle kaasa

[Tüdinenud]

Ma olen tüdinenud ja lasen auru välja. Nõuandeid vist ei taha, sest ega täiskasvanud inimest ju ümber ei kasvata, aga kui kellelgi on õnnestunud, eks siis rääkige, kuidas.

Probleem on selles, et minu keskealine mees, kellega 10 a abielus oldud, on igapäevaelus ja kodustes teemades kohutavalt ükskõikne ja pmst välja lülitunud. Lemmikud käibefraasid on ma ei tea, otsusta sina, tee nagu ise tahad, mul vahet pole jms.

Laps on meil ka ja ka tema kasvatamises mees sageli lihtsalt saboteerib mind, sest ei pane tähele, ei mõtle kaasa, ei kuule, ei näe, mis tema ümber toimub. Nt peseme õhtul lapsega hambad ära ja juba hakkab laps voodisse minema, mees järsku hõikab köögist, kas sa küpsist tahad. Sest ta on avastanud, et pakis on veel üks küpsis ja tahab paki tühjaks saada ja ära visata. Nüüd on laps muidugi hakkamas, kohe seda küpsist vaja, mina seletagu, miks ikkagi ei saa, kui issi ju pakkus. Issi ütleb lihtsalt, et ah jah, ma ei teadnud, et sul hambad pestud on. Ei teadnud jah, kuigi laps hõikas enne talle, et ma lähen nüüd pesema, kuigi hammaste pesu kuulub õhtuse pesu juurde ja kuigi hambaharja surin on vannitoast kosta. Aga tema niipalju kaasa mõelda ei viitsi, et need loogilised asjad omavahel kokku panna ja veel lisaks ka paar käiku ette mõelda, et ta tekitab sellega lapses segadust, mulle lisaülesande seletada ja veenda last, et homme sööd selle küpsise. Lihtsalt suva on sellest kõigest, kargab pähe, et mugav oleks see pakk tühjaks saada ja kõik.

Täna kustutas toas tule ära, kuigi ma olin rõdul pesu riputamas ja mul oli selleks aknast tulevat valgust vaja. Ei mõtle sellele, mõtteke liigub, et ma lähen toast ära, kustutan tule. Et mina ka kusagil perimeetris eksisteerin ja midagi teen ja selleks parasjagu valgust tarvis on, ei tule pähe. Huvi pärast siis küsisin otse, et miks sa tule ära kustutasid mul selja tagant, nägid ju, et ma panen pesu rõdul? Ökmökkök, silmad punnis, ei mina pole midagi valesti teinud, õuest ju tuleb rõdule valgust? Jajah, valgustamata tagahoovist tuleb 5. korrusele hirmus palju valgust.

Minu jaoks tähendab see, et inimesel on suva, kas mina tunnen hästi või ebamugavalt, minu olemasolust on ükskõik, ma olen mingi taustal liikuv toimetav statist, kes aeg-ajalt natuke jalgu jääb ja siis peab korraks märkama, et kokku ei põrkaks. Laps ka vadistab ja siblib kuskil taustal, vahepeal tuleb sellepärast oma mõtetest ja ekraanist nina välja tõsta ja midagi vastuseks mõmiseda, et rahule jäetaks. Lihtsalt füüsiliselt viibib perega ühes ruumis, tegelikult aga kohal pole või pole meid tema jaoks kohal.

Rääkida sel teemal pole mõtet, ta vastab, ei ole nii ja poole tunni pärast teeb jälle midagi jaburat. Kui ma nt teataks, et mul on sellest ignoreeritud olemisest kõrini ja soovin lahku minna, ta põhjustest aru ei saaks, miks ometi, kuidas, tema pole ju MITTE MIDAGI teinud. No shit, Sherlock...

Viimati ostis köögi kraanile Lidlist painduva otsiku, väites, et mina tahtnud sellist kraani. Otsik ei sobinud meie kraanile, aga enne ostmist üle kontrollida tal muidugi pähe ei tulnud. Ja "sina ju tahtsid" oli tegelikult nii, et ükskord ehituspoes märkasin sellist kraani ja mainisin, et ei tea, kas see oleks mugavam nõudepesuks kui tavaline kraan. Nüüd on siis kodus üks kasutuskõlbmatu julla ja mees solvunud, et näed, tema ju tahtis parimat, jättis meelde, mis minu soov oli. Tegelikult ise ei pannud korralikult tähelegi, mida ma ütlesin, aa näe, räägib midagi kraanist, ostan talle kraani.

Ma olen tõesti surmani tüdinenud, kas see ongi keskeakriis, lohisev abielu ja lihtsalt tuima panemine? Ongi variandid lihtsalt edasi vegeteerida, aeg-ajalt näägelda või lahutada ja hakata sama tuima ja nääklemist taluma lapse jagamise teemadel? Ma abiellusin empaatilise, tähelepaneliku ja erksa mõttekäiguga mehega. Pole enam sellist.

[Kix]

Ma avastan end tihti samalaadsetest olukordadest oma abikaasaga. Meie oleme 17 aastat koos olnud. Hakkas jah, see "pimedus" millalgi 10. kooselu aasta juures rohkem häirima ja eks ma siis lõin rohkem lamenti ka. Aga nüüd olen harjunud ja tõrelen harvem. Ise olen tuimemaks muutunud, ei viitsi tüli kiskuda. Olen aru saanud, et ta ei tee seda hoolimatusest, lihtsalt nii palju muremõtteid ja stressi on olnud viimaste aastate jooksul (riigis üldiselt, tööalaselt, lastega, tervisega), empaatia jaoks ei ole alati jaksu. Ma ise tunnen ka, et ei jõua enam iga tundevälgatust analüüsida või edasi anda, mure hakkama saamise pärast väsitab vaimselt ära.
Kui ta mulle vahel täitsa tundetu tundub, või hoolimatu, siis ütlen ikka ära, et see mind ärritas. Lapsed on meil siiski empaatilised ja tundlikud teiste vajaduste suhtes, seega ma väga eeskuju pärast ei muretse. Arvan, et see on ealine iseärasus meil mehega. Et olemegi vanemaks saanud ja antennid on rohkem iseenda vajadustele pöördunud. Samas leiame päevas ikka hetke või paar, et kinnitada teisele, et ta on kallis. Ma ei usu, et ta tahtlikult vahel nõmedasti käitub, ju ikka kogemata.

[Külaline]

Süüdistused on tuttavad, aga sellest east, kui veel vanematekodus elasin. Nõuandeid ei taheta ja ega seda ka vist mehelt taheta. Mehest ei sõltu midagi, tema arvamus pole tähtis, kõik asjad otsustatakse ilma temata, aga virisetakse, kui ta kehitab õlgu küsimuse peale, kas pildiraam peaks olema hele- või tumekollane. Tema ümber käib üks lõputu tüütu sebimine, mis kõik kokkuvõttes ongi ebaoluline. Naistele on igapäevatoimetuste üksikasjad tähtsad, meeste jaoks mitte, mehed mõtlevad suures plaanis. Sestap ongi mehed sageli juhid, aga naised mingitel juhiabi töökohtadel, seal saavad nad pisiasjadega sebida, et meesjuht saaks tegeleda tõeliselt olulisega.

[Külaline]

Mul hakkas juba seda kaebekirja lugedes pea valutama. Vaene mees peab seda taluma päevast päeva. Vanasti oli lihtsam: mees läks mammutit jahtima ja naine tegeles kodu ja lastega ning kõik olid rahul. Naine andku mehele mõni suur ja tähtis ülesanne ning ärgu piinaku teda hambaharja surinaga.

[Külaline]

Kui muidu rääkimine pole aidanud, siis ehk paariteraapia aitaks olukorda ja sinu tundeid paremini nähtavaks teha?

[Külaline]

Suutsin lugeda paar lauset. Sellise naise juurest läheks ma ise ära. Ei tea, mis sinuga juhtunud on. Sa pole iseendaga rahul (väilmus läinud? Paksuks läinud?) ja nüüd saavad kõik ümberringi.

[Imelik]

Suutsin lugeda paar lauset. Sellise naise juurest läheks ma ise ära. Ei tea, mis sinuga juhtunud on. Sa pole iseendaga rahul (väilmus läinud? Paksuks läinud?) ja nüüd saavad kõik ümberringi.

Huvitav mõttekäik. Et kui naine julgeb mehega rahulolematu olla, siis on ta järelikult vana ja paks ka rahulolematu hoopis iseendaga. Kui sa oleksid 25-aastane modellivälimusega tšikk, kas siis oleks sellised olukorrad sinu meelest ok, kus partner su juttu ei kuule, su kohalolu ei näe ja su vajadustega ei arvesta? Või leiaksid ikkagi, et nõme suhe ja lõpetaksid suhtluse? Aga vaat keskealine ei tohi, pahapaha, kuidas sa häbematu julged mehest midagi tahta üldse, vaeseke peab kodus taluma, et naine tahab lambivalgust...

[Külaline]

Suutsin lugeda paar lauset. Sellise naise juurest läheks ma ise ära. Ei tea, mis sinuga juhtunud on. Sa pole iseendaga rahul (väilmus läinud? Paksuks läinud?) ja nüüd saavad kõik ümberringi.

Huvitav mõttekäik. Et kui naine julgeb mehega rahulolematu olla, siis on ta järelikult vana ja paks ka rahulolematu hoopis iseendaga. Kui sa oleksid 25-aastane modellivälimusega tšikk, kas siis oleks sellised olukorrad sinu meelest ok, kus partner su juttu ei kuule, su kohalolu ei näe ja su vajadustega ei arvesta? Või leiaksid ikkagi, et nõme suhe ja lõpetaksid suhtluse? Aga vaat keskealine ei tohi, pahapaha, kuidas sa häbematu julged mehest midagi tahta üldse, vaeseke peab kodus taluma, et naine tahab lambivalgust...

Sa oled sama tüütu. Mingi pikk blablabla käib.

[Imelik]

Suutsin lugeda paar lauset. Sellise naise juurest läheks ma ise ära. Ei tea, mis sinuga juhtunud on. Sa pole iseendaga rahul (väilmus läinud? Paksuks läinud?) ja nüüd saavad kõik ümberringi.

Huvitav mõttekäik. Et kui naine julgeb mehega rahulolematu olla, siis on ta järelikult vana ja paks ka rahulolematu hoopis iseendaga. Kui sa oleksid 25-aastane modellivälimusega tšikk, kas siis oleks sellised olukorrad sinu meelest ok, kus partner su juttu ei kuule, su kohalolu ei näe ja su vajadustega ei arvesta? Või leiaksid ikkagi, et nõme suhe ja lõpetaksid suhtluse? Aga vaat keskealine ei tohi, pahapaha, kuidas sa häbematu julged mehest midagi tahta üldse, vaeseke peab kodus taluma, et naine tahab lambivalgust...

Sa oled sama tüütu. Mingi pikk blablabla käib.

Sa oled vist TA mees. Või feilisid mõnes teises suhtes sama käitumismustriga ja nüüd koogutad internetis kirjutada, kuidas ikka SINA läheksid kohe ära. Kust minema hakkad, tühjast üürikorterist?

[Külaline]

Huvitav mõttekäik. Et kui naine julgeb mehega rahulolematu olla, siis on ta järelikult vana ja paks ka rahulolematu hoopis iseendaga. Kui sa oleksid 25-aastane modellivälimusega tšikk, kas siis oleks sellised olukorrad sinu meelest ok, kus partner su juttu ei kuule, su kohalolu ei näe ja su vajadustega ei arvesta? Või leiaksid ikkagi, et nõme suhe ja lõpetaksid suhtluse? Aga vaat keskealine ei tohi, pahapaha, kuidas sa häbematu julged mehest midagi tahta üldse, vaeseke peab kodus taluma, et naine tahab lambivalgust...

Sa oled sama tüütu. Mingi pikk blablabla käib.

Sa oled vist TA mees. Või feilisid mõnes teises suhtes sama käitumismustriga ja nüüd koogutad internetis kirjutada, kuidas ikka SINA läheksid kohe ära. Kust minema hakkad, tühjast üürikorterist?

Isver. Järjest igavamaks läheb. Leiaks ehk mõne uue poolkõva solvangu?

[Imelik]

Sa oled sama tüütu. Mingi pikk blablabla käib.

Sa oled vist TA mees. Või feilisid mõnes teises suhtes sama käitumismustriga ja nüüd koogutad internetis kirjutada, kuidas ikka SINA läheksid kohe ära. Kust minema hakkad, tühjast üürikorterist?

Isver. Järjest igavamaks läheb. Leiaks ehk mõne uue poolkõva solvangu?

Ei ole teistel selline poolkõva nagu sul. Katsu ikka abi otsida, saad täiskõvaks, siis ei aja võõrad naised ja nende elu nii närvi kah, es issversussver peab tegema.

[Külaline]

Sa oled vist TA mees. Või feilisid mõnes teises suhtes sama käitumismustriga ja nüüd koogutad internetis kirjutada, kuidas ikka SINA läheksid kohe ära. Kust minema hakkad, tühjast üürikorterist?

Isver. Järjest igavamaks läheb. Leiaks ehk mõne uue poolkõva solvangu?

Ei ole teistel selline poolkõva nagu sul. Katsu ikka abi otsida, saad täiskõvaks, siis ei aja võõrad naised ja nende elu nii närvi kah, es issversussver peab tegema.

No ei pea siis oma hala internetis ka kõigile arutamiseks kirjutama.

[Külaline]

Kui nüüd teemaalgataja teksti juurde tagasi tulla, siis kirjeldab ta tegelikult pisiasju. Lidlist ostetud painduv kraan ei ole midagi tähtsat, millest suur number teha. Muidugi, kui ollakse pikka aega koos elanud, siis hakkab pikapeale kõik närvidele käima, mida teine inimene teeb või tegemata jätab, aga kui pereelu tähtsamad asjad on paigas (pere majandatud, lapsed kasvatatud, suuri probleeme, sõltuvusi vms ei ole), siis tasub mõnel asjal minna lasta. Pole vaja tühjast tüli teha. Ega keset ööd tülitseda, kui homme on tööpäev (vaatan postituse kellaaega).

[Külaline]

Mina mõistan teemaalgatajat. Endal oma abikaasaga selliseid probleeme õnneks ei ole, ehkki oleme koos üle paarikümne aasta. Temaga ei ole kunagi tekkinud tunnet, et ta ei mõtle kaasa, ikka oleme samas paadis nagu peabki.

Aga teise pereliikmega tuli sellist elu taluda ikka päris pikka aega, sestap tean, kui närvesööv selline suhtumine olla võib. Olgugi, et pealtnäha paistavad need "pisiasjad". Aga elu koosnebki pisiasjadest.

Endale valmistas meelehärmi nt, kui olin tõtanud töölt nimme varem koju, et valmistada perele maitsev mitmekäiguline õhtusöök, ja siis see teine pereliige tuli poest ja kilkas juba ukselt mu lastele: "Ma tõin pitsat, tulge sööma!" Lapsed muidugi tormasid rõõmukisaga pitsat mugima, jättes minu kööki, kulp peos, lolli näoga seisma. Kui mainisin, et sa oleksid võinud kokku leppida, et täna sööb pere ema tehtud toitu/või hoopis tema pitsat, siis vihastas. Juhtus sedagi, et istusime kahekesi diivanil, tema tõusis püsti ja läks teise tuppa. Ning lahkudes kustutas elutoas tule, jättes minu diivanile pimedasse. Kui ütlesin, et ära jäta mind pimedusse, siis kähvas tigedal toonil, et miks ma tühjast-tähjast tüli tõstan.

Kusjuures küsimus pole tõesti mitte nendes seikades iseenesest, need ongi pisikesed olmeelu seigad vaid. Keegi ei sure ju ära, kui ta hetkeks diivanile pimedasse istuma jäetakse - pole raske tõusta ja see tuli ise uuesti põlema panna. Kuid küsimus on pereliikme suhtumises sinusse. Suhtumises, mida niisugune selgelt ignorantne ja tühistav käitumine väljendab. Sõnaliselt võib seesama pereliige iga päev muudkui hoolega ailäävida ja kalla-kallatada ning somes plärtsutada sulle punaste plähvivate südamekestega näkku, kuid tema teod sinu suunas räägivad sootuks vastupidist.

Samas see pereliige on suhtunud minusse alati samamoodi, tal polegi mingit nn erksushetke kunagi esinenud. Teemaalgataja väidab, et varem ta mees selline ei olnud nagu nüüd. Sestap tundub olevat siiski lootust siin midagi veel ette võtta. Niisugune pidev tühistamise talumine omas kodus sööb närvid lõpuks läbi nagu hape. Ei oskagi hoobilt soovitada, mis teie puhul toimiks. Võib tõesti töötada, kui kaasate kellegi kolmanda osapoole, see võib olla nii sõber, pereliige, tuttav kui ka mingi terapeut. Viimaseid on väga erineva kvaliteediga, aga kui veab, saate äkki isegi abi. Proovida minu arust teil tasub.

[Külaline]

Suutsin lugeda paar lauset. Sellise naise juurest läheks ma ise ära. Ei tea, mis sinuga juhtunud on. Sa pole iseendaga rahul (väilmus läinud? Paksuks läinud?) ja nüüd saavad kõik ümberringi.

Kui jätta siit kõrvale see pakkumine paksuks minemise kohta. Siis ma küsiks ka lihtsalt, et kas on võimalik, et hoopis sinuga on midagi juhtunud. Ma nt kuulen tahtmatult pealt, kuidas mu töökaaslane oma mehe ja lapaega räägib. Kindlasti peab olema peres mingid reeglid. Aga see, kuidas nad teevad kõike valesti või halvasti, st mitte naise ja ema reeglite ja tõdede järgi. Kuida ta mees teda talub? Kord jõudis ta selgitusega kui
mees tema kõnele ei vastanud niikagele, et mis siis saab kui koolist helistakse et seal on pomm. Alati peab võtma vastu kõned !
Nt see küpsis. Mees ei fikseerinud kõrvaga et hambad pestud. See oleks nagu nii suur viga! Kas see pole siiski väike asi, ei kuulnud, ei kuulanud, ei teadnud. Nüüd kui laps selle küpsise võtab tuleb tal veel uuesi pärast hambad pesta enne magama minekut. Tema valik. Sööb selle nüüd või homme. Kui sööb täna, peab uuesti hambaid pesema. Või on lapse hambapesuga nii halvasti, et sul hakkab mõttes juba lumepall veerema, et jälle pead sina mõtlema kuidas last hambaid pesema saada.

[Külaline]

Mina mõistan teemaalgatajat. Endal oma abikaasaga selliseid probleeme õnneks ei ole, ehkki oleme koos üle paarikümne aasta. Temaga ei ole kunagi tekkinud tunnet, et ta ei mõtle kaasa, ikka oleme samas paadis nagu peabki.

Aga teise pereliikmega tuli sellist elu taluda ikka päris pikka aega, sestap tean, kui närvesööv selline suhtumine olla võib. Olgugi, et pealtnäha paistavad need "pisiasjad". Aga elu koosnebki pisiasjadest.

Endale valmistas meelehärmi nt, kui olin tõtanud töölt nimme varem koju, et valmistada perele maitsev mitmekäiguline õhtusöök, ja siis see teine pereliige tuli poest ja kilkas juba ukselt mu lastele: "Ma tõin pitsat, tulge sööma!" Lapsed muidugi tormasid rõõmukisaga pitsat mugima, jättes minu kööki, kulp peos, lolli näoga seisma. Kui mainisin, et sa oleksid võinud kokku leppida, et täna sööb pere ema tehtud toitu/või hoopis tema pitsat, siis vihastas. Juhtus sedagi, et istusime kahekesi diivanil, tema tõusis püsti ja läks teise tuppa. Ning lahkudes kustutas elutoas tule, jättes minu diivanile pimedasse. Kui ütlesin, et ära jäta mind pimedusse, siis kähvas tigedal toonil, et miks ma tühjast-tähjast tüli tõstan.

Kusjuures küsimus pole tõesti mitte nendes seikades iseenesest, need ongi pisikesed olmeelu seigad vaid. Keegi ei sure ju ära, kui ta hetkeks diivanile pimedasse istuma jäetakse - pole raske tõusta ja see tuli ise uuesti põlema panna. Kuid küsimus on pereliikme suhtumises sinusse. Suhtumises, mida niisugune selgelt ignorantne ja tühistav käitumine väljendab. Sõnaliselt võib seesama pereliige iga päev muudkui hoolega ailäävida ja kalla-kallatada ning somes plärtsutada sulle punaste plähvivate südamekestega näkku, kuid tema teod sinu suunas räägivad sootuks vastupidist.

Samas see pereliige on suhtunud minusse alati samamoodi, tal polegi mingit nn erksushetke kunagi esinenud. Teemaalgataja väidab, et varem ta mees selline ei olnud nagu nüüd. Sestap tundub olevat siiski lootust siin midagi veel ette võtta. Niisugune pidev tühistamise talumine omas kodus sööb närvid lõpuks läbi nagu hape. Ei oskagi hoobilt soovitada, mis teie puhul toimiks. Võib tõesti töötada, kui kaasate kellegi kolmanda osapoole, see võib olla nii sõber, pereliige, tuttav kui ka mingi terapeut. Viimaseid on väga erineva kvaliteediga, aga kui veab, saate äkki isegi abi. Proovida minu arust teil tasub.

Sa ei võinud ise öelda ette, et teed õhtul süüa? Ikka teine on süüdi ja sa pead kohe etteheiteid tegema?

[Külaline]

Külaline 9.10, kellest sa rääkisid? Ämmast v oma emast? Miks ometi sellise inimesega koos elada?

[Külaline]

Mina mõistan teemaalgatajat. Endal oma abikaasaga selliseid probleeme õnneks ei ole, ehkki oleme koos üle paarikümne aasta. Temaga ei ole kunagi tekkinud tunnet, et ta ei mõtle kaasa, ikka oleme samas paadis nagu peabki.

Aga teise pereliikmega tuli sellist elu taluda ikka päris pikka aega, sestap tean, kui närvesööv selline suhtumine olla võib. Olgugi, et pealtnäha paistavad need "pisiasjad". Aga elu koosnebki pisiasjadest.

Endale valmistas meelehärmi nt, kui olin tõtanud töölt nimme varem koju, et valmistada perele maitsev mitmekäiguline õhtusöök, ja siis see teine pereliige tuli poest ja kilkas juba ukselt mu lastele: "Ma tõin pitsat, tulge sööma!" Lapsed muidugi tormasid rõõmukisaga pitsat mugima, jättes minu kööki, kulp peos, lolli näoga seisma. Kui mainisin, et sa oleksid võinud kokku leppida, et täna sööb pere ema tehtud toitu/või hoopis tema pitsat, siis vihastas. Juhtus sedagi, et istusime kahekesi diivanil, tema tõusis püsti ja läks teise tuppa. Ning lahkudes kustutas elutoas tule, jättes minu diivanile pimedasse. Kui ütlesin, et ära jäta mind pimedusse, siis kähvas tigedal toonil, et miks ma tühjast-tähjast tüli tõstan.

Kusjuures küsimus pole tõesti mitte nendes seikades iseenesest, need ongi pisikesed olmeelu seigad vaid. Keegi ei sure ju ära, kui ta hetkeks diivanile pimedasse istuma jäetakse - pole raske tõusta ja see tuli ise uuesti põlema panna. Kuid küsimus on pereliikme suhtumises sinusse. Suhtumises, mida niisugune selgelt ignorantne ja tühistav käitumine väljendab. Sõnaliselt võib seesama pereliige iga päev muudkui hoolega ailäävida ja kalla-kallatada ning somes plärtsutada sulle punaste plähvivate südamekestega näkku, kuid tema teod sinu suunas räägivad sootuks vastupidist.

Samas see pereliige on suhtunud minusse alati samamoodi, tal polegi mingit nn erksushetke kunagi esinenud. Teemaalgataja väidab, et varem ta mees selline ei olnud nagu nüüd. Sestap tundub olevat siiski lootust siin midagi veel ette võtta. Niisugune pidev tühistamise talumine omas kodus sööb närvid lõpuks läbi nagu hape. Ei oskagi hoobilt soovitada, mis teie puhul toimiks. Võib tõesti töötada, kui kaasate kellegi kolmanda osapoole, see võib olla nii sõber, pereliige, tuttav kui ka mingi terapeut. Viimaseid on väga erineva kvaliteediga, aga kui veab, saate äkki isegi abi. Proovida minu arust teil tasub.

Sa ei võinud ise öelda ette, et teed õhtul süüa? Ikka teine on süüdi ja sa pead kohe etteheiteid tegema?

Kirjutades käis peast läbi mõte, et peaks nende kümnete näidete seast valima siia sellised, mille osas ei hakataks norima. Ja ikka tuligi ära! Miks pereema ei teavitanud hommikul, et ta valmistab õhtusöögi. Sellepärast, et pereema valmistab õhtusöögi iga päev. Selles peres ei ole mitte kedagi teist, kes seda teeks. Pereema mõtleb läbi nädala menüü ja käib üksi poes ning toob ained ja valmistab nendest perele toidu.

Jah, too teine pereliige võib mõnikord, suvalisel ajal, osta poest ka midagi, aga kuna ta teeb seda suhteliselt harva, siis oleks kena, kui ta helistaks sel erilisel päeval pereemale ja annaks teada umbes, et "Tead, ma mõtlesin, et ostaks täna õige pitsat, sa siis täna ei pea õhtusööki valmistama!"

[Külaline]

Kirjutades käis peast läbi mõte, et peaks nende kümnete näidete seast valima siia sellised, mille osas ei hakataks norima. Ja ikka tuligi ära! Miks pereema ei teavitanud hommikul, et ta valmistab õhtusöögi. Sellepärast, et pereema valmistab õhtusöögi iga päev. Selles peres ei ole mitte kedagi teist, kes seda teeks. Pereema mõtleb läbi nädala menüü ja käib üksi poes ning toob ained ja valmistab nendest perele toidu.

Jah, too teine pereliige võib mõnikord, suvalisel ajal, osta poest ka midagi, aga kuna ta teeb seda suhteliselt harva, siis oleks kena, kui ta helistaks sel erilisel päeval pereemale ja annaks teada umbes, et "Tead, ma mõtlesin, et ostaks täna õige pitsat, sa siis täna ei pea õhtusööki valmistama!"

Aaa, tavaline passiiv-agressivsus. Sa oled tige, et oled esimest päevast alates ennast vabatahtlikult orjaks teinud ja mitte keegi krt ei tunnusta seda.

[Külaline]

Siin on üks troll,
kes on niiiiiiii loll -
ja kindlasti ka kole,
sest naist tal üldse pole.

Mis ongi hea,
sest ta ju teab -
kõik naised on nii lollid!
Ja nii see troll siin trollib...