Põgenemine lasteaiast

[Külaline]

Järjekordselt paar last lasteaiast jalga lasknud, siit ka küsimus - kas teie omal ajal olete ka lasteaiast põgenenud?

Mina olen, sõbraga koos otsustasime ennelõunase õuesoleku ajal mängumaja tagant üle aia panna ja hoopis kodu juures olevasse parki mängima minna. Olime nii 4-5 aastased. Sinna mängukale me ka jõudsime, selline poole tunni tee läbi Tallinna kesklinna. Vanaema nägi meid paar tundi hiljem turult tulles. Selleks ajaks olid vanemate töökohtadesse juba häiret antud ja vist ka miilitsale. Kasvatajad märkasid meie puudumist lõunalauas. Praegu mõeldes, ise küll ei tahaks selle kasvataja nahas olla...

[Katerin]

Mina põgenesin lasteaiast mitu korda ära, kohe esimestel päevadel. Mäletan kolmeaastast ennast, tuju oli hirmus paha, et mind kodust ära lasteaeda tassiti ja sinna maha jäeti. Kui nutt otsa sai, märkasin aia sees auku. Lipsti olin sealt läbi ja jalutasin rahus kodu poole. Keegi mööduja sai mul natist kinni, taris lasteaeda tagasi. Järgmisel päeval oli põgenemistee juba selge, passisin sobiva hetke ja tegin taas sääred. Seekord jõudsin kohalikku poodi, see asus lasteaia lähedal. Olin siin vanaemaga tihti käinud, sestap koht tuttav. Müüjad kahjuks samuti - nood tundsid mu ära ja tagastasid vanematele. Kui ka kolmandal päeval plehku panna plaanisin, selgus mu suureks kurvastuseks, et lasteaia aiaauk oli ära parandatud. Sellega mu põgenejakarjäär ka lõppes.

[Külaline]

Aastaid tagasi, kui veel lasteaiaõpetajana töötasin, oli mul ühel suvel kooliminejate rühm, ausalt öeldes väga raske rühm, palju distsipliiniprobleeme, kus üks tüdruk peitis ennast õuealal ära. Minema ei läinud, redutas põõsastes, nii et otsisime teda kogu rühmaga taga. Lõpuks tuli ise välja, kui enam peidus olla ei viitsinud. Siis võttis küll enesetunde kõhedaks, et mis temaga juhtus või kuhu läks. Õnneks kõik laabus.

Õues olles jäi harjumuseks lapsi kogu aeg silmadega üle lugeda ja kui keegi oli puudu, siis sai kohe hakata ringi vaatama, kuhu ta läinud on. Päris väikeseid lapsi, sõimeealisi isegi ei lasknud kuhugi kaugemale mängima, igal rühmal oli oma liivakast ja väike õueala pingiga, teistest madala hekiga eraldatud, nii oli lihtsam lastel silma peal hoida. Suuremaid muidugi liivakastis kinni ei hoidnud, nemad jooksid ja mängisid kogu lasteaia territooriumil. Ära ei põgenenud keegi.

Ühel õpetajal juhtus küll selline lugu, et 2-aastane sõimerühma laps läks väravast välja ja paar maja edasi oma korrusmaja koduukse juurde. Koduteed ta ju tundis. Tuppa ei pääsenud, sest välisuks oli lukus ja nii väikesel muidugi võtit ei olnud. Ema tuli töölt koju ja avastas suure ehmatusega, et laps, kes tema teada pidi lasteaias olema, oli iseseisvalt juba koju tulnud. Võttis lapse kaasa ja viis lasteaeda tagasi, õpetaja polnud lapse puudumist üldse märganudki. Nii et ikka juhtub. Hooletu ei tohi olla.

[Külaline]

Põgenesin ükskord ära, jalutasin mitu tundi ringi ja läksin siis tagasi. Keegi polnud tähele pannudki, et mind pole, mäletan, et oli veidi solvunud, aga mõtlesin, et no siis võib teinekordki minna, kellelgi nagunii sellest midagi pole. Aga noh, rohkem vist polnud nagu tuju.

[Suslik]

Me istusime ka sõbrannaga põõsastes. Igav hakkas. Läksime rühma. Kõik sõid juba lõunat. Kasvataja ainult küsis, et kus te nii kaua olite. Ütlesime, et õues. Sellega asi piirdus. Oli 1976a. Ju siis erilist muret ei tuntud. Riielda me küll ei saanud.

[Külaline]

Me istusime ka sõbrannaga põõsastes. Igav hakkas. Läksime rühma. Kõik sõid juba lõunat. Kasvataja ainult küsis, et kus te nii kaua olite. Ütlesime, et õues. Sellega asi piirdus. Oli 1976a. Ju siis erilist muret ei tuntud. Riielda me küll ei saanud.

Siis vist kedagi eriti ei huvitanud jah. See minu juhtum, kus mitu tundi ringi käisin, oli ka seitsmekümnendatel.

[Külaline]

Kusjuures ei tekkinud kordagi mõtet, et peaks lasteaiast põgenema. Asus kodu lähedal ja kodutee, ümbrus oli muidu selge, aga ma teadsin, et vanemad on tööl. Kuskil üksi konutamine tundus pigem hirmutav. Lasteaed oli turvatsoon.

[Külaline]

Jaa, ikka mitmeid kordi käisin jalutamas, aga küllap läksin vist ise siis ka tagasi millalgi, nii täpselt ei mäleta enam. Aga omavoliliselt väljusin lasteaiast korduvalt.

[Külaline]

Mina tegin vastupidi, lasin kodust lasteaeda jalga. Kusjuures ma isegi ei käinud seal lasteaias, aga naabritüdruk käis ja ju siis otsustasin külla minna. Viieaastane olin vist. Aga lasteaias polnudki lapsi väljas ja nii ma siis koju tagasi vantsisin. Sellega vist lugu lõppeski. Millegipärast on miniseikluse algus väga hästi meeles, lõppu enam ei mäletagi.

[Teadjanaine]

Jah, hakkasin koju minema loomulikult. Lasteaias oli vastik, aga see asus kodumaja kõrval. Poolel teel saadi kätte. Mu abikaasa käis lasteaias ühes endises sõbralikus sotsvabariigis, põgenesid koos aasta noorema tädipojaga vanaema juurde. Ei saadud kätte, vanaema oli õnneks kodus. Aga seal lubati ka nt, et 7-aastane õde võib 3-a vennale lasteaeda järele tulla jms.

[Jeerum]

Mina otsustasin ka ükskord laisteiast ise koju minna kuna oli juba hilja ja ma olin kahe rühma peale viimane laps. Kasvataja ütles et mine pane juba riidesse siis kui emq tuleb saad kohe minema hakata eks ta tahtis vist ka juba ära minna. Läksin riidesse panema ja siis mul tekkis mõte et läheks ise koju. Läksin aiast vãlja ,oli pime ja hakkasin natuke kartma, olin siis max 4aastane. Läksin ühe auto juurde,küsisin kas nad viiks mu koju aga nad viisid mu rŭh.ma tagasi. Riielda sain küll niiema käest ja kasvataja käesr järgmine päev. Rohkem ära ei jooksmud.

[Hatik]

Otseselt ei põgenenud, aga kord läksin õhtul ühe lasteaiakaaslase poole. See poiss elas natuke teisel pool kui mina, ja veider on see, et muidu me nagu ei sõbrustanudki eriti. Vaatasime siis nende pool multikaid ja vist isegi sõime, ja siis ta vanemad küsisid, et kas minu vanemad teavad, et ma seal olen. Mina muidugi enesekindlalt väitsin, et jah, aga ega nad muidugi ei teadnud. Kuidagi see asi tuli siiski välja - no väike alev, seal kõik teadsid kõiki. Ja ema tuli siis mulle järele. Riidles ka, aga muidu sel seiklusel mingeid tagajärgi ei olnud, ja rohkem ma kuskile leelet ei lasknud ka.
Kes siin ütles, et vanem laps võis nooremale lasteaeda järele minna. Mina käisin siis juba koolis, kas 1. või 2. klassis, ja läksime klassikaaslasega, kes ka minuga ühes majas elas, vennale lasteaeda järele. Talveaeg ja Salvokelguga läksime, ja siis juhtus nii, et tema vedas ja meie selle teise tüdrukuga istusime kelgul Ja siis tuli suur kollane lumesahk ja meil ei olnud kuskile minna, kükerdasime seal teeservas, vend kukkus ja olime hunnikus, ja naersime kohutavalt, kui sahk meist mööda läks ja meid lumega üle puistas. Naersimegi nii hullusti, et ei saanud tükil ajal jalgu alla

[Külaline]

Aga seal lubati ka nt, et 7-aastane õde võib 3-a vennale lasteaeda järele tulla jms.

Nii oli Eestis ka, ma isegi käisin nooremal vennal järel esimese klassi lapsena. Kord õhtul istusime vale nr bussi peale, mis kodu juurde ega kesklinna ei sõitnudki, enam õiges peatuses maha tulla ka ei osanud, tiirutasime mitu ringi vist. Lõpuks üks tädi aitas nuttatihkuvad lapsed õiges peatuses maha ja saime oma õige bussi peale. Emal-isal oli vist vähe rabandusest ja/või miilitsast puudu, nemad tulid õhtul töölt, lapsed hilja õhtul mitu tundi kadunud.

[Külaline]

Lasteaiast lasin jalga, kuna olime hiljuti peale vanaema surma vanaisa juurde kolinud ja oli uus lasteaed, mis mulle üldse ei meeldinud. Lõunaune ajal käidi kontrollimas, et käed oleks teki peal ja soovitati need põse alla panna. Pärast magamist tuli rühm korda teha ja vaiba narmad sirgu tõmmata. (No mida?) Lapsed olid ka kõik võõrad. Lisaks pandi mind veel pisut nooremasse rühma, ilmselt kuna õiges rühmas polnud kohti.

Nii ma siis pealelõunase õues olemise ajal sujuvalt aia vahelt välja imbusin ja sammud kodu poole seadsin. Piirkond oli mulle sünnist saati hästi tuttav, kuna olime selle vanaisaga jalutades risti-põiki läbi käinud. Siiski, koju oli oma 1,5 km ja mina jõudsin kõigest poolel teel asuvasse parki, kus oli piisavalt põnev, et sinna mitmeks tunniks tegutsema jääda. Sealt mind nattipidi õhtul kätte saadi. Kasvatajate tunnete kohta ei oska midagi öelda. Ema ilmselgelt just rõõmus polnud.

Kuna ma hiljem veel korduvalt ja jõuliselt lasteaia vastu protesteerisin, saigi minust vanaisa hoole all olev kodune laps kuni kooliminekuini.

[Külaline]

Lasteaiast lasin jalga, kuna olime hiljuti peale vanaema surma vanaisa juurde kolinud ja oli uus lasteaed, mis mulle üldse ei meeldinud. Lõunaune ajal käidi kontrollimas, et käed oleks teki peal ja soovitati need põse alla panna. Pärast magamist tuli rühm korda teha ja vaiba narmad sirgu tõmmata. (No mida?) Lapsed olid ka kõik võõrad. Lisaks pandi mind veel pisut nooremasse rühma, ilmselt kuna õiges rühmas polnud kohti.

Meie pidime lasteaias ühe kasvataja käsul omaenda juuksekammiga neid rühma esiku põrandariide narmaid sirgeks kammima.

[Külaline]

Mina tegin vastupidi, lasin kodust lasteaeda jalga. Kusjuures ma isegi ei käinud seal lasteaias, aga naabritüdruk käis ja ju siis otsustasin külla minna. Viieaastane olin vist. Aga lasteaias polnudki lapsi väljas ja nii ma siis koju tagasi vantsisin. Sellega vist lugu lõppeski. Millegipärast on miniseikluse algus väga hästi meeles, lõppu enam ei mäletagi.

Kui lapsed oleksid väljas olnud ja sul õnnestunuks nende juurde hiilida õnnestunud, oleks päris hea "Home Alone'i" meenutav moment olnud laste üle lugemisel. Üks laps üle.

[Tõutäkk]

Nõuka ajal läksime ikka lasteaiast üksi koju (ca 1km). Ma veel 6 aastasena dets keskel otsustasin koju minnes mingi puu otsa ronida, kust nii õnnetult alla kukkusin, et oma käeluu murdsin ja seetõttu kuu aega haiglas pidin olema.

[Emaelevandipoeg]

Nii kurb kui see ka ei ole, üsna tavaline nähtus lasteaedades, lastehoidudes, aga alati need lood vanemateni ei jõua kuna põgeneva lapse on õnneks avastanud keegi kolleegidest. Olles töötanud süsteemis vaid pool aastat, oli meil kaks minema jalutamise juhtumit, mis lahenesid kolleegi märkamise peale.

[Külaline]

Nii kurb kui see ka ei ole, üsna tavaline nähtus lasteaedades, lastehoidudes, aga alati need lood vanemateni ei jõua kuna põgeneva lapse on õnneks avastanud keegi kolleegidest. Olles töötanud süsteemis vaid pool aastat, oli meil kaks minema jalutamise juhtumit, mis lahenesid kolleegi märkamise peale.

Arvan, et igal lapsel on vähemalt kord õnnestunud oma vanema vm lapsehoidja valve alt ära põgeneda. Ehkki sellel vanemal vms on ainult üks laps kantseldada.

[Külaline]

Nii kurb kui see ka ei ole, üsna tavaline nähtus lasteaedades, lastehoidudes, aga alati need lood vanemateni ei jõua kuna põgeneva lapse on õnneks avastanud keegi kolleegidest. Olles töötanud süsteemis vaid pool aastat, oli meil kaks minema jalutamise juhtumit, mis lahenesid kolleegi märkamise peale.

Arvan, et igal lapsel on vähemalt kord õnnestunud oma vanema vm lapsehoidja valve alt ära põgeneda. Ehkki sellel vanemal vms on ainult üks laps kantseldada.

Oled vist ise lasteaiakasvataja, et nii kange tahtmine on saagi käima tõmmata? Ei ole see statistika, et "igal" lapsel, vaid siiski vähem. Tihtipeale on neid kantseldatavaid lapsi siiski mõnevõrra rohkem, mul endal näiteks oli tavaliselt viis tükki (omad lapsed pluss naabrilapsed jt sõbrad ka). Lisaks peab vanem laste kõrvalt tegema ära ka kõik majapidamistööd ning mõned töötavad ka kodukontoris. Seevastu lasteaias on kindlad inimesed, kes saavad palka ainult laste valvamise eest. Ja üldse, siinne teema on konkreetselt lasteaiast ärapõgenemise juhtumitest, kui tahad rääkida kodust ärajooksmisest, tee oma teema.