Otsin abi peresuhetes

[Külaline]

ma ei tea, mis põhjustel teemaalgatajal vanematega probleemid tekivad.
meil elab ka täiskasvanud laps meil kodus, aga probleeme pole.
küll aga on teatud reeglid, millest kinni tuleb pidada, vähemalt seni, kuni vanematega maja jagab.
näiteks: maksab 1/3 kommunaalkuludest, käib kas vähemalt korra nädalas ise poes ja ostab külmikul oleva poenimekirja järgi või korra kuus hulgikas ja ostab sügavkülma täis. koristab ise oma tuba. koristab mujalt ruumidest enda järelt ja samuti oma ripakile jäetud asjad (nt köögis, vannitoas) ise ära ilma palumata. külaliste kutsumisest informeerib teisi. annab eelnevalt teada, kui sõidab mitmeks päevaks ära või kui plaanib õhtul väga hilja peale jääda. niidab aias muru ja talvel roogib lund. (see, kes lumerohkel päeval esimesena töölt koju jõuab, roogib ka teiste autodele kohad lahti). käib koeraga jalutamas ja annab koerale süüa, kui vanemad ära on. hoolitseb/tasub ise oma auto eest (remont, tankimine) jne.
Need reeglid on minu meelest endastmõistetavad ja oleks nagunii kasutusel ka siis, kui laps ei elaks kodus, vaid jagaks nt mõne sõbraga üürikorterit.
kui täisealine inimene ei suuda teistega kooselus arvestada, peab ta elama eraldi ja omaette.

[Külaline]

Ka internetis postitatud solvangute ja laimamise eest on tegelikult võimalik inimesi kohtusse anda!

Kuule, rahune maha, sa oled anonüümne. Sul pole midagi kuskile kaevata, keegi pole su isikut laimanud. Kui sinu nimi passis just Rohekas Okkake pole.

Inimesed on nõu juba andnud, mida nii vähese info korral on võimalik anda. Kui sa midagi täpsemalt ei kirjelda, siis saadki üldisi vastuseid või hakkavad inimesed ise lünki täitma. Ma ei tea, mis imet sa siit oma probleemidele ootad pealiskaudse kirjelduse põhjal.

[Külaline]

Probleemi teadmata on tõesti raske midagi soovitada. Raske oletada, kas vanemate ülbe võimutsemine tähendab seda, et kellegi koera pekstakse, lapsi pilastatakse või kästakse upsakalt prügiämber välja viia. Omaette kolimine peaks siiski kõigi nende hädade vastu aitama.

[Külaline]

Kas sa oleks võimeline üksi elama? Oled perest sõltuv mingil põhjusel? Sa suudad liikuda, käia poes? Või oled mingi vaimse probleemi pärast neist sõltuv?
Muidu alati küll soovitatakse omavahel rääkida. Aga kui rääkida ei saa teistest tuleneva ignoreerimise tõttu, polegi midagi parata. On inimlik, et tahetakse, et tehtud ülekohtu pärast vabandatakse, tunnistatakse end süüdi.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Trollimine võiks vähemalt vaimukas olla.

[Püha õde]

Postitus on kustutatud

Trollimine võiks vähemalt vaimukas olla.

Ma ei naeeuvääristaks usku. Paljud on abi saanud jumalasõnast

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Kloostris on võimalik tasuta elamispinda saada?

[Püha õde]

Postitus on kustutatud

Kloostris on võimalik tasuta elamispinda saada?

Ikka. Tööd pead armastama. Diivanil laiselda ei ole lubatud

[Külaline]

ABI saamise esimene kriteerium on, et suudad abivajamist põhjendada ja olukorda kirjeldada. Kui eriline su meelest see häda siis on, mis nii unikaalne, et kõik kohe ära tunneks isegi umbes kirjelduse... ? Kui ei saa kirjeldadagi, siis on raske abi anda, kuidas sa aru ei saa.
Kui on käidud eraldi psühholoogil, siis on pereteraapiaid ja paariteraapiaid kamaluga, Tln tasuta vastuvõtud )ok, ootama peab, aga arvestades, et aastaid oled samu teemasid treinud ja kasu ei miskit, tasub ehk midagi muuta).
Ni, soinu probleem on, et pereliikmed on ülbed ja ignoreerivad. Mida nemad sulle ette heidavad?

[Püha õde]

Mida heidavad? Sellest TA kirjutada ei saa. Nii ta ütles

[Külaline]

Ma ise käisin pereteraapias, kuna teismeline laps plärtsus iga asja peale vastu, ikka väga inetult.

Noh, ja see pereterapeut ütles vaid, et "Teismelisel on praegu väga-väga raske aeg, sest tema ajus toimuvad suured muutused, te peate temaga mõistvam olema". Kui ütlesin, et aga ma olen juba nagu tühjaks pigistatud sidrun, energia on kõik kadunud, nende inetuste kuulamise tõttu, siis ütles pereterapeut lihtsalt: "Öelge talle, et ta ei või teile nii ütelda." Ja oligi kõik. Proovisin kodus halvasti ütlemist keelata, aga teismelisele oli see vaid hane selga vesi ja sõimas edasi, kuna tema suhtumine jäi ju endiselt samaks. Ei saanud me pereterapeudilt mitte mingit abi.

Tihtipeale ei olegi teise inimese suhtumist võimalik muuta, ka mitte psühholoogi ega pereteraapiaga. On sinu valik, kas jääd sinna edasi ja lepid suhtumisega või muudad oma elus midagi (nt kolid ära). Oma elu saad elada ainult sina ise.

[Hmm]

Ma ise käisin pereteraapias, kuna teismeline laps plärtsus iga asja peale vastu, ikka väga inetult.

Noh, ja see pereterapeut ütles vaid, et "Teismelisel on praegu väga-väga raske aeg, sest tema ajus toimuvad suured muutused, te peate temaga mõistvam olema". Kui ütlesin, et aga ma olen juba nagu tühjaks pigistatud sidrun, energia on kõik kadunud, nende inetuste kuulamise tõttu, siis ütles pereterapeut lihtsalt: "Öelge talle, et ta ei või teile nii ütelda." Ja oligi kõik. Proovisin kodus halvasti ütlemist keelata, aga teismelisele oli see vaid hane selga vesi ja sõimas edasi, kuna tema suhtumine jäi ju endiselt samaks. Ei saanud me pereterapeudilt mitte mingit abi.

Tihtipeale ei olegi teise inimese suhtumist võimalik muuta, ka mitte psühholoogi ega pereteraapiaga. On sinu valik, kas jääd sinna edasi ja lepid suhtumisega või muudad oma elus midagi (nt kolid ära). Oma elu saad elada ainult sina ise.

Ja mis sai siis? Kui asi on suhtumises ja seda ei saa muuta, siis pmst teismeline ju mõtleb sinust ka täiskasvanuks saades samamoodi edasi, lihtsalt vbl ei väljenda seda enam nii otse. Eladki siis teadmisega, et su laps arvab, et oled loll ja nõme? Sest lapsevanem ei saa ju minema jalutada. Mis su teismelisest nüüd siis saanud on?

[rohekasokkake]

Kas sa oleks võimeline üksi elama? Oled perest sõltuv mingil põhjusel? Sa suudad liikuda, käia poes? Või oled mingi vaimse probleemi pärast neist sõltuv?
Muidu alati küll soovitatakse omavahel rääkida. Aga kui rääkida ei saa teistest tuleneva ignoreerimise tõttu, polegi midagi parata. On inimlik, et tahetakse, et tehtud ülekohtu pärast vabandatakse, tunnistatakse end süüdi.

Mul on tõesti vaimsed probleemid - ma arvan, et sellest nende aastatepikkusest suhtumisest minusse ja nüüd see kuidas nad mind ignoreerinud on ja kuidas nad kõik olnu justkui ära on unustanud ja kuidas minu kallal viimastel aastatel plärtsutud on. Isa on mulle tegelikult alles hiljuti väga halvasti ja solvavalt öelnud ja ta ise on sellest ajast saadik sellise olemisega, et tema pole minuga kuidagi halvasti käitunud. Täiesti teadlikult ülbitseb mu kallal. Mina tahaksin selle käitumise eest vabandamist kuulda. Ja need igasugused teraapiad ja psühholoogid - hirmus kallid on esiteks ja kuna ma ei ela linnas ja pean kaugemalt sinna kohale sõitma ning see nende pakutav abi on passiivse iseloomuga ja asjade paremaks muutumine võtaks aastaid ning, et täiesti võhivõõras inimene kes mind ja mu lähedasi ei tunne.... masendavalt kasutuna tunduvad minu jaoks need nõustajad. Muudkui jookse ja maksa ja abi ei miskit.

[Külaline]

Jaa keeruline. Vanemad kes ideaalis võiks olla oma lapsele toeks, teevad teda maha. Usun et nad on sinus pettunud, et sa ei saa oma eluga hakkama. Aga seda põhjust endas ei näe. Elavad vist moto järgi-mis ei tapa teeb tugevamaks. Nägemata ja tunnistamata kuidas nad su hinge piinavad. Ma usun, nad ise ei saa aru et nad midagi valesti teevad. Võib olla et nendega käituti samamoodi ja nad ütlevad ise enda kohta kohta et näe minust sai küll asja. Või ei suuda nad leppida oma lapse vaimse eripäraga . Mõtlevad- hakka normaalseks. Psühholoogid on tõesti kallid. Ka perearstidelt võeti ju tasuta suunamise võimalusi vähemaks.

[Külaline]

Miks sa elad vanematega koos? See on põhiküsimus. Muidu on raske nõu anda. Kas see elukoht on sinu nimele tehtud või mis?

[Külaline]

Saan aru nii, et psühholoogi on vaja selleks, et lähedased muutuksid ja paluksid vabandust? Seda ei juhtu. Muuta saame vaid iseennast ja psühholoogi abi kasutamine on hea mõte.

Kui minna psühholoogi juurde sooviga, et psühholoog teeks lähedastele selgeks nende vead, lähedased saaks aru, hakkaks kahetsema ja vabandaksid, siis polegi midagi psühholoogi juurest oodata, tulemus on 0.

[rohekasokkake]

Miks sa elad vanematega koos? See on põhiküsimus. Muidu on raske nõu anda. Kas see elukoht on sinu nimele tehtud või mis?

Elan, sest nii on läinud. Mul pole kuskil mujal midagi ees ootamas ei tööalases ega eraelulises mõttes, mingit suurt tööalast arengut või karjääri mul ka pole olnud ja mulle ei meeldi võõrasse kohta võhivõõraste inimeste hulka minna, ma ei tunneks ennast seal kindlalt ega hästi.

Saan aru nii, et psühholoogi on vaja selleks, et lähedased muutuksid ja paluksid vabandust? Seda ei juhtu. Muuta saame vaid iseennast ja psühholoogi abi kasutamine on hea mõte.

Kui minna psühholoogi juurde sooviga, et psühholoog teeks lähedastele selgeks nende vead, lähedased saaks aru, hakkaks kahetsema ja vabandaksid, siis polegi midagi psühholoogi juurest oodata, tulemus on 0.

Ei. Ma kirjutasin vaid seda, et psühholoogist on väga vähe kasu kui üldse! Ära mõtle asju välja.

[Külaline]

Elan, sest nii on läinud. Mul pole kuskil mujal midagi ees ootamas ei tööalases ega eraelulises mõttes, mingit suurt tööalast arengut või karjääri mul ka pole olnud ja mulle ei meeldi võõrasse kohta võhivõõraste inimeste hulka minna, ma ei tunneks ennast seal kindlalt ega hästi.

Mõtle nüüd natuke, mida sa ise ütlesid "ma ei tunneks ennast seal kindlalt ega hästi". Vanematekodus ka ei tunne ju! Võõrasse kohta, võõraste inimeste keskele minnes ei tea ega tunne sind mitte keegi. Mitte keegi ei tule sulle midagi halvasti ütlema. Keskendud iseendale ja oma elule. Lood ise end ümbritseva keskkonna. Ja mõne aja pärast pole see koht enam võõras. Milleks taluda aastatepikkust ajuk***i ega siis puhtalt iseolemise hirmu pärast ei saa elu ka elamatta jätta. Jah, loomulikult on alguses raske aga see tasub ennast ära.

[Külaline]

Ma kardan, et see arutelu on siin üsna tulutu, sest teemaalgataja ei ole valmis nägema enda rolli tekkinud probleemides.

[rohekasokkake]

Elan, sest nii on läinud. Mul pole kuskil mujal midagi ees ootamas ei tööalases ega eraelulises mõttes, mingit suurt tööalast arengut või karjääri mul ka pole olnud ja mulle ei meeldi võõrasse kohta võhivõõraste inimeste hulka minna, ma ei tunneks ennast seal kindlalt ega hästi.

Mõtle nüüd natuke, mida sa ise ütlesid "ma ei tunneks ennast seal kindlalt ega hästi". Vanematekodus ka ei tunne ju! Võõrasse kohta, võõraste inimeste keskele minnes ei tea ega tunne sind mitte keegi. Mitte keegi ei tule sulle midagi halvasti ütlema. Keskendud iseendale ja oma elule. Lood ise end ümbritseva keskkonna. Ja mõne aja pärast pole see koht enam võõras. Milleks taluda aastatepikkust ajuk***i ega siis puhtalt iseolemise hirmu pärast ei saa elu ka elamatta jätta. Jah, loomulikult on alguses raske aga see tasub ennast ära.

Jah, ma tean, et ma seda ütlesin aga nii on. Ma ei saa ega taha mujale minna sedasi.